Täna on stuudios Georg Aheri ja Marje Lenk. Juunikuus rääkisime Me sääskedest, keda oli väga palju ja kes olid väga tüütud. Aga nüüd on nad kuhugi kadunud. Sääski on vähe. Tundub, et jah, et see kuiv periood ja kuumus, et see on neile mitte kõige paremini mõjunud, nii et sääski on suhteliselt vähe, aga mingisuguseid putukaid meil ikkagi hammustavad, hammustavad kärbsed näiteks mõned kärbsed tulevad meie juurde ja püüavad ümber meie tiirutada, isegi meid natuke näksida ja üksikud sääsed on ka, aga need sääsed on sellised rahulikud ja aeglased ja, ja nendega tuleb toimet, sellist uputust nagu kevadel olid, oli ikka tõeline sääseuputus, siis siis oli raske, aga, aga nüüd on täiesti selline normaalne. Kuid nüüd kimbutavad meid herilased Ja herilased on praegu jah, päris aktiivsed, enamasti nad tahavad meie lähedusse oma pesad teha. Mõned jäävad muidugi eemale metsa ka, aga väga paljud teevad lähedusse, nad siis lähevad kas pööningule või, või siis katuse alla pesa tegema või kuurinurka või kes maal elavad, seal on kuivkäimlad, siis need meeldivad herilastele hirmsasti. Et sinna minnakse pesa tegema, nii et neid pesi on päris palju ja ja herilaste kann. Selles mõttes huvitav, et nad on suhteliselt rahulikud, teda ei huvita meie, vaid teda huvitab enamasti see, mida me sööme. Neile meeldivad sellised magusad asjad, mis on moosi keetnud diabeet moosipurgi juurde koguneb herilasi, neile meeldivad magusad joogid näiteks kellelegi õues telli õhtu siis õige pea leiate, et sinna kogunevad herilased jooma kerge alkoholiga jook, neid eriti segannad ja meelega tuled Ta õllelõhna peale tuled, herilased saab isegi herilaselõksu teha, nii et panna kuhugi anumasse natuke õlut ja herilased maabuvad sinna sisse hea meelega. Sinna läheb muidugi kärbseid ja muid tegelasi ka, aga aga õlu meeldib neile. Sellel ajal, kui nad vastseid toidavad, meeldib herilastele lihatoit. Kui keegi õues tahab kala grillima hakata, ilus kalafilee on tehtud mõtiserile, tuleb sinna filee peale hea meelega nokitseb sealt kiiresti ühe tükikese lahti ja kihutab sellega pesa poole natukese aja pärast jälle tagasi ja üritab vala riivida. Sest ega tal ju siukseid hamboidi ole, millega tüki ära hammustada, ta just nagu riiviks sealt pealt ja läheb jälle selle oma saagiga minema, summati võib ta teha sealihaga või, või loomalihaga või kanalihaga, ükskõik liha talle meeldib. Praegusel ajal on nad juba ilmselt oma sellise paljunemise rolli lõpetanud, kevadel see nende elu algabki, nii et kevadel ainult emaherilane alles, teised on juba eelmisel aastal hukka saanud, emaherilane hakkab siis pesa ehitama. Ta teeb sellisest massist, mis on sülgia, puidu mass, teeb sellest siis sellise väikse kambrikese, kuhu muneb siis munad, sealt siis õige pea kooruvad töölised alguses ta toidab meid üksipäini ja kui need töölised on juba piisavalt tulnud, siis siis nemad hakkavad seda pesa suuremaks ehitama. Ja kes on näinud neid herilasepesi, siis need võivad päris aukartust äratavate mõõtmetega olla seal 50 sentimeetrit läbimõõdus ja 60 sentimeetrit läbimõõdus ja ja huvitav on see, et nad niisugused kirjud, tihtipeale vahelannatsused ühtlaselt hallid, aga mõnikord on nad siis sellised, et mõni on nagu pruunika-kollaka viir seal sees ja ja see tuleb sellest, et nad käivad eri kohtades siis seda puidumassi hankimas ehk puitu heegeldamas. Kes leiab sellise vana puidu aastaid päikese käes olnud, nemad teevad siis siukest halli paberimassi või näiteks leia siukest värsket puitu, siis nemad teevad seda kollast puidumassi ja siis kunstipäraselt sätitakse sinna pesasse kõik ära, nii et see pesa niuke ilus siiruviiruline augu ümbruses, seda värsket puitu ei ole siis pesa on ühtlaselt hall ja see ühiskond siis kuidas me teda nimetame, see suur pere, see siis kasvab terve suve jooksul alguses tuleb neid töölisi ja suve lõpupoole kooruvad sealt siis ema ja isa herilased, kes lähevad pulmalennule. Ja lõpuks siis jäävad alles ainult viljastatud emased, kes siis jäävad sinna pessa. Ja siis need tööherilased, kes seni on seda pesa ehitada, vastsetest hoolitsenud, nemad siis jäävad nagu ilma peale siis nad hakkavad endale nagu tegevust otsima, siis nad tulevadki meie sööki üle vaatama ja sest tegelikult suvel me herilasi eriti näe, siis nad toimetavad kusagil niidu peal või metsas või korjavad putukaid tõuke. Ka nektari tõite pealt, aga siis, kui neil nagu sellist otsest kohustust ei ole nagu hulkumas juba sügise poole, vaat siis hakkavad nad meie vastu huvi tundma ja herilane, kui tema siis meie ümber tiirutab, siis enamasti me ise kipume ka väga närviliseks minema, hakkam käega vehkima ja ja püüame teda ära ajada ja siis tema jälle ärritub, et no mis sa vehid. Ja siis ta võib ka omakaitsevahendi, see Astla käiku lasta seal tal tagakehas. Ja kes on vaadanud erilast lähemalt, siis herilased on eriti selline peenike piht ja, ja see peenike piht vajalik selleks, et kui ta siis peab ennast kaitsma, siis ta tänu sellele peenikesele pihale saab seal tagakeha painutada praktiliselt suvalises suunas ette või taha või külje peale või nii, et ta võib nõelata meid nii paremale poole kui vasakule poole, kui üles, kui alla, nii, kuidas tal parajasti vaja on. Ja herilased on ka uudishimulikud, minule usku tronis püksitaskusse, Kuhmul käsigi paju mahtus teksapüksitaskusse ja ja siis, kui ma hajameelselt panin käe taskusse, järsku tunnen päris tugevat sähvatustel käes, tõmbasin käe välja, siis lendas herilane ka taskust välja. Ma ei tea, miks ta sinna taskus oli läinud ja siis käsi hakkas tasapisipaiste minema, nii et terve päev oli see käsi päris korralikult paistes. Mesilane sureb pärast seda, kui ta on kedagi nõelanud, aga erilasega ei juhtu midagi. Ja enamasti on nii, et ta ei sure ära, aga võib juhtuda ka nii, et kui on suhteliselt paksu nahaga inimene või, või loom võib temal see mürgiastel koos mürgine ärme ka välja tulla. Ma tunnen ühte inimest, kes sai nõelata näpuotsad ja, ja siis tuli ka see mürgiastel välja erilasest koos mürgi paunaga ja siis jäi näpuotsa sisse ja see pumpas seda mürki kogu aeg veel sinna haava lisaks, et see sõrm paistetas sellise sõrm, kus hoida abielusõrmus. Sõrm paistetas praktiliselt niimoodi silma all, kohe rebisin selle abielusõrmus ära, aga paar tundi hiljem oli käsi sihuke ühtlane pall, kõik alles päev või kaks hiljem enam-vähem normaliseerub olukord, kus sõrmuse sõrme jäänud, siis ilmselt oleks ikka päris tugevasti see näpp kahjustada saanud ja muidugi halb on see, kui, kui me ei pane tähele, et need herilased on meie juures ja kui keegi siis juhtub näiteks jooma klaasist, kus on herilane sisse lennanud. Ja kui see eriline nõelab suhu ei, kurku ei keelde. Tundlikul inimesel võib esile kutsuda niivõrd tugeva paistetuse, tekivad hingamisraskused ja ja kui ikkagi väga tugev paistetus tekib, et võib inimene ära surra, nii et helilastega siiski tasuks ettevaatlik olla ja, ja vaadata, kui ma õues olema, et kui me joome, et me siis joo sellist jooki, kus herilane sees on. Koerad püüavad herilasi ja neelavad herilasi isegi alla ja nendega ei juhtu midagi. Ja kuigi herilased on astel ja tal on hoiatusvärv, tan ilus kollase-musta triibuline moderniseeritud vanglakostüüm on temal seljas. See peaks nagu ütlema, et ära mind puutu, jäära söö, hoia minust eemale. Siis tegelikult väga paljud tegelased söövad herilasi hea meelega. Näiteks söövad konnad herilasi. Nad ei põlga neid sugugi ära ja kui herilased näiteks veekogu lähedale satuvad, kukuvad vette, söövad kalad neid hea meelega ja söövad erinevad linnud neid hea meelega. Nii et tegelikult, ega see astel ja hoiatusvärv neid väga paljude sööjate käest ei päästa, sellepärast nad peavad ettevaatlikud olema ja ka veidi agressiivsed. Ma olen vaadanud vahel, kuidas koerad herilasi püüavad, et nad niimoodi esihammastega purevad seda herilaste moodi. Ja ega ta teda tihtipeale ära ei sööda, nätsutab teda niimoodi seal hammaste vahel või teeb pehmeks. Ega see astel ise nüüd ei, ei suuska, et kui ta näiteks on selle herilase juba ära tapnud herilane enam seal tagakeha ei liiguta, siis ta võib vahel ta alla ka neelata kui piisavalt pehmeks hammastega teinud. Aga tihtipeale on ka näinud seda, et koer lihtsalt nätsutat ära ja siis jätab ta sinnapaika maha. Aga see on ka erinevate koerade puhul erinev, mõni kardab neid herilasi, aga mõni on kohe selline. Kohe naudinguga neid püüab. Meil oli kunagi siis, kui ma väike poiss olin, oli üks karjakoer sisse karjakoer nautis nende herilaste püüdmist, nagu erilist nägi, ta mitte ainult ei oodanud, kuni erile tema juurde tuli, vaid ta. Üldharidus kui võrrelda herilase mürki mesilasemürgiga, siis kelle mürk kangem on? Mürgikangus on erilasel tugevam, et herilase nõelamise tulemus on, on palju halvem, tihtipeale herilasi on meil palju liike peaaegu 20 erinevat liiki ja nad on ka erineva suurusega väikesed herilased, nemad on nagu vähema mürgikogusega suuremat suurema ja muidugi vapsik, keda me kõik ilmselt ka teame. Hästi suur herilane, ta on kusagil kolme sentimeetri pikkune. Nende mürgikogus on suur ja mürk on ka väga kanged. Herilane tegelikult on päris kasulik, ta hävitab päris palju kahjurputukaid ja umbropsu herilasi tapma hakata ei ole ilmselt väga arukas tegu. Kui ta meid otseselt ei sega oma asju ja ei ole meie elutoas näiteks või meie pööningul, kus me tihtipeale käime vaid kusagil kaugemal oma pesa sisse seadnud, siis siis ei ole häda midagi. Noh, meil oli tänavu suvel herilasepesa sauna randa lae ja katuse vahel, nad elasid rahulikult seal küll vahepeal mõtlesin, et peaks hakkama nendega tegelema, väiksed lapsed ümber maja, aga ei juhtunud midagi, et et nad olid seal päris rahumeelsed ja vahel hommikusöögilauas tulid sinki närima meie juurest, aga midagi muud hullu nad ei teinud, et olid suht rahulikud, aga tihtipeale on nii, et suve keskel, kui see aktiivne poegade toitmise aeg on, et siis neid lendab päris palju jõugud, pesa näiteks on kusagil ukse kohal või suisa mõnes ruumis sees, kus tihtipeale tuleb käia, siis nad võivad muutuda ka agressiivseks ja noh, siis oleks hea see ära hävitada ja seda oleks kõige parem teha siis, kui nad magavad varahommikul või hilisel ööl. Kuidas seda teha, ilmselt oleks vaja mingi tihedast riidest kotid, siis võtab siis liblikavõrk näiteks kui on kellelegi hea korralik võrk, aga alati tuleb arvestada sellega, et mõni võib sealt läbi lipsata, et siis tuleb ennast ka vastavalt riietuda, et ei saaks neid popsusid sealt. Kusagilt lugesin, et üks soomlane kasutas väga omapärast meetodit, et lõi lauaga lihtsalt herilasepesa laest alla, lajatas lauaga pesale peast. Et kuidas see lõppes, ma muidugi ei tea, aga ma kardan, et sealt võis lennata õige mitu pahast erilast välja ja kui kiiresti ta siis seal jooksma pidi, seda oleks pidanud lähemalt vaatama kohe. Vapsik näitab end küllaltki harva. Ja noh, nad on haruldasemad kui, kui herilased ja nad on rahumeelsemad herilane kuidagi närvilise lennuga, et vapsik, teda kuuleb juba kaugelt sihukse raske põrinaga ja siis ta lendab kani väärikat aega mööda ja tihtipeale, kui ta tuppa tuleb, siis kui vaadata, siis ta lendab, seal uurib kõik kohad rahulikult läbi. Midagi olulist kasulikku ei leia, siis kui akna lahti teed, lendab ilusti välja, oma asju jälle ajama, nemad on suhteliselt rahumeelsed, et need on kohe mõnus vaadata. Kuidas lapsikud ja herilased omavahel läbi saavad? Eriti konfliktis ei ole, aga, aga ma olen lugenud, ma ise ei ole kordagi näinud, aga ma olen lugenud küll, et opsikud on püüdnud herilasi ikka kinni. Augustikuus siristavad ritsikad ja tirtsud. Aga kuidas tirtsude Ritsikate vahel vahet teha? Tirtsud tunneme ära selle järgi, et nemad on, kas hallikad, pruunikad, hästi lühikeste tundlatega ja ritsikad on rohekad enamasti noh, tal võib veidi pruuni seal tiibade peal olla, aga nende, need tundlad on kehapikkused kehast veel pikemaltki. Ja nad ise on ka suured, kusagil kolm, neli sentimeetrit pikad ja teevad selliseid kauneid hüppeid, kuigi ega nad eriti nüüdseks lendajadega hüppab. Pojad ei ole. Et nad tihtipeale näiteks kui meie neid häirimis seal kõrre peale, kus nad on, seda mitte ei lenda minema, hüppa minema, kukutab end rohu sisse, püüab seal ennast selle rohelise värvi abil ära peitma. Nemad hõõruvad oma tagatiibu vastamisi ja laulavad siis nii kõvasti, kui nad suudavad. Ja see laulueesmärk on see, et emaseid juurde meet isased laulavad ja teadlasi huvitanud, et mismoodi need emased ritsikad siis leiavad üles õige isase ja selgub, et nende kõrvakuulmine terav. Et nad siis eristuvad näiteks kolme kuni viie detsi Bellist hääle erinevust ja kes siis kolm detsibelli kõvemini laulab, kui teine, siis see on niimoodi soosingus ja tema saab siis õigusega paarituda selle emasega, emane suudab ta siis sealt teiste hulgast üles leida ja niimoodi üksteise võidu seal augustiöös laulavadki. Ja huvitav on see, et osa teadlasi arvab, et nad ise ei kuulegi oma laul, et sellel ajal, kui nad põrgulärmi teevad, mis meid kõiki nagu veidi ärritab, aeg-ajalt siis ta ise, niipea kui laul hakkab, see kõva lauldav kõrv on hästi selle hääleallika lähedal ja siis lülitab ta endale selle kuulmise välja. Nii et tema ei kuule üldse ise oma laulu teeb võimalikult kõva lärmi ja siis, kui ta laulu ära lõpetaks, läheb kõrval lahti, ta hakkab jälle sellele häälele reageerima. Nii et päris kummaline, aga need väiksed tirtsud, nemad jälle laulad hästi meloodiliselt maailmas on välja antud näiteks tirtsude eritsikate määrajaid, kus on ka plaadid kaasas. No minu kõrv on niisugune, mina sealt erilist erinevust välja ei kuule, aga aga näiteks need, kellel on hea muusikaline kuulmine, nemad siis suudavad neid laule ka meelde jätta juba laulu järgi ritsikad ja tirtsud määrama hakata. Ja, ja siis need tirtsude laulud on jah, hästi siuksed meloodiliselt ja igal tirtsul oma laul järgu ritsikas paneb oma kõrva kinni, ei kuule seda laulutirtsud, vastupidi, nemad laulavad otse oma kõrva, nemad hõõruvad tiibu vastu tagajalgades, kõrv on seal jala juures just tal. Nii et ta laulab ise endale kõrva ja ma ei tea, kas ta siis oskab selle oma lauloimudi kuidagi juhtida selle kuulmisega või mitte, seda ma ei oska öelda, aga aga vähemalt jah, nemad laulavad endale ise kohe otse kõrva sisse ja kuulad seda kõige tugevamini seda laulu. Sellises aias, kus on ainult muru ja seegi hästi ära niidetud meeritsikate ja tirtsude särinat ei kuule. Ei, et kui te jätate aia ääres mingi koha niitmata, siis seal on suurem tõenäosus nii Ritsikaliku tirtse kohatu, kuigi näiteks need ritsikad, need suured nemad tihtipeale tuled ka põõsaste ja puude otsa ja siristavad meelega ka puu otsas. Et kui te käite augustis näiteks oma õunapuuaias ringi, siis te kuulete seda sirinad ka mitte ainult rohu seest, vaid kuulete seda puu otsast ja siis, kui taskulambiga natuke uurite sealiste leiatega mõne laulumehe kohe üles Ritsikad ja tirtsud talve üle ei ela. Ei, nad elavad suve lõpuni ja siis munevad munad maa sisse. Suve alguses me neid tirtsud, ritsikad ei näegi, me ei kuule ega näe neid ja mõtlen, kust nad järsku tulevad, järsku sirinad, kõik kohad täis, aga seni oli täielik vaikus. Ja tegelikult kusagil suve alguses nad kooruvad nendest munadest, mis nad eelmisel suvel siis maa sisse panid ja vahel te olete näinud mõningaid heinaritsikas kaid hästi pikka, siukse mõõgaga sabas, need on emased, sellega ta purskab, need munad maa sisse. See muna läheb siis sügavale ja, ja seal siis on kuni kevadeni kevadel, siis kooruvad need noored ritsikad ja tirtsud ja siis nemad hakkavad sööma rohtu ja, ja lehti. Ja kes 1000 pidevalt, siis kui see viimane kestumine möödas on, kui nad täiskasvanuks on saanud, vot siis hakkavad nad laulma ja, ja oma partnerit otsima ja see on kusagil tavaliselt. Juuli keskpaigas hakkab see laul peale ja siis ta kestab kuni kuni praeguse ajani välja. Mujal maailmas inimesed söövad ka tirtse. Tegelikult on väga vähe elusolendid, keda ei sööda, et inimesed söövad peaaegu kõike. Tertza süüakse ja mina ise ei ole proovinud, aga räägitakse, et on päris head, kui need muidu vastavalt grillida. Ja ausalt öeldes, kui ma neid käe peal hoian, siis ma nagu ei näe seda, mida sa nii väga süüa oleks. Lõunamaad ei ostnud, on ilmselt suuremad. Ega nad väga palju suuremad ei ole, natuke jah suuremad, aga, aga mitte oluliselt suuremad, aga isegi kui ta suurem, siis ma ikkagi ei suuda nagu leida seda, mida seal nii väga süüa oleks. Et see võib olla midagi niisugust, nagu on need juustusnäkid, vaid need liharibad, mida nätsutat või kuivanud kala, kus õieti midagi süüa ei ole, aga muudkui sööd ja sööd ja võib-olla nendega samamoodi. Ma ei usu, et nendest väga olulist kõhu täitnud õnnestub saada. Praegu on näha ka väga palju kiile. Ja, ja neid on erineva suurusega pisikesi, keda kutsutakse kõrsikuteks ja siis on sellised metalli läikelised, natuke suuremad vesinetsikud ja siis on tondihobud need hästi suured, kes põrisevad ja hästi kiiresti lendavad. Ja neid kiilam praegu tegelikult eriti palju, noh, nad on suve jooksul kooruvad, nende eluiga on ka suhteliselt kõrge. Nad võivad elada seal kusagil kahest nädalast kuni kusagil kuu-pooleteiseni. Et viimaseid kiile Me tegelikult kohtume kusagil veel septembris-oktoobris, isegi. Ja kui keegi näiteks hommikul viitsib minna kuhugi veekogu äärde või rabasse või sellisesse kohta, kui ei ole soojaks läinud, on siuke karge öö olnud ja natuke niiske ka siis see on tegelikult päris suur elamus. Seal Kiili leiate, kiil on üleni veepärlitega kaetud ja, ja siis läheb õige mitu tundi aega, kuni see vesiselt ära kaob ja ta taas lennuvõimuks saab. Ma olen kusagil septembri lõpus leidnud isegi selliseid kiile, mis on täitsa nagu külmunud. Jääb mulje, et ta läheb pooleks kohe, aga siis tund aega hiljem on ta juba väga reibas ja läheb lendu, nii et pole asigi. Ja neid kiile erinevas suuruses. Nüüd läheb siis tegutsemise vahel jälle mõni inimene kardab, et kiil tuleb kohe meie lähedusse ja suriseb nina all ja ta ei tee midagi pahandada, huvitavad neid, meid ümbritsevad putukad näiteks kärbsed või sääsed või kes meil seal ümber lendavad, siis ta püüab neid jälle kinni püüda ja ja ära süüa, need kiil läheduses on päris hea, tema hoiab need teised putukad meist eemal, kes meile ei meeldi ja kiili lendu tegelikult on täiesti fantastiline vaadata, kui kellelgi on veel aega istuda hommikul rõdul kohvi juua, seal näiteks aias lendad kiilid ringi, siis vaadake, kuidas lend on, ta tuleb rahuliku aeglase lennuga, jääb nagu helikopter õhku seisma, uurib seda ümbrust, siis järsku momentaalselt on ta suuteline jälle kihutama minema leiab ta õhku rippuma. Ja tegelikult ta otsib neid putukaid ja tihtipeale ta püüab need putukad ka õhust kinni. Ja siis, kui ta on selle putuka kätte saanud, siis ta läheb seda sööma rahulikult kuhugi kas siis puu otsa, suured kiriku kõrgemale, aga väiksemad võivad neid süüa ka mõne rohukõrre peal. Ja see on tegelikult päris põnev jälgida. Nendel suurtel kiilidele on ka omad kindlad territooriumid. Et nad kaitsevad neid siis teiste eest ja tondihobu, tal ei ole sellist istumispaika, nemad patrullivad nagu lennus, lendad mingit kindlat marsruuti mööda ja siis, kui keegi mõni teine samast liigist tuleb sinna lähedale, ta hakkab teda ära ajama. Aga väiksematel näiteks vesi, kiiride siuksed, ilusad helesinised kiilid. Nendel on siuksed, vaatluskohad, mingi kõrgem, kasvõi rohukõrs, midagi istub seal, jälgib ümbrust ja kui siis mõni emaski lähedale tuleb, seda püüab hakata temaga suhteid loomaaugu tuleb mõni isane, siis ta lendab sellel juurde, hakkab siis teda ära ajama ja nad võivad kohe sõna otseses mõttes võitlema hakata, lendad teineteisele vastu ja ja kui keegi vette kukub näiteks siis rabeledes seal vees kuivad konnad või kallad või kes iganes kiili märgata ja siis on see turniir halvasti lõppenud. Kiil on praegu päris palju ja nad on ilusad ka, ja kiili vaadates pöörake tähelepanu tema silmadele tihtipeale kommuni kiile vaatanud, püüdnud kujutada, et kuidas tema seda maailmas ikkagi näeb. Kui sa näed ühel hetkel ette ja taha ja paremale ja vasakule ja üles ja alla ja et missugune see maha ja siis paistab, seda on raske ette kujutada täiesti. Ja kuidas see on maailmas siis toimida, kuidas ma siis lähen, kui ma näen samaaegselt selja tahenenud endale ette, et kuidas ma liikuma pean ja kui me nüüd vaatame Uuesse kiili liikumist, kui kiiresti ta tegelikult orienteerub, siis tal peab olema ikkagi väga selline efektiivselt toimuv närvirakkude süsteem. Ma närvisüsteemiks seda julgevad nimetada, aga ütlemise närvirakkude ja see keha juhtimise süsteem peab tal ikka fantastilised, uhke olema. Ja tegelikult kiilid on siin maailmas ju olnud seitse-kaheksakümmend miljonit aastat, võib-olla isegi kauem. Ja kunagi hoid nad ikka siin maailmas päris võimsad, kui keegi käib näiteks kusagil sellises muuseumis, kus need kivistised väljas, seal võib näha neid praeguseks välja surnud kiile, kelle tiibade siruulatus on seal kuus-seitsekümmend sentimeetrit või meeter isegi. Ma ei ole kõrva Harke sel suvel eriti palju näinud. Ei osale üldse leidub väga väheks jäänud kõrvu harkidega selline segane lugu, et miski asi neile vist selles maailmas praegu ei meeldi. Ma mäletan, vanasti oli nende kokkupuudet hästi palju, aga nüüd hakkab neid nagu üpris väheseks jääma ja ja tegelikult ma ei oskagi öelda, kas, kas see on lihtsalt minu mulje, need on vähem või neid tegelikkuses on vähem. Kõrvarkidele meeldib ju kõikvõimalike asjade alla pugeda. Kui aias on laud kaetud, siis võib teda kruusi või taldriku alt leida. See on sellest tingitud, et talle meeldib varjus olla kruusi alla või kivi alla või saad kusagilt välja tuleb. Meie kõrv ei ole temas ihaldusobjekt ja kõrva sissetungimine on suhteliselt harv ja tema toit on kõdu. Mis siis maapinnal on need siukest sodi ta sööb, aga mis tema juures on täiesti fantastilised tema tiivad. Kui me teda vaatama, siis selle peal on kaks sellist pruunikat intiim plaadikest, noh, mis seal kusagil kolm, neli millimeetrit pikad ja need on tema kate, tiivad ja nende alla pakib tema siis kokku linnutiivad, mis on tegelikult 10 10 korda suuremad kui need tiivad ja see hark, mis ta seal taga on, see ongi tegelikult abiks ta selleks, et tiibu pakkida nende kattetiibade alla. Et siis, kui ta lendab, siis tal on uhked sihuksed, läbipaistvad tiivad, aga, aga siis jah, kui ta seal rohu sees ringi toimetab, et siis on nad kokku pakitud ja see tiibade pakkimine on sama keeruline nagu langevarju pakkimine umbes 20 korda volditakse nad kokku, et nad lõpuks sinna kattetiibade alla ära mahuksid. Et selles mõttes on väga põnev putukas. Augustikuus lendab ju ka väga palju ööliblikaid. Liblikate ka, nii et liblikad lendavad ju kogu aeg ja ööliblikaid me me suvel ei pane eriti tähele, sellepärast et me ei pane öösel tulesid põlemas don isegi valge liblikaid märkama, siis kui me paneme õhtule pimedal ajal tuled põlema, oleme seal soojal õhtul ise väljas, tuli põleb ja siis tulevad liblikad sinna lambi ümber tiirlema. Kõige parem on neid ööliblikaid vaadata nende tänavavalgustuslampide ümbruses, seal lendab päris suuri ja ilusaid. Mõni inimene näiteks kardab ööliblikaid. See tuleb pähe, et noh, tihtipeale mehe juuksed huvitavad teda millegipärast lendavat väheneb liblikad meelega. On ju isegi selliseid ööliblikaid, kes verd imevad. On selliseid ka olemas, jah, aga, aga üldiselt noh, need on üliharuldased ja, ja suur osa ööliblikaid söövad ikkagi taimemahlasid ja ei lenda meile kallale, et verd imeda, et see on niisugune väga erandlik juhus ja, ja ma usun, et Meil on siin miljon inimest Eestis, siis võib-olla kord kolme aasta jooksul kellelegi sattuda sihuke vereimeja lähedusse, et sellepärast need liblikad peljata küll ei maks. Kui lampi ümber tulevad need ööliblikate, vaadake seal ilusaid valgeid ja kollaseid pruuni kaugelt vaadates on ta nihuke ühtlane pruun, nagu me lähemalt hakkame vaatama, siis on tal seal suguseid iga sugutsiiruside viiruseid kattetiibade peal. Ja nad näevad ääretult kaunid välja. Tihtipeale see lamp. Ta ei kutsugi need kohale, kui, kui see ettev panete neile süüa näiteks veidi mädanema läinud õuna või või kellel on aed, siis võib oma aias näiteks mõned õunapuu oksad määrida veiniga, mis on mingist õhtusöögist, ülejäänud, mida ei taha ära visata, sinna võib natuke panna ka siirupit või midagi sisse. Näete, kuidas okste peale tulevad liblikad sööma ja sinna tuleb tõesti huvitavaid erinevaid liike. Mõnedel nihukesed kummalised silmad, nii nagu rubiinid, et kui näiteks valgusvihk nende silmade peale tuleb, siis silmad hakkavad punaselt helkima ja kui teil on veel augustis aias õitsvaid lilli, siis õhtusel ajal tasuks neid lilli vaadata. Seal te võite näha siin tööliblikaid söömas söömine ööliblikate jaoks on tihtipeale nii, et ta ei istu õie peale, nii nagu päevaliblikad enamasti teevad, vaid nad jäävad siis sinna õie kohale rippuma, nagu kooli brid, sirutad oma pikka imikut kärsa siis sinna õie sisse, siis imevad sealt seda toitu, et seda on jälle ilus vaadata, kui kellelgi aega ja tahtmist on. Ja neid võiks, võiks nagu mahedaga meelitada, sest nad tolmeldavad lilli ja midagi paha nad mitte kellelegi ei tee isegi rööviku, mõni sinna satub elamuga röövik ideede ja aialilledele taimedele mingisugust häda. Ööliblika ja koiliblika vahel on väga raske vahet teha. Öösel toas lendavat liblikat peetakse sageli koiliblikaks. Noh, tegelikult tööliblikate hulgas on ka koisid meie riidekoi sugulasi päris palju, kes näevad välja just sellised mitte midagi, ütlevad hallikad ja tegelikult hetkeste liblikaid uurivad, need suudavad ära määrata nende hulgas õige palju erinevaid liike. Aga palja silmaga niimoodi neid vaadates, siis tunduvad kõik ühte nägu ja tõesti nagu tuppa koiliblikaid täis, kuigi seal võib olla jumal teab mis haruldusi teie toas ringi lendamas. Ja ega seal nagu siukest head vahet tegemise viisi ei olegi, aga enamik nendest tööliblikad, sellest ka need coini pika sarnased neid teie villased riided ei huvita mitte üks põrm, nemad ajavad oma asju lihtsalt nii saba nakas, eksisite tuppa, valguse peale või muu peale. Ja noh, nendel tasuks lihtsalt aken lahti teha, koiliblikas on selline, et kui see ööliblikas läbi hea meelega välja õue tagasi, siis see koiliblikas tihtipeale ei taha Väkissegi välja minna, vaid kipub riidega. Ja seal siis muneb munad mingi villase asja peale, siis tema vastased Nakerdavad seda villa tasakesi siis, kui te hakkate oma kampsunit jalga panemas avastate, et seal on kunstipärast augud tekkinud selle sisse, mis on koiliblika röövikute töösis. Augustikuus on veel päevaliblikaid näha, admiral lendab ja. Admiral lendab ja, ja ohakaliblikas lendab ja ja leinaliblikas lendab ja päevapaabusilma võivad veel lennata ja, ja mõned lapsuja koerliblikad võivad veel praegu nähtaval olla. Need, mis seal kevadel hästi näha, need on nüüd ka sügisel uuesti see põlvkond, kes siis on suvel koorunud ja kes jääb siia talvituma näiteks kevadised admirali, Johaka liblikaks, meil lendavad, nemad tulevad lõuna poolt, nad on hakanud juba seal kusagil veebruaris-märtsis tulema, jõuad, Melsija kaunis niisugune räbaldunud on nad siin, aga see põlvkond, kes nüüd on suvel siin üles kasvanud ja kui te neid näete siin admiral ohakaliblikas, admiral ometi ta on oma musta-punase-valgekirju tiibadega, on lausa nagu sihuke kalliski, kui päike talle peale paistab, siis see must hakkab kuidagi veel niimoodi helkima. Ääretult kaunid liblikad ja nemad siis praegust peaksid veel siin ringi lendama kusagil septembri keskpaigani, siis nad otsivad endale talvitumas paju, kellel maal elamine on, see ilmselt on tähele pannud, et mõni liblikas kusagil sihukeses vaiksemas nurgas on enda juba lahkunud, riputanud mõni koerliblikas päevapaabusilm istub tega sauna või kuuri laes ja jääb kevadet ootama, et nemad on ennast juba talvituma sättinud, teda sealt torkima minna ja maha lööma, et mine tea, mis hirmus asi meil seal majas on, seda ei maksa tegema hakata. Las ta olla, kevadel on palju rõõmu, kui ta seal ringi lendama hakkab ja praegu siis te võite näha ka neid ilusaid, kollaseid lapsu, liblikaid, kes kevadel esimesena tulevad ja kelle järgi siis öeldakse tulemus, kuldne suvi või rahulik suvi või kuidas need rahva ütlused on ja neil on praegu siis ka pulmalend käimas isased emased paarituvad ja näiteks neil lapsu liblikad, tal on päris omapärane viis nimelt nemad siis paarituvad mitme isasega emased ja siis ema seal on nagu selline spermapank, kuhu ta siis kogub kõik ja tegelikult munade viljastamist kasutab ta selle kõige viimase isase sperma ära ja tihtipeale tal tiirutab mitu isast ümberringi, et osad suudavad ka kuidagi süstida sellist viljastamata spermat, siukest, spermat, mis on lihtsalt nagu täiteaine. Süstivad seda emast siis emane jälle tunneb võlts paaritu ja ära ja siis pumpab jälle selle spermapanga tühjaks, nii et seal käib üks pidev võitlus selle üle, kelle lapsed siis järgmisel suvel lendama hakkavad siin, meie looduses ja praegusel ajal on veel huvitav metsas vaadata veel ühte väga ilusat liblikat kellel on väga paljudes keeltes selline noh, surmaga või leinaga seotud nimetus leinaliblikas või siis leinamantel, nagu ta sakslastele, Land Rover maanteel ja nii edasi ja tema siis praegu just sellistes paikades, kus on kaske palju siis seal kasetüvedel tihtipeale on teda näha ringi liikumas ja kevadisel ajal täpselt samamoodi on ta seal, kui kasel mahlad jooksevad või seal koore peal on mingid, mis teid siis ta sinna tuleb hea meelega lendama. Praegu kui keegi tahab liblikaid pildistada, siis pildistamiseks on ideaalne aeg, siis te näete just kõige puhtamat ilusamate värvidega liblikaid. Räägime ämblik, kes ka kui ämblikud ei ole putukad, aga suve lõpp on hea aeg ämblike jälgimiseks, eriti nende võrkude uurimiseks. Hommikul või õhtul, kui kaste hakkab juba maha tulema või kaste on veel maas. Et kui me siis ringi kõnnime, siis me näeme neid ämblikke põrke, see on tõeline meistritöö, meie suuremaid ämblikke ristiämblikke, temal on siis sellised suured kaunid võrgud kahe oksa või kahe rohukõrre vahel, mis on päris sümmeetrilised ja kus on siis need kaunid tuginiidid, mida me kooliõpikust mäletame kõik, kuidas ta seda teeb. Ja siis seal keskel on spiraalselt pandud püünis võrguniidid ja neid me siis praegune Läheme, aga ütleme, see ristiämblikuvõrku nagu selline kõige tavalisem, mida me oleme harjunud nägema nagu kellelegi aega on, seda võib näha, selliseid võrkusid, mis on nagu väiksed tunnelid maas on sihuke hunnik pusa ja sinna läheb silus auk sisse. Need on siis need tunnele ämblikud, kes siis teevad sellised väikesed pesakese sinna maa sisse, passivad selle pesa suudme juures ja haarad sealt mööda minevaid putukaid. Mõned on nagu siuksed pallikesed, mis väikse rohututti ümber tehakse, täiesti kerakujulised võrgud, sellised tähtvõrgud veel, kus on keskel siis tegelik püünis, osa sealt lähevad nagu päikesekiired igas suunas laiali ja minu põnevaid ämblikuelamusi on möödunud suve lõpus, justkui ma käisin siis rabas hilisõhtul, kui päike minema ja kui ma läksin sinna rappus Maine'i pärast ühtegi ämblikku paar võrku oli. Päike hakkas loojumas, järsku see loojuv päike hakanud võrke välja valgustama ja siis selgus, et terve see rabajärve äär oli ämblikuvõrke täis ja mitte ainult ämblikuvõrke, vaid ämblikke ka, kes siis kõik tulid umbes kell kaheksa õhtul välja, hakkasid usinalt oma urka parandama, võrgud olid siis päeva jooksul kannatada saanud. No seal oli tuhandeid ämblikke, kes üheaegselt töötasid ja võrke kudusid, mõned olid seal päris veepinna lähedal, mõned oksad seal, mõned nende kanarbiku puhaste vahel ja see oli niivõrd muljetavaldav vaatepilt, et üritan sel aastal ka minna kusagil sellisel hetkel jälle vaja ja proovinud siis seda filmida, et see oli tõesti fantastiline pilt. Ja mis teine asi siis hakkab nägema neid, kes sinna võrku on jäänud ja minu üllatuseks oli rabas väga palju kiile jäänud ämblikuvõrku, kuigi kiil tundub olevat nii suur putukas, et noh, ta peksis võrgust juhti läbi, tähendab siis see võrk on ikkagi niivõrd tugev, et kiilid jäid sinna sisse. Ja siis oli neid kiile vaesekese, seal ämblikuvõrgus igasugustes asendites mõni juba ära söödud, mõni veel siplemas. See võrk on ikka ääretult tõhus, kui nii hea nägemisega putukas kiil on, kes näeb ju igale poole, nii nagu me alles rääkisime, et tema ja siis sinna võrku sisse lendab ja seal südamliku söögis langeb. Kui kellelgi kusagil suvila või koduakna lähedal on mõni ämblikuvõrk, siis vaadake, mida ta teeb, kui teil on veel nobe käsi ka saata mõne putukaga kärbse või, või sääse visakese võrku ja see on väga huvitav vaadata, kuidas ta alguses ei reageeri, nagu üldse teeb sellise näo, et see asi teda üldse ei huvita taguse siputab, läheb tugevaks, võrk hakkab liikuma siis ämblik tuleb võrgukiirused sealt juurde, siis ta pakib selle putuka kähku niidi sisse, teeb sellise nagu Cocconi jätab sinna ja siis sel hetkel, kui ta seal kookonid teeb, siis ta süstib sinna sisse ka seedemahlasid ja natuke mürki, et see putukas ära sureks. Ja siis paari tunni pärast vahel järgmiselt Päeval tuleb ta siis seda sööma, kui see kestnud täiesti tühjaks imetud, siis lõikab ta selle nyyd ilusti katki ja viskab selle tühjaks imetud putukakesta maha. Ja siis, kui te seda vaatate, siis see on tõesti ainult nagu paber, seal ei ole mitte midagi muud, ainsa kitiin, kest on alles jäänud. Nii et see ämbliku söömiskommete jälgimine on päris huvitav ja seal suvel ka andsin talle ühe herilase, kes oli minu joogiklaasi ära uppunud ja oma elulooma saada, mõtlesin, et noh, nii suur putukas peaks teda erutama, siis esimene kord ta tuli, nägi seda erilast kompistada hetkeks ja siis lõikas ruttu võrgu sisse augu ja viskas ta maha. Ma olin kannatlikuidsin selle erinevas uuesti üles, panin tagasi sinna võrgu peale ja teinekord ta siis tuli ja pakkis ta ilusti sisse, järgmisel päeval sõi kenasti ära. Loodus on kogu aeg midagi põnevat vaadata, hoidke silmad lahti ja, ja nautige seda. Loodusteile, pakub. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
