Läks lahingusse ja küsib, miks? Ja pärib, miks päike on päike. Mis ja miks näike? Miks mehi on märg jobu, mis elab seal ja kellel on kolu, kas või rida on rodu, kus karukost olu, miks Marunism aru, oi, appi. Kas läks appi? Ei uudista, mine puhu Einarhisa kuigi õppu ei uunis simul ole kolu, on aksikul küsimusi sadu kus asub naksid õhus või vees. Oh aksikas uubiga lapseeis. Tere, tere, lapsed, lõpuks jõudsime ka meie siia naksikute saatesse, mina mõnus on. Ja mina oleks ka, küll oli teekond ja teekond läbi metsade ja porilompide punu haneks. Vaata, mis asi mul nina otsas on? Oi, see on ilus asi. Meenutab muidugi ninasarviku sarv, mis sul nina peal praegu on, on aga teisest küljest pool propellerid propeller pooleks saagida, üks ots sulle nina peale panna, täpselt nii see näeb välja. Tead, see on vahtraseeme oma väikese propelleriga. On ka kleebusule nina külge ja tuuliasku tõi kaksti vastu mulle nina ja tuli on, ma pole veel peeglist vaadanud, ennast tuid nagu ninasarvik, sellega võid lüüa ka lüüa võib, aga haiget kellelegi küll teha ei saa, sest see pehme muidugi jah ja aga mul on riiete küljes, ma käisin läbi suurte suurte rohu puhmaste ja mis need langevarjurid üks siin langevad, teeniks ümarik niisugune kõva asjakene, hästi, pisikene nagu tikupealine. Ja siis peenikese varre otsas ehtne väike langevarivalge ka, eks ole. Pehme, aga niisugune lai, kohe natukene meenutad veel vihmavarju, aga ülespoole keerad või nagu seent või nagu siin ja, ja see on ju ka seeme, Sa oled üleni seemneid täis, olen küll, jah, oled küll. See oli ohakaseeme ja võililleseemned on ju ka praktiliselt niisugused, aga need väiksed ei ole, nad on kõik ära. Suvel natuke hüppasid ja siis lendasid tuul viis, need ja lapsed aitasid tublisti kaasa. Ma olen ise näinud vähemalt viisteistkümmend, last, kes igaüks tõmbas niisuguse või lillekese taime küljest lahti ja puhus ja need väikesed valged langevari, ütlused lendasid laiali üle maailma. Nad läksid nagu linnudki, lähevad lõunasse. Lõunasse lendasid siis, kui tuul puhus põhjast, aga kui tuul puhus kuskilt mujalt, siis nad läksid ka kuskile mujale. Nii et nad lihtsalt ümberingi igale poole. Lendasite ja taimedel on niiviisi tõesti hea, nad ei pea siis kõik langema täpselt sinna maha, kus nende emme taim kasvab. Nad viivad laiali minna ja siis ei hakka nendel kitsas. Vaata, mul on siin pükste küljes ka selline siili moodi asi väga siili moodi, eriti melisiiliku moodi ja ümmargune epas külge, mulle mina talle eriti ligi ei läinudki, hüppas kohe külge, tõepoolest, selline tunne tekib, kui takja, need seemnepeakesed tulevad sulle külge. Jällegi lapsed väga armastavad nendega mängida, see on nagu talvel lume, sedagi täpselt, ainult et nad on natukene okkalised siiski, kuid ikkagi viga ei tee. Aga kas neid keegi sööb, ka ohakalind sööb? Ja väga osavalt väga ilus linnuke, tal on musta pea peal niisugune punane paelake ja kollane paelake väike linnuke varblase suurune umbes. Ja tõepoolest on lust vaadata, kuidas suured tugevad näiteks ohaka põõsa peale või takja peal istub niisugune väike linnuke, see taim siiski nii suurt rasket lindu nagu varblane näiteks seganud ohakalind on natukene kergem, ta suudab seal istuda ja oma nokaga linnuke siis korjab nendest vilja, peakistest või seemne peakestes seemneid ja neid aga jälle ikka seesama asi ohaka või takja. Taime seemned peavad minema kaugemale. Ennist emme-issi tavaliselt on üks ja see sama taim või põõsas, eks ole. Aga nad ikka peavad kuskile kaugemale minema, seal siis maha langema ja seal kasvama hakkab, sest muidu hakkab endale väga-väga kitsastaimed kõndida, üldiselt ei oska sellel taimel maailm on ju siis sugulasi täis, peakski olema ja, ja takja inimese peale ta loodab ka, muidugi kui ta niiviisi naksti läheb meile riiete külge, aga üldiselt looduses ta loodab rohkem ikka suuremate loomade peale nagu metssead ja põdrad ja metskitsed ja hirved ka hundid muidugi kannavad neid laiali. Meelsasti vist kannavad nagu omamoodi taksot, jah, see on midagi takso moodi ajudeta, kes muidugi ei maksa, mitte midagi ei anna hundile vorstijuppi, ei, seda nüüd küll ei tee ja sellepärast loomad natukene kannavad neid ja siis hakkavad kõik loomad on tublid oma karvade puhastajad sest puhas peab olema ja siis natukese pärast paneme tähele, et oi-oi, mul on igasugused reisijad seljas ei ole see õige asi ja hammastega või käppadega ilusti kammivad oma karvad siledaks ja võtavad nüntaklejat oma karvad vahelt välja ja lasevad nendel maagiale kukkuda. Seal nad kasvavad kysis, kui väike loom ei jaksa iseennast lakkude puhastada, siis tuleb ema juurde ja lakub puhtaks tingimata ja see on tõesti väga vajalik. Sellega tehakse lapsuke puhtaks, tehakse talle ka massaaži ja peale selle, et mis on võib-olla kõige tähtsam, väike jänku hundi, karu või põdra poeg, saab pay ja play peab saama iga väike loom ja isegi väike laps. Päpai saab tingimata, see on väga vajalik ilma selleta. Elu on palju raskem. Ma vaatan seda takis nüüd mina ei saa aru, mul natukene nohuga, kas ta lõhnab ka praegu, eks mingi õhtal ikkagi on, suvel on ikka suurem, kui õis on alles õitsemas Losiis, muidugi tal on lõhna rohkem üldiselt Dacia või ütleme seal ohakalilled ka rukkilille, nende sugulase lilled eriti ei lõhna inimese jaoks küll mitte eriti, aga kuhu see lõhn kaob siis sügisel, sügiseks on see lõhnav aine otsas, ei ole vaja enam putukaid meelitada lõhnaga magusa lõhnaga lilled üldiselt meelitavad putukaid, et nad tuleksid ja siis seda tolmutamis teeksid, ilma selleta ei teki sildid. Aga sügiseks, kõik on korras, seemned valmis, sügisel lõhna muidugi on, aga sügiseses metsas taju tundsid mõnusate kla, aga need üldiselt seente lõhnad, hallitusseente ja söödavate seente lõhnad ja siis muidugi kõdunevad puidulõhnad. Ja loomulikult seal on ka teised lõhnad, taimed ikka kogu aeg natukene lõhnab, ma tundsin looma lõhnaga seal metsas. Minu meelest oli see vist karu lõhn, suur lõhn, raskijad kaks, vaht, aga huvitav seal metsas, kui me tulime, väga huvitav, et kõik puud justkui laulsid tuule käest, tuul mängib torm ja, ja raju oli ja, ja väga hirmuäratavam. Eks niisugused häälitsused, mis sügiseses metsas eriti suure tuulega levivad, kõlavad need häälitsused kohe ütlevad sulle niiviisi, et varsti tuleb külm talv, ole valmis. Aga loomad ei karda, ei karda, ei kohku, otsija vad ennast valmis teatud, mismoodi nad söövad, söövad, jalad, söövad kõige mõnusamaid, maitsvaid parimaid asju, kus on hästi palju vitamiine ja suhkrut ja, ja palki igasuguseid toredaid aineid. Ilma selleta muidugi kevadeni ei tasuks üksinda lastel metsa minna, igaks juhuks. Mis siis loomalapsed seal julgelt tunnevad, kui nad on juba suured loomamõõdus. Loomade aja mõõdus olnud päris suured juba, aga inimese laps? Sügisese metsa jaoks on ikkagi päike, suvel isegi väike. Inimeselaps ei ole nii väike metsas, sest metsas üldiselt suvel mitte keegi taha inimese laps oli midagi halba teha. Agassi, diisel, eriti hilissügisel ja talvel, kui inimese laps metsa läheb, eriti kui seal niisugune kolme, nelja aastani. Ja siis võib. Ja siis võib tõepoolest ta ohtu sattuda, kui eluskindlam on minna ikka suuremate inimestega koos, aga minna tuleb kindlasti ja siis seal on värske õhk ja alati peab liikumakaadi midagi huvitavat. Nüüd kahjuks hakkab meie aeg praegu otsa saama, kuid me tuleme homme tagasi, aga millest me siis võiksime rääkida? Mõnusam, järgmine kord, see tähendab homme räägime teistest huvitavatest asjadest, mis on inimesel ammust aega leiutatud ja valmis tehtud ja mis on ka looduses, loomadel ja taimedel olemas. Olgugi et looduse kohta leiutamine vast ei ole päris õige sõna, aga ometi langevarjud ja vihmavarjud ja päikesevarjud inimesel on leiutatud ja esitatud ja vabrikus valmis tehtud ja, aga looduses on sedalaadi asju ka päris palju. Räägime siis sellest head aega, lapsed, head aega.
