Kui muud ei ole Siis vihm on ikka. Ema sammud Toast tuppa käib, talitab tasaokste kiigutaja. Lehtedes ahistaja usinate sõrmedega mulla sisse teeb. Ruudule koputab. Ema raske hingamine. Uni. Mälestused. Vihma sosin tagasi, toob suured sajused, heinamaad, nastiku rajad, õhtud, seenelõhnalised, pilved, haaviku kohal. Tuuliku tiibade plaginas maas palvetab tuline rukis. Kummargil päi koob mu ema kollast kampsunit. Olen kohev, kerada rüpes. Veeren ära lagendiku taha sügise ustav. Kui Ritsikaid enam pole, vihm ikka siristab õunapuuvõras augusti öödest kus mu isa siniselt siiriusel niriseb imelikku valgust. Pool sellest on kivid. Pool humalaväädid. Ma ei tea, miks. Salaarmastaja on vist kividelevism? Aina uuristab, tahub kivist kivilille. Isa tume käsi seob, väetab, korjab kobaraid laastukorvi mingiks olemata päevaks. Laupäeva Urbses kivis vihmatarkus. Õhku haihtuda. Valuta maha sadada, pimeduses rännata, aja hoole all ikka tagasi tulla. Ümise vihm akna taga. Unelaul armas. Katament kinni. Debora Vaarandi luuletuse üminal luges Teele Pärn salvestatud 2020. aasta suvel.
