Olla maastik. Olla maastik, suurejooneline. Voortel kuuseladvus kobrutamas käbid. Maastik, lumivalge tuulejälje, sooneline. Olla maastik, üllas maastik, mida läbib jõgi samas jää peal laste Summi, kandes karussellitavaid ülemeelik kuina. Samas tammi hangest roheliselt langedes lausvee seelikutena vee linikuina. Olla maastik, millel vana villaveski pisitasa pöörat võlli ise tasa vappub igavesest ajast igavesti. Maastik nälginud varestele kisendada. Maastik, hundiöine, maastik, päikseeelne, maastik, keerutada karusselli, võlli. Kanda tähetorni, kanda klaasiat võlvi, olla maastik, olla maastik, suuremeelne. Pisilinnamuuseumi seinal lamades kiirgav maastik ümber tuhmunud raami randid, mündid, kondid pleegivad, vitriini lavades. Haigutavad lontis ekskursandid. Olla olles teades, et ei leita eales sõna sulle nimeks teades et ei saagi seda leida eales. Olla maastik, hoida tuisujärgset rahu. Kuni keegi, kellele ei mahu rindu, tema süda tuiskab üle toa. Äigab lõuendisse noa. Paul-Eerik Rummo luuletuse olla maastik, olla maastik suurejooneline, luges Teele Pärn aastal 2020.
