Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja ilusat pühapäeva ja raadio kahe kuulaja on rõõm sisustada sinu järgnev hinnaline pühapäevatund rännusaatega reispass ning loodan, et saad kuulamise kõrvale samal ajal ka millegi kasulikuga tegeleda. Kassis putitatud võrri, sigaret suunurgas ja Pilsner kõrval marineeritud kuuseriisikaid või miks mitte, tegeled lihtsalt free tüssiliku sambla peal molutamisega? Ma olen kuulnud linna peal inimestega kohtadest päris palju sellist lauset, et noh, reisimisega on need kõik ja siis olen mõelnud, et kui me juba siin mõisteid maha kriipsutama, et miks piirduda nii vähesega lennata nii madalalt võiks ju veel paljud asjad ära lõpetada. Hakatuseks igasuguse pidude või kontsertide külastamise siis poes ja külas käimise ja lähemalt järele mõeldes ei ole ju seda pead ka vaja nii tihti pesta. Mul tuleb meelde üks raamat, mida ma väiksena lugesin, ma ei mäleta selle nime, aga seal läksid kaks külameest vaidlema, et kus see maailmalõpp on. Ja siis üks külamees ütles teisele umbes midagi sellist, et ma ei tea. Kuid kui ma käisin siin tunamullu Rakverest rauda ostmas, siis sealt paistis veel maailm edasi minevat. Ja ma võin omast kogemusest kinnitada, et see on jätkuvalt nii et selles ise veenduda, käisin siin suve lõpupoole Hispaanias ja Portugalis ei olnud nii hirmus midagi ja lausa südantsoojendav oli jõuda tagasi Tallinna lennujaama. Üks reisija mängis tiibklaveril serenaadi, nagu, nagu ei loekski üldse uudiseid. Minu tänane saatekülaline aga tuli hiljuti veel kaugemalt, ühest metsikust maailma kõige vähem läbi uuritud nurgast veetis ta seal kokku viis kuud ja tõsi, viimased paar neist vist veidi vastu tahtmist ning mitte, et ta seal vang, noh mitte päris vangis oleks olnud, aga nii-öelda meid ümbritsevad ilmaolude sunnil. Kuid ilmselt temagi väiksena palju džungliraamatuid lugenud, et kipub jõusaalis rauapumpamise asemel metsas liaanidega sõitma. Minu külaline on zooloog Joosep Sarapuu. Me oleme siin saates jutustanud temaga nii prantsusekojana kui ka Madagaskari džunglites. Ning see müstiline maa, kust Joosep just nüüd hiljuti tuleb, on paapua Uus-Guinea. Tere, Joosep. Tere, Ivo ja tere raadiokuulajad ja aitäh mind jälle uuesti kutsumast siia. Rõõm on kahepoolne. Ja nagu juba kombeks on saanud, ole hea, tõsta mind siit steriilse stuudiost nüüd korraks sooja ja niiskesse troopikakliimasse mõnda päeva või, või öösse, papowskinaal. Ja anna aimu, mis meie ümber toimub, mida silm seletab, kõrv kuulatab ja nina nuhatab. Hohoo no eks ma teid Winjaati ikkagi džunglisse. See oli üks suvaline päev Mayodanud sellest päevast midagi, ma olin väga kauges uurimisbaasis vihmametsa keskel ja lihtsalt üks hetk hakkasin kuskilt minema, liikusin sinna, kuhu kõrv silm või nina mind juhatas ja jõudsin siis välja ühte sellisesse väiksesse ojasängi, kus enamus ajast mõlemal pool olid kõrged kiviseinad, mille peal olid siis rippumas sõnajalad, muud samblad, vesi tilkus, Vihma 100. ülevalt alla kaela peale. Aga sellel hetkel tundsin, tundsin ennast täiega elusana, iga sängi kurv võis paljastada midagi uut ja ootamatut. Tekkis selline maadeavastaja tunne ja täielik seiklus ja nagu ei tahagi kunagi nagu tagasi pöörata aina edasi ja edasi. Ma arvan, et see oli üks kõige toredamaid või meeldejäävaid momente sellel reisil või olengul seal kauges maailma nurgas. Paapua Uus-Guineas. See on kolmas kord siin saates kolmas kord või kolmas Chung, ma ei tea, kas kolmas džungel sinu elus, aga pikemalt oled elanud prantsuse kojanas. Madagaskaril, seal vist päris viite kuud ei olnud, kui ma õigesti mäletan. Madagaskari oli ainult kuu aega, jah, okei, aga mis sind sinna džunglisse tagasi kisub ja miks sa. Miks sa läksid just papowskine ossa. Ilmselt on minu elus olnud juba lapsepõlvest peale, et jah, just need raamatud või filmid ja telesarjad panid mind seda paika armastama. Aga ma arvan, et see ongi see tunne, millest ma just rääkisin, et see avastamisrõõm, see seiklus ja muidugi ka need loomad, kes sul seal ümberringi on, et see on täiesti mõistetamatu vahepeal, kuidas üldse selline loom saab olla ja, ja alati on see nii-öelda väikene ootusärevus sees, mis paneb sind edasi tegutsema ja silma särama seal üksikus paigas, kus mitte kedagi seal ümber vahepeal ei ole. Et jaa, paapua Uus-Guinea just sellepärast, et see on maailma üks kõige metsikumaid paikkumis praegu seni veel alles on seal on nii nii palju avastamata metsi, mägesid, just ojasängi ja loomi. Et võib-olla ma saan olla esimene, kes võib-olla midagi näeb või mingisuguses kohas istub kuulata mingisugust lindu, mida varem keegi teine pole näinud. Räägi mingist uskumatust loomast, sa ütlesid meie loomes. Uskumatu, et selline loom üldse olemas on maailmas, milline, ütle ütle mõni, mõni tüüp, mõni olend papas, keda sul õnnestus kohata. Kes võiks võib-olla siis nii-öelda tavamõistusele paigalda kuskil teisel planeedil või üldse mitte olemas olla. Kui me räägime teiselt planeedilt ja papa unikaalsest loomastikust, siis kindlasti tuleb meelde selline suur suur linn, nagu seda on kaasuar. Kui sa talle otsa vaatad, siis võib tunduda küll, et ta on täiesti teiselt planeedilt, ta on suur lind, ta võib kasvada umbes kahe meetri kõrguseks. Ta on lennuvõimetu. Ta sulestik on selline tume ja siis kaela pealt algab selline ere sihuke sõdalase värv, seal on sihuke neoonsinine ja mis läheb üle siis neoonpunaseks peas on tal väike selline nagu kiivrice ja jalajälg või see kolmhark, mis tal seal mille peal ta siis kõnnib ja jookseb, džunglis on ka ikkagi omajagu päris suur, seal otsas on mingi seitsme sentimeetrini küünis nagu mingisugune pussnuga. Et täiesti võimas ja eelajalooline kogemus oli seda lindu mõnikord üksi olles kuskil džunglis kohata. Ja see võiks öelda, et on maailma kõige ohtlikum ning ka sellepärast, et enamasti kui ta on siis nii-öelda see tibu, okei, tibu on võib-olla raske hoomatav sellepärast et see tibu on enam-vähem sama suur kui mõni meie suuremat sorti kotkas. Aga ta on väga siis nii-öelda kaitseväe tema suhtes ja, ja siis võib hakata inimesi džunglis taga ajama ja, ja mõned inimesed on oma elu ka tema tõttu kaotanud ja ainuke võimalus, kus siis Sul on võimalus põgeneda, on siis ronida puu otsa, sellepärast et sinna ta kahjuks lennata ega tulla ei saa. Vikipeediast on lugeda, et, et paapua Uus-Guinea on üks selles mõttes ka inimeste poolest, seal elab küll kaheksa miljonit inimest, aga, aga riik ise on ka päris suur, et siis ütleme üks vähem linnastunud riike, kui nii saab öelda väete umbes ainult 13 protsenti inimesi elab nagu linnades, ülejäänud siis elavad kuskil kogukondades ühtlasi, et seal on umbes tuhatkond erinevatest hõimukultuuri ja vähemalt 900 elus keelt. Et tundub nagu päris sürreaalne. Ja, ja kui tavaliselt on nii, et tavaliselt ma ei tea, kas džunglist tavaliselt midagi üldse on, aga, aga, aga noh, kui sa reisid kuhugi öeldakse, noh, seal on, seal on, eks ole, metsikut loodust siis see tavaliselt ei ole ta sulle kohe niimoodi lööb nagu mopiga sulle vastu vastu nägemist ja metsik loodus, sa pead seda küll natuke otsima, noh okei, erandid, võib-olla on siin sedasama sinu prantsusekojana, kus sa saad lennujaamast minna ja ja tunni aja kaugusel päriselt metsikus džunglis, aga aga seesama Madagaskar, millest sa rääkisid, et seal on nagu enamus metsa maha raiub. No kui sa tahad neil Leemoreid ja tüüpe näha, et siis ikkagi mingi, sa pead ikkagi seda päris metsikut loodust ikkagi nagu otsima, et kuidas seal Paapol on, et kas kas on nii, et sul nagu on tõesti see metsik loodus igal pool ümberringi või tuleb ikkagi käia maha pikk tee selleks, et jõuda siis sellesse metsa, kus elalooline lind näiteks No papas on natukene teistmoodi kui, kui teistes kohtades küll, sellepärast et kõige suurem vahe ongi see, et, et see maa, kõik on tegelikult kommunitite omaette kuuluv maa kuulub rahvale, mitte siis mingisugusele riigile, näiteks kui seda on siis Eestis või näiteks prantsuse kui ka samamoodi. Et pigem elatakse ikkagi külades või sellistes nagu linnaäärsetes alades, sellepärast et see riik on, võiks öelda, et elab suhteliselt naturaalmajanduses. Et enamus inimesi söövad neid, mida ise suudavad kasvatada ja metsas küttida, see on ka päris äge ja sellepärast ongi linnastumise protsent seal siis nii väike ja mets enamasti on, enamasti on siis ikkagi inimesi nagu täis et külasi ikka leidub ja selleks, et minna siis nii-öelda päris päris džunglisse, kus midagi nii-öelda seda tänapäevast ei ole, siis selleks ikkagi peab. Natukene astume liikuma, näiteks üks koht, kus me käisime, oli üks väikene uurimisbaasial sügavas vihmametsas kaitsealal, siis oligi, et kõigepealt pidid autoga sõitma sellest külast kus ma siis paiknesin kaks kuni kolm tundi, siis pidid ühe puu kanuuga sõitma üle jõe, siis tunnike veel viimasesse külla ja sealt veel neli tundi jala matkata edasi, enne kui sa jõudsid sinna üldse koha peale ja noh, kui seal kohapeal jõudsid, siis see oli ikkagi väga metsik ja, ja see koht, kus mul alati nagu meeldib olla ja, ja tahan sinna alati minna. Kuidas nende inimestega on, kes seal metsas elavad, et ma tean, et et on papo üks väheseid kohti maailmas lisaks siis teatud piirkondade Amazonases ja nii edasi, kus elavad need hõimud, keda päriselt ei ole veel, kellel puudub kokku kokkupuude siis valge inimese või Lääne tsivilisatsiooniga, et seal nad on samuti alles teatud teatud piirkondades, et noh, ilmselgelt ei ole ei ole nende juurde võimalik või üldse lihtne jõuda, aga need, need inimesed, kes nüüd nendes kaugetes külades elavad, millest sa räägid, et peaksid kanuuga minema kuskile seiklema, et need päris ei ole sellised, et nad kivikirvest liigut liigutavad ja peenise torbikuid kannavad? Just nimelt, et kui mingisugune tee ikkagi mingisugusesse külla läheb, eriti kui saab seda autoga või, või siis nii-öelda paari tunni jalakäimise kaugusel siis seal ikkagi tsivilisatsiooni ikkagi on peale tulnud ja eks hästi paljud eurooplased aitavad ka, et näiteks meil siis on ka see uurimiskeskus on siis nii-öelda ka eurooplaste koht, kus nad saavad siis oma uurimistööd teha ja tänu sellele on siis mõned külad, mis siis jäävad meie tee peale ikkagi palju rohkem arenenud, et inimesed kasutavad mobiiltelefone ja kannavad päris noh, ja kui ikka jalkasärke ja selliseid asju, mis saadakse aga ikkagi väga palju aega kuluka küttimisele ja põllumajandusele, kasvatavad seal kõike mida siis maa annab igasuguseid mugulaid ja, ja tuhandet eri sorti banaane ja kui vaja, söövad putukaid ja ja kõik selliseid asju. Kas googlist lugeda, et veel hiljuti sai seal maksta merikarpidega nagu ilmselgelt ei noh, ei ole sellist. Ma ei usu, et selline riik on olemas, kus see nagu mingisugune laiatarbekäibevahend on, aga aga iseenesest on see päris eksootiline, et selline selline maksja lahend veel vähemalt hiljuti kehtis. Ma ei tea, on sul selle, oli seal kokkupuude sellise asjaga? Ja kokkupuud ikka oli ja ma võiks isegi öelda, et isegi tänapäeval ja praegusel hetkel saab turul ja isegi vist poes maksta. Praeguseks on paapua Uus-Guinea raha, siis seda kutsutakse Ginaks ja see ongi see kina nimi on tulnud siis ühest teokarbist mis Ginašell või midagi sellist. Ja see on päris haruldane, et seda peab kuskilt sügavalt sukeldudes tooma ja selle väärtus siis oleneb selle suurusest, ehk siis kui sa saad umbes, ma ei tea, Kümne ruutsentimeetrise tüki ja siis ta lõikas need väiksemaks siis igalühel on nagu väiksem väärtus ja nii edasi. Ja eks see oleneb piirkonnas ka, sest ühes teises piirkonnas näiteks saab maksta veel selliste kaelakettidega, mis on siis mingisuguste roosakes roosa, roosade kivikestega nii-öelda punutud, et seal on hind ja väärtus, oleneb ka siis sellest nii-öelda kaelagi pikkusest. Ja see siiamaani nagu toimib ka rahana ja et inimesed ostavad selle eest asju ja teenuseid. Okei, sa mainisid siin tuhandet sorti banaani ja enne kui me mikrit käima panime, siis jõudsin ka ise seal nii-öelda selles koroonavangis natuke aega olid, et siis sellest 1000-st sordist banaanist jõuab ka ühel hetkel nagu nagu küllast küllastumise tulla, aga mida nad seal, mida nad seal külades mida nad külades söövad? Külades nad söövadki põhimõtteliselt seda, mis siis maa neile annab, et hästi palju kasvatatakse erinevaid mugulaid, jamps, taro, tapi, okassaava kartul, maguskartul, mida nad kutsuvad siis kauka auks, aga see ei ole nagu bataat Lõuna-Ameerikas, vaid ikkagi samamoodi meie kartuli värvi, aga, aga natukene magusa maitsega sedasi hästi palju süüa. Ja eks siis ongi need banaanid, seal on ju mitmeid kümneid eri sorte, neid ühtlase võid süüa niisama ühtlase pead keetma, ühtlase võid fritüüritud või keeta kolmandat. Sa võid aint praadida, et oleks kõlbulik ja siis mõnda pead sa keetma ja praadima ja mõnda pead seal koorega praadima ja silma korjata praadima ja mul järgi need kõik meelde, aga, aga mingi hetk, kui sa neid lihtsalt liiga palju pead sööma, siis paratamatult viskab kopa ikka ei ole väga nagu maitsev ja meeldiv, see niukses niuke tärklise plagamist seal kogu aeg suulise nagu keerlev ringi keerleb. Aga inimestel, kellel on siis võimalus minna nagu poodidesse ja, ja osta siis nagu kaupasid põhitoit, mida mina nägin, mida igal pool sai, oli siis keedetud riis. Ja sinna kõrvale pandud siis kiirnuudlid ja kellel oli võimalus ka veel konservi ja metsas, kui ma olin, siis pandi sinna peale ka puulehti, et oleks ka midagi värsket, et see oli nagu põhitoit ja nagu mulle tundus, et papad ise nagu ei söö sellepärast, et oleks mingi elamus või saaksid sellest mingi hea tunde või nagu meil, et meil mingisuguseid gurmaani värk ja ja, ja see maitse pärast, vaid pigem nad söövad selleks, et võib-olla kõht oleks täis ja oleks natuke energiat, et uuesti põllule tööle minna või või lihtsalt sõpradega mõnusalt aega veeta. Ja enne kui paneme mängima esimese sinu poolt kaasa sealtmaalt siis kaasa toodud lugudest mis vist liigitub sinna nii-öelda kohaliku popmuusikažanri siis küsin natuke keelte kohta, et jällegi tark Vikipeedia teab öelda, et, et papowskinaal räägitakse jah, nagu ma ennem juba ütlesin, ligi üheksat sadat keelt ja kokku on see siis 12 protsenti terve maailma keeltest millestki enamusel on alla alla 1000 inimese, kes nüüd räägib. Aga, aga see on siiski täiesti kosmiline number ja aga samal ajal on ametlik keel on inglise keel ja ma saan aru, et inglise keel, mida nad räägivad, on segunenud nende põliskeeltega, et ta ei ole nagu päris tavaline inglise keelt. Ühesõnaga, mis keeles nende inimestega seal suhtlesid. Palju seal ma ei tea, üldse inglise keeles taval inglise keeles hakkama saab. Mina suhtlesin ikkagi inglise keelega ja no eks sai seda kohalikku keelt õpitud, aga tõesti see on täiesti uskumatu kultuurilise ja keelelise mitmekesisusega, ma ei tea täpselt, kas see number on 700 800 900000 1100, igatahes neid on meeletult palju ja üks no ega muidu ei saagi sellest aru, aga ükskord kui ma kõndisin, minu arust oli täpselt sama kõla, me olime võib-olla viimases majas 30 meetrit, kõnni edasi ja seal oli uus maja. Siis mu sõber mulle ütles, et et nüüd me jõuame uudi külla ja see keel, mida see küla räägib, eelmine küla, seda keelt üldse ei mõista ja ei saa aru ja nad omavahel nagu omas emakeeles suhelda ei saagi. Aga selle jaoks on ka ikkagi asju välja mõeldud. Ehk siis iga inimene enam-vähem oskab seal kolme keelt, oskab oma emakeelt, mis on siis see külakeel või hõimukeel, mis teil parasjagu on. Teine on siis dohc-, pistsin keel, mis on siis nagu võiks öelda Brooklyni inglisehk siis inglise keelega segunenud ja lihtsustanud keel. Ja siis kolmas keel on siis inglise keel, aga inglise keel on, on selles mõttes teistsugune, et et kui ega inimene koolis käinud ei ole, ega ta seda inglise keelt siis väga hästi ei oska ja võib-olla pursib ainult mõned sõnad, et kogu kooliharidus ja kõik selline ametialane asjaajamine käib inglise keeles, aga näiteks isegi koolis ise, kui õpetajad ja õpilased arutavad midagi näiteks klassiruumis ja nad teevad seda ikkagi Stokpissinis. Et lihtsamas keeles. Okei, no vot, siin Alauladki siis kohe täiesti kaasaegne jah küll eelmisest aastast pärit lugu esitaja papu meis ja loo nimi on hevi blog. Raul. Ma ei saagi nüüd täpselt veel aru, kas ta on siis pidin inglis või, või on see või on siis põliskeel või midagi nende vahepealset. See peaks olema ikkagi topišinis. No vot, kuulame siis neid neid sõnu Kallis raadio kahe kuulaja oleme koos zooloog Joosep Sarapuuga vähemalt viiekuulisel džungliretkel paapua Uus-Guineas. Ja kui enne rääkisime siin kultuurilisest mitmekesisusest ja palju keeli ja palju rahvaid ja, ja kõike muud, siis noh, ei ole rei, ütleme siis reisisaateid sealt vaadates jäänud nagu kahe silma vahele kaasa elu pahupool, et ei ole kõik nii, et muudkui saame külad kokku ja ja vahetame viisakusi ja pärlikeesid, et et ma saan aru, et seal on päris palju, ütleme sellist noh, et on kohti, mis ei ole turvalised ja on tüüpe, kes nagu selle kalange kõrval on kalašnikovi automaat, k et küsin sinu käest, oli sul kokkupuude selle, puutusid kokku selle, nagu selle Meil on veidi ikka mainin ära, et kalašnikov ei ole ostetud, vaid see on kuidagi isetehtud seal et tõsi ta on, et ega ta väga turvaline riik just reisimiseks kahjuks ei ole. Nagu ma ise armastan öelda sõpradele, et täiesti uskumatu koht siin maailmas, et, et nii heas mõttes kui ka halvas mõttes. Et kaklusi, tapmisi, inimeste tükeldamisi, matja, ETV kõlasid seda ikkagi juhtub iga päev. Ma ei tea, seal vist nendega kogu aeg nagu kaasas käinud, et, et kunagi, kui oli päris hõimu hõimuriiki ja ei olnud üldse selliste tänapäeva maailma seal, siis see tapmine käis kogu aeg ja, ja olid sellised asjad nagu veritasud näiteks. Et, et kui üks hõim, hõimu liige näiteks suri ära siis teineteise või sedasama hõimu liikmed, siis panid pead kokku ja mõtlesin, et kes võiks selles nagu süüdi olla ja siis lihtsalt läksid sinna teise hõimu juurde kena siis välja, tapsid sealt ühe inimese ära ja siis hakkas nagu vastu käima ja tihti juhtus see siis tänu nõi nõidade tegutsemisele, ehk siis nagu ma kuulsin, seal siis nõid sai teise inimese ära tappa või talle kurja teha niimoodi, et ta siis kas nagu sõnadega, ehk siis kas ta loitsu paneb mingisuguse needuse peale. Teiseks, kas ta mürgitab mingisuguse toidu ära või siis Beetli pähklivõi siis tubaka või kolmas variant on see, et tema hing läheb siis mingisuguse looma sisse, näiteks kaasuary sisse, kes tuleb ja, ja tapab mingisuguse inimese ära ja pärast siis minnakse seda nõida siis nii-öelda taga ajama ja see käib nagu kogu aeg edasi ja teine missis paneb inimesi lollilt käituma, on kindlasti alkohol, alkohol seal pigem on kallis, aga noh, ega see ju inimest, kes ta tahab tagasi ei hoia, et muidugi nad teevad seda igast puuviljast, mis seal parasjagu kättesaadav on. Banaanides, tänane asjadest, millest iganes ja no see on see koht ka, kus inimesed tõesti peast lolliks lähevad, ei saa enam midagi aru ja, ja siis on need kaklused väga tihti ette tulemas, et üks õhtu öösel tulime bussiga ühest linnast tagasi ja hakkasime sõitma siis oma selle kodu poole siis samuti sõitsime ja siis mehed tulede valgusvihku tekkis järsku trobikond mehi asfalttee, pealegi Eestis olid oma isetehtud, püsside raudlattidega matši ETV, ega siis seal parasjagu arveid klaarima, siis pühapäeva õhtul ka veel. Et see oli päris rets, tunne, kui mingi tüüp sulle otsa vaatab ja tal mingisugune ise tehtud vintpüsse käes on ja näitab sulle, et mine kiiresti minema, pööris kähku ümber. Mis tähendab arvet Laarimas, kes on reaalselt käis tulistamine või siis oli nii et noh, et lihtsalt niisugune Strelka aednik seisuks kohe läheb. Püssipauke ma ei kuulnud, aga, aga mingisugused käed ja jalad seal vehkisid küll päris mõnuga. Ja ega tundub, et see inimelu väärtus seal nagu täiesti mittemiski ja ebaoluline. Et, et kogu aeg jälle lehest igalt poolt loed, need inimesed surid ära. Minu üks hea näide võib olla, et mingid viis röövlit, kes olid samamoodi mingisuguste ise tehtud püsside ja raudlattide maid CDdega siis tahtnud autosid röövida, kogemata võtsid ohvriks auto, kus oli siis üks politseinik, kui mitu politseinikku igatahes nüüd viis röövlit lasti seal kohapeal maha ja rahvas juubeldas. Jube tore ja et politsei ikkagi kaitseb meid ja nii tore, aga vaadates praegu, mis ühed maailmas toimub, siis see on nagu täiesti teine suhtumine sellesse. Okei kui nüüd minna natukene ajas tagasi siis seal kindlasti on elus veel mingisuguseid vanu praktikaid, mingeid vanu, vanu rituaale, vanu kombetalitusi, mis, mis on nagu mõtlema, mida siiamaani praktiseeritakse on sul on sul midagi nagu sellest vallast meenub sul midagi, millele sa oled peale sattunud või millest sa oled kuulnud? Ei kahjuks ei ole peale sattunud, aga kuulnud ja küsinud, olen ikka ja saanud ka vastuseid. No ütleme selliseid asja nagu tseremooniaid, mida me võib-olla teame siis Lõuna-Ameerika põlisrahvastest või Aafrika põlisrahvastest mingisugused päikesetantsud ja, ja mingisuguseid taimede joomised, et sellist ma ei saanud aru küll, et seal oleks inimesed öelnud ka, aga ikkagi kõige tähtsam osa on siis poisis nagu meheks saamine ja see, need praktikad ja need traditsioonid on siiski veel alles, et üks selline piirkonna, kui on ist sepikson ühe suure jõe lähistel ja siis seal on see meheks saamise tseremoonia, see, et poiss laseb siis endale selja peale lõigata armimis välja, näevad välja nagu siis paranedes krokodilli soomused, et et seal sepiku ja see läheb hästi palju krokodille ja see on siis sellepärast mõnes teises kohas näiteks lastakse poisi veri ninast välja, tehakse nina otsa, selline suur lõige, kus siis nii-öelda see poisi verises väljapoole või pärast seda ta on siis nii-öelda täismees või siis mõni mõnes paigas mõni inimene siis laseb endal siis selle mingisuguse väikse imetaja kondi või, või linnukondi sisenda ninast läbi torgatasid sellest keskmisest vaheseinast. Et selliseid asju ikkagi on ja, ja need rituaalid kestavad mitu nädalat, näiteks poisid lähevadki. Need, kes siis on valmis nii-öelda meheks saama, lähevad paariks nädalaks siis metsa, seal on spetsiaalne maja, kus nad siis kõik koos elavad, söövad ja kütivad ja siis nii-öelda vanaisad, isad tulevad neid õpetama ja, ja näitavad siis teevad selle rituaali läbi. Sa mainisid ennist selle alkoholiga kõrvu, mainisid ka Beetli pähklite Tseedeetli pähkel ilmselt noh nagu ma aru saan, on kergelt narkootilise toimega, tema ilmselt ei liigituse kasse põliskombetaimede joomisesse, vaid läheb pigem sinna sisse toodud sõltuvusainete alla või. Ma arvan pigem küll, et sellega mingisugused tseremoonia aalseid asju küll ei olnud, et mingisugust rituaali, et sa pead kindlasti nii tegema või naapidi tegema, aga tõesti see on, see on nende iga päev või iga minut või iga 10 minuti taga toimuv tegevus, et nad enamus 99 protsenti inimestest on selles peekri pähklist sõltuvuses, neil on huuled, punased hambad, punased, keeled punased ja igal pool maas on näha sellist ühtlast punakat nagu vaipa. Tõsi ta on, et tal veits narkootilise ainega ja inimesed ütlevad, et et kui sa seda peeti, pähklid, ärid, siis sa oled palju energilisem ja jaksad tööd teha, et muidu on need inimesed täiesti loiud ja, ja sellised apaatsed, et midagi ei tee. Peeti pähklid üldse, siis ma natuke võib-olla räägin ka, et, et ta on selline väike pähkel kõrgel puu otsas nagu kookosmoodi, aga pähklid väiksemad ütleme, et ma ei tea natukene väiksemad kui kanamuna natuke suuremad kui vutimuna. Ja seda süüakse siis niimoodi, et kõigepealt võtad selle, peeti pähkli sealt koore seest ära, viskad suhu, näritsele pehmeks, sülitad selle lima nagu välja, sest kui sa seal alla neelad, siis peaks kõhus mingisugune valu, imelik tunne tekkima. Siis kastad sinep b viljalehe või, või mingisuguse muu taimeosa koralliteoga puru sisse ja siis paned selle suhu ja siis tänu sellele koralli purule ja sinepitaimeosale muutub see mass juust siis punaseks ja siis samamoodi sülitad seda kogu aeg välja ja siis see peaks tekitama mingisuguse eufooria tunde. Minu arust väga midagi erilist ei olnud, veits nagu oleks mingit teravat toitu, see on niisugune tunne, oli suusaga, aga mingit erilist efekti vähemalt minul see ei tekitanud. Küll aga on ka inimesi, kes samamoodi sellest hoiduvad, kes siis näiteks religioossetel põhjustel või lihtsalt siis füsioloogilist sel põhjusel, et mõned inimesed lihtsalt hakkavad liiga palju higistama ja üldse on selline halb tunne, aga, aga sellest taimest ja sellest peeti pähmineerimisest ei saa sealt kuidagi ümber ja ka mööda vaadata, et, et alguses tulebki lennujaamas näiteks tulevad maa, vaatasid, inimesed naeravad, et sulle, et, et võiks nagu ilus ja armas olla, aga, aga need hambad, mis sealt vastu vaatavad, siukseid mustad punased kõndid ei ole nagu üldse ilusat, sööb ära hambad, ma saan aru. No põhimõtteliselt küll ja, ja noh, kui seda iga päev kümneid kordi teed, siis ilmselgelt sellele on tagajärjed korallipuru, nagu ka siis lõhub hambaid väga palju. Kaunis kõla, jätame korraks korraks need papad ja, ja läheme ikkagi kuhugi veel nagu loodusesse, et mis on nagu sinu. Ilmselt ka peamine põhjus, miks sa, miks sa seal džunglites müttad? Keda veel? Ma saan aru, et suuri kiskjaid ja suuri imetajaid papas ei ole, et kas madusid näiteks, mis on sinu suur kirg ja armastus näiteks madudega õnnestus seal kohtuda. Ja korra tuleksime tagasiside suurkiskjate ja üldse imetajate juurde, et, et Paapas selliseid põlisimetajaid, suurimetajaid nagu üldse ei olegi, et, et siin on toodud sisse siis inimestega seadki putku pannud ja metsa läinud ja need on ühed kõige suuremad imetajad seal üldse ja teised siis kiskjad, kes on sisse toodud, on, on tavalised koerad, kes on siis ka ära metsistunud, et on, on inimeste juurest putku panud. Ja üldse ägedad näiteks, et kui me teame, et kängurud hüppavad Austraalias maapinnal ja, ja jooksevad seal ja boksivad ja Need on hästi paljusid näiteks paapua Uus-Guineas või seal Uus-Guinea saarel kängurud elavad näiteks hoopis puu otsas ja maas on sellised kääbus kängurud, kes on siis vallabid. Aga kui me jõuame madude juurde, siis neid ikkagi seal leidub, päris mõnuga ja päris ägedaid. Ja eks eksained otsimas käidud ja mõnda nähtud ka, mida muidugi ei näinud, aga, aga ma tean, et on olemas, on siis roheline puu, püütan, et see on üks väga, väga kaunis madu üle maailma, teda teatakse ja elab ainult näiteks seal saarel, aga mis ma nägin, oli siis kõige suurem, Uus-Guinea madu on siis ametis stiin, püüton, kes on siis selline natukene nagu tiigrimustriga pikk-pikk ja suur püüton. Et temaga õnnestus kohtuda mitmeid kordi, samuti igasuguseid väiksed puu, maod, kes seal elavad ja, ja isegi seal oma küla koduhoovis. Vahepeal, kui ringi kõndisid, siis vaatasin, et mingisugune mingisugused maod on, on puu otsa ennast mõnusasti päikse kätte soojendama. Kui juba madudest ma tean, et see kõlab niimoodi klišee naja, võib-olla sulguy madude entusiastil ei viitsi järgemööda nendest mingitest mürgijutte rääkida, aga siiski ma pean ära küsima, et et kuidas papol madudega on, kas kohalikud näiteks reaalselt kardavad neid, kas online teinekord ikkagi mõningad lapsed astuvad kuskile peale, saavad sutsaka kirja. No eks ikka on lapsed, ega seal mingi kaitsevahendeid ei ole, Tatsevad seal paljajalu ringi ja ega nad väga ette ka ei vaata, et mürkmadusid paratamatult seal ka seal on korallmadusid ja seal on ühed maailma kõige mürgisemad maod ka näiteks Paapua taipan ja ja siis Smolaids neid ma ei tea, kas tal eestikeelset üldse nime on ja, ja erinevaid rästikud ka, neid mul kahjuks kohata ei õnnestunud. Aga kui me kohalikega räägime, siis nemad ikkagi väga-väga kardavad neid madusid, et iga kord, kui ma neid nii-öelda otsima läksin, siis inimesed vaatasid, et ma olen täiesti hull peast, et mida ma teen ja ma ei tea, nad peaksid olema loodusrahvas, nad peaksid teadma. Neid madusid aga siiski vahepeal tundus, et nad ei tea midagi, sellepärast et iga madu, keda ma nägin koos nendega ütlesid, jube mürgine, jube mürgine. Kuigi ma pärast vaatasin järgi, et nagu täiesti tavaline nastik enam-vähem, et et see ilmselt kartus on natukene suurem, kui see tegelikult on. Ja eks ilmselgelt paratamatult on ka olnud selliseid olukordi, kus keegi on oma elu mingisuguse mao pärast kaotanud ja võib-olla see selle on tekitanud seda kartust, siis. Oled sa detailidega kursis, kõditame veel natukene närvi, et kui see kõige ohtlikum ohtlikum madu sind Salvab, et mis, mis suga juhtub. Peale selle ära sured, või enne seda? No eks ta on, kõigepealt on hästi valus ja ilmselt läheb tuimaks ja kõik see higistamine, oksendamine ja kõik sellised asjad ja siis mingi mingil hetkel noh, eks. Eks see palju oleneb sellest nii-öelda mürgi toime, sest et seal on olemas nii neurotoksilisi, mis mõjuvad närvirakkudele kui ka hemotoksilisi, mis siis võib-olla teevad, teevad su vereklomp ja, ja, ja tekitavad selliseid asju või siis kolmas on siis selline, mis siis põhimõtteliselt lagundab su koed ja rakud ära, aga ma täpselt ei oska iga maa kohta öelda, mida ta teeb. Kõle tegelikult aeg muudkui aga jookseb ja mul on siin üks äge salvestus, mis tegelikult on video, aga pime nagunii, et selles mõttes, et raadio vahendusel videota ei suuda näidata, ei ole sellest nagu väga hullu. Sellegipoolest sa võiksid mulle kirjeldada, mida me seal kuuleme, mida näeme, mis seal, mis seal nagu toimub, mida selles, mis, mis selle, seda, mida sa ise ise nii-öelda üles üles filmisid, et et kui ma seda enne, kui ma selle mängima panen, et mis, mis mõtet võiksime mõelda seda kuulates. See on üks laupäeva õhtune salvestusi ja nimelt see külarahvas siis tuli harjutama kirikulaule, et iga pühapäev on seal kirikutseremooniaid, seal on hästi-hästi palju erinevaid kirikuid, et see kõik võib-olla tundubki natukene täiesti pea peale pööratud. Et inimelu ei tähenda midagi, kogu aeg on mingid sõjad ja kaklused tegutsevad nõiad ja šamaanid, kes tapavad mingisuguste loitsudega inimesi ja siis riik ise on ka samamoodi nagu padugis kristlik, et, et ma ei tea, 90 protsenti inimestest on siis kristlased ja igal pühapäeval kirikus ja kirikutseremoonia on hoopis teistsugune kui Me võib-olla harjunud oleme. Et nende kirikutseremoonia hästi-hästi palju koosneb siis lauludest. Kõigepealt alguses on lauldakse mingisugune tund või poolteist pool tundi, võib-olla räägitakse juttu, lauldakse sama palju otsa ja, ja seda iganädalaselt ja iga nädal inimesed siis harjutavad kirikutseremooniat, eks laule, nagu me siin kuuleme ja igalsugusel nii-öelda sellel kogudusel on, kas siis erinevad võimalused erinevad viisid, ehk siis mina elasin siukses lahesopis, aga üle lahe oli meil ka üks kirik, need nagu andsid iga laupäev ja pühapäev rokk-kontserti, sellepärast et seal olid ikkagi võimud, trummid, bassi, kitarri, tavalised kitarrid, mikrofonid, et iga püha muidugi samad laurudeks, eks muutis vaikselt igavaks. Aga mõnest kohast siis kasutati ainult nii-öelda koorilaulu või oma häält, aga siin selles videos kasutati siis ka erinevaid instrumente, kitarrid, Ukuleeled siis väga traditsiooni instrument, mis on siis Kundu trumm, seal on lihtsalt selline nagu aafrika trumm nagu tšembeaga, aga seal peal on näiteks tõmmatud vana rehv või midagi sellist. Ja see ongi see video, jah, see on see video, kus mina siis veel ei mänginud, aga järgmise laulu ajal juba anti mulle kuuldu trummi ja sain nendega koos siis rütmi lüüa. Ja väga armas ja, ja südantsoojendav laul ütleks. Ega muud, kui trummid välja, varbad paljaks. Kas lükkame kondininast läbi? Madusid ja džungli ta kahemeetrisi. Kaasorelil ja nii edasi. Et, et sinu nii-öelda naturaalne keskkond, mida, mida sulle. Ma ei olnud kunagi varem sattunud sellisesse kohta, kus inimesed elavadki nagu looduse andidest ja ja mind on huvitanud ka natukene see ellujäämiskursused ja, ja selline hakk metsas hakkamasaamine ilma mitte millegita, kui kõik nagu pekki läheb, et siis ma tõmban metsaraja, olengi seal, jääks nagu vahepeal on selline tunne ka, et seal metsas üksi kõndiselt nagu tahaks, tegelikult tahaks ikkagi natukenegi ära eksida, et oledki üksi ja, ja loodus selle ümber, et vaadata, kas saad nagu hakkama, jaga Need inimesed ja need poisid, kes mul ka siis seal koos sügaval džunglis uurimisbaasis olid ja kellega me koos neid töid tegime, nemad on siis üles kasvanud sellest keskkonnast, teavad taime- ja looma ja mida seda, kuidas seda nagu kasutada, mitte et nad teaksid, ladinakeelseid nimesid või, või kas ta on mürgine või mitte nagu enne, ütlesin, aga, aga kuidas neid nagu ära kasutada. Ja eks mulle siis näidatigi, milles, millises taime juurest saab head nööri, et võtad siit selle matsietega nurga maha, teed selle pooleks, koorid ära ja jube hea nöör, kõike saab teha CO kas või saapapaelu samuti siis kuidas ronida palmi otsa, et saada sealt kätte kookospähkleid või, või Beetli pähkleid, et võtad selle peetili pähkli vana lehe keerad selle nagu rulli kokku siis selleks aastaks ja siis paned jalgade ümber ja vut-vut-vut lehed puu otsa üles uusi Beetli pähkleid tooma ja väga meeldejääv oli ka seda, kuidas nad siis käivad jahil või siis kalal. Kõik need materjalid, mis vaja on, tulevad loodusest, ehk siis vibud, tehakse Palmist bambusest ja sellistest kätte juhtivatest materjalidest. Ja samuti kasutavad veel siiamaani rakulkas just need, millega kolmeharulised oksad, millega me siin lapsena kuskil maal vanaema juures ringi jooksime, nende jaoks on see põhimõtteliselt relv, millega siis küttida endale õhtusöök ja näiteks kalapüük. Kalapüügiks kasutati selliseid bambus ridva otsas ahinguid ja kuna need jõed on seal suhteliselt madalad ja kui vihma pole tuld, siis ka läbipaistvad ja jõgedesse on kukkunud erinevad paksusega, puutüvesid ja ronte ja seal on tekkinud väiksed tammid. Ja siis üks ühel tüübil olid seal meil päikese üle mitte päikseprillid, vaid ujumisprillid. See siis läks ühe ahinguga sinna puude juurte alla ja mahalangenud tüvede alla kalu otsima ja siis teised kõik. Nybiti lahinguid meil seal olid või inimesed, kes sealjuures olid, seisid seal kõrval ja ootasid, kuni mõni kalal nähtavale tuli ja siis lihtsalt viskasid selle ahingu kala suunas. Esimene kord, kui me siis kalal käisime, siis ikkagi minagi uustulnuk, siis nad võib-olla olid väga viisakad, suhtelise andis mulle ka lahingukätte. Aga noh nagu ikka kalapüük, see peab olema väga palju kannatust. Aga siis mingi hetk mulle tuli ka see kala, mida ma just tahta püüda, proovisime. Tema nimi on usbig, ehk siis Ta nina näeb välja nagu sygavese nägu, sellepärast küll selline nimi. Ja ma seisin vees selle puutüve peal ja ma teadsin, et see on ainuke võimalus ja õnneks ma siis tabasin seda kala ja aitasin ka siis nii-öelda omalt poolt õhtusöögilauale midagi panna. Aga mõtlesin, et ma olen tehtud mees, et ma saan nüüd igal pool hakkama, aga kui me kolme päeva pärast uuesti kalale läksime, siis ma isegi viskasin mööda kõige lihtsamad kohad, kus see kala oli. Ja siis ilmselt sain aru, et tegemist oli siis kant algaja õnnega, eelmine kord. Kuna see on meeliülendav, kuulda, et tihti on ju nii, et et välismaalastele näidatakse küll, et näed vot selle puuluust tehtud lahinguga. Me siin püüdsime kunagi kalaga päriselt, kui peremees kalal läheb seal ikkagi hiina kalavõrku, milles nelja euro eest kuskilt Alibaba hotellid on nii-öelda seljakotis, et seal ma saan aru, siis veel nii õnneks ei ole. Ei noh, seal ikkagi kasutatakse ka neid võrke, aga kui sa oled kuskil metsas džunglis ja sul ei ole võib-olla ligipääseja Alibaba-le, sai väga, võib-olla ei tea, mis asi internet ongi, et, et oled mõnda telefoni näinud, võib-olla, et siis kahjuks pead kasutama neid materjale, aga eks muidugi ranniku lähedal kasutatakse võrke ja muid asju ka, sest noh, ilmselgelt see on efektiivsem. Aga jah, just mulle see väga meeldib, selline looduslik kui eluviise looduslähedane. Kõik, mis tuleb, võtab loodusest ja ja nad ka kindlasti tagasi. Paari sõnaga, mitte nüüd liiga kaua peaksin detailidel peatuma, aga sa said nagu tänu sellele maailmas valitsevale olukorrale said natuke kauem seal džunglis olla, kes tahtsid, said nagu siukest igapäevaselt kala püüda seal kasvõi sedasama kala, et paari sõnaga tahad nagu nendest emotsioonidest rääkida. Ja võin küll, jep, jah, vahepeal mingi hetk tuli, et selline mõte, et pigem kahjuks, aga no ja siin ei saa midagi, kahetsed, ägedaid asju juhtus ka siis, kui ma nii-öelda vangis olin ja, ja koju ei saanud õigel ajal. Noh, võtame näiteks sellised asjad, et, et turud kõik keelati ära kui, kui oli meil esimene nakatunu samamoodi kõik siselennud pandi kinni maakondade vahel liikuda ei tohtinud, ainult hädavajalikud asjad ja, ja mis oli siis väga hull või nagu sihuke uskumatu asi, et kui turud ära keelati, siis no ilmselgelt inimeste toit, inimeste sissetulek sõltub nendest torudest, sest seal on odavamad kaubad ja samuti inimesed saavad siis müüa oma produkte, mida nad on kasvatanud. Aga kuna see on ka selline kogunemiskoht, kus siis see meile kõigile tuntud Covid 19 ringi liiguks, keelati ära. Aga inimesed ikkagi paratamatult tegid neid. Ja missis politsei tegi, oli see, et ta põhimõtteliselt tekstis need laiali need turud viskes kõiki köögiviljad ja kõik Beetli pähkli, mis seal müüdi, visati kuskile võssa ja, ja jõgedesse ära ja pandi need väiksed hütid, mida need inimesed on seal siis ehitanud, et oma asju paremini müüa, need pandi põlema ja, ja oli erinevaid seal kähmlusi ja ja ebakõlasid nende vahel. Ja eks inimesed siis hakkasidki rohkem ka samamoodi jälle alkoholi tarbima ja, ja kõik see pahupool nagu tuli hoopis rohkem välja ja samuti mõned politseinikud rahulikult läksid sinna turule, ostsid oma, peeti vähki ja läksid minema, et, et see täitsa olenes. Ma ei tea, kas tujust, päevast või sellest inimesest endast. Šaju kuule, Joosep, ma lõpetuseks küsin natuke teise teemasse, reisimine on alati seotud liikumisega ühest kohast teise, on siis lennukiga autoga millega, et et olen ma aru saanud nii sinu jutust kui ka internetiavaruste põhjal, et paapua Uus-Guineas olukord nagu mingite teede ja liiklusvahenditega, noh tänu sellele kogu sellele, et inimesed elavad metsas ja maal, et ei ole kõige parem, ei ole mingeid autopaanid ja ma ei tea maksuliselt kiirteed, et alati on sellega seoses ka inimestel mingisuguseid emotsioone, mingeid juhtumisi. Jaa, täitsa tõsi jutt, oled kuulnud, et see teedevõrgustik infrastruktuur täiesti uskumatuna Tallinna teed on ikkagi väga head ja meie kruusateed on ka ikkagi tipp-topp, võrreldes sellega sellega, mis, nagu seal on. No eks tuleb sõita ikka ja saad ringi liikuda ja ka üks sõitsime, kõige pikem sõitsis oli madangist Korokasse, mis on siis ranniku äärest mägedesse. Kõigepealt jah, mul üks tuttav seal elas ja ütlesin, tead, mine hommikul siis bussipeatusesse viis mind ilusti ära ka ja no et hommikul seitsmest, et saab varem minema ja siis me hakkasime koguma inimesi, ma olin mingi neljas inimene selles bussis. Ja esimesed viis tundi läks siis selle peale tiirutasime ümber bussijaama ringe ja kogusime siis inimesi alati oli, et jaa, et esimene buss Korokasse, esimene buss Korokasse, tulge kõik peale. Hommikune buss, viimased kaks kohta veel viimased kaks kohta veel ja siis tulid kaks inimest peale ja uuesti viimased kaks kohta veel viimased kaks kohta veel ja nii siis viis tundi ja see ei olnud veel kõik, saime need inimesed siis lõpuks kokku viis tundi seal. Põhimõtteliselt see enam-vähem mõtlesin, et see on see aeg, millega peaks juba kohal olema, aga ei olnud veel kuskil liikmed, siis oli kõigepealt vaja muidugi minna tankima siis pärast tankimist oli vaja ära jagada raha inimeste vahel, kes aitasid seda bussis nii-öelda täis parkida, tuleks inimesi, siis oli vahepeal kõigepealt bussi putitada natuke, enne kui sõitma hakkasime ja need inimesed, kes sinna peale tulid, ega nad siis tulid ju lihtsalt oma käekotiga, siis oli vaja minna veel kolme inimese juurest läbi, et sealt oma oma kodinad ja kõik muud asjad peale võtta. Ja siis oli vaja ühelt turult osta Beetli pähkleid, isolvaja, teiselt turult osta tubakat kolmandalt turult veel banaane kaasa ja ja ühesõnaga, et pool sellest ajast, mis oleks pidanud kuluma sõidule, olime sellest täpselt ühes linnas ja mul oli kopp nii ees. Eks siis lõpuks siis saimegi sõitma ja, ja mingi hetk siis bussijuht lihtsalt peatab bussi tee kõrval kinni, paneb kaks kätt rooli peale viskama, peaga sinna minut aega on seal siis jõuab õnneks akna lahti kerida ja paneb täiega riba mingisugune minut aega bussi ukse kõrvale siis kaks tüüpi lendavad tagant välja, lähevad talutavad selle bussi või siis kuidagi sealt bussijuhiistme pealt minema. No ta ei võtnud jalgu üldse alla. Ma küsisin, mis, mis värk on, et kuidas nii ja et mis on haid, malaaria, malaaria, ütlesin kohe ära näha, et siin ei ole mitte midagi. Siis bussijuht viiakse tagaistmete peale magama, pannakse tekk peale siis liigume edasi, siis on meil checkpoint, tänu siis haigusele kontrollitakse, et bussis oleks nii-öelda ka vaba ruumi liikuda, et kõik kohad oleks täis ja kontrollisid temperatuuri ja kontrolliti juhilube. Ei muidugi, see tüüp, kes, kes rooli läks, tal olid lihtsalt tavalised kategooria load, mitte bussiload. Sai seal trahvi umbes, ütleme et viis eurot. Eesti rahas, eurorahast siis aga poldid surusid kätt, tantsisid, vahetasid oma raha ära ja siis see saal tüüpista selle bussi tagasi ja me sõitsime samamoodi edasi ja no see tee tolmab seal bussisee nii-öelda heitgaaside lõhkekogu aeg seal üle pea, et et üks kõigi, no mõni mõnikord seal tee keskel mõtlesin täiesti crazy, et kuidas ma nüüd siia olen sattunud saagi läbi, aga aga õnneks lõpuks sai seeläbi muidugi aega võttis see, ma arvan, kolm korda rohkem, kui ma olin arvestanud, aga aga eks siis võib-olla järgmine kord tean, et ei tasugi, millega arvestada ja tuleb võtta seda nii nagu nii, nagu on. Nii et pärast enam väga närvi ei lähe, kui Tartu buss Tallinnasse mingi neli minutit hiljaks jääb. Ja kindlasti ja, ja isegi kui mingisugune auk kuskil tänaval on, siis noh siis ma ütlen, et lae peale naeratad rahulik, mõtlesin, et oh, et Teeka ei tea midagi. Aitäh sulle, Joosep, selle mõtterännaku eest. Ma loodan, et paapua Uus-Guinea metsade mäed jäävaid kaugeks viirastuseks ja tuleb aeg, kus mina, sina või keegi headest kuulajatest saab taaskord päriselt kõikidel meeltel selle maa looduse ilust osa. Jah, kindlasti, et kui kyll raadiokuulajad väga soovitan, et noh, ja siit jutustus lihtsalt tulla, et seal on ohtlik hirmus, aga, aga see on selline unikaalne koht, et kui võimalus tekib, siis kindlasti soovitan minna ja, ja minuga ühendust võtta, võib-olla jagame mõned nipid või kontaktid ka, et uskumatu koht ja, ja ei tea kauaks seda kohta siis nii-öelda sellisena. Jätkub vaat üks selline, veidi pikem, aga väga põnev lugu ja täna rääkimata, see on Joosepi teekond karkari saarel asuva ulumani vulkaani kraatrisse kuhu Joosep jättis maha lisaks paarile vapruse pisaralaega oma saapatallad. Kuid pole vigu, sellest on Joosep kirjutanud ühe ägeda blogiposti, mille riputame saate Facebooki lehele ergaks Reispass ja ja sinnasamma ka Joosepi kontaktid. Kui keegi tahab selle maa kohta lähemalt teada saada. Ja mõned pildid tulevad ka, et, et siis saate visuaalselt aru, milline see koht välja näeb või millised inimesed või kes kaader üldse on. Ja teen siis siinkohal reklaamiga Joosepi poodcastile, millel nimeks ise chillia leiate sealt nüüdseks juba vähemalt 10 lugu džunglist loomadest, putukatest ja madudest saadaval igas hästi varustatud podcasti programmis. Sealtsamast leiate ühtlasi ka kõik varasemad reispassirännakud. Aitäh, et meid kuulasite stuudios külas. Zooloog Joosep Sarapuu. Mina olen juhatuselt, ärkin värsk, laban rahadega. Kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval džauga.
