Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadiokahesel alanud puust ja punaseks, raadio kahel teadusrubriik, mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin teemasid uurimas selgitamast mõtestamas on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Sel ja järgmisel nädalal räägime maateaduseteemalistest uudistest ning esmaspäeval oli juttu süsihappegaasi kontsentratsioonist atmosfääris. Ja üsna loogiliselt on meil täna siis juttu sellest, mis siis selle tulemusena kõike juhtub ja juba juhtunud on ehk siis kliimamuutustest üks nendest püsiteemadest meie rubriigis siin. Viimased paar kuud on toonud tõesti väga-väga palju uudiseid, mis haakuvad selle teemaga, näiteks saime lugeda, et mõõdetud, et uus maakera kuumarekord 54,4 kraadi, California surmaorus muidugi, see on veel praegu kinnitamisel. Kuna kuumarekordite mõõtmisega üpris keeruline lugu, et olla päris kindel, et, et miski ei ole neid tulemusi kuidagi mõjutanud. Hoiame sellel pilku peal. Aga selline nii-öelda keskmine temperatuur maakeral on toonud kaasa selle, et tõepoolest väga palju muutusi, eriti just polaaraladel toimub jällegi uudis sellest, et kuidas Antarktikas mõõdet esmakordselt õhutemperatuuri üle 20 kraadi. Kuidas põhja Nabal on vähem jääd kui kunagi varem, kuidas Gröönimaal on vähem jääd kui kunagi varem ja, ja see nii-öelda üldine jää kadumine viimastel aastatel või paaril aastakümnel on olnud tõesti väga-väga suur. Siin teadlased on rehkendanud välja. See kogus, mis viimase 30 aasta jooksul on jääd ära sulanud on 28 triljonit tonni. Ja on sellest uudiste tulvast, mida sina sellise nagu kokkuvõttena või või olulisema tähelepanekuna välja tooksid? Jah, kõigepealt, et mida me näeme, no ma arvan, et see on ka suhteliselt palju on seda ennustatud, et et see Arktika Jää hakkab üha kiirenevas tempos sulama. Ta ütles, et see ongi, see võib öelda kogu maakera kõige suurem ja nähtavam kliimamuutus. Ja teine et miks see siis just nimelt Peaks kiirenevas tempos juhtuma, et selle taga ei ole ainult kaudsed tegurid, ehk siis ei ole see, et ainult et meie võitleme, inimkond muudkui aga kiirenevas tempos paiskab kasvuhoonegaase õhku vaid ka üks positiivne tagasiside, ehk siis noh, siin võib seda kutsuda nõiaringiks. Nimelt, et võib öelda, et mida rohkem jääd sulab seda, seda kiiremini ta sulabki. Ja, ja miks on sellepärast, et õhust vaadates jää ise on ideaalne peegel. Me näeme, et et Ta on täiesti kirgas, valge ja see tähendabki füüsikaliselt väga lihtsalt seda, et praktiliselt mitte kui midagi ta endasse soojust päikesekiirgust endasse ei neela, kõik, mis tema pinnale tuleb, see läheb atmosfääri tagasi. Niipea, kui jääpinna asemele tuleb veepind, siis olukord pöördub kohe täielikult, nimelt vesi on just nimelt väga hea päikese- ja soojuskiirguse neelaja ja ta ei peegelda praktiliselt mitte midagi. Veepind õhust vaadates on praktiliselt Toimub siis nii seal, kus, kus terve see merejääkiht on ära sulanud, aga sarnaselt ka seal, kus jää pinnale, tekivad lombid, ehk siis jääb jääkiht ise, võib-olla on vähenenud ainult mõni protsenti, aga kui, kui tal on tekkinud lombid, siis need juba enam ei ei peegelda, Faid neelavad soojuskiirgust ja kiirendavad seda tulemusi. No need inimesed, kes on käinud seal Arktikas ja Gröönimaal või saanud näha seda lennuki pealt, ütlevad, et see pilt ongi üsna palju muutunud, et kuidas kõik see, mis vanasti oli selline puhas, ilus valge jääpind on nüüd kaetud erinevate loikud ja lampidega. Ja me tegelikult näemegi sedasama protsessi toimumas ja toimumas ja toimumas. Jah, et siin ongi jah, raske kuidagi kuidagi sellist lohutavat tooni tooli tuua, et see ongi hiljutine nähtus ja tõesti tänaseks jõudnud juba lausa põhja pooluseni, kust kust kes otsib, siis leiab, äsja naasis nüüd suve lõpust avaldatud pilte, kus needsamad loigud on siis on siis nähtavad. Ja seda nii-öelda olukorda koha pealt vahendab meil üks saksa uurimislaev nimega Polaar Stern mis parasjagu või aasta jagu on juba triivinud seal põhjanaba ümbrusesse, jääs ja ja tõesti vahendab selliseid üsna murettekitavaid pilte ja sõnumeid selle kohta, et milline seal olukord on, aga aga me teame ju tegelikult, et nii-öelda sellest täitsa jää sulab tulenevalt veel ja veel ja veel järgmised mingisuguseid protsessid maakeral, mis, mis mõjutavad meid niimoodi, et et nii-öelda ei saa lihtsalt öelda, et sulab see ära, mis seal ikka vaid vaid selle nii-öelda kaudne mõju meile on ikkagi üsna tuntav. Jah, meie kliima tekibki suures osas väljaspool Eestit. Ja selle ilma meile toovad siia õhumassid, millest me iga päev kuuleme ilmateatest ja sellest, kus see õhumass on tekkinud. Sellest sõltubki ka täpselt see, mis ilm Meil on. Ja mida see siis see Arktika jää sulamine ja sellest tulenev ja muidu kaudsemalt seotud soojenemine tähendab, seda me võisime selgelt näha möödunud talvel, et meie, meie talvesid, toodeti siiamaani, imporditi just nimelt peamiselt Arktikast ja kui ei ole võimast arktikat, siis siis ei ole ka meil Talvasid hoopis Hakkavad valitsema Põhja-Atlandil tekkinud õhumassid, sealt tulev on juba selline niiske ja, ja jahe ilm, mille, millega pole õieti midagi peale hakata, selline igavene november, eks ole, siis jah, võib küll öelda niimoodi ja teine noh, võib-olla Eestis mitte mitte nii tuld tav mõju on meretaseme tõus ehk siis seesama jää, mis muidu koosneb veest ja mis muidu on koondatud poolustele siis sulades muutub see tavaliseks, maailmamere osaks. Ringleb seguneb ülejäänud maailma merega, aga selle võrra veetase maailmameres tõuseb. Ja, ja see tõstab seda taset, millest ütleme, null nullpunkti, millest hakkavad mõjuma igasugused äärmuslikud ilmanähtused rannikul ehk siis peamiselt ja üleujutused keeristormid ja, ja ka kohati hiidlained ehk need probleemid, mis puudutavad siis neid miljardeid inimesi, kes elavad ja töötavad ja puhkavad rannikutel. Ja see, see on siis see osa kliimamuutuse mõjust, mida me tunneme kaudselt ehk siis iga igasugused õnnetused ja purustused ja katastroofid, mis mis juhtuvad just nimelt siis siis rannikul ja mille mõju noh, Eesti Eestile kui avatud majandusele, kes meie sõltume sellest, et kuhu me oma tooteid ja teenuseid ja teadmisi saame müüa. Ja teiselt poolt siis siis osa ka põgenikelainetest, keda me ju ei taha siia väga ka on põhjustatud just nimelt erinevatest kliimamuutustest ja selle hulgas siis siis ka meretaseme tõusust. Ehk siis tõeline ahelreaktsioon, mille juured on nendel külmadel aladel, kus senimaani on olnud üsna üsna paks jääkilp, mis nüüd on kadumas, tuletame siis meelde, et viimase 30 aasta jooksul hinnanguliselt on kadunud ära sulanud 28 triljonit tonni jääd. Ja kui teha selline väike kalkulatsioon, siis, siis see vastab siis jääkilbile mis eesti pinnal moodustaks sellise poole kilomeetri paksuse kihi. Nii et mõelge selle peale. Selline siis tänane raadio kahe teadusrubriik stuudios Arko Oleski ja geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ning oleme taas eetris järgmisel esmaspäeval. Kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
