Sõna loodus tuleb tegusõnast looma ja oli kasutusel juba  eesti vanas kirjakeeles kuid tänapäevasest veidi erinevas tähenduses. Seitsmeteistkümnenda sajandi kirikukirjanduse keelepruugis  oli loodus loodu 18. sajandil Anton Tar helle piiblitõlkes. Aga loom. Rahvakeeles tähendas loodus ka mõne eseme,  näiteks kinda, suka või kalavõrgu. Alustuseks. Kangast looma loodus, võib-olla ka taime  ja viljaalge või loode. Looduse tänapäevane tähendus, mis viitab meid ümbritsevale  maailmale eriti taimedele, loomadele ja maastikule,  kujunes aga välja 19. sajandi teisel poolel. Nii on Johann Voldemar Jannsen seda kasutanud 1860. aastal  avaldatud luuletuses. Kui seisvad nüüd kenast meil silmade ees kõik väljad  ja aasad, mis lillede ees, kui kõlavad kellad  ja kohavad jõed ning lehkavad magusast orud  ja mäed. Kõik loodus on ehtes kui pruut peio ees. Sest laulgem jah, laulge. Kevade käes. Kuku. Tegelikult ei olegi looduse tänapäevane tähendus kaugel  endisaegse kirikukeele omast. Loodu all on mõistetud meid ümbritsevat maailma,  kogu universumit, ka inimest ennast võiks öelda nii,  et sõnaga loodust tähistatav on jäänud üsna samaks. Muutunud on aga sõna kasutusvaldkond ja meie mõtteviis  selle taustal.
