Mina olen Erki-Sven, Tüür. Ma olen siin oma stuudio või värkstoa või kuidas me teda nimetame,  tal võib olla palju nimesid juures. Kõpu poolsaarel, ühes võrdlemisi väikeses külas keset senini  veel peaaegu et puutumatuid, metsi ja suurt avamerd. Ja. Ja see koht saab mulle iga aastaga järjest tähtsamaks. Ma järjest enam tajun seda, et ma ei suuda elada ilma  selle loodusliku koosluseta, mis mind siin ümbritseb  ja see annab mulle üha enam ja enam ilmselt sellist eluks  vaja minevat energiat, kui ma olen olnud,  ütleme kas paar päeva ära, siis juhtub nii,  et no näiteks üks mets, kitsesokk on siin õue peal  ja siis ta vaatab mind. Mulle tundub, et niisuguse pahura pilguga kaob metsa  ja siis hakkab haukuma seal, et umbes nii,  et huvitav, mida, mida sa siin minu maa peal nüüd teed oma arust. Ja ühel kevadel tahtsid väiksed rebasekutsikad mulle siia  stuudiosse tulla, tonksisid ninadega vastu akent. Sookured jalutavad, siin on jalutanud koos oma väikse tibuga ka,  mis on võrdlemisi haruldane vaatepilt ja hästi armas. Et neid tegelasi on siin pidevalt ja kogu aeg. Et neid detaile, mida jälgida või kuidas loodus tuleb minu  juurde oma väga mitmekesistes avaldusvormides,  seda on nii palju seda võimatu üles lugeda isegi. Ja üks eriline koht on veel Ristna lõunaneem,  kus ma armastan käia, kui ma näen, et üks nagu eriline  päikeseloojang kipub tulema tormieelne või juba tormiaegne või,  või ka võib-olla rahulik ilm, aga, aga kui on näha niisugust  pilvemaastiku eripära et siis mind kisub sinna Sinna väga. Ja nüüd oleme siin siis Ristna lõunaneemel kuhu ma satun  väga erinevatel aastaaegadel ja peaasjalikult õhtupoolikul,  kui päike hakkab loojuma, sellepärast et loojangud on siin  täiesti vapustavad ja kui on veel pilvi,  mis siis värvuvad taevas ja, ja kui on tuul läänest või,  või, või loodest või siis on see lainetemäng  ja lainete kohin, on ka täiesti meeliköitev  ja läbi raputav, et siin on see looduses tiija hästi  võimsalt tunnetatav ja tajutav, ta on nagu üks niisugune. Jutumärkides maailma lõpp. Ja. Siit läheb väga järsku sügavaks ja ta on avamerele valla  ja laine murrab otse kalda ääres, et mina ei tea Eestis  teist niisugust randa, kus sa võid sellise ookeani suure  ookeani laine müha kuulda ja selle laine murdumise häält  ja jälgida seda lainete liikumist ja, ja murdumist,  et see on ka täiesti noh, uskumatult võimas vaatepilt. Ja. See see paik siin ka on, jällegi üks näide sellest,  et kuidas üks looduslik kooslus siin meil Eestis on niivõrd  eripärane ja niivõrd tugeva auraga et sellist kohta sa  lihtsalt kusagil mujal ei leia. Kõik see taimestik siin, see meri, mererand,  see on midagi täiesti erilist ja. See on meie suur rikkus.
