Kui inimeste jaoks on öö magamiseks ja päev tegutsemiseks siis loomade hulgas on küllaltki palju neid, kelle jaoks just öö on kõige magusam aeg tegutsemiseks. Tänases keskeprogrammis. Räägimegi ööloomadest stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. 70, või võib-olla isegi 100 miljonit aastat tagasi maakera elasid dinosaurused ja siis, kui need dinosaurused maakera valitsesid, siis, siis tasahilju nende kõrval ilmusid ka imetajad, kes siis meie oleme ja neid nimetati, esialgu olidki dinosauruste sõbralikud, jagasid selle maakera dinosaurust, tegutsesid päeval siis soojem ja siis imetajad püsi, soojastena tegutsesid põhiliselt öösiti ja niimoodi see maailm oli nagu ära jaotatud, et tegelikult nimetaja nagu peakski olema, siis oma tekkelt vai oma algupäralt, selline ööloom ja imetajad peaksidki olema vööloomad. Aga siis mingil põhjusel need dinosaurused kadusid maakeralt ära. Selle kohta on terve hulk teooriaid ja üheks teooriaks on näiteks ka see nimetad vaikset pisikesed, kes need seal olid, nekitsesid need dinosauruse munad ära ja ühel heal hetkel ei tulnudki sealt munast enam kedagi välja, olidki nad välja surnud. Et nad surid ruttu välja, see tegelikult tähendab päris pikka aega meie jaoks meenset inimestena ei ole maakeral nii kaua elanudki, kui, kui kaua dinosaurused ainuüksi välja surid. Aga nad enne seda olid kümneid miljoneid aastaid seda maakera valitsenud, nii et noh, meil on veel kõvasti järgi teha, et dinosauruste samale pulgale jõuda. Aga nüüd nimetate juurde tagasi tulles, siis, siis need imetajad on sellised, kes, kes avastas ühtäkki dinosauruse, polegi, et võib ka päeval rahulikult toimetama hakata. Ja nüüd tänapäevaks ongi nii välja kujunenud, et väga paljud loomad tegutsevad päeval, mingi hulk tegutseb öösel ja see ei piirdu ainult ei imetajatega, vaid ka lindude hulgas on õisi, tegutsejaid, ka roomajate hulgas on õisi, tegutsejaid. Ka putukate hulgas on öises tegutsed. Need tundub, et see, see ruum on nagu mõistlikult ära jaotatud, et osalejad paremat aega toimetamiseks päeval, osa osa öösel ja ilmselt on ka siin teatud selged põhjused, miks, miks keegi on päeval toimetamas ja miks keegi öösel toimetamas. Päeval toimetavad enamasti need või hämarikus kellel siis suurt midagi Ta pole, tal on täiesti ükskõik, kas teda nähakse või nähta, tema võib rahulikult ringi jalutada ja sellepärast tahabki päeval kõndida natukene niru maa, nüüd nende nende loomade elu, kes, kes peavad ennast varjama, keda tahetakse ära süüa või kellel astutakse peale või mis iganes nendega kõike õnnetus juhtuda ja sellepärast nad otsivad, siis tegutseme vaiksemalt, võta aega. Väiksed närilised näiteks meil siin Eestimaal ja püsimutukad, kõikvõimalikud kipuvad öösel tegutsema imetajate hulgas ja kui nad öösel aktiivsed on, siis on alati olemas ka terve rida teisi tegelasi, kes tahavad neid ära süüa meil Eestis siis kakud või, või rahvakeeli öökullid ja siis öösiti ringi liikuvad ja ja need, kes päeval liiguvad ringi, need päris kullid, jõud ja haukad ja, ja kotkad, aga öösel on siis need kakud ja nemad siis jahivad just neid öiseid liikujaid. Nüüd kui me vaatame Eestist kaugemale, siis, siis elu on põhjustatud tihtipeale sellistest asjadest, et päeva lihtsalt ei kannata ringi liikuda, näiteks kõrbelukatel päeval on nii hirmus kuum, et et seal võtab kasuka märjaks või kuivatab su ära lihtsalt. Ja siis tulebki öösel öösel ringi liikuma hakata. Näiteks mõnedes kõrbetes elavad sipelgad on sellised, et nemad küll tegutsevad päeval, nad ei ole öö omad, aga aga nad on siis sellised, nad jooksevad päeval oma urust välja, noh mingil hetkel ja, ja korjavad päikesepiste saanud putukaid, kes sel päeval on lauspäikese kätte jäänud. Ja siis nende tegutsemisaktiivsus on umbes selline. Kaks tundi päeva jooksul kihutad täiesti sihitult nagu oma pesa ümbrust laiali, aga pärast tuleb kõige otsemat teed pidi koju, kuna ta mulle putuka leidnud. Nii et neil peab olema mingi selline salapärane orienteerumismehhanism, millega nad siis oskavad sinna koju tagasi tulla ja neid elukaid seal kõrbes päris palju, sest kõrb on kuum ja, ja terve rida tegelasi leiabki, et parem on natuke jahedamal ajal ringi liikuda. Noh, mõnedel on jälle nii, et öösel läheb temperatuur nii alla mõningate loomade jaoks, need ei ole enam kõrbes, aga ütleme seal kõrbepiirialadel meile tuttavat kolivrid nende jaoks öösel langeb temperatuur nii olla, et nemad vastu pil tarduvad ööseks, nad ei ole üldse aktiivsed, vaid on nad isegi magavaid. On suisa sellises tar tunnes ja virguvad sellest alles hommikul. Aga noh, nad on selles mõttes jälle kummalised elukad ka, et nendes koolibri süda normaalolekus, kus lööb 600 700 lööki minutis, meil ilmselt kui süda puperdab, see on natuke üle 100. Aga kui tema siis ikka tõeliselt aktiivseks muutub, siis tema süda lööb 1200 lööki minutis. Noh, selleks et selline kiirus kätte saada, vajab tohutut jahutusmehhanismi. Selleks öine tardumine jälle ongi neile hea. Et ta siis võtab selle südamega hobuse maha. Muidu see väike, seda kuluks talle ära, aga nüüd tänu sellele tardamisel saab päris pikka aega elada. On teada, kolib, kes elavad näiteks 12 aastat. Kuidas ööloomade jälgimine käib, see võib olla küll teadlase jaoks üks väga piinarikas töö. Neid ongi päris kehvasti saanud jälgida, sest kui inimene ei ole väga hästi kohastunud öisel ajal nägemiseks kuulmiseks ega ta suhteliselt printside meeltega ega me ei tunne lõhnu seal öösel suurt midagi. Ja ega me ei näe ega mitte midagi, aga näiteks loomad, nemad näevad öösel päris hästi ja eks inimene on õppinud nende loomade käest, kuidas öösel siis näha ja on töötatud mitmesuguseid salapärased kaamerad, infrapunakaamerad, mis võimaldavad öösiti näha, väga palju kasutanud, võtaksin nende loomade öiseks jälgimiseks näiteks erinevaid raadiosaatjaid, mis annavad siis informatsiooni, kuskohas see loom on liikunud, mida ta on teinud, milline tema aktiivsust on jooksnud, Gustad hüpanud, kus ta maganud kõik see on võimalik siis üles kirjutada. Ja, ja eks siis tänapäeval on olemas loomaaiad, kus on ööloomade majad ja seal on siis loomade elu pööratud pea peale spetsiaalsete selliste punaste lampide all. Need on nagu öö ja päev ära vahetatud, nii et see, see aeg, mis neil loomulikult oleks, oleks päev, siis on tehtud neile üheks ja ja vastupidi, nii et inimese aktiivsusaeg langeb nende loomude aktiivsuse ajaga kokku. Vot nendes loomaaedades on võimalik siis nende ööloomade kohta vaatlusi teha, nende eluviise jälgida. Ja kui te satute, noh, ma soovitaksin näiteks frankfurdi loomaaeda või Berliini loomaaeda, kus on tõeliselt väga hea töö, loomude majad, siis seal on väga põnev nendes pimedates majades ringi käia ja vaadata, mis, mis toimub seal nendes nendes majades. Nii et niimoodi need uuritakse, kasutada see teletehnikat, loomaaedu ja võimalikke raadiosaatjaid. Olen tegelikult väga suur David Attenborough'i austaja, kes, kes minu meelest teeb seniajani maailma parimaid loodusfilme. Ja see tehnika, mida tema meeskonda BBC meeskond õieti kasutab, on suisa fantastiline, need kiudoptilised kaamerad, millega minnakse koos maoga, eks pikki urgu ja on võimalik jälgida, kuidas see madu jälitab pisikest hiireke, et seal maaaluses urus ja noh, sisuliselt on võimalik minna kas või looma sisse selle kaameraga, kui, kui tahtmist on. Ja, ja nad on ka nii tundlikud, juba need tänapäeva aparaadid tõesti peaaegu pilkases pimeduses on võimalik loomi filmida. Aga muidugi ega väga paljudel juhtudel seda looma päris looduses filmitagi vaid, vaid tihtipeale ehitatakse see loodus hiiglaslikke stuudiotesse üles ja seal siis tehakse need pärisvõtted ja päris kaadrid. Loom tehtakse kinni, loom püütakse kinni ja talle ehitatakse sugune hiiglaslik puurfilm. Meil toimub selles puuris või akvaariumis mereloomaga tegemist. Kuigi me vaatame nagu loodusfilmi, me ei näe ehedat loodust, vaid vaid ta on kokku miksitud looduspilt ja siis looma tegutsemine juba seal puuris või akvaariumis ja kus iganes, aga nad oskavad petta väga osavalt. Me jääme uskuma, et me näeme kõike seda ehtsas Aafrikas vannis või või kusagil andide mäestikus, kus iganes toimumas, aga tegelikult jah, on väga palju neist kaadritest võetud stuudiotes. Kui loomadest rääkida, siis mille üle praegu teadlased kõige rohkem arutlevad, mis küsimused neid huvitavad? Meid erutab kõiki, kuidas need loomad seal öösel toime tulevad, kuidas nad hakkama saavad, kuidas nad näevad selles pilkases pimeduses ja tegelikult noh, see, mis meile on väga pime mõne looma jaoks on tegelikult päris valge ja see sõltub sellest, kuidas tema silmi ehitatud nende ööloomade silmad on ääretult tundlik. No võtame näiteks kassi, kas on tüüpiline loom ja, ja see kastikene, kui ta meid pimeduses vaatab, siis me näeme ju tema silmi säramus või helkimas meil vastu, see tuleneb sellest, et temal on nende nägemist kui teda ka veel üks selline läikiv kile, mis peegeldab valgust kaks korda. Et kõigepealt satub nägemisrakukestesse see valgus, mis tuleb otse silma kaudu läbi läätse. Ja siis ta läheb nagu nendest Sakukest mööda ja peegeldub nagu peegli kile pealt tagasi veel uuest teist korda see kile pealt peegeldunud valgus annabki siis selle sära sellele kassile, aga samas ta suurendab tema nägemistundlikkust sellepärast et kaks korda rohkem valgus tabab nagu neid nägemisrakukese. Nii et selles mõttes see loomade öine nägemine on, on väga põnev, aga nad mitte ainult ei näe imepäraselt võid, nad kuulevad ja kuulevad helisid, mida meie no ei kuulu mitte mitte üldsegi. Öösel kõige osavamad lendajad ei ole mitte linnud, vaid hoopis imetajad, nahkhiired. Kõik me oleme näinud õhtuti näiteks nahkhiiri, liugleb sinna-tänna ja tihtipeale Ta tuleb sulle otse peaaegu et juba nina ette ja siis järsku keeb juhti ühele või teisele poole minema. Samas Nende silmad ei seleta suurt midagi, see on kõik kajalokatsiooni küsimus, saadad välja ultrahelihirmu suurte kõrvadega, võtavad tagasi ja vastu seda heli siis ja, ja samasuguste orienteerumisviisi kasutavad tegelikult veel ka mõned linnud. Me oleme kuulnud pääsukest Hiinas Salangaanidest. Nendest Me teame kõige rohkem, võib-olla kulinaariaraamatute kaudu, siis need on need pääsukesed, kelle pesi, süüakse ja korjatakse, nad elavad kaljudel ja koobastes pimedates koobastes ja seal on nii pilkases pimedas, isegi nahkhiirel on seal juba raske orienteeruda ja vot sellistes koobastes elavas alangaanid nemad samuti kasutavad selliseid helisignaale. Ja siis ta saadab välja, noh, kuidas öelda selliseid nagu Tuksatusi tuktuktuktuk ja see järgnev peab minema siis välja, kui, kui eelmine on juba tal kõrvadesse tagasi peegeldada. Ja mida lähemal ta mingile seinal on, seda kiiremaks muutunud, need tuksutused, need helituksatus ja sellega ta siis orienteerub seal kaljude vahel ja suudab praktiliselt pilkases pimeduses, kus sõna otseses mõttes ei näe sõrmegi suhu pista suudab tema orienteeruda suurepäraselt ja leida isegi oma pesa üles. Näiteks mõningaid troopilistel ja Atlandi saartel elavad tormilinnud, neil on sellised omapärased torukujulised sõõrmed ja nemad tulevad ka merelt tihtipeale oma pesade juurde tagasi öösel pilkases pimeduses ja siis oma pesa ja oma pojad leiavad nad üles just ka haistmise teel. Igal linnul on oma spetsiifiline lõhn, need eriti see, mida nad siis eritavad. Need Need on sellised eriti vänged, inimese nina tunneb seda aga, aga lindude haistmine võrreldes inimesega on suhteliselt kehvakene, nii et see on lindude jaoks suhteliselt omapärane linnud, näiteks orienteeruda üldse haistmismeele järgi, see on nagu imetajate roll või ütleme, Roomat roll, aga linnud põhiliselt näevad. Ega suurt ei kuule ka, et nägemine on lindude jaoks põhiline. Aga siis tormilindudel, mõningatel on ka haistmine väga tähtis just nendel, kellel on vaja öösel toimetada. Nii et see öine elu tegelikult nõuab kõikide meelte kaasatõmbamist ja, ja ärakasutamist ja erinevad liigid kasutavad ka ka erinevaid meeli. Mulle endale ööloomadest kõige rohkem meeldivad sellised tegelased, kelle nimeks on kalago NSV tillukesed, natukene suuremad kui rotid või ütleme, sihukse väikse rotisuurused ilusa ümmarguse peaga, sest peast peaaegu kolmandiku moodustavad kaks suurt hiilgavat silma, see on hiiglasuured, kõrvad veel siuke pisike nisu nina keskel ja tohud pimestav ilme, kogu aeg ta vaatab seda maailma, nii et ei tea, mis nüüd juhtuma hakkab sellise näol. Ja see väike kalaago, tema liigub väga kummaliselt, tema liigub selliste noh, nagu veidi külje peale suunatud hüpetega, kusjuures püsigalagun on võimeline oma kehapikkusest mitu-mitu korda kõrgemale ja kaugemale hüppab. Need on üks meister hüpped ja tema orienteerub siis nii, et kui ta pesast välja läheb siis ja läheb nagu mingit tuttavat teed pidi, siis ta jätab maha lõhnajäljed, tal on suurepärane haistmine, olgugi et see nina on selline tillukene ja, ja nisuke nädal. Aga aga ta määrib siis sellise tugevalõhnalise uriiniga oma käpaga kuja iga käpa vajutus okste küljes on siis see, millega ta jätab lõhnajälje, mida mööda ta pärast saab ilusti tagasi tulla. Aga nüüd, kui neid on uuritud looduses rohkem, siis on selgunud näiteks siis, kui, kui kalagodel on see paaritumisperiood, et sellisel ajal Nad peavad nüüd kaaslasega pikema vahemaa tagant otsima, siis satub ka nii, et ta peab põõsastikust või sellest puhmastik, kust välja ronima, kus ta tavaliselt liigub ja seal siis on neid lõhnajälgi raske jätta, kunnoweid söödikuid kipukusel lageda peal rohkem ette tulemas on sealt vaja hästi kiiresti üle minna, on vaja nagu mingi selge siht. Ja, ja siis tulevad need suured silmad appi ja on selgeks tehtud, et et kalaagod on ühed vähesed imetajad, kes oskavad taevakaarti lugeda või tähekaarti lugeda, nii et kuidas siis sealt hüpetega üle lagendiku läheb seal korraga viis kuni kaheksa meetrit ühe hüppega siis ta kogu aeg jälgib seda taevast niimoodi pea kuklas jätab selle tähekaardi meelde siis kui ta hiljem tagasi tuleb, orienteerub juba nagu sele tähekaardi järgi, nii et see on iseenesest imetajate puhul natuke eripärane, sest ütleme, magnetvälja ja tähtede järgi orienteeruvad oma rännetel põhised linnud. Seda me oleme ilmselt kõik kuulnud ja lugenud, kui linnud rändavad, siis pilves ilmaga nad kipuvad ära eksima, aga, aga siis, kui on ilus tähistaevast, siis nad lendad sirgelt otse õiges suunas, kuhu nad peavad, kuigi ega see ka ei ole, nii lihtne ei ole. Sest inimene on oma tegevusega nüüd ka lind hakanud eksitama. Näiteks suured linnad siin Euroopas võib-olla vähem, aga just Ameerika suured linnad, kus on need hiiglaslikud pilvelõhkujad ja kui seal öösel tuled põlevad, siis see tekitab sellise noh, nagu pööratud tähekaardi või õieti siukse vale tähtede kaardi nende lindude jaoks ja, ja nad ei oska orienteeruda. Ja tegelikult on välja arvutatud, et mingi ühe suure pilvelõhkuja pärast saab aastas surma kusagil 1000 1500 lindu. Et nüüd keskkonnakaitsjad on soovitanud ka nende pilvelõhkujate tuled ööseks ära just rändajal ära kustutada, et linde vähem hukka saaks, kui ühe ühes majas kub neid 1500, siis arvatakse, et rändajal võib kuni sadu tuhandeid linde just vastu neid maju ennast puruks lennata. Kas valged ööd suvised valged ööd löövad ka öiste loomade plaanid segamini? Noh, eks nad löövad, aga ka ütleme, siin valgete ööde piirkonnas see on suhteliselt kitsas piirkond maakeral, kus neid valgeid öid on. Siin on loomi suhteliselt vähe, suur osa loomi elab ikkagi selles piirkonnas, kus on selges ott, et 12 tundi valgust, 12 tundi pimedust, pimedus tuleb äkki ja siis ta on, on nagu kotis. Aga eks ta loomulikult lööb selle elu natukene sekiaga nende loomade jaoks ja õnneks, kes seal valges vees peavad toimetama, siis seda valget aega ju tegelikult nagu ma ise teame, suhteliselt vähe paar kuud ja ja kannatavad selle sõna otseses mõttes, kannad valge ööga ära. Aga noh, ega nad siis esimest korda nüüd selle valge kokku ei puutu evolutsiooni jooksul seda ikka näinud juba tuhandeid ja tuhandeid aastaid ja neil on teatud kohastumised ka. Et see valge sees on ka pimedamal hetk ja nad lihtsalt siis suunavad oma tegevuse nendel pimedamates aegadele. Nagu kuulnud, et, et loomade, sellega nagu väga suuri suuri probleeme oleks Kalite polaaraladel Camite polaaraladel, sest polaaraladel üldse sellise tööloome on suhteliselt vähe öisel ajal seal ahjuka talvega, kui on üleüldse suht vähe mõttekas liikuda, sest sellelt alalt siis liiguvad loomad kas ära lõuna poole või jäävad talveunne, püüad selle koleda pimeda aja maha magada? Kui ikka kestab neli või viis kuud, siis siis on mõistlik tuttu minna ja nii nagu enamik olendeid teeb, et päevalda on üleval ja öösel magab vaid, et neil see öö kipub seal polaaraladel hirmus pikaks minema ja siis ta siis ta magab tõesti mitmeid-mitmeid, kuid see magamine on ka iseenesest huvitav nähtus. Kui loom päeval aktiivne on, öösel magab, siis öösel on terve rida neid tegelasi, kes seal lei magaja ja kipud ohtlikud olema ja siis peab leidma selle magamise platsi sellise koha peale kust sind ei leita või kus kohas keegi ei käi või kuskohast on siis hea jooksu pista. Ilmselt mõnede olendite puhul me oleme ise näinud, me vaevalt et väga palju inimesed need öösel metsas ringi kõnnime aga meil juhtub tihtipeale päeval, et me kõnnime metsaservas või kusagil, kus näiteks mõni jänes on leidnud endale puhkepaiga ja siis me näeme, kuidas see jänes ootab tõesti viimase sekundini ja kui juba jalg tõuseb, et talle peale astuda või toksatavad, siis ta paneb jooksu ja need päevaloomalt püüad öösel olla hiirvaikselt sealsamas kohas, kus nad on, mitte jooksu pista ja jooksu pistetakse tõesti siis, kui viimane häda käes on. Sest see jooksmine on selles mõttes ohtlik, et niimoodi ei näe tavaliselt nii hästi, kui näeb nende jahtija ei kuule nii hästi, kui kuuleb nende jahti ja ja nende kõige kindlam pääsetee on see, et neist minnakse mööda, neid ei panda tähele. Kui neid tähele pannakse, siis on väga suur tõenäosus, et ka ära süüakse. Nii et sellepärast see, see magamine öisel ajal on ka ohtlik tegevus ja eks meie inimesed ka endiselt oleme oma rütmi niimoodi sättinud. Juba algusest peale on inimene olnud nagu sihuke päeva loom ja öö. See ohtlik aeg on püütud kusagil koopas või kivi taga või või külg külje kõrval olles maha magada, sest seal liikusid inimese ürgkodu on Aafrikas palju suuri kiskjaid, inimene suhteliselt niru neile vastupanu osutama ja, ja sellepärast oli kindlam see ohtlik aeg peidus olla. Vaikselt olla nii, et keegi sind ei näe. Ja, ja ilmselt tänu sellele, et Eesti magasime ringi kooserdanud me tänapäeval ikka veel alles oleme, muidu oleks meister söödud kõik. Öösel oleksin väga ringi lippama hakanud. Kui öösel on väga tormine ja vihmane kas seega kuidagi ööloomade elu mõjutab? Nii nagu ma ütlesin, et ega öö elu ei ole tekkinud ühtäkki ja, ja see, et öösel on jahedam kui päeval, see tihtipeale nende loomadele ka ka selliseks eeliseks, sellepärast päevane kuumus, eriti suvisel ajal võib-olla see, mis, mis pärsib seda aktiivsust ja kipub neid loomi ülegi kuumendama. Aga eks seda vihma ju võib tulla ka päeval samamoodi ja rahetud tulla päeval ja öösel ja ja nii et ma arvan, et see ilmaolud nii suureks takistuseks neile loomadele ei saa ja, ja kui neid ööloomi vaadata, siis neil on oma need peitumise viisid ka sellised mõni ronib kuhugi kuhugi urgu päevaseks ajaks peituda peidab ikka enda nii ära, et teda kuidagi ei leia. Aga mõnel keelel on paremad kaitsevahendeid ja kes muidu öösel hämarikus toimetab ja, ja kes siis noh, on muidu hästi kaitstud, siis see võib ka päeval ennast nähtavale jätta, nagu näiteks siilikesed, kes meil siin hästi tuttavad on. Tema, see okaskera on selline, et ega temale ükski kiskja suurt häda teha ei saa. Ja ta võib endale leida magamiseks päris rahulikult mingi põlluserva mingi mättakese sinna mätta taha ennast kerra keerata ja kui siis juhtubki rebane või koer või keekirjast mööda minema nagu see, see rikub tema olemust, vaid niivõrd-kuivõrd noh, univad natuke häiritud, aga lõpuks jätab ta ikka rahule või rebane ja läheb oma teed ja see siin saab rahulikult edasi. Aga noh, ma arvan, mõnel hiireke seal või jänesel näiteks on selles mõttes natuke kurvem laatused, kui tema ikkagi kellelegi näppu jääb, siis, siis ta jääbki. Sakslased näiteks, kes on väga täpselt lahterda, neile meeldib kõiki asju sahtlitesse panne lahtritesse panna siis nemad on veel jaganud loomad mitte ainult öö ja päevaloomadeks, vaid ka siis päevaloomad, hämarik kuluvad ja päris ööloomad. Ja, ja noh, meil Eestis on ka terve rida just selliseid rohusööjaid, loomi, kitsed, põdrad, kes valdavalt liiguvad kas hommikul vara või siis õhtul enne päikeseloojangut päikseloojangujärgsel ajal ja sellel eelneval lühikesel ajal need on niinimetatud hämariku loomad siis ja nende jaoks on see, see nagu kõige turvalisem perioodidest, nende nägemine ja kuulmine töö jaoks liiga liiga kehv ja nad ei leia seda toitu, mis platsi või siis hiljem seda magamiskohta piisavalt hästi üles. Ja siis ongi neil mõistlik selles hämariku ajas jälle jälle toimetada. Kuna kiskjad kipuvad olema põhised öise aktiivsusega, siis on neil just see aegus, kus nemad saavad rahulikult oma elu elada. Nii et elusolendid on selle ruumi omavahel nagu mõtteliselt ära jaganud, igalühel on leitud tema jaoks nagu kõige sobivam koht ja sobiv hetk. Aga noh, me rääkisime kisketest natukene, et, et kiskjad armastava töödia ja selleks, et selles ühes toime tulla kõige paremini kohastunud kiskjad on kassid lõvid armastavad öist jahti pidada, tiigrid peavad, leopardid peavad öösiti jahti ja neil on terve rida kohastumisi selleks, et öösel hästi jahti pidada. Silmadest juba rääkisime, silmad hiilgavad ja, ja võtad kõige väiksema valguskiire vastu, nii et nad näevad pimedas suht selgest, kus juurusse pimedas nägemine. On nii nagu röntgenipilt selline mustvalge. Et ega ta seal pimedas värve see öösel on kõik kassid hallid kassid jäävad ka halli maailma öösiti, aga lisaks sellele, et sa näed hästi, sa pead ka hästi kuulma, nende kõrvad on suhteliselt suured, vaatame näiteks tiigri kõru, kui ilusad suured ümmargused kõrvad sellel tiigrile. Ja, ja haistmine peab ka hea olema, aga Need kõik kokku annavad siis sellest õelust sihukese ilusa pildi. Aga sellest on vähe. Öösel on vaikne, päeval on lärm hästi palju, öösel on lärmi vähe, sa pead hästi vaikset suutma liikuda ja, ja kui ma vaatan nüüd meie kassikäppasid, siis need on ideaalselt kohastunud öise liikuvusega. Noh, kui inimene peab näiteks kodus koer pisikest koera pisikest kassi see vahe uue selgelt näha. Kui see koer tuleb mööda põrandat vastu, siis klõps kohe kuulda. Kassikene tuleb siis eriti kui ei pane või olla, eriti tähelepanelik avastati alles siis, kui ta sulle juba sülle hüppab või või sa ise talle peale kipud, astu. Ja, ja see on tegelikult see eelis, mille tõttu nemad saavad öösel jahti pidada, sest nende saakloom ei kuule. Ta võib seal hästi vaikselt juurde hiilida ja ja see saagi püüdmine toimub ühe hüppega. Nii et seni, kuni hüppega liigub ta kuulmatutesse, viimane hüpe sealt enamasti sel hüppe küüsist päästa, naerab seda vaest saaklooma, mitte keski. Kes on veel need ööloomad eestimaal, närilised? Närilised need väiksed pliirekeselt kevadel kuule mu suvilaid vaatama ja suvila uksed lahti teeme, siis avastame, et nad hunnikud on meile sinna külla tulnud talvel ja seal ennast päris koduselt tundnud, seebid ümmarguseks närinud ja kõik asjad, mis me siin on unustanud, kõikunud hambaga ära proovitud ja siis neid väikseid musti hulgakesi on ka suvila põrandat täis. Et hiired põhiliselt on ööloomad neid päeval eriti, kuigi nad kõrges rohus toimetavad ka päeva ajal need pisikiskjad, nirk, kärp, naaritsa kohta ma ei oska nii päris täpselt isegi öelda. Nii ja naa on tema ja saarmas samuti saarmas Veelo vees. Nähtavus kehv, et tema peab ikka päeval suuremas osas oma asju ajada. Ja muidugi kõige suurem näriline kobras tema päeval magab rahulikult ja kõik mõned pahateod, mis meile siin Eestimaal enam ei meeldi mitte üks põrm, need ta sooritab kõik öösiti. Ja kusjuures huvitav on see, et kobras orienteerub näiteks oma tammi ehitusel põhiliselt just kuulmise järgi, ta kuulab hoolikalt, seal istub vaikselt oma oma selles tiigis või mille ta on rajanud ja kuulab ja kui siis kusagil kostab kahtlast kolinat, siis ta läheb, ujub selle solina poole, vaatab, kas tammu katki või mitte. Kui sealt siis natuke vett välja pudeneb, siis ta parandab selle tammi kuulmise järgi ära. Nii et nägemisest tal suurt abi selle tammi parandamisel ei ole, sest ta päeva lihtsalt ei ei käi seda tammi uurimust ja ka puid võtate maha öösiti ja oksi veab ta sealt puude küljest ära öösiti ja, ja ta elab ka pilkases pimeduses, koopad, kus kohas koprad elavad, need on vee all või maa all vahel olnud ka kalda sisse kaevatud urud ta toimetab seal täielikus pilkases pimeduses ja ta peab seal hakkama saama siis kom krimise või, või siis haistmise või kuulmise abil. Mõni ööloom näiteks neid ei ole küll Eestis siin, aga nad on üle ookeani Ameerikas väga tavalised loomad ja väga tavalised loomad ka linnades ja äärelinnades, pesukarud. Nemad ka päeval magavad puuõõnes puuoksa peal kusagil ja siis öösel hakkavad oma pahategusid tegema, tema käib siis tuhnimas öösiti need prügikaste ja seal on ka kavalam ikkagi liikuda öösiti kui koer ja ka inimesi juures ei ole, siis öösiti saab ta seal hakkama, aga looduses enne inimese ilmumist Ameerika mandrile, siis seal looduses tema liikus öösiti öösiti tema orienteerub põhiliselt oma saagi püüdmisel kompimisel see niinimetatud pesu pesemine või see nimi pesukaru ei tule mitte sellest, et ta nüüd oleks eriline puhtusearmastaja seal, et ta kogu aeg kõik asjad ära peseb, vaid vastupidi, tema leiab oma saagi sealt vee seest ja kombib puhu tundlike näppudega leiab midagi, mis süüa kõlbab. Tema on selline kõigesööja tegelane, et kui see natuke liigutab või isegi kui ta väga ei liiguta, aga juba parajasti haiseb, siis kõlbab söögiks küll, selle tõttu ta näiteks neid prügikaste Ameerikas ründab ja ja on nuhtluseks äärelinnaelanikele, sest noh, see ei ole väga meeldiv pilt, kui, kui hommikul on kõik prügikastid ümber kallatud ja kogu see praht on üle tänava laiali pillutud. Kes loomadest üksi jahti veab ja kes neist seltskonda vajab? Kaslased on välja arvatud Lõvi, on kaslased, kõik nagu üksi jahipidajad, leopard, püksibeni, Ahti gepard, paniad, gepard ei ole, ööl on tema nagu päeva Low põhiselt. Egane palun üksik, aga, aga rebase suurem sugulane hunt on jälle tüüpiline karjaloom ja, ja kusjuures karjasaagipüüdmise taktika on huntidel väga hästi ka välja töötatud. Neil on see tööjaotus väga täpne ja osa uurijaid arvab, et ülesanded jaotatakse juba enne jahti isegi ära seal nagu lepitakse kokku, kuhu keegi jääb ja osa karja liikmeid ajab siis nendele lõpliku rünnaku sooritajatele. Ohvri, mitte nii nagu inimesed peavad jahti ajujahti umbes sama taktikaga näiteks huntidel. Kui söömiseks läheb, kas siis kõige suurema pala saab karja juht? No kui söömiseks läheb jah, ikka nii et lõvidele on ka nii, et enamasti püüavad Soughi kinni, ema loovad, aga seal karja juures on see isane, kes ma ei saa öelda, et ta parasiit on, aga söögipüüdmisel ta abiks eriti ei ole. Aga kui söömiseks läheb, siis on ta väga abiline kohe, esimene seal sealjuures. Ja, ja no siis on see karjajuhtemane ja siis tasapisi need pojad on nagu need viimased, kes sinna söögi juurdepääs, et selles mõttes me, inimesed, oleme teistmoodi, et kui meil süüa vähese kõigepealt anname lastele ja, ja abitutele, siis alles püüame ise süüa ka loomadel on see tihtipeale vastupidi. See on evolutsiooniliselt väga hästi seletatav, sellepärast et ikkagi tuleb tagada liigi säilimine, nende geenide säilimine, eeskätt mõeldakse, mõeldakse, mõelda muidu ju, et tegutsetakse instinktiivselt selle selle nimel, et need geenid säiliksid, aga noh, inimesed päris loodusseaduste järgi juba ammu ei toimeta, meie töötab nagu teistmoodi. Ja huvitav on karjas, jahti pidavad loomad on minu meelest fräänid, need on Aafrikas elavad noh, mitte kõige kaunima väljanägemisega loomad ja, ja nemad on siis öised jahipidajad ja nemad peavad jahti ka suures osas nägemise. Aga haistmismeele järgi, nende haistmismeel on väga tugev, väga hästi arenenud ja ja nemad siis suudavad selle saagi üles leida ka pilkases pimeduses. Ja varem, kui, kui seda eest jälgimise viisi nagu loomade suhtes ei, ei tuntud või ei olnud võimalik neid öösiti jälgida, siis arvatigi, et fännid on valdav raipesööjad nad korjavad suurte loomade mõnusaid ja, ja need, kes on lugenud näiteks kusagil viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel kirjutatud loodusraamatuid, siis seal on see nagu niisugune põhireegel. Räägitakse raipesööjatest sfääridest, kes käivad lõvi murtud korjuste juures varastamas. Seda teevad muidugi ka, aga nad on väga osavad jahimehed, aga kuna jaht toimub öösiti pilkases pimeduses, siis seda ei osatud varem lihtsalt näha. Ei saadud näha ja alles nüüd tänapäeva tehnika võimaldanud seda siis üles filmida ja, ja aru saada, kui keerulised mehhanismid ka seal on, ega see huntide taktikale palju alla ei jää. Tegelikult ega karjaloomi väga palju olegi. Enamik. Neid loomi kipub üksipäini jahti pidama. Näiteks rebased on veel seal piirkonnas, kus, kus nad koos mäkradega elavad. Mägrad on tüüpilised ööloomad, nii nagu rebasidki. Aga mõnedes piirkondades, näiteks rebased, on ära õppinud, mäkrasid ära kasutada mägrad. Neil on väga hea haistmine, nad söövad putukaid. Ja vast ka kõigesööja, aga, aga neile meeldib maa seest välja kraapida vihmauss, öösiti vihmaussid, tuled pinnad. Ja siis rebased kasutavad seda ära Jälgi, et kus juba mägrad on maapinna pehmeks kraapinud ja siis Napsti tulevad ja võtavad nad hästi, kiired mägerandusega aeglane uimane tegelane, rebane sihuke väle tema tuleb, siis varastab neid välja kaevatud vihmausse suuri ööusse, mis siis välja välja on tulnud ja ja muidugi ka mäger selle peale väga hea pilguga ei vaata aga, aga oma kohmakas, sest ta ei saa rebasel midagi teha, nii nagu ta on sunnitud rebasel oma eluaset pakkuma. Mägrad ehitavad uhkeid linnasid, kus mägrasuguvõsad sadu aastaid koos elada ja alati ronib sinna mõni rebane ka kostiliseks ja ei lähe sugugi välja, kui mäger püüab teda sinna kinni müüride, mis iganes, aga rebane visa ja, ja selline agressiivne ja lõpuks mäger alistub. Kas need territooriumid söögilauad on ära kaotatud? No tegelikult loomade jaoks territoorium ongi, ongi põhiliselt see, et jaotatakse ära just see niinimetatud söögilaud õieti see ala, kust kohast toitu käiakse korjamas ja, ja ega selle ala peale jaht teisi sama liigi isendeid ei taheta lasta teed, see kõige suurem tõrje suundub just sama liigi isendite vastu. Et üks värbkakk tõrjub kõige rohkem teist värbkakku, Rebane teist rebast ta nagu ütleme, Mägraga saab hästi läbi, aga rebast ta ei salli oma territooriumil tegevustel, toidukonkurentsiga ja ka näiteks lõvid, kes koos jahti peavad siis nemad koos valvavad ühte suurt territooriumi, teisi karju või paide juurde elase ja näiteks ka see kevadine linnulaul. Ja see ka muud ei ole, kui see teate, et siin on minu söötmisplats ja minu minu pesapaiku poegadel hakkan kohe-kohe ussikesi korjama ja teisele kuldnokale öeldakse selgelt, et vot siia alale ära tule ja kui siis ikka liiga lähedale teine julgeb laulma tulla. Puistu, siis minnakse nokkapidi kokku ja toksitakse 11 ja tulevad ka need kaklused, aga tegelikult kogu sõnum. Nii, nii lõhnamärkide, helimärkide, mis iganes märkidega maha jäetakse. Kõik on ikkagi see, et siin siin sööd, mina ärge teie teised kitsed, teised põdrad, teised karud, teised hundid, oravat, kes iganes. Ärge teie siia sööma tulge. Kui see laud tühjaks söödud, siis hõigatakse uusi territooriume. Noh, ega keegi taha nälga surra ja siis siis liigutakse sellistel aladel, kus loodetakse, siis toit on rohkem ja, ja tegelikult on huvitav ka see, et näiteks lindudel selline agressiivsus püsib senikaua, kuni poegi kasvatanud, kui pojad on suureks kasvatatud, siis siis minnakse suhteliselt rahulikult suurtesse karjade suurtesse gruppidesse, toitutakse koos. Aga milles on küsimus, küsimus on selles, et et sel ajal, kui need poegi kasvatatakse, siis on, on põhiväärtus, valguline toit, ussikesed, putukad, kõik selline, neid on vähe. Siis kui pojad on suureks kasvatatud, täiskasvanud, siis toidukoosseis muutub, toiduks saavad seemned, idud, kõik sellised asjad seda külluses ja siis see konkurents ka oluliselt väheneb, siis enam ei tõrjutab teisi ära. Näiteks see läheb nüüd ööloomadest natuke välja, aga, aga võib-olla ka huvitav kõrvalpõikena, näiteks Aafrikas elab Aafrikas Yitconn. Isased on sellised suured, peaaegu 15 20 sentimeetrit läbimõõdus, emased väikesed ja, ja siis, kui need loomad paarituvad, nende kullased, kasvad üles sellistes ajutistes vihma loopides. Ja jäljed kuulasid, sünnibki kohe kahte tüüpi või koorub sellest kodust kahte tüüpi. Ja ühed on suured, kasvavad kiiresti ja teised väikesed nirud ei kasva, kasva siis, kui ma kunagi loomaaias töötasin, siis oli minu jaoks päris imelik, et on üks ja sama pesakond ja mõned kohe. Sa näed siin nähtavalt, venib pikemaks ja need teised on ja on siuksed nirud ja mitte midagi meist, isa. Aga kuna me hoidsime neid kullasid kogu aeg, siis ma ei saanud aru, milles asi on, aga hiljem kirjandust uurides selgub, et see, see ongi nii, et need väiksemaid ei olegi millekski muuks vaja, kui neile suurtele toiduks. Emal on kahesugused järglased, ühed on Need, kes kasvavad konnadeks ja teised, kes on kullestele toiduks, ainult kellest kunagi konna ei saagi, nii et isegi siis, kui ta ütleme, ellu jääb. Lõppkokkuvõttes ta sureb ära, sest tal see areng ei lähe lähemite lõpuni. Nii et selles mõttes väga väga omapärane toidulaua kindlustamine ja miks seda on vaja teha, need lombid, mis tekivad ajutised veelombid, need hakkad ilus kiiresti kuivama ja väga lühikese perioodi jooksul poja kullestest, kes seal vees toituvad, saada siis? Neid kullased konnadeks ja, ja kui need lisatoitu ei ole, siis, siis nad lihtsalt ei saa suureks suureks kulleseks ja tõesti seda, seda konna. Ja siis, kui nad on juba moonde läbiteinud, kui neist konnad on saanud siis täiskasvanud konnad päris konna moodi konnad need imeodel viimase vee endasse sisse ja kaevad endale maa sisse, võivad olla neil pool aastat seal maa sees peidus. Need on siis paar kuud ööd, kus nad ei tee mitte midagi muud, kui magavad ja ootavad siis, kuni jälle see päästepiht tuleb maa seest väljalase. Ja mis toitu puutub, siis on ju ka selliseid õid kindlasti kui lisadagi. Midagi loomulikult toidu saamine on üleüldse õnnemäng ja, ja osavuse bänka. Mõni toitub igal ööl ja saab kogu aeg kedagigi ette. Aga noh, mõni on vähem osav ja, või sattunud elama piirkonda, kus tema saaki ei ole selles mõttes kiskjatele elu alati natuke raskemaks. Taimetoitlastele on kergem sellepärast et noh, neid lillekesi ja murrekesi kõrrekese kasvab kogu aeg. Aga, aga need, kes neid kõvekesi söövad, neid ei kipu alati samasse kohta tulema ja ja, ja nad ka väledad, nad jooksevad eest ära, nad kuulevad hästi. Ega ükski loom ei tule siia ilma selleks, et lihtsalt oodata, teda ära süüakse, tema elab ikka oma elu ja võitleb oma oma hingekese eest nii palju, kui ta vähegi suudab ja peidab ennast nii kuidas oskab ja avaldab seda sööjat üle. Nii palju oskab. Nii et selge see, mingi hetk jääb keegi söömata ja ja, ja ta ongi söömata ja kui ta pidevalt söömata on, siis ühel päeval tuleb keegi, kes sööb tema ära. Kui see ei ole temast suurem tegelane, siis on need väikesed, raisamatja ja, ja kes iganes, kes tema peab maiustavad ja lõpuks bakterid ja seened, kes ta lõplikult ära lagundavad. Kui suur on meie öiste loomade laud? No nahkhiirte laud on väga rikkalik, sellepärast et liblikaid meil hästi palju siin Eestimaa peal ja töiseid putukaid on ju ka päris palju me neid ei näe, aga kui lambid põlema panna näiteks, millega mõned putukad oma õigelt teekonnalt kõrvale eksitame, siis, siis me näeme, et tegelikult neid putukaid on hästi palju. Miks nad eksivad tee pealt ära, teeks seda sellepärast, et nad orienteeruvad oma lennustavalisest puu järgi. Aga kui me tekitame neid kuist, kuusid neile sinna, siis ta hakkab seda kuud jälitama, kuu ümber tiirutama ja siis olemegi ta ära eksitanud, lendav lõpuks sinna vastu kuumalampi ja põletab endale sinna ta jääb. Putukaid on palju siis, kui putukaid on palju, siis enamasti on palju ka neid, kes putukaid söövad, ehk kõikvõimalikke pisikesi hiiri, kusjuures putuk, roiduse posid karihiired, aga noh, ega põldhiired või muud hiired ka päris külmaks ei jää, kui neil putukaid andunud võivad neid näksida küll. Aga nende elu sõltub sellest, kuidas taimed kasvavad, kui palju võimalikku seemneid ja muud taimset toitu ja ja nemad söövad hea meelega siis seda ja, ja kui on hea, sihuke kuiv aasta, kus nad saavadki kiida piisavalt sooja, piisavalt toitu, noh siis on sööki hästi palju. Aga kui aasta kehv, siis nad ei sigini hästi, pojad surevad või külmuvad või mis iganes. Siis on ka sööjatel raskemad ajad ees, kisketega, kuidas logisked on otseses sõltuvuses oma saakloomadest, et kui on hea Saclo vastu, siis tuleb ka kiskjatel palju poegi, järgmisel aastal kiskjaid palju. Aga siis, kui saakloomade arvukus langeb, siis langeb ka jälle kiskjate arvukuse järgmisel aastal ja nad on nagu selliste väikeste nihetega. Need armukesed kõiguvad klassikalistes ökoloogia õpikutes, ilvese jänese arvul, kust on võrreldud päris pikka aega minu meelest mingi neli, viis 60 aastat. Ja siis, kui need sakid on siin üles joonistatud, siis tuleb kõrge jänese sakk, sellele järgneb kõrge ilvese sakk, siis tuleb jäneselangus, siis järgneb ilvese saki langus, siis tuleb jälle jänesesaki tõus, sest ilvesed, sööjaid vähe, võivad paljuneda. Hästi siis hakkavad ilvesed tõusmas, süüakse jäneseid ära ja niimoodi see see asi kogu aeg liigub. Ega see asi nüüd jälle nii lihtne ka ei ole, et ainult kiskja mõjutab seda vaid mõjutab ka tegelikult toit. Taimed on tegelikult kurikavalad, ega nemad ei ole lihtsalt siuksed. Tule ja söö ja mul on hea meel sellest vaid taimedel on omad omad kaitsevahendid ja väga paljudel taimedel on näiteks erilised keemilised ühendid, mida ta hakkab produtseerima, kui neid liigapalju süüakse. Taimed lähevad mõrudaks või suisa mürgiseks. Nii kipud ise oma süüeid ära tapma või vähemalt võtad need söögiisu nii ära, et, et need sööjad ei taha enam süüa ja nad on sunnitud mujale sööma minema. Miks näiteks need suured sõnaliste karjad seal Aafrikas avannides ringlevad, sellepärast et toit läheb neil käest, nad ei söö mitte kõike toon veel süüa, küllaldase toidu kvaliteet muutub nende jaoks nii kehvaks, et nad ei saa seda süüa ja nad lihkud uutele aladele, see võimaldab seal rohul jälle või taimedel kasvada. Kui nad ringi Gunnar tagasi jõuavad, on kõik jälle söödav ja hea ja mahlane, kuni jälle teatud piirile, kui hakkad, taimesid keemilisi ühendeid tootma, jälle sunnivad loomad rändama, nii et loomade ränded on tihtipeale põhjustatud taimede maitseomadustest. Taimed ei olegi nii süütud kannatajad ja siuksed abitud siin maailmas vaid kohati võib yldiselt taimi päris maailma valitsejateks pidada sest nemad tulevad oma eluga tegelikult väga hästi toime. Ja nende, see abitus on võib-olla tihtipeale näiline. Kui loomad on kõhud täis söönud, siis lähevad nad magama ja päeval on nad passiivsed. Jah, neil on see magamise aeg, on lihtsalt see, see päevaaeg eile märgiks minna magama on see, kui päike tõuseb, meil on märgiks minna magamiskui, päike loojub nii et see elu on nende jaoks nihkes ja ja tegelikult uni ongi väga vajalik. Me teame sellest unest ju väga vähe, aga aga me võime suhteliselt kindlalt öelda, et see uni on loomadele vajalikku ühelt poolt selleks, et need päevased emotsioonid maha laadida. Siis kogutud informatsioon ajus ära paiguta sahtlitesse riiulites, kuidas ta siin käib, õieti küll keemilistes sidemetes see ajju, aga väga oluline ilmselt see Tunes toimub mingisugune õppimine, kogemuste analüüsimine ja see toimub läbi unenägude. Noh, ega see unenägude värk on ka nagu veer päris segane, ega ma päris täpselt ei oska öelda, miks me näeme ja kas on üldse mingi tähendus seal unenäol. Aga vähemalt loomade puhul tundub, et noh, kassid, koerad või mõned teised pisiolendid, kes meie kõrval elavad, et kui nemad und näevad, seda tihtipeale ka seal ajavad saaki taga ja ründavad ja see ei ole lihtsalt niisama, vaid, vaid tõesti nad elavad päevaseid seiklusi uuesti unes läbi ja, ja ilmselt ka mingisugused asjad talletavad mällu sellest õigetesse kohtadesse, nii et hiljem, kui nad päeval jälle samasse olukorda satuvad, siis nad on võimelised tegutsema sama rütmiga ja nii et see uni on tegelikult loomadele ja meile inimestele ka väga vajalik ja unenägude nägemine. Sest on tehtud ju katseid võimalik aparaatidega kindlaks teha, millal siis inimene näeb und ja millal mitte ja kui, kus iga Kolkud hakkab und nägema tal see kuule nägemise võimalus ära võtta ja hommikul see inimene siis üles ajada, siis ta nagu läbipekstud, uimane ja ta ei suuda kuidagimoodi aru saada, mis maailmas toimub. V4 unenägemisel on tegelikult väga-väga suur tähendus, kuigi me võib-olla tänapäeval ei mõista seda kõike veel ja see nõuab veel kõvasti uurimist, et selgust saada, mis seal taga kõik on, aga, aga põhimõtteliselt on oluline ja, ja suure kindlusega me võime öelda, et loomad ka näevad und, nii nagu ma julgen ka väita, et näiteks vähemalt koerad ja, ja kassid ka mõtlevad Kuulsite keskeprogrammi ööloomadest stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. On päevaru. Ukse lukk tasaõhtut teha, akendajad. On pimedust vaid kostub päiksegi Sis laternagi hämaral teel värvi valged üks tavaline taas minevikku jää. Nagu koormusega paberikool Braineelat. Veel vaikselt aru. Mis päevas oli, aga väsinud me viimaks ka mõtet keelata. Lähtume päevas One. Käes vaikuse. Paindub kõvera. Seisva taskus? Iirlase jääb pooleli. Seal tonni mobilk peatub maha arvata. Paindub kõvera. Seisma taskus? Eelmine sõna jääb pooleli, nisu. Seal pilk peatub. Tule valves võitleb. Kas on hommik või puhkus või? Mind ei vaeva? Ei ta aegade homseid sihte, seapollar, raasuke, kur mulle sõdunud annab aega.
