Tere, mina olen Mattias ja millal Marcus? Tere, minu nimi on Anne Maren lastesaadete toimetaja. Võiks arvata, et me oleme vee all. Aga me ei ole sugugi sukeldunud, vaid oleme hoopis akvaariumi terrariumis ja nüüd tuli ka onu Aleks ja meil siin akvaariumis Astronoom otsel lahtus, väga mõnus kala, nisugune kõrge külje pealt vaadatuna hästi lai ümarate, ilusate joontega, mis piiravad tema selja, siis anna all ja sabauim ja tal on suured silmadega, need silmad on sama tumedad kui tema ise külje peale, aga tal on kullake karva soomustest niisuguseid nagu mustrielemendid, mis näivad Siimadena välja. Nii et kui tuleb mõni vaenlane sisse vaenlane ei saa aru, kus õige silm on kallal, kus tema pea tegelikult on ja see on väga kasulik. Galakesel nimi on, kõlab nii nähe Orgranautola ison, tähetark, tähetark ja astronoom. Mihkel Nižni nimi vaatab üles. Läks vaikselt lõbus sai vaikselt, et kõige rohkem silma meenutab ring. Tal on täpselt samad varre peal. Nii et kui ma oleksin suur haug või ütleme, haigus, kisun, teine kiskja, eks ole, keda kalad kardavad. Vaataksin seda praegu, siis ma mõtleksin, et tal pea on paremal pool tegelikult saanud saba. Siin on tema sugulased, anname nendele ka natukene süüa. Niisuguse mõnusa maksuga püüavad nad oma toidu kinni. Jah, ja toiduks on Ameerika tarakanid periblanelia taraganil väga hea toit. See on hämmastav, kuivõrd paljud loomad loomaaias tahavad suupisteks saada kann, karupojad, mangustid, kõik kärplased, väikesed hundipojad, kährikkoerad, siis väga paljud sisalikud. Kõik röövtoidulised, kalad kohast on ootus ja meil on peamiselt niisugune Lepisk toiduline seltskond, kes söövad kuivatatud tuia. Mõned söövad siis taimse toiduga. Aga, ja kõik röövtoidulised kalad, kõik tahavad ära kanni saada ja mis kõige naljakam, ohvid, pärdikud ka meeldib, vahest palagani suhu pista. Nad arvavad ilmselt, et selline Tierra, avamaiguline ja veidi hapukas suupiste oleks. Ja Tallinna loomaaed on üks väga tore kohtumispaik ja me ikka meelsasti oleme siin alati käinud ja siin on alati, millest rääkida. Aga tänases saates muidugi me ei räägi ainult loomaaiast. Varsti on ju, mis on valgis kool, sügis ja koon just nimelt. Ja sellepärast me räägime täna hel võimalikult palju suvejutte. Nõus, räägime suveseiklustest ja vaatame, missugune see hilissuvi välja näeb. Ja muidugi räägime veealusest maailmast ka, sest et et veealune maailm on tõesti nii salapärane ja põnev ja kui me just parasjagu ei ole akvaariumi juures, siis sinna veealusesse maailma Kerge piiluda oja Eestis on hästi palju veekogusid, küll suuri, küll väikesi järvekesi jõekesi hästi palju, päris suuri hüvesid Eestis ei ole. Aga Emajõgi, Kasari, Pärnu jõgi, Narva jõgi, välistusiselt, jõed muidugi. Meil on häälekas söömine. Pikka ja linna pealt ja võtta tuleb ikka resoluutselt nii kindlalt, nii suure ampsuga, et see toit jõuaks tagalast toidule. Oleks mul kaamera filmiks seda aegluubis kuidas ta selle suu lahti teeb, siis sa võtad verest Killimale. Ja ja siis kohe pressib suust välja. Tohutu suure õhumull ahmib koos selle loomakese kõiges pinna peal on hästi palju õhku, aga õhk ei tohi makku minna. Ja õhust tuleb lahti saada. Räägi nüüd kaladest räägime ikka, kuidas siis teisiti, sest kohad on ju Eestis väga tähtsatest kalu, Eestis püütakse ja müüakse ja soolatakse, suitsutatakse, praetakse, keedetakse, tehakse sülti ja hästi palju konserve. Ikka. Lao on meil väga tähtis muidugi peamiselt merekala ja eelkõige muidugi räim, siig muidugi ka fennos ja, ja jagu ja viimasel ajal isegi kiis kõiki asju püütakse, müüakse. Ütlevad siis kõndima, siis sülitas välja, see kala ei taha tiivusi, kuna tal ei oledki bossidega käsi ega midagi niisugust oma suuga suudab väga palju põnevaid asju keerulisi liigutusi teha. Ta näiteks uus oskab keerata oma toiduobjekti, moodustada teda ja, ja töödelda niiviisi, et kõik ülearused, asjad, mida ta ei taha alla neelata, sõltubki välja selle küljest lahti. Möögala suu on üks väga huvitav plõks ja väga huvitav toiduainete ja toidukihtide töötlemisaparaat ja mõtle seonduv vahetus ühenduses lõbuse aparaadiga, suu kaudu tulev vesi sisse ja lähebki lõpus koobastesse. Hapnik jääb siis lõpustesse lõpustes, tegelikult võetakse hapnik veest välja ja pressitakse siis vette. Süsihappegaas, mida kalal ei vaja ja siis läheb sepp lõpus piludest läbi. Väljaneer. Kui sa vaatad kala suu sisse, kui sa ronid näiteks kalasuu sisse spetsiaalselt tornis ja ka spetsiaalsed skafandrit, sa leiad ennast väga keerulise ehitusega koopas, kus praktiliselt kõik seinad, alumine külgmised ja isegi ülemine mingil määral liikuvad. Ja seal on siis suured ristid, lõbused, mille peal on ka hambad ja võiksid kompsukesed nagu päris hambad ja millega saab ka toitu kinni püüda ja, ja mida saab liigutades niiviisi tööle panna, et see toit liigub jälle ettepoole, suus või tahapoole või üles või alla see on väga huvitav, elav hammustega kur, seal väga põnev asi on kalasuu, mul on vahest kohe niisugune tunne, et ma olen seal käinud, sest ma olen ju parasitoloog ja otsin parasiit, kaladel suus on tihtipeale väga palju väga põnevaid parasiite, mille tuleb ka arvesse võtta, näiteks siis seal võib leida kohal afennalt mõnel teisel ka vähilaadseid, aerjalalised, vähid, paradidaar, vähid, kes lastena hõljuvad vees, neid nimetatakse kõige nooremaid siis nagu plii sisaldub podiidid, kes on natukene vanemad ja siis, kui nad on kobePodiidid, nendel on juba niisugused väikesed aer jalakesi tulemas, sellesse nimetakski otsivad nad endale pereni näiteks kohaga rõlivatele suhu. Kala arvab, et ta sööb nüüd mehikesi, aga tegelikult niiviisi ta tangib endale suu sisse, Prarhid varasid ja nemad siis lähevad limaskestades, panevad oma tundvad ankruna kala limaskestades läbi kala ihu sisse ja siis kasvavad suureks poole sentimeetriseks, mõned koos munakottidega on päris suured ja lugedes neid määrates, mis liikinud kulood sa saad, kui sa tahad ja kui sul seda vaja on ja kui sa seda oskad. Väga palju teada nii kala liikumise kohta kui ka olustiku kohta, kus kala elab, sest tegelikult parasiidid on nagu väga põneva looduse raamatu peatükid. Igaüks räägib midagi selle kala ja ka selle kala elukeskkonnaelust. Lähme nüüd õuemetsal, vaatame, mis seal on. Ja tänases saates kuulame ka siili, ansambli ja siili sõprade laule, et neil oleks natukene lõbusam juttu ajada. Vaikselt vuliseb ta n dal laulu, laulab, laula, Punisel tavatuur, tekki talong, küll ta päi kest peegeldab, on küll. Üle kivide ja metaaste vesi vaikselt pehmelt voolab. Ta väga rahulik. Kõik tõkked, kuid varsti Oya tahab tagasi ta oma koju tahab taga. Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi. Vesi ojakeses vaikselt tuli sedda n dal laulu laulab, laula uniselt. Iga vesi jõuab ükskord jõkke, Ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti ojja tahab tagasi ta oma koju tahab tagasi. Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varojja tahab tagasi ta oma koju taha. Aga. Lätis ja Markkus misse suvi kõnevad, pakkus võrdlemisi kõike. Vehime ka võrdlemisi kõlbul. Sõõrumaal käisime, nägime. Nägime veel kaks korda Saaremaal kotkaste neli kotkast, kui ma ei eksi, hülgutes toonekurge siis nägime, vabandage väljendust, mutti, keda siis veel? Ja kes oli kahe päevaga tühjaks kuusk vaatasime, kui kiiresti? Kolm päeva ja luugile veel siis meil umbes kaks päeva elasime, mullikate kari karjalähedase, seal on üks iiliga, seal oli üks hästi julgem mullikas, kes lasi vabalt pai teha ja teised jooksid minema. Nüüd lähme siis hilist suvesaladusi otsima, kui neid saladusi on. Ikka leidub kindlasti hilisja hilissuvi on selline suhteliselt rahulik aeg, kus pojad, loomadel, lindudel, juba suhteliselt suured, iseseisvad nirk, kõik praegusel ajal nii vanemad kui ka nooremad võivad rahulikult tegeleda heade ja väga vajalik toitainete otsimisega ja, ja söömisega putuka leidsin. Kõlbutud tänu mulle vaatavad taldutavatamegi sead terve 20 väga pehme, seal äsja nukust välja tulnud väike jooksiklane, näed, kui pehmed on, ei võta ta koos, alustan, elaksin metsas. Bristoli ja, aga siin veskimetsa kivikülv, eks ole. Niisugune tammik on siin mõnus esinuga sarapuud ja spurtis, tahtis Burchibun, siin avaldusi on küll ja küll tasapisi on loodest teist värvi hakanud minema ja, ja inimesed, lapsed eriti on elanud suve läbi, tegelete oma asjadega üldiselt iga päev, kui sa vaatad kogu selle rohelise massi peale, ega sa siis nii väga ei panegi tähele, neid erinevusi pähklid. Ja arvatavasti mõni orav meil siin päris palju kriis juba vaatamas katsumas, kuidas sisese Rabudele pähklitega lood on, kas on juba aeg talvevarusid tegema, võttis veendusatsioonil pehme, valge ja ei ole üldse veel mitte küps. Viskas maha rahulikult poissidel, teie märkate, kuidas tuleb see sügis lähemale? Mina ei tahaks ikkagi märkan ainult kalendri järgi, tervisesuvi olid tõesti laste jaoks lausa loodud ja kui sa iga päev oled väljas, Sa lihtsalt harjud selle rohelise pildiga ja rohelise massiga, mis on silmade ees ja sa ei pane tähele, kuidas algul ükskaks. Sellisel puhul näiteks siis kümmekond lihte lähevad natukene kollasemaks või see roheline värv muutub tumedamaks ja hakkab nagu ühtlasest leherohelisest nüüd taanduma hakkab sügisvärvidesse tasapisi jõudma. Vaata kevadel, iga puu on oma rohelist värvi suvel enam-vähem kõik see roheline mass on mitte just tumerohelist muidugi, aga niisugused mahlakad, lopsakad ja väga rohelist värvi küllaltki ühtlane, eks ole, sügisel jälle hakkab mitmekesistuvad värvidega pilt ja kui oleks võimalik näiteks juuni alguses juuni keskpaigast, kus praktiliselt kõik iga poon oma rohelist värvi jõuda praegusesse aega, et vahepeal ei oleks üldse väljas olnud, siis tohutu erinevust seal hoopis teine, roheline ja väga palju pruuli ja kollast. Kokk, kes kireb. Kas te mäletate Mattise Markus, kes kogu aeg meie jutule sekka ütlesid midagi, kui me siin käisime suve hakul? Kuredvist olime metsa all. Kui me nüüd kuulame, mida me kuuleme, missuguseid hääli praegu kuulan? Loomaaia hääle üks auto sõidab, kusagil teevad veelinnud natukene häält. Aga aga siin meie ümber on vaikus. Täpselt on vaikus, kui me eelmine kord käisime siin juuni soolise ja siis oli raske vestelda, sest iga natukese tagant, kas wind, mis selle Sarapu peal istus või teine vint, mis istus ütleme, tammepuu peal või pärnapuu peal istuv indigaüks, nendest kohe Digiseda. Kihvt fifty-fifty-fifty video, eks ole, ja praegu on vaikus. Kindlasti ei ole, kindlasti ei ole, aga nendel ei ole enam vaja häälitseda, sest mäletate, meil oli juttu sellest, et isa linn oma häälega korraga teeb õige mitu asja sisendab kindlust, et ta on tubli peremees ja tema proua ei pea muretsema ei kodupaiga ega toidu pärast. Ajab kõik teised isased linnud ja emased linnud ka muidugi oma pesapaigast minema, ütleb, et see on minu ala kõik see ala, kus kostab minu laulud küllaltki kõvasti, on miinuela, ärge tulge siia, siinsed mutukad-putukad, seemnekese ja, ja ussikesed on Miinobere omad. Ja muidugi peale selle, et see on väga tähtis oma liigikaaslastele märku andmine. Kõik lapsed, suured. Hääl on ära võlunud vorst ja põder lendama. Praegu toimub siis lennuoskuse viimistlemine, lastel viimane lõik. Top nii-öelda söövad juust söövad usinasti. Ja nad söövad kõiki neid häid asju, mida hilissuvi ja arene, sügis pakub viljad ja marjad ja seemned hakkavad küpsema. Ja nendest on väga palju vitamiine, mineraalaineid ja väike poiss, kui ta oli tõepoolest väike, nimetas kõiki neid häid mehikesi, mida toiduga laps saab Pipabiinid ja titaliinid. Just neid neti pabiinis on kõige tähtsamad asjad, mida on kõikidele lindudele, nii noortele kui ka vanadele vaja sest ees on endal suur lend. Ma kujutan ettesauruse maja, eks temalgi maja on olnud vaja, see on kui tohutu harakapesa, kes juura ajastu troopilist pesa. Kõige kõrgem sõnajalg on võtnud ta enda laagerduma ja saurusele õnnest õhetav palk, sest pojad on saanud katva ja kaitsevad kohakus, kisada ja kiusata sauruse isada. Ja on ka suur sauruste onni, vaid ukseauk, isegi kaalugis tonn ja okil on avar, kui silmapiirsauruste sahvris. Isegi hiil on kõrge kui keskmine elevant ja koristustöödega oioi, sest nii suures kodus on tolmgi suur ja milline olla võiks sauruste kuul, ei kujuta ette keegi. Oh seda ilma imelik. Aga saurusel Suurus rist sobib, miks muidu ta pesasse kotisauruse papaiasauruse mamps ja möirata pojad, nüüd jätame jamps, söödi aeg oli jõudnud kätte ja vedas teile, käterätte pole leiutatud veel. Rääkimata seebist, rääkimata seebist. Tavaline vist vaata, kas on või ei ole. Ammustage õudukas ei ole, ei, mul elasid suured lõuad. Miks ta isa punases sulami purgis midagi seal põhjas juba olemas? Piiritus, vatt ja paberiribad, et jalad segamini läheks, sa oled võtnud kohe päris tõsiselt putukateadlase ette ja ja mul on neid päris palju neid putukaid juba 15 veini. Jessenini ringeldav sajajalgne. Tänane Lääne seda ei ole. Meie isa jõuaks viitekümmend jalga sirutada. Hoiu hoolitseb ikka minu eest küll ja putukad, kes on kuuejalgsed, neid sirutada ei ole nii väga raske, eks ole, aga sirutada korralikult üks, 100 või tuhandejalgne, no see võtab ikka nädalaid igat jalga korralikult sirutada. Ja. Ütlesin talle nii mälu kui võrku ei ole, näen ma siin neid koledaid siniseid purke ja plastikakotte pabereid mis ei peaks üldse ühegi metsa alla kuuluma. Siin me peaksime nägema rohkem tõesti elukaid, aga aga need suured sinised läikivad purgid segavad meie mõnusat jalutuskäiku. Jah, see on tõepoolest inetu, meil on sel aastal olnud väga palju külastajaid ja ikka mul on hea meel öelda, et rõhuv enamus nendest väga korralikud inimesed tõepoolest panid ikka prügikastidesse, kui ei leidnud või kui prügikasti oli väga täis, siis ma tean täpselt, ma nägin seda mõnedki lasteaiad lihtsalt võtavad kõik need tühjad purgid ja plastikkotid, paberit, kotid, vot selliseid asju võtad lihtsalt kaasa ja panevad kuskil, kus on vabam prügikast. Aga kahjuks on küllalt palju olnud selliseid, kes jah, prügi külvaid, kes noh, tõepoolest ei hooli. Arvatavasti inimesed lihtsalt ei oska mõelda selle peale, mis nad teevad, kasvõi jäätise ülisega, eks ole. See on kasvatuse enim eelkõige. Nagu seal raamatus kolli ekskavaator. Ta oli see ekskavaator. No mõni on võib-olla lugenud, test sõitis ilusasse parki, kus kõik oli puhas ja tahtis oma koorma sinna maha vallata löögikoorma tuliselt kinnist välja, konn nägi seda ja ütles talle, et mis sa teed. Et ära siia pola essco mootors kollabel vihaseks hakkas, teda taga ajama. Ütlesite, valab prügilate peale kolleks pargist välja ja jõudis selle ekskavaator läbi tänavate sinna prügimäele. Siis seal prügimäel oli üks torudel, eks turu sisse ja siis ta vallastele prahi peale, aga toru teine pool oli lahtiste tuliselt välja üpris parki. Elasid seal kõik rahulikult, kõik pargi elanikud. Oleks meil selline konn. Vaata, missugused taimed, mida need taimed teevad? Taimed on nüüd nii-öelda selle hooaja lõpetamas putkadele, õisi sai leia seest, aga seemned on ilusti küpsemas, kõik täitsa mustad juba sinna lava, Gibson Sarapuu peal nägime neid küll veel valgeid, aga hästi suuri pähkleid. Nad on juba ka oma täissuuruse saanud, siis me näeme taimedel praktiliselt igal taimel nii tasemel kui ka põõsad ja puud, lehed. Igaüks on oma nägu miksi niiviisi suvel varajasel ajal, suve algul nad olid väga ühtlast vormi, kõik lehed ilusat, terve, terve servaga, terve lehelabaga ja mis me praegu näeme nagu vits. Augulised ära kuivanud ja erasöödud. Suu läbi, toimus suur putukate pidu ja selline söögipidu. Ja kadestan, küll on hea elada, kui toit on sul ümberringi kilomeetrite kaupa. Ühe lehe ja ainult peaaegu lehel drink point on järgisse siin keskel. Poisid, keegi on siin väga usinalt toimetanud. Mutionu siin oma metrood ei läinud mul külas, kui ma lõpetasin, noh, öeldakse, et kõht on täis mutionu külas käis, sellepärast käiski külas. Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus on armas. Võõraid maid on täis. Kuid koduõuel astub varvas, kuid koduõuel astub harva. Oodu metsas luusall pab jää, nees lendab tuvi. Aga kaugel ele vann. Kui palju Ena huvi pakub palli uuena. Huvi. Kodus iial ei saa aru, miks nii valge on üks karu läheks põhjanabale kui seal talv korda, aga haneks, kui seal talv korda, aga. Ekvaatoril võiks olla tore, aga siiski liiga kole. Minu jaoks on krokodill ja siis veel ini ja lill ja siis veel liinisööja lill. Aga liine kris Praat ahaa, näe Aafrika ühte korralikku põtra mööda džunglit hulkumas mööda džunglit hull kuuma. Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus see on armas, võõraid maid on täis. Koduõuel astu parva võid koduõuel, naastu varvas. Ja mida teie kangutati seal kahekesi nüüd? Lihtsalt ootust võib leida putukaid putuka või neile sellepärast. Ei ole. Korjad seal tigusid. Tänavu on tõeline tigude aasta olnud tõeline tigude paraad. Ja võsa teod, võsa teod tõepoolest tundsid ennast hästi. Ega teiste lasteaeda ka ennast halvasti ei tulnud. Nad on suhteliselt vastupidavad loomad. Ühe vana langenud puuvankri saime korraliku, kui palju? Üks, kaks, kolm, neli, viis. Kolm testiga. Ma arvan, et üks, kolm korda viik, viis korda või 10 korda samapalju on siin veel kahtlemata küll. Puu all paistab neid ka veel olevat. Ja nad kõik praegu augustikuu keskpaigal väga kui see väga soe ja teevad, kes hingavad ka naha kaudu kelle nahk peab olema niiske, limane ja niiske, kardavad kuumust ja kuivust palju rohkem, kui küll mõnel külmal aastal. Neid võib olla kaugeltki mitte vähem kui sel aastal. Kevad oli selline, et nendel olid tõesti hea paljuneda. Siit tuleb veel üks ämblik-ist. Usutavasti ja inimesel ei olegi väga hea lina, eks ole. Aga on teistmoodi lõhn. Ma ei tea. Suvel on see natukene nõrgem. Mis need suvekuudega lihtsalt kevadised lõhnad lähevad meelest ära tuleval aastal, kui jälle on kevad, siis sa kohe tunned, tunned ära. Kui hea kevadine lõhn kevadel, mil on õhus hästi palju lillede lõhnasid ja värsketel Eestile, mis on veel võib-olla tähtsam, eks ole, värskete alles puhevile minevate lehtede lõhna natukene vaiku, natukene tõrva, sest noh, ilma paiguta ei käi midagi tõsist taimede elus, eks ole, iga lehepung ja õiepung, kui läheb lahti, siis kohe levitab ta natukene vaigu lõhn, seda on selgelt tundma kevadises metsas, praegu aga peaaegu juba sügis. Metsas seda lõhna enam ei tunne. Me tunneme palju rohkem siinide lõhna, kusjuures sel aastal ilmselt söögiseeni on väga vähe. Kuid olgugi et väga soe ja kuiv suvi oli ikkagi metsas, alati leidub ka kuivas metsas leidub selliseid niiskemaid, kohtlikus, hallitusseened. Need on väga tähtsad seened, metsa elusest, nemad metsal omad vanadest mönud aastastest lehtedest lahti saada. Lehes õied, seened, just nimelt hallitus, hallitusseened nendel lõhna on praktiliselt tunda igal pool. Olete seenele ka käinud ikka? Ei, ei ole, veel ei ole, vandersellidele on üks seenelaul. Ja, ja kuulamegi siis nüüd seda vandersellide seenelaul. Seenicaspraadi seenest sans toitu marineeritud seenest võiks teha maitsvat kotletti. Või hoopi õrguma klienti, kas teeme, teeme, teeme teile kaadreid või hoopis hõõguma seeneomletti, kas teeme, teeme, teeme, teeme seene, kond eteinud või hoopis hõrgumat, seeneomletti. Seenest võistlema kabelikest soovitav neile, kel püksid jääki saanud, on tal lehk põlu või kaal normis. Eluseks kordki jadas voor. Vanaema kummutid, peened pitsid, katsin vanaema kummuti, sõbrad, sati. Vanaema padjapüür ütleb, maga rahus, noorepõlve, uute lukkude heegelpitsivahus. Käterätik räitsakaid põllel pilsi pilu vanaema mustrites, muinasjutuilu. Pitsid satsid, uues läinud veelgi moodi mütsi jahil käiakse mööda pilsipooli, ta varane olla usi praegu lihtsalt linikute heegela, nagu. Vanaema kummutifereneteksid katse. Vanaema padjapüür ütleb, maga rahus, noorepõlve undrukude heegelpitsivahus. Käterätik räitsakaid, põllel pitsi pilu, vanaema mustrite muinasjutupitsid satsid uuesti läinud meilgi moodi pitsi jahil käiakse mööda pitsi poodi, taandatu vananeb olla, ise pusin praegu lihtsalt linikut heegeldada. Puu teeb, sest ma olen väga tubli lapp. Ps jätkub meie lastesaade, kes päris algusest peale tänast lastesaadet ei kuulanud, siis täna on selles saates juttu rääkimas Markkus Matias ununeks ja mina olen lastesaadete toimetaja Anne Me oleme varemgi loomaaias kokku saanud ja siin igasuguseid lugusid rääkinud. Ja täna tulime suvelõpu sündmusi avastama. Aga meil on kaasas üks vana lasteajakiri lasteleht Neist lastelehtedest on selle suve jooksul lugusid teile ette loetud küll ja küll. Jaa. Ma ei tea, kas keegi mäletab, tähendab, ühest saatest lugu habemega sipelgast aga siis jäi meelse jutt pooleli, nüüd alustasimegi siis koos seda jutu lugemist ja siis vaatame, mis siin metsale edasi toimub. Aga teile, kes te ei tea, kes see habemega sipelgas on ütlema nii palju, et see oli üks väga veider sipelgas, kellel oli suur habe. Tavaliselt ei ole sipelgaid. Ei ole ja selle sipelga juhtus igasuguseid naljakaid pahandusi just nimelt selle habeme tõttu. Ja siis ta sõbrad seal sipelgapesas mõtlesid, et missugust ametit talle anda mida ta teha võiks, ja soovitasite hakata uksehoidjaks. Ja kuna habemega tuli ka otstarve leida, siis hakkasid tema habet saabaste puhastamiseks tarvitama ja lõpuks ka hammaste puhastamiseks. Kuigi lastele ja meile kõigile võib tunduda, et kuidas siis hambaid ja saapaid ühe ja sama harjaga puhastatakse siis tegelikult sipelgatele hambaid ei olegi. Jah, nendel on lõuad küll, aga vaata päris hambaid ikkagi, nendel ei ole lõugu olnud puhastada muidu niisuguseid Sirpiad tugevat kitiinist terava servaga ja terava otsaga lõuad. Neid saab jalgadega puhastada, nii et kui lõugu saab puhastada jalgadega, eks ole, siis have, millega puhastatakse nii lõugu kui ka jalgu, on omal kohal. Sest et nii kuningad, toidu võtavad maast ja see ei ole liblika jaoks must. Aga nüüd hakkame lugema, mis sellest sipelgas siis edasi sai, seisis habemega sipelgas oma pesa väravas ja kõik sipelgad puhastuses pikema habemega omas saapaid. Ehk siis selle suure nühkimise peale kulunud meie habemega sipelgahabe viimaks nii ära, et tema suurest habemepuhmas peaaegu enam midagi järele jäänud. Sest sipelgaid oli seal pesas mitukümmend 1000 ja ega siis sipelga ainult kaks jalga ole vaid tervelt kuus rull. Ega sipelgatele enam nii häda olnudki, oma jalgade puhastamiseks porine kevadel juba möödunud ning asemele asunud rõõmus suvi oma halja ja puhta rohuvaibaga, kuid suur puhastamisel komme oli neil nagu verre jäänud. Nii, kas sa loed nüüd edasi? Kaua ma seda tühja tööd teen, ütles habemega sipelgas. Päris kondid võtab kangeks, igavene paigal istumine, tervis õige vähe jalutama minna. Sipelgapesa kõrval kasvas pikk jäme kuusk kõige suurem terves metsas. Tema latva polnud veel ükski sipelgas jõudnud ronida. Paljud küll katsetasid, kuid ikka pildid sellest poolel teel loobuma vahel väsimusest, vahel hirmust suure kõrguse vastu ja vahel ka tugeva tuule pärast, mis seal kõrgel oli eriti vali ja ähvardas julgeid sipelgaid maha pühkida. Pärlitega kardavad gravika ikka iga normaalne elusolend, midagi ikka kardab. Kuidas siis teisiti, muidu ei jää ju ellu, tuleb karta, tuleb karta järsku kuumenemist, tuleb karta tugevat tuult, tuleb karta igasuguseid pilte, mis looduses sul silmadeta. Äkitselt ilmuvad suurte silmadega kiskjat igasugused, mille teadis veel bumist, värisemist ja kõiksugu asju tuleb karta. Muidugi peab ettevaatlikult. Kas ma loen käsile ja põhjust oli sipelgate kuuse otsa ronimiseks küll, sest imelik kössi sündis seal üleval, vahel kostis sealt kaeblike hääli viu viu, siis teadsin sipelgat, et neid ei maksa pesast kaugele minna, sest varsti hakkab vihma sadama. Vahel jälle kuus kuuse otsast Kointe kondlikes jälle siis olid sipelgatele rõõmupäevad, sest kondide kyljes oli veel küllalt söödavat kraami. Ükskord kukkusega kuuse otsast terve elus rästik sipelgatele rõõmuks nende pessa tigedalt sihid ja siis oli uist tahtnud pesast ära pageda. Kuid Vapra sipelgad tungisid talle nii suure hulga julgelt kallale, et kole lombid ja nende elupäevad sipelgate pidule hullu. Vaatamata piltsin Sipelgad ründavad rästikud, kuidas selle laevaga siis nüüd on, eks see on tõetruu muidugi see lugu, kui rästik tõesti kukub sipelgapessa ja see on küllaltki soojal päeval, mida soojem päev, mida kõrgem temperatuur, seda aktiivsemad on vähemalt sellised päevas eluviisiga loomad nagu sipelgad. Ja kõigepealt lähevad nad ründama seda sissetungijat kui vaenlast, aga väga varsti saavad nad aru, et siis seal on väga palju sellest vorstist, liha ja kõiksugu muid asju, et seda saab ju süüa. Ja kui nad jõuavad õige mitmekesi mitmesaja kesi rätikule peale, et ega siis rästikud eriti pääsu ei ole, ta desorienteeritud sipelga hape satub talle kohe linna ja keele peale ja see šokk sipelgate on ikka väga tugeva toimega mürk tegelikult kõikidele loomadele. Teine asi, et seda saab ravimina kasutada. Kõiki mürke saab ravimitega kasutada mingil määral. Rästik ei oska ära minna, ta on desorienteeriv, ta ei tea, kuhu minna. Ei saa aru, kuhu minna, et pääseda ja sipelgad söövad ta tõepoolest ära ja kiiresti, kui on suur pesa, kus on mitukümmend 1000 loomakest sipelgas siis paari päeva pärast meil on naha ribakesed ja, ja luustik paljus luustik seal sipelgapesa juures. Michel. Kuuseladvas õieti oli, seda ei teadnud sipelgatest keegi ning selle tõttu otsustaski meie habemega sipelgas sillaotsa rullida. Algul läks teekond üsna hästi, kuulsad öö oli kui maantee ja tuttavad sipelgad silmasid edasi-tagasi. Mida kõrgemale meie sipelgas ronis, raskemaks muutus tee. Ümbritsev mets ulatus kuusele ainult poolest saadik. Sealt edasi oli juba lageeru ning vali tuul võis vabalt võimust kuuske kõigutada. Seal kõrgemale käinud sipelgad kunagi, kuid meie habemega sipelgas otsustas vapralt edasi ronida. Mitu korda pidid maru Voogia Beykslevad oksteta kuuse küljest maha pühkima, kuid siiski õnnestus tal püsima jääda. Kuusk oli tõesti väga kõrge. Ta oli kunagi veel kõrgem olnud, kui torm või pikne oli tal ladva ära murdnud. Seetõttu polnud kuuse diplite terav nagu tavaliselt. Kuule oli kotkapere endale pesa ehitanud. Need olid hiirekullide, nagu neid rahvas hüüdis vihmaveejõud sest enne vihmana Gincaniirlevad kõrgel taeva all lastes end kaeblikud häälitsust alla puust olles seega head ilmaennustajad. Jah, arvatavasti hiireviu tõepoolest ja on siin silmas peetud, nad tõesti teevad midagi niisugust. Vana kotkapaar oli välja lennanud toitu otsima, kuna nende kolm noort poega istusid pesas ja vaatasid teraselt kaugusesse, et näha, kas vanemad ei tule juba maitsu saagiga. Pisikestel kullidel olid kõhud üsna tühjad. Ema oli küll alles natukese aja eest toonud, neile hiire ei saa, suure elu sussiuss oli aga kaval. Ta tegi ennast uimaseks, senikaua, kuni kulli pojad hiire kallal nokkisid, oli ussil tasakesi üle pesaääre lei vihastanud ja kuuse otsast alla kukkunud. Noortel lindudel oli alati suur söögiisu, sest nad Peavad ju kõvasti kasvama. Sügiseks suurteks lindudeks saada. Pesas aga polnud praegu enam söögiraasugi. Miks ei tule juba ise ja ema saagiga, kaebasid kulli, poed koolis, meie puud on jälle üsna tühjad. Nüüd me saime teada, kuidas rästik puu otsa sai. Ja ilmselt see oligi see rästik ja mis lõpuks läks sipelgate sööma laual. Seal nägi äkki üks kotka Paikudes meie habemega sipelgas ronib. Küllap see süüa kõlbab, arvas kotkapoegi. Naksti haaras sipelga endale suu. Hakkas kotkapoeg kohe turtsuma, sest kohkunud sipelgas oli otsekohe oma hambad Kotkale keele sisse. Vapper vapper sipelgas. Lõuad. Vaesel kullikesele jäänud muud teha, kui katsus, et ta ruttu sai sipelga välja sülitada. Sipelgas kukkus pesa äärele ja otsekohe haaras teda teine kullinoka vahele. Jälle kordus sama Naili. Ka kolmas kotkas sai veidi kõrvetada. See asi üldse ei kõlbõhjusi, arutasid kotkapesa põhjas seisvat eakat sipelgat vaadetes see vaja rutem, kui muidu pesast välja küüditati, kotkuab Džibisid paar korda jalaga kutsumata külaline lendaski suures kaares pesast välja. Õnneks lendasid ühes sipelgapesa põhja katvad kulli suled. Ühest sellisest sulest sai sipelgas veel õigeaegselt kinni. Tee nii, et sipelgas ei õnneks sulest kinni. Ja nüüd hakkas tema meeletu õhulend, kui sipelgas. Viimasest seiklusest toibunud, tunnistan sellel omapärasel lennukil päris koduselt. Tore oli ülesuleääre alla vaadete mets, mis paistis maa pealt vaadatuna nii lõpmatu suur oilid selgesti äärest ärni näha. Kiiresti möödusid all puude ladvad kotkapesaga kuusk jäi juba kaugele-kaugele maha. Üle metsalatvade üle soode Väiestikud üle heinamaade ja põldude kallis tormi. Hokud ka sulged ühe sipelga vahel, kui tuul rauges, pidi sundpeaaegu maapinda puudutama. Sealsamas tuli jälle vallatu tuulehoog tõstis suule kõrgele kõrgele pilvedele ning kõrgele tsiplile veel hakkas pea üsna ringi käima ja ta sulges hirmuga silmad. Kui sipelgas viimaks silmad uuesti avas, jälle vaatasin, nägin all imeliku asja. Terve maapind oli kaetud pisikeste karbikestega. Nende karbikeste vahel liikusid imelikum puudukad. Imelikult. Putukad. Need käisid imelikult, putukad. Inimesed vist. Need käisid kahel jalal, mõned putukad kõndisid ka neljal jalal, kuid siis oli neile veider ratastega asi taha kinnitatud, mille peal kahejalgsed putukad endid sõidutada lasksid. Oi, see on ju sipelgapesa, hüüdis meie sipelgas, aga küll on siin veidrad sipelgad. Käivad ainult kahel jälle ja kole pisikesed minust palju pisemad. Siin pesas tahaksin ma elada, kuid mitte enam Mushu hoidinuid. Kuningaks peaksin masin saama. Nonii vaatame, kas ta sai siis selle veidra sipelgapesakuningas. No ma, kes oli suurem, ikkagi see ei olnud, aga mitte sipelgapesa, vaid suur linn majade ja inimestega ülevalt vaadatuna paistis pisikese sipelgapesal sidudes aga nii, et puul hakkas äkki vaibuma, sipelgas oma sulega hakkas maapinnale lähenema. Küll oli sipelga imestus suur, kui ta nägi, kuidas temast hulga pisemaid inimesed hakkasid nüüd kiiresti suurenema. Majade vahel vaibus tuul täielikult ja kotkasulg ühes sipelgas liugleb aeglaselt tänaval. Niimoodi lõppes siis seekord selle sipelgaseiklus ja ma usun, et kõigil lastel on suvel olnud seiklusi, mitte küll sipelga, ka igalühel oma seiklused, eks ole ju. Mõni ei satu iialgi ühtegi seiklusesse ja ei märka mitte midagi. Ja teise jaoks on igal sammul üllatusi ja avastusi ja seiklusi. See oleneb ikka iseend. Ikka iseendast ja sellest sõpradest ka muidugi jaak kahtlemata vanematest eelkõige aga oleneb sellest, mida, kes seikluseks peab ja tõelisi seiklusi, kohtumisi põnevate loomadega, põnevate taimedega, põnevate nähtustega igal sammul. Need on ka linnas, linnas on ka päris palju putukaid, huvitavaid taimi, asju loomulikult. Ja sel suvel näiteks minul oli hästi seiklusterikas puhkus, segisti umbes kolm ja pool päeva rohkem aega puhata eemalt. Kuid need kolm ja pool päeva olin Saaremaal, olid tõepoolest seikluste rikkad, me nägime hästi suuri õitsikaid, rohutirts, mitte vintsked, trahvid lihtsalt jah. See on muidugi õige, nad on suured, rohutirtsud tõepoolest suured ja mõõgaga sabasse, tähendab emased mõõk on ju tegelikult munetud ja neid seal küttida ja püüda ja siis jälle lahti lasta. Oli väga huvitav, kaks rohutirtsud, kes kindlalt olid juba munenud, nii et nende lapsed jäid looduses ja me võtsime kaasa ja ja sirutasime, näitab, meil tulid päris korralikud preparaadid välja nendest, eks ole. Ja nad on tõesti suured, ütleme niiviisi lõugadest selle mõõga lõpuni viie sentimeetri tublisti ja tiivad, kui need korralikult sirutada on kohe näha, et rohutirtsu land äris tiivad, tagumised lendamistiivad nagu Kiilil, aga palju laiemad, laiad nagu liblikal, aga muster nagu kiili tiival. Väga huvitav ja muidugi pikad, vägevad tundlad. Siis meil olid oi, väga palju huvitavaid putukaid, isegi põder põrnika üks väike sugulane sattus meile ette, siis muidugi oli seal igasuguseid linde ja nendest tõepoolest kõige põnevam oli merikotkast tundide viisi tiirles merikotkas meie piirkonna kohal ja me arvasime, et merikotkas vaatab kalu. Tuttavast alus oli väga ilus, must kanudki, kellel olid karvased püksid jalas. Nii mõnus kanakene kanali valge kukk ilma sabata küll aga hästi uhke ja seal olid kroonbojanalia pruunid kanad olid ka ja kassipojad olid seal. Üks munnikege eksini lehma nimi oligi suu. Üks väike mull. Oli küll punnid on loll küll, kui sa lihtsalt ei käinud vaatamas, siis seikleja ikka nägin, mõtlesin ühe seikluse võrra vähemaks ja ilmselt see kotkas vaatas tõesti sinna kanud, mitte kuidagi ei saanud ära minna, ta sai aru muidugi jätkata, seda neid ei saa, aga nuusnat nägid nii maitsvad välja, nii isuäratavad, et ta tiirles ja tiirles ja oli näha, kuidas särab ja läigib päikese käes tema valgesaba täiskasvanud lindudeks olev pruun valge saba. Ja siis nastikud, neid oli ka mõnus vaadata mere ääres. Nägime kaks korda mina hingaks kurdi hinnang, tihermanna kaks. Sina nägid ka, mis te nägite. Mina nägin pangal oti hingiviski siisile. Finastitegise. Ta vist otsis süüa endale. Maastiku ju otsivad veest süüa. Malumalkus nägi err kahte erinevat maastikuta, mina nägin ühte ja sedasama. Musta värvi ja kollased laigud. Markus nägi halli. Meie veel ujusime, siis üks nastik, seal näeme mingi umbes 10 meetri kaugusel läheb seal vees. Serblased Me onu onupoeg kohe välja ka 90 kohel. Veeloomadest kaladest peamisel nastikud seal toitu, et see on selge, aga teid ei oleks küll tundunud toidule rumal loom. Ta ju näeb, et jõulude suured ja ohtlikud ja ilus Kõllason selle põli panga lähedal. Seal on suuremad ja väiksemad kivid, kivitükid suured ja hästi tihe põldmarjavõsa. Ja loomulikult nastik, kes meid nägi, ronis miteeriti kiirustades sinna võsasse jäi sinna mõne aja pärast tuvada, selle väljumas. Ei ole, nastiku juures ei ole kiirustamine, nastikud on väga kiired loomad, erinevalt rästikust, kui on väga soe ilm, siis rästik, ütleme kuiva pinna peal võib väga kiiresti liikuda küll, kuid nastik on nagu välk. Kõik need mittemürgised maod on reeglina sportlikumad. Kas me jõuame nüüd natukene rääkida ka sellest, mismoodi see vee all Venemaailm välja näeb ja me juba alustasime seda juttu, et jah, kui palju veekogusid ja on Eestis ja vaadake, minu meelest kõige põnevamad veekogud praegusel ajal on keset jõed ja jõekesed, nagu neid on Põhja-Eestis ja Ida-Virumaa merelähedases piirkonnas Lahemaal ütleme Vasalemma jõgi, Keila jõgi ka, Pirita jõgi, siis on Kunda loobu valgejõgi, vainupeajõgi oli üsna hästi, palju nendes jõgedes praegu on väikesed noh, ütleme kuue kuni üheksa sentimeetrised, lõhe ja meriforelli pojad. Ja nad on nii ilusad, nendel on punased täpid peal, keda tuli analüüsida ja tõepoolest tõepoolest sel aastal ma ei tea, muidugi, see on alles selle sügisese töö algus, mida teevad ihtüoloogid. Mina vaatan ihtüoloogide käest saadud kaladest, keda ideoloogid otsustavad, analüüsiks võtta, mina vaatan kahte asja, mida need väikesed ja suuremad kalad söövad. Siis me saame ka ära hinnata, kuidas nende toidubaasiga lood on nendes jõgedes, kust nad pärit on ja ka seda vaatama neid Nende parasiit. Ja mul on tõesti hea meel, et vähemalt see esialgne esimene materjal näitab, et Vasalemma jões, Keila jões ja isegi Pirita jões, kuigi seal on natukene halvem. Üldiselt väga puhtad kanad, Need, pisikesed, tillukesed, väga vähe parasiit. Teine asi muidugi, et need parasiidid on praegu ka väikesed sügises nad jõuavad kasvada suuremaks, nad jõuavad nendesse elunditesse kalade sees, kus nad tegelikult peavad keelama, siis leian ma neid kindlasti rohkem. Aga mida need, mida need kalad seal praegu teevad? Need kalad praegu kärestiku tee peal peamisel kärestikud peale või kui nad väsivad, lähevad pimedasse kohta sügavamasse kohta, näiteks kuskil kalda all või mingisuguse puu varjupuu, mis kasvab kalda peale, selle varju lähevad puhkama. Üldiselt nad on päristikute peal, nina vastuvoolu, kogu aeg ujumas ja püüavad endale toitu puruvanakeste vastseid, habe, sääsevastseid, mingil määral teisi ka, aga need on peamised habe, sääsed, tulide, kindlasti tohutu suure tähtsusega kalade, väikeste kalade eluks. Sest mahud on pungil täis. Nüüd hironovi, jaga ehmes diivanist, puruvanakeste vastseid, nad söövad seal. Ja muidugi nad vaatavad väga pingsalt ja väga täpselt tähelepanelikult, et keegi näidiseks. Sest seal on kalu muuseas, väikesele lõhi pojale on natukene suurem meriforell või lohi ka üpris ohtlik varblane kiiski, aga siis seal on ka muidugi suuremaid ahvenaid kui mõni hauganud, kõik söövad ja valmistuvad talveks, aga muidugi. Sest ega kala talvel eriti see on kindlasti vähemalt paar kuud niisugust ahendamil kalaisu üldse mitte midagi. Ja varud peavad olema suured. Muidugi ainevahetuse tase on talvel palju madalam, ega ta ei kulunud, ega ta ei raiska eriti toitaineid kasulikke aineid, mida ta on enda sisse kogunud suve ja sügise, eriti sügise jooksul. Kuid ikkagi ikkagi kevadeks muutub kala palju kõhnemaks ja kevadel on vaja hakata jälle kiiresti siblima ja eluliselt vajalike asjadega toime tulla. See tähendab, et kevadeks peab tal ikka jääma ühtteist nii rasva kui ka lihastesse. Söömaaeg on praegu väljas. Söömaaeg ja varsti on ära lennuaegade lapsed algab varsti kooliaeg. Ma lendaks kaera hea meelega. Kuuse lendaksid lõunamaale. Mis te seal lõunamaal teeksite? Suvevaheaeg oleks? Andid oleks igavene suvevaheaeg. Mitte päris, minule vist sellest suvest aitab. Ma tahaksin veel Mõest tahtsin, ma tahaks veel võimalikult palju Lukaid endale koguda. Enne kui ta tuleb. Aga ma usun, et kui see kool hakkab peale, ega sõnnik kole tormakalt teile peale ka ei lange kõikide ülesannetega ja kontrolltöödega kohe lausa iga päev ja nii edasi, eiei. See algus on ikka niisuguse mõõduka tempoga ja tavaliselt sügisel, septembris, kui kool algab, igal töötajal on varuks plaanis kuskile loodusesse lastega minna kas või pallimäng. Ja see on minu meelest küll väga hea komme, vähemalt meie maal õppeaastat alustada, nii nagu õppeaastat tavaliselt lõpeb natukese ikka väljas võimalikult palju käia väljas nii metsas jõgede ääres, ka mereranda võib minna ja vaadata, mis seal huvitavat on ja püüda meelde tuletada, kuidas see kõik nägi välja kevadel või varasuvel, kui kool lõppes. Milles on need erinevused? Kindlasti näete neid? Kuldseid. Ja masega mäe täna kõik mõtted kuldsest lõunast peab kõrvale jääd. Kes seitse sügist ja talve ja kaheksa kevadel nii jänese üle valvel üldse aimama hakka. Kuldõunatee kasva puus, leiba, Isonad, puus ega maas oma hingepõhjani. Mis on siis? Ei ütle, see sinna peab ja etama. Kes kuldseid õunu taha ja basega väeta.
