Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Eetris on raadi kaks, alanud on raadio, kahe teadusrubriik. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel aastal siis igal esmaspäeval ja kolmapäeval toome teieni taas traditsioonilise puust ja punaseks teaduslõigu, kus meil on külas mõne valdkonna ekspert. Oleme välja otsinud selle valdkonna põnevaid uudiseid viimastest nädalatest ja üheskoos vaatame neile otsa ja püüame neid siis teie jaoks head kuulajad teha. Puust ja punaseks. Selle järgmisel nädalal on siin stuudios abiks teemasid kommenteerimas mõtestamas Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Tere, Jaan. Tervist. Need uudised, mis me teie jaoks oleme välja valinud, puudutavad siis erinevaid maateaduse teemasid, nagu ikka, tuleb päris palju juttu do kliimast. Ja meie saade rubriik on olnud ju tegelikult üsna pikal pausil. Lisaks suvele oli meil ka kevadine vahe, kus, kus me saateid ei teinud kus peaaegu kogu maailm võib öelda, et seisis ja me mäletame, kuidas selle olukorraga seoses hakkasid eri maailma nurkadest tulema uudised stiilis esion, palju puhtam õhk on palju puhtam, inimesed näevad loomi paiku, mida nad senimaani reostuse tõttu võib-olla ei näinud. Ja räägiti palju sellest, et kuidas selline pealesunnitud paus oli looduse ja maakera jaoks tegelikult päris hea. Kui me nüüd sedasama vaatame kliima aspektist, siis siis võiks ju oletada, et kui, kui maailm seisis, tegevus oli vähem, paisati õhku ka vähem süsihappegaasi ja teisi gaase, mis on kliimamuutuste tagant tõukajaid. Et see võiks olla nagu näha ja tajutav selles, mis, mis hakkab juhtuma. Jaan, kuidas sulle tundub, kas, kas toimus mingisugune oluline muutus selle ajaga? Noh, selle eriti kui vaadata pikemat ajalugu ja kliimamõistena seda seda ütlebki, et Me vaatame vähemalt kolmekümneaastast perioodi siis siis võib-olla selle varieeruvuse piires väga suurt muutust ei toimunud, et noh, eks eks võib ju alati jah küsida, et, et mille, mille suhtes, et võib olla, et kui oleks elu läinud normaalset rada, siis oleks ilm teistsugune ja, ja ilma mõjutavat. Atmosfäärinäitajad aga aga noh, eks osa osa sellest on ka see, et kuigi meie endi ümber just nagu olid suured muutused tänavad, tänavad autodest tühjad ja inimestest ja töökohad siis siis võib-olla selliseid väga fundamentaalseid muutusi, noh, kui me räägime kliimast, siis siis kasvuhoonegaaside õhku paiskamises ja, ja muude muus õhus aastasse, et mis selle taga oli. Võib-olla nii nii palju ei toimunudki, et tehased suures osas ikkagi jätkasid tööd ja ja ka ütleme, et kütta oli, oli vaja seal, kus kus inimesed ikkagi elasid, ütleme niimoodi, et kes, kes otsis, leidis muutusi ja ütleme siis õhusaaste vähenemist, aga aga niimoodi palja silmaga mitte väga. Ja tõepoolest see uudis, millest kame nüüd rääkima hakkame, viitab sellele, et nii-öelda sellises CO2 ja kliima mastaabis on meil vaja tegelikult palju palju rohkemat kui lihtsalt see, et paariks nädalaks kõik seisma panna. Ehk siis me, me teame, et on päris palju rahvusvahelisi arutelusid ja kokkuleppeid selles osas, et me peaksime vähendama CO2 õhkupaiskamist, et hoida sisse temperatuuri tõusu teatud piirides. Ja nüüd on teadlased võtnud ette välja arutanud, et, et mis saaks siis, kui me päevapealt lõpetaksime kogu süsihappegaasi õhku paiskamise, et millal on see hetk pärast seda, kui me hakkame nägema mingisugust reaalset muutust ja, ja mõju kliima toimimises. Ja see hetk, nägu nad välja toovad, on? Selleks läheb vähemalt 10 aastat, eks umbes aastal 2033 on see, kus me saame hakata mingisuguseid nii-öelda nägema, kuidas mingisugused graafikud hakkavad alla suunas liikuma, ehk siis see on päris pika viivitusega. Jah, see on väga pikk viivitus vähemalt ühele inimesele või inim populatsioonile ühele riigile või tervet maakera suunata või parandada üritavale poliitilisele jõule, see see see 10 aastat, mis on isegi ju üle mõistuse optimistlik stsenaarium, ehk siis nagu, nagu sa mainisid, täielik õhukasvuhoonegaasi ka täpsemalt siis süsihappegaasiga saastamise lõpetamine või ütleme, fossiilkütuste põletamise lõpetamine. Et isegi sellisel puhul jah, 10 aastat enne enne mingisuguseid nähtavaid muutusi tundub, tundub. Jah, midagi, midagi pole teha, lihtsalt käe käega mitte mitte katsutav. No mis see mehhanism selle taga on, eks ole, et ma saan aru, et kui me need gaasid oleme juba korra sinna atmosfääri saatnud, siis siis nad ikka püsivalt seal, et nad ei, nad ei kao sealt kuhugi ära, kaovad ysna aeglaselt. Täpselt jah, et ega sellest, et me kasvuhoonegaase juurde ei, ei pais ka see ei võta neid seal, et sealt ära, et noh, siin on mitmeid mehhanisme, võib esile tuua kõigepealt loomulikult tegemist on piisavalt pika ajaga, et paljud kliimasüsteemid ja, ja ökosüsteemid on juba jõudnud. Või jõudmas uude tasakaaluasendisse. Ehk siis nende tasakaalude kõigutamiseks oleks juba vaja hoopistükkis mingisugust võib olla sama tugevad jahutavat sisendit. Noh, teine asi on, on tagasisidet, et Need tugevad kasvuhoonegaasidest antud signaalid on siis põhjustanud juba ka positiivseid tagasi. Sidesid ehk lühidalt on juba juba käivitunud sellised kliimat töötavad mehhanismid, mis, mis keskmiselt jah, 10 aastaga alles muutuvad. Ja siis needsamad autorid arvutavad välja, et noh, seesama aasta, 2033 kehtib ju ainult juhul, kui me räägime täielikust emissioonide lõpetamisest kohe, kui me räägime lihtsalt nende vähendamisest Pariisi kokkuleppe järgimise eest, siis need aastad nihkuvad veel tublijagu edasi, ehk siis nii-öelda Pariisi kokkuleppe järgi gaasi puhul me räägime pigem aastast 2047, kus me hakkame muutusi nägema, nad toovad välja veel teisi rea kasvuhoonegaase, kus need, kus need aastaarvud kõiguvad veel veel kaugemal näiteks dilemastik oksiidi puhul aastal 2061 ja nii edasi, ühesõnaga kokku mõte võiks olla see, et, et kiiresti ei juhtu siin midagi, et meil ei ole võimalik nii-öelda kohese tegevuse järel oodata nädala või kahe või isegi paari aasta pärast mingisuguseid reaalseid tulemusi, vaid see, mida me teeme praegu selle viiteaeg on vähemasti 15 aastat, enne, kui ta hakkab nagu mingisugust reaalset mõju avaldama jah, aga võib-olla negatiivse noodiga lõpetada siis siis positiivne oleks siin see, et see, mis on juba tehtud või mida, mida tehakse, eks selle mõju on samuti juba väga raskesti tagasipööratav. Ehk siis igasugune selline oluline kliimat jahutav või seda, seda peatav tegevus ka selle tagasipööramiseks läheb. Vähemalt 10 aastat, nii et ikkagi tasub tegeleda sellega ja loota, et me siis oleme targemad, kui me oleme need head asjad ära teinud, et mitte neid enam ära rikkuda. Õppimine on, on, on teine, väga-väga tähtis tagasiside siin just selline oli siis tänane puust ja punaseks raadio kahe teadusrubriik kuulmiseni kolmapäeval. Puust ja punaseks.
