Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, alustab raadio kahe teadusrubriik puust ja punaseks stuudios saatejuht Arko Olesk ning täna abiks kommenteerimas maateaduse alaseid uudiseid. Põnevaid uuringuid on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Oleme oma klippidest senimaani rääkinud väga palju kliimast ja järgmise teemaga, võib-olla nihkume natukene Nende põhiteemana sellest eemale, kuigi ma kardan, ei, me ei pääse nendest muutustest ka selle puhul mitte kuhugi. Aga mis meid tänast teemat valima inspireeris, on ajakiri Science, ehk siis maailma üks tuntumaid teadusajakirju, kes pidas vajalikuks siin nädal-kaks tagasi anda välja nii-öelda osa erinumbri, mille keskmes on muda. Jah, see kõige tavalisem muda, mis, nagu me sellest numbrist teada saame, on ikkagi üsna oluline meie kõigi jaoks ja moel või teisel ka ikkagi nii-öelda ohustatud. Või siis ütleme, meie heaolu on mõjutatud kui selle mudaga, aga midagi juhtub, et kui ta ei saa nii-öelda tavapäraselt tekkida, liikuda seal, kus ta on. No Jaan eksis, avad meile natukene seda muda võlunojah, et mis see, mis see muda on, et me siis ei räägi mullast vähemalt tavalises mõttes, et, et see muda oleks siis ikkagi see, mis on, mida ja muudkui edasi kantakse, mis ei ole kusagile kuigi pikaks ajaks kinnistunud ei ole veel mullaks muutunud, aga sellegipoolest seal võib olla palju toitaineid ja, ja see võib-olla ikkagi elupaigaks ka kellelegi noh, eriti siis kellelegi, kes, kellele just sellised ajutised elutingimused meil meeldivad. Ja võib-olla on ka isegi kalur näiteks, kellele just nimelt mudases vees meeldib, et kes selges vees võib olla söödaks kohe ära. Aga kust siis see muda üldse pärineb, peamine protsess selle taga on pinnase ärakanne võõrsõnaga erosioon võibki väga rusikareeglina öelda, et mida rohkem erosiooni, seda mudasemad on vooluveed ja kui vooluveeette mingisugust takistust või kasvõi sellist aeglasema vooluga jõelõiku ei satu, siis kantakse kõik jõesuudmesse, milleks on. Et siis mingi suurem seisuveekogu kõige suuremad seisuveekogudel on meil loomulikult mered ja ookeanid ja seal jõe suudmes, siis moodustuvad sellest mudast kõige ilmekamad pinnavormid. Maastikud on, kutsun neid kutsutakse Deltadeks, aga need siis tekivad sellistesse madalamates jõesuudmete esse, mis juba juba varasema geoloogia poolt määratuna on. On jah, ei ole nii nii sügavad, et kus on sügavam lõhejõe suudme, eks juba sealt kantakse see muda veel kaugemale juba ookeanipõhja ja võib moodustada siis rannikul juba ulatuslikke mudaväljasid. Aga miks, miks me peaksime sellele siis nii palju tähelepanu pöörama, kas nad on kuidagi ohustatud kas, kas, kas nagu kliimamuutus mõjutab neid, miks me peaksime nagu hakkama mõtlema mudast nagu räägitud, sellel samal mudel on siis mitu mitu otsa. Et kõigepealt ta, see pinnas, mis kusagilt ära ära kantakse, et sealt jääb, seda ilmselgelt, jääb vähemaks, tavaliselt on see just nimelt pindmine kiht, tavaliselt nad on, ongi ikkagi mullad, mille ärakandmise tagajärjel see muda tekib, ehk siis vähemalt seal, kus erosioon toimub, seal me tavaliselt ei taha, eriti põllumees ei taha, et et muda üldse tekiks, et ta sinna jõkke jõuaks. Sama lugu on on vees, et üldiselt me ikkagi meile meeldib selge veega jõgi rohkem kui mudane jõgi ja seal, kuhu muda kantakse, seal on juba juba sõltub, et kes siis kellest me räägime ja kes seda, seda muda välja eriti siis selle sellega kaasa kantud toitaineid, kes kuidas siis ära kasutada oskab, et Me teame Deltades ja ja jõe lammidel, kuhu kantakse siis see muda, sealt on paljuski paljuski üldse inimkond tänapäeva mõistes põllumajandusüldse üldse pärit. Ehk siis see oligi kõige paremini kättesaadav, ütleme, põllumajanduseks sobilik ala ja, ja seda on ta paljuski tänaseni. Et Need, Deltad ja jõelambid on ühed põllumajanduseks enim kasutatavad alad ja aga kui me räägime päris siis meres toimuvast oke Ani põhjas ookeani rannikul olevatest mudaväljadest, siis need on iseenesest ka isegi kaitsealused ökosüsteemid siis need pakuvad eriti kahlajatele lindudele näiteks ja ka teistele veest ja märgalast lugu pidavatele, rändlindudele, elupaika, ehk siis inimesele on nad vähemalt masinatega eriti autodega olnud ligipääsmatud nad on väga turvalised elupaigad. Samamoodi teatud kaebaiksetele kaladele, nagu sai mainitud ehk siis üle maakera vaadates, need need on, need võivad olla väärtuslikud elupaigad, teine ots seal jällegi on, et tihtipeale, kus, kuhu nad mudaväljad tekivad, et mille asemele nad siis tekivad, et võib-olla kui kusagil on intensiivsemaks muutunud muda peale kanne, siis see siis see ala tuleb võib-olla mingisuguse ökosüsteemi arvelt rannikul on meil ka erinevaid muid ökosüsteeme sügavamal, võib-olla troopikas rääkides korallrahud või lihtsalt ookeani põhja ökosüsteem päris ranniku poole on mangroovimetsad Nende täitudes siis see vastav Elupaik hävineb, nii et et see on selline keeruline ja huvitav vastav protsess. Ja tõepoolest, et kui, kui mutta kaevuda, siis leiab nii mõndagi põnevat. Me mõtlesime seda praegu küll piltlikult, aga ilmselt ka otseses mõttes võib sealt nagu üht-teist leida igal juhul. Loodame, et meil õnnestus teil täna teile täna tuua mõttesse selline kontseptsioon nagu nagu muda ja see, et tegemist ei ole lihtsalt sellise nii-öelda ebameeldiva substants, siga, vaid teil on täiesti olemas funktsioon Meie ökosüsteemides ja kohati päris päris oluline Selline oli raadio kahe teadusrubriik. Puust ja punaseks tegite asju saatejuht Arko Olesk ja geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ning oleme taas eetris esmaspäeval. Kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
