Tere, väike sõber. Usun, et seal oli tore päev ja ootasid kõhtitu aega. Täna pajatab näitleja Karl Ader sulle loo sellest, kuidas loomad endale sabad said. Oli päev, mil loomade valitseja otsustas kõigile loomadele sabad välja anda. Kuni selle päevani loomadel sabasid, polnud. Ei hobu sellega, lehmal polnud millegagi kärbseid vehkida. Päevgi saanud osavasti puult puule oksalt oksale hüpata kui praegu. Heakene küll. Kutsus peremees Kädist häda rakad ja ütles. Teie käidistajad Arakat lennake üle mägede, orgude, metsade, luhtade. Kutsuge kokku kõik loomad, sell ja sel päeval, niipea, kui päike tõuseb sell ja sell kohal, antakse sabad välja. Harakad lendasid igasse külge, võtsid suured pasunad ja hüüdsid, kätkenud. Teie loovad metsa taaspõllul luhal vees, tulge päikesetõusul sel ja sel päeval suure tamme juurde sabasid saa. Kõik lõid kihama. Aga mis asjad on sabad, milleks nad on, mis nendega teha? Rebane aga ütles, kui antakse, vaja võtta, eks pärast arutame, mis nendega teha. Heakene küll, määratud päeval, loomad voorusid, kes roomates, kes joostes, kes hüpates, kes lennates kõik lagendiku poole, metsaääre, kus sabasid, pidi välja antama. Väike jänkuke, puhastas oma vati peesi käpakesega silmad seadis ka end sabakese järele minema. Pistis peaurust välja, aga vihmapiisad kukkusid Talle tilk tilk tilk, tilk otse nina peale. Jänku ehmates. Vihm peksab ja puges uuesti urgu, istub ja kuuleb. Nüüd puud praksuvad, rohi sahiseb. Nähtavasti läheb mesi kätt. Nii see ongi. Kuigi Rebane läks kõigest hiljem, jõudis ta pärale kõigist varem sest ta teadis, kõige lühemat rada. Sabasid oli mustmiljon, rippus. Karvaseid ja paljaid ja tutiga ja ilma nagu köiejuppe ja nagu viima ussikesi ja koev, kuldseid ja valgeid ja musti ja pruune ja sirgeid ja kõveraid ja niisuguseid ja naasuguseid. Kõigil loomadel hakkas pea ringi käima esimeseks toidus, Rebane valis endale saba koheva kuldse ehme. Mina tahan, vat seda näitas ta. Loomade valitseja võttis saba maha, kasvatas rebasele selle kohe külge ja sinna, kuhu vaja. Selle ajani loomad ei teadnudki, kus saba kasvab. Rebane kõndis, ruttas sabaga, edvistas. Padi traavis hobune juurde, valis endale saba, nagu luua. Vaat kus on alles saba kuni ninaotsani vehkima, nüüd kärbsed, hoidke alt. Ja läks ära. Üliväga rahul. Ka lehmal oli hea saba ja Undilgi pole paha, on kohe kindel ja jäme. Aga orav sai niisuguse, mis käib ka tüüri pähe, kui ta hüppab ja teki pähe, kui magab. Elevant sammus tammus, tallas kõigil käpad ära. Aga kui ligi pääses kolisabadest järel ainult köiejupp harjastega? Elevant polnud rahul, laskis nina norgu. Ja nii käib tänapäevanigi tont alaspidi. Karu jäi hiljaks, teel sattus mesipuu peale, tahtis mett süüa, aga mesilased piss nõelama. Neid tuli tagasi tõrjuda ja nii jäigi ta ilma heast sabast saivaid lapikese villaga üle kasvatatud nahka. Aga asi seegi? Noh, kas kõik? Küsis valitseja. Ei, mina pole veel saanud, rühkis siga, oli Aelinud pöördanud kusagil soos ja sabad unustanud. Alles põrsad tuletasid meelde, kui panid vinguma kõik 12. Korraga. Saba tulustasid ära. Tahame saba, saba asub. Tulidki sabadele järele. Aga nüüd olid ainult Ell ussikese taolised sabad järel kõik päris peenikesed, ainult üks raasuke jämedam põrsad panid vinguma niipea, kui neid nägid. Nii. Ei taha niisuguseid sabasid viu või taga. Aga mis sai siga parata, teisi enam ei olnud. Ta võttis needsamad sabad, keera, saad üksteise järel rõngasse. Šikk vaadake, meie omad saavad veel kõigist paremad. Sellest ajast peale ongi kõigil põrsaste sabad rõngas. Aga jänku istus põllul oma urus ja ootas, millal loomad tagasi tulevad ja toovad temalegi sabakese. Kuuleb karu läheb nii, et maa põrub ka aru, et kas tõid mulle sabakese Mamm jätta, mis veel sinu endalegi näe, niisugune raba Shan, kus ma ma. Ja läks minema, ootas jänku edasi, hunt jookseb mööda hundionu. Kas tõid mulle sabakese? Kuidas, mis seal veel, sinust endalegi poolvägisi haarasin, näe, jämedama ja karvasema ja läks minema. Noh, rebane juba kindlasti ei peta. Jänku jooksis mööda rebane, reinuvader rikke reinuvader Ki, kas tõid mulle sabakese? Mis seal veel, sinust? Mul ei tulnud meeldegi. Vaata, missuguse endale sain, ehk me ei koheva ja Colts. Ja hakkas oma sabaga jänku nina all keeru tama. Aga jänku puhkes meele äärmist lausa nutma. Kõik unustasid, lamas pea käppade vahel, äkki kuuleb? Vaatas välja, seal kisklesid kass ja koer. Koer kiitis oma saba kassi enda oma ja olidki riius koer, nii kui haaras kassil sabast nii hammustaski ära. Viimase otsakese kass kargas puu otsa Group. Ja sellest ajast peale ta koeraga enam ei sõbrustada. Aga see kassi ära hammustatud otsake veeres jänku uru juurde. Jänku haaras ta kinni ja kasvatas selle koha külge, kuhu vaja. Nii jäiga jänku omaga rahule. Kuigi väike, aga. Muinasjutt kuulatud ja sinule aeg magama jääda. Head und.
