Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, raadioeetris algas teadusrubriik puust ja punaseks, see on rubriik, kus me toome teieni põnevamaid uudiseid viimaste nädalate teadusmaailmast ning oleme akti kutsunud alati eksperdi, kes aitab meid teie jaoks lahti selgitada. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel ja järgmisel nädalal avame maapõue maapõues peituvate inimajaloosaladuste Jälgi. Ehk siis räägime arheoloogiast ja minuga koos siin Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. Meie tänane teema tõukub ühest hiljuti kaitstud doktoritööst siin Eestis ja see doktoritöö vaatleb vanu maakirikuid Põhja-Eestis ehk siis Virumaal ja Harjumaal. Kõik need vanad kirikud, mis, mis Senimaanigi on, on püsti ja Villu Kadakas on siis aastate jooksul paljusid neid külastanud, teinud seal kaevamisi ja mardi. Kas võib öelda, et, et me nüüd teame palju paremini, et millal need kirikud on ehitatud ja ja mis seal nende kirikutega? Kohtadel enne oli, kindlasti võib seda öelda keskaegsete kirikute puhul on lugu selline, et kuigi jah, nad seisavad püsti, sest nende kohta puuduvad enamasti kirjalikud allikad. Ja need hooned, mida me maapinnal näeme, on sageli ümber ehitatud nendest, mis need algsed olid ja seal tuleb veel arvestada ka seda, et kui nad ehitati, siis nad olid katoliku kirikud, aga siis pärast reformatsiooni, need muudeti luteri kirikutes, mis ka on nagu mõjutanud nende väljanägemist. Ja ehitusarheoloogia on selle valdkonna nimi, millega Villu Kadakas tegeleb ja mille mille seda siis oma doktoritöö kaitses ja Ehitus arheoloogia tegeleb selliste ehitiste puhul just sellega, mis jääb maa alla. Ja noh, näiteks katoliku kirikute puhul siis regormatsiooniga hävitajad ja ära seal paljud külg altarid. Ja tänapäeval siis enam näha ei ole, aga nende alused võivad olla siis põrandate all säilinud. Ja see praegune uuring, mida Villu tegi, on tõukunud sellest, et kirikutes tehakse palju renoveerimistöid, vahetatakse põrandaid, kirikute väliskülgedel ehitataks seal hüdroisolatsiooni või tehakse muid ehitustöid, mistõttu on vanud vaja teha siis päästekaevamisi. Ja Villu on siis oma doktoritöös võtnud nende päästekaevamiste andmed. Ja tõepoolest, me oleme tänu sellele saanud väga palju teada uusi huvitavaid fakte. Et näiteks üks huvitav teema, mis on uurijaid avalikkust huvitanud on siis küsimused, mis kohtadele need keskaegsed kirikud rajati, et üsna niisugune üldlevinud arvamus on, et tõenäoliselt need olid omaaegsed hiiekohad või pühakohad. Nüüd Villu uurimus näitab seda, et päris mitmete kirikute all on tulnud välja varasemaid muinasaegseid kalmistuid. Nii et On üsna selge, et et kiriku ei rajatud nagu suvalisse kohta, vaid vaid valiti selleks siis muinasaegsed matmispaigad, kuhu siis demonstratiivselt see uus uue usu kireksis püsti pandi. Me oleme kuulnud ka seda, et, et noh, need kirikud nii-öelda kasvasid aja jooksul, et päris paljud kirikud, onju arenenud niimoodi, et alguses püstitati kuhugi selline väike puukirik, siis ehitati sinna väiksem kivikirik siis selle ümber jälle suurem kivikirik, et et kas me näeme midagi sellist ka nende Põhja-Eesti kirikute puhul. Ja üks teema, millega Villu oma töös ka tegeles, oli see, ta püüdis leida omaaegsete puidus kirikute jälgi, et jah, et seda on nagu arvatud, et enne, kui hakati kivikirikuid ehitama, et olid kõigepealt puidust kirikud. Aga ühtegi väga kindlat tõestust sellele ei leidnud selles mõttes, et oleks leidnud otseselt puidust nagu nende kirikute ehitusse jäänuseid. Küll aga on mõne kiriku põhid plaan kummaline selles mõttes, et ta on asümmeetriline, et mõned müürid ei ole sirged, vaid on vildakad. Näiteks Jõelähtme kirik on, on selline ja villu siis oletab, et selle Aasümmeetrilisuse põhjuseks võis olla see, et seal kohal oli varasem puukirik. Mida siis kasutati edasi sellel ajal, kui kivikirikut ehitati. Ja see, see on tegelikult veel üks kutsu, huvitav teema, et kuidas, mis järjekorras neid kirik, kirikuid üldse ehitati, kiriku ehitamine oli tegelikult väga pikaldane protsess. Ja enamasti tehtigi siis valmis mingi väiksem hoone kõigepealt. Kus sai siis hakata juba teenistusi pidama, sellel ajal, kui tervet seda kirikut vot ehitati ja tavaliselt arvatakse, et see esimene osa kirikust oli kooriosa. Aga nüüd on Villu uurimuse tulemusena selgunud, et see ei pruukinud üldse niiviisi olla. Et näiteks sealsamas Jõelähtme kirikus on kõige esimesena hoopis valmis ehitatud käärkamber ja siis pärast seda hakatud piki hoonet ehitama. Ka lapates seda tööd jääbki selline mulje, et kui niimoodi asjatundmatuna võiks arvata, et eks seal keskajal tehti neid kirikuid ka sellise võib-olla standardplaani alusel, et, et enam-vähem olid mingid komponendid olemas, mis kirikus nagu mõlemas peavad ja ehitati ta nad järjest valmis, siis tegelikult paistab, et nende eesti kirikute seas mida, mida, kui on selline mitmekesisus eriti just detailides päris suur, et siis kahte ühesugust kirikut ei ole, et nad on, neil on kõigil mingisugused ikkagi omapärad ja nüansid. Ja Villu toob just välja selle, et Eesti kirikud on tunduvalt mitmekesisemad kui näiteks kas või Soome kirikud ja ka ja ka maakonniti tuleb vahe välja, et näiteks Harjumaa all on ühe lööbilisi kirikuid tunduvalt rohkem kui näiteks Virumaal, kus on pigem siis kahe lööbilised kirikud. Et, et sellised detailid, aga tegelikult ka kui see ehitusajalugu hakkab täpsemalt selguma mingi kiriku puhul, siis tulebki välja, et see ongi igav iga kiriku puhul nagu omalaadne, et, et päris huvitav kirik, mida villu omade suurib, on Haljala kirik. Mis asub siis Lääne-Virumaal ja seal on niiviisi, et, et see kõigepealt on 14. sajandil ehitatud väiksem kirik ja siis hakkate suuremat kirikut Ta ehitama, aga see ei ehitatud mitte sinna külge, vaid ehitati ümber niiviisi, et tõenäoliselt siis jumalateenistusi peeti, ei, selle väiksema kiriku sees ja siis samal ajal ehitati sinna ümber suuremat kirikut ja siis, kui see valmis sai, siis lõhutise väiksem kirik sealt seest ära. Oskad sa veel tuua mingisuguse mõne huvitava kiriku siit Põhja-Eestist, mis seal seal töös käsitleti, et kus tavaliselt külastades astudes sisse, me võiksime näha midagi, midagi huvitavat, mis räägiks meile midagi põnevat sellest ajast, kui see ehitati, et kas, kas see, mida seal töös käsitleti, jääb nagu kõik ikkagi maa alla, et mis nagu tavalisele külastele näha ei ole või me saame siiski midagi ka lihtsalt niisama sisse astudes vaadata. Tema töö käsitleb ikkagi seda, mida ainult arheoloogia pakkuda saab, jah, et see, miks, mis jääb maa alla, et selles mõttes, et seda, mida pakuvad keskaegsed kirikud maa peal, et see kuulub pigem siis ehitusarhitektuuri valdkonda. Aga siiski mõned huvitavad nüansid, mida, mille peale nagu ei tule, on näiteks see, et ta üritas otsida ka küttesüsteemide jälgi ja selgus, et tegelikult enamus nendest keskaegsetest, kirikutest puudus igasugune küttesüsteem. Et esimesed jäljed seal kahhelahjudest on tegelikult alles uus ajas ja ainuke siis keskaegne kirik, kus ta leidis. Ta võis olla väike ahi sees oli siis Kose kirik, aga see ei olnud ka mitte pikki joones, vaid käärkambris. Võis olla ahi. Et, et see on ka tegelikult huvitav nüanss, et kui mõelda, et nad siis seal keskajal istusid seal või olid seal kirikutes ja, ja ja ka talvel, siis võisid jumalateenistused üsna nagu lühikesed olla. Päris külm seal. Ja sest tollane hoidval talved päris külmad. Nii palju siis täna arheoloogiast stuudios Arko Oleski Marge Konsa tänavad teid kuulamast. Puust ja punaseks on taas tagasi teadusuudistega järgmisel nädalal kõike head ja kuulmiseni. Puust ja punaseks.
