Tänane keskeprogramm kannab pealkirja loomad sõiduteel. Stuudios on Georg Aheri ja Marie linik. Georg, millised on teie kokkupuuted sõiduteele sattunud loomadega? Nüüd kokkupuuteid on päris palju ja enamasti need puuted on selliseid, et sa näed seal tee peal kas kurjust või nahka, mis on juba nii tasaseks teiega sõidetud ja neid on viimasel ajal ikka ääretult palju tee peal. Aga muidugi on ka teisi kokkupuuteid, et sa sõidu ajal näed autoaknast loomakesi ringi liikumas ja tee ääres seismas ja eriti pimedal ajal sõidad, siis näed neid hiilgavaid silmi seal tee ääres ja ja noh, need põhilised ohumärgid, et sa pead kohe jala gaasipedaali pealt üles tõstma ja ja siis natukene kiiruses järgi andma, sellepärast et, et ega need loomad ei tea, et sa nii kiiresti liigud ja nad ei ole sellega harjunud. Ja eriti sügisesel ajal on nüüd natukene keerulisem sõita. Sellepärast väga palju on noorloomi, kes ei ole veel täiskasvanud, kes ei ole ka päris pojad ja kes siis tuiavad igal pool ringi ja, ja satuvad püstistiga sõiduteele. Ja, ja kui vaadata, siis kõige sagedasem loom, keda tee peal näeb eeskätt alla jäänuna on kährik. Tulen aeg-ajalt ühest Eesti otsast teise, siis tee peal kohtab neid 300 kilomeetrise lõigu peal mõnikord kolm-neli tükki, mõnikord isegi seitse-kaheksa tükki on alla jäänud, nii et noh, see on päris suur arv tegelikult. Miks just kährikute õnnetusi juhtub? Ma olen selle üle ise ka mõelnud, et miks kährik ilmselt on kähriku allajäämise põhjuseks see, et tal on omapärane käitumine või selline kaitsereaktsioon, kui mingi oht on, seda surub enda vastu maad, jääb liikumatuks ja, ja teeskles surnut. Et see võib üks põhjus olla. Ta püüab enda vastu maad litsuda ja, ja seal paigale jääda. Teiseks, et ta on suhteliselt aeglane loom. Et kui ta liigubki, siis ta ei ole selline kiire nagu jänes või, või nokkis või või orav, kes juhti läheb tihtipeale üle tee, tema see liikumise kiirus on väga väikene ja selle tõttu too see kohtumise tõenäosus, autoga on temal palju suurem kui, kui mõnel kiirel looma ta rebasega ühesuurune rebane, tegelikult on kaks-kolm korda kiirem loom kui seda kährikkoer. Nii et see on ilmselt see põhjus ja kolmas põhjus, et noh, need alla jäänud loomad tihtipeale just sügisesel ajal on noored ja need ei tea, ei saa aru, mis, mis toimub, on seal pesast välja tulnud, otsivad toitu, elupaika või hullavad niisama ja siis tormavad tee peale. No mul oli neli-viis päeva tagasi kohtumine kahe noore kährikuga. Õnneks ma nägin kaugelt neid juba nii, et võtsin kiiruse maha ja üks nendest siis kõndis üle tee, aga teine jäi tee äärde ootama ja siis, kui ma tast mööda sõitsime, pidasime korraks autosid kinni, ta vaatas mind suurte silmadega ära, ei läinud. Ja ilmselt, et noh, kui ma edasi sõitsin, siis üritas ka tema oma vennale õele sealt üle tee järgi minna. Nii et tõenäoliselt võis neil hästi minna, aga kui nad seal tee peal edasi-tagasi traavi, et kui kaua nende elupäevi on, seda muidugi ei oska öelda. Kui kährik auto ette jääb, siis võib arvata, et autoga ja autojuhiga midagi hullu ei juhtu. Aga kui põder, kits või metssiga teele satub, siis võivad tagajärjed palju tõsisemad olla. Kõik need loomad tegelikult jah, on suured ja ohtlikud ühelt poolt autole, teiselt poolt autojuhilt avastan ka selline automaatne reaktsioon sisse harjunud sektsioon kiiresti pidurdada ja kui tee ei ole kõige kuivem või talvel ka on ta jäine või lumine, siis, siis võib lihtsalt puhtalt pidurdamisega kraavi sõita. See õnnetus võib tulla väga tugev ja kui loomale otsa sõita, täpselt samamoodi põrke tulemusena päris tugevasti viga saada, tuleks olla natuke ettevaatlik nendes alades, kus ei ole väga head nähtavust, kus ei ole kaugelt näha, kas kedagi on tulemus või mitte. Kui nihukest võsa tee ääres, siis noh, ma ise võtan seal tavaliselt kiiruse maha ja enamasti on tee ääres kusagil ütleme, 70-ga sõites on need silmad väga hästi pimedal ajal näha, noh valgel ajal näed sa looma juba nii või teisiti, aga aga pimedal ajal silmad autotulede valguses jälgivad väga-väga kenasti ja ja siis, kui moodi mõõdukalt kiirustades sõita, siis on võimalik õigel ajal pidama saada korral niimoodi me oleme nii kitse kui, kui mõne pisel loomaga kenasti saanud teineteisele teed anda. Kui keegi satub nagu sellisesse olukorda, kus loom läheb üle tee ja see loom on tal näiteks auto ees üks asi, mida kindlasti ei tohi teha, on signaalitamine, siis loom ehmatab ehmatuse reaktsiooni tulemus on enamasti see, et see loom läheb tuldud teed tagasi, et kui ta on teie auto keskel või isegi juba ütleme natukene eespool möödas juurde signaalid, ta keerab tihtipeale ringi ja hüppab tagasi ja see tähendab, et see kokkupõrge on tunduvalt tõenäosem kui siis, kui, kui te lasete tal rahulikult edasi liikuda, ise natukene pidurdada. Üks väike loomakene, kes väga kergesti auto alla jääb, on siil. Pimedal ajal on autojuhil teda üsna raske märgata. Noh, siilil on see häda, et tema keerab enda härra ja arvab, et sellega ta ennast päästab, aga tegelikult on, on ju lugu nii, et see auto kaalub, väike auto võib olla tonni, natuke suurem auto, poolteist tonni, jaa jaa. Selline mass ülesiili sõites siis sellesse eest ei jää midagi muud järgi, kui see nahk ainult siili tõesti on raske märgata, ta on väike, aga päevasel ajal küll peaks teda näha olema päris kaugelt ja ka näiteks oravat päris kaugelt näha olema. Orav on kani vilgased, siis ta on nagu juh, ma olen mitu korda näinud taid, mingi punane jutt läheb üle tee kadunud, aga siin läheb suhteliselt mõõduka tempoga, et mitte öelda aeglaselt üle tee. Ja noh, tema, need lühikesed jalad ei võimaldagi tal kiiremini liikuda ja selle tõttu siis tema sinna autodesse Ta jääb ja sama lugu kevadisel ajal on konnadega ju ja nüüd suve lõpupoole ka pärast vihma ju tegelikult on päris palju tee peal nemad tulevad sinna, sest seal on veidi soojem soojus, neid sinna tee peale tõmbab ja niiskust on ka seal siis tee peale, siis on päris palju ja ma olen kevadeti vaadanud nende konnaaladel, kus on nii palju, kui nad kudemispaikadesse lähevad, et siis kui seal jälle sõita niimoodi 60-ga, näiteks sellel alal, noh see ala on tavaliselt paar-kolmsada meetrit või ütleme, 500 meetrit, mitte rohkem. Siis suudad sa neist konnadest rahulikult mööda sõita, ilma et sa ühelegi otsa sõidaksid, kuigi tee võib neid paksult täis olla, aga, aga niimoodi on võimalik seal sõita. Aga kui sa tõesti sõidad sealt 100-ga, noh, siis sealt jääb ainult sihuke konnamass tee peale ja muud mitte midagi, sest siis sa ei jõua teha mitte midagi. Igaüks peab selle enda jaoks nagu selgeks mõtlema, et et kuidas ta siis suhtub sellesse konnaelusse või, või siili elus kähriku elusse. Väärtus on, on see 15 minutit, millega ma kiiremini jõuame või on tal mingi muu väärtus sellel hulga? Tihtipeale see, see suhtumine võib-olla on ka kinni sellest, et me nagu ei tea, kes nad on, need, kes meie kõrval on, et noh, mis, mis elu näiteks elab kährik kui meredest juhtum noh siis võib-olla hetkeks tekib siuke põmps käib südamest läbi, et vaat mis juhtus, aga unustame tema ja ega me temast rohkem ei teagi. Me ei tea seda näiteks, et tahan selline kõigesööja loom, kes toimetab õhtuhämaruses kõikvõimalikes kohtades. Ja, ja kui mingil hetkel arvati, et tema on meil tohutu kanaliste ja teiste maas pesitsevate lindude hävitaja, mida ta võib-olla ka kusagil mererannas või järve rannas võib-olla siis tegelikult ikka kui on tema toitumist natuke uuritud, siis on selgunud, ta on suht-koht kahjutu tegelane. Et ta sööb väga palju marju ja seeni, kaera näiteks põllu pealt ja ja putukaid oluliselt ja väga palju väikeseid närilisi aitab kontrollida nende kukkust. Sööb väga palju raip päid, mis on ka väga hea ja sedda natuke ka linnumune, kui pesa on maa peal, sööb ka linnupoegi see konni, madusid, kõiki, kes talle, et ta ei ole mingi eriline pirtsuta, et oi täna mulle juhtisid eta ainult konnade. Mul läheb kõht tühjaks, mitte midagi, ei, ta sööb kõike, mis talle ette satub, millest jõud üle käib. Ja, ja selles mõttes väga eeskujulik tegelane looduses. Kui vaadata näiteks kähriku venekeelset nime Jenetoviidne sabaga ehk siis pesukaru-laadne koer siis tema on tõesti selline veidi pesukaru meenutav tegelane, nii oma tumiselt kui ka väljanägemiselt. Pesukarul on niisugune must maski, aga kährik olnud selline must mask näo peal talle otsa vaatama ja mõlemad on siuksed, kõigetoidulised, kes tulevad ka inimasulatesse vaja süüa otsida, on pesukaru küll seal ikka rohkem, kuigi Euroopasse, kus teda lahti lastud on Saksamaal eriti on ka linnaloomaks muutunud, mõningates linnades kolistab seal öösiti prügikastides nii et vähe pole. Aga see kährikkoer on selles mõttes jälle omapärane, et näiteks meie teiste koerlastega võrreldes noh, kes siis meil on rebane ja hunt ja siis nendega võrreldes on tal üks väga omapära neoon, nimelt tema talvel kaob ära. Tähendab, mitte 900 päriselt ära kaob, tema talve magab maha, ta läheb, talveunne meeldivad, ajatasid, püüab maha magada. Noh, see on sihuke uinaku moodi uni tegelikult. Et ega ta nüüd väga sügavalt ei maga ja kui näiteks on ikkagi soojad ilmad, siis ta tõuseb üles ja läheb toitu otsima, aga siis nad on suht uimased. Ja siis, kui ta on niisugune uimane, siis ta jälle võib ka tee peale kaaperdada, siis jääb ka neid suuri pakse kährikud talvel auto alla, et ta lihtsalt on talveunest veel veidi Segija ja püüab seal ringi, ta tahab midagi söödavat leida ja siis satub ka teede peale, aga talvel on neid muidugi suhteliselt vähem suur osa nendest ikkagi talve magab kenasti maha ja tema kaal kõigub tohutult. Kui me kevadel näeme kährikud, siis ta kaalub kusagil neli-viis kilo, nihuke suht niru. Aga sügiseks suudab ta enda süüa siis ikkagi päris mõnusasse kaalu ja tema kaal on peaaegu kahekordne, tan kusagil kümmekond kilo. Et on isegi leidnud kährikud, kes kaaluvad kaksteistkilone, et seal päris pontsakas tegelane ja see tema karv teeb ta veel umbes kaks korda suuremaks. Ja siis, kui ta pesitsema hakkab, poegi ilmale tooma hakkab, see on siis kevadel siis Ta kaevab endale uru ja rebaseurud on tihtipeale mäkra urgudega koos, siis tema lükka mägrauru lähedusse ennast peita, aga tegelikult ta kajab suhteliselt lihtsuru mingi et poolteist pika aja siis teeks sinna pesa koope, seal ta siis need kutsikad ilmale toob. Aga osa uurijaid näiteks väidab seda, et nende poegade toitmine on jälle hoopis eripärane võrreldes teiste loomadega. Et kui tavaliselt käib toidujahil isane ja, ja emana poegade juures pesas, siis kährikute lasi vastupidi. Isa on kodus, lastega, ema käib toitu otsimas. Noh, ega ta päris eestimaine loom ei olegi, ta ei kuulu nagu meie loodusesse, vaid ta on siia sisse toodud. Ta toodi siia sisse viiekümnendatel aastatel. Minu mäletamist järgi neid loomi toodi siia kusagil üle 80 natuke 185, kuus looma ja siis lasti erinevates paikades Eesti lahti. Ja tasapisi nüüd levinud alguses olid nad suhteliselt haruldased, aga Meil on siin tundub, et meeldima hakanud head tingimused ja ta on suhteliselt kohanemisvõimeline loomakene, nii et praegusel, kel on neid kõikjal üle Eesti, kaasa arvatud ka saared Miks neid Eestimaale toodi? Omal ajal arvati siis, et tegemist on suurepärase karusloomaga, et sellest saab siis kraesid ja, ja kasukaid ja mis iganes, aga tundub, et see kähriku muud läks väga kiiresti mööda. Mingil hetkel ma mäletan, oli Eestis moonde kanda Kähriku nahast kraed ja mütsi aga tal on suhteliselt sihuke torkiv pealis ja see ei ole väga vastupidav, ta läheb suhteliselt kiiresti vormist välja ja jääb siukseks, kulunuks selle tõttu kährikud ilmselt ka eriti kütita praegusel hetkel keegi nende vastu huvi tunne ja on peetud plaan, et noh, see kährik peaks nagu Eesti loodusest üldse ära kaotatamatan võõrliik ja mõnedes Euroopa riikides on ka selline strateegiat, kährikud tuleks lülitada. Aga ega temaga nii väga lihtne toime tulla ei ole, tegemist on väga hästi sigiva loomaga Käärikul võib-olla pesakonnas kusagil viis, kuus, aga keskeltläbi kusagil kümmekond poega ja rekord, mida teatakse, vist on oma 16 poega, nii et küllalt sihuke sigimisvõimeline loom ja poegi palju ja selle tõttu siis siis ta ka levib väga jõudsalt. Meil Eesti aladel on levinud kogu aeg. Ja ka marutaud ei murra neid enam. Jah, marutaudi ka ei ole, marutaud, neid niitis päris tegelikult, aga praegusel hetkel, kui on tehtud seda õhust vaktsineerimist, kus lennukitelt pillutakse, siis neid marutaudivastaseid söötasid, mida siis loomad söövad ja seal selle marutaudi päris hästi kontrolli alla võtnud ja see on muidugi hea, et marutaudivastast tõrjetööd tehakse sellepärast et, et noh, marutaud ikkagi väga ohtlik haigus. Ja ma olen ise kunagi kokku juhtunud ühe marutaudis kährikuga, kes oli siis väga pahas tujus, kui me kokku saime ja ta siis üritas minu poole tulla, nii et ma olin sunnitud teda siis mingi maast leitud kepiga eemal hoidma, stab, pures sedagi ja ja ma olin tol hetkel kahekesi, oli teine inimene ka, saatsin tema siis lähimasse külla, kes siis kutsus jahimehe ja seni karjatasin teda seal, et ta sinna külla koerte juurde ei tuleks. Ja lõpuks siis paar tundi hiljem tuli jahimees, kes ta siis maha lasi ja ja siis ka selle korjuse ära põletas, aga, aga tal jah, agressiivne, nii et noh, oleks näiteks koer olnud või keegi, ta oleks selle koeraga kindlasti purelema läinud ja marutaud oleks selle koerale edasi kandnud. Noh, selles mõttes minu meelest on väga hea, et me maru taudist tasapisi hakkame vabanema. Loomadel on ju oma kindlad territooriumid, kus nad liiguvad. Kas siis maanteed kuuluvad ka nende territooriumide hulka, et nad neid pidevalt ületavad, võib nii mõnigi küsida. No ikka loomal on juba sünnipärane vajadus liikuda ringi ja otsida toitu ja, ja see ala, kust ta toitu otsib, on erinevatel loomadel erinev. Ja muidugi sõltub ka see ala suurus sellest et kui palju sellel alal, kus ta siis toitu otsib, seda toit on, kui on näiteks hea toiduga aasta, siis loomad piirduvad suhteliselt väiksema ringi liikumisega, kui toit on vähe nendes, kui see aktiivsus on suurem ja ja ütleme sellised kähriku suurused, rebasesuurused, loomad, nemad liiguvad öösel ikkagi kusagil nii 10 kilomeetri ulatuses ringi ja loomulikult nad ei oska nagu arvata, et vot siin on tee tsite eest maa üle minna ei tohi, see on tema jaoks nagu selline ebameeldiv koht, kus mitte midagi süüa ei ole ja, ja kõva kõndida. Aga vahel on näiteks käppadel soe seal peal olla. Nii et loomulikult need teed jäävad neile territooriumile, et, et nad, nad lihtsalt kasutavad ka inimese rajatisi, aga nad ei oska neid nagu sellise ohuallikana võtta. Et ma olen näinud näiteks rebaseid, kes sörgib kenasti tee servas niimoodi ja ei taha nagu tee peale tulla, vaid lähevad teiega paralleelselt. Ja otsivad siis noh, on nagu territoorium ära jaotatud, et otsib nagu tema pesa poole jääval alal, toitujad kipub üle tee minema, aga ilmselt, et tal on mingi kogemus autode või muude liiklusvahenditega olemas, et see kogemus tuleb tasapisi ja nii, nagu me alguses mõtlesime, et need, kes siin auto alla kipuvad jääma, siis, siis neil on seda kogemust väga vähe. Need pojakesed põhised Kui jänes satub pimedal ajal auto ette, siis tema hakkab auto ees jooksma, selle asemel, et üle tee minna. Jah, sest kui me vaatame jänesesilmi, kuidas nad on, siis, siis need on pea külgedel ja kui ta pöörab paremale, siis on seal valgusvihk ees, hakkab vasakule pöörama, jälle valgusvihk jälle peab keskele tagasi tulema. Silgata auto eest päris tükk aega, et seal on võib-olla kõige paremini korraks tuli välja lülitada ja noh, kaugtuled maha võtta ja, ja noh, korraks lähituled ka hetkeks niimoodi maha võtta, sest kui me näeme teda ees jooksmas ja kiirus ei ole meil väga suur, see on neli, 50 kilomeetrit tunnis, kui ta seal ees lippab ta kiiremini joosta ja siis korraks tuled ära kustutamine, uuesti põlema panemine tegelikult ei loo mingit suurt liiklusohtlikku olukorda, kui meilt suured autojuhtimise kogemused on või teine võimalus, lülitame sisse, udu oled, mis ei häiri teda ka nii palju, kui kui näiteks need kaugtuled ja vahel ka nüüd tänapäeva autodega lähituled on üks loom, keda varem nagu eriti ideede peale kohanud, aga viimasel ajal ma olen teda päris sageli nüüd erinevatel sõitudel trehvanud, on mäger. Mäger on väga salapärane tegelane, tegelikult teda peaaegu üldse ei näe, ta on kusagil seal metsa all peidus, seal ta oma asju toimetab ja kuna ta liigub enamasti öisel ajal päeval ta üldse nagu ei taha ringi käia, sest ta magab voorus siis siis neid ei ole nagu ette sattunud, aga kusagil paar aastat tagasi järsku hakkas, tuleb paar korda ma nägin, kus neid oli alla aetud, ilmselt tuleb siis seda ka ette. Ja, ja siis hakkasin niimoodi õhtustel aegadel, kui sai sõidetud ringi, hakkas teedeebee mäkra nägema. Mõni päev üks, kaks tükki, mõni päev ainult ühte, aga niimoodi neid tuli ikka siin ja seal ette ja ja noh, kes Saaremaal ringi liigub, siis Saaremaal ilmselt satub nendega sagedamini kokku Mandri-Eestile, sest ma olen aru saanud, et seal on nende mäkradega päris hästi. Et neid on seal seal päris palju. Ja mäger on ka ju tegelikult selline loom, nii nagu see kährik ja et ega me temast suurt midagi ei tea. Hea, kui me ta ära tunneb. Me peaksime teda nagu kellegi hulka sokutama otsima tema sugulasi, siis ma arvan, et paljud inimesed jäävad sellega hätta, et kes tema sugulased siin Eestimaa peal on ja tema sugulased on siis kärplased ehk nugis ja nirk ja kärp ja õhk ja naarits ja et need on tema sugulased, aga nende sugulaste moodi ta ei näe mitte üks põrm välja sellepärast et ta on neist oluliselt suurem. Kõige suuremast kärplasest Nugisest on ta 10 korda suurem, rääkimata siis nendest pisikestest nirkidest teistest, kui need kärplased enamasti on väga osavad liikujad kihutavad niimoodi väga kiiresti me silma eest läbi, nii et ega ma neid eriti ei näe. Siukest juh, juh on ta siin ja sealt siis mäger, kui me teda nägema juhtuma, siis saame rahulikult vaadata, sest ta sihuke mõtlik, rahulik kõnnib väga mõõduka sammuga, astub täistallaga, nii nagu karugi jätab ilusad sihuksed, pisikesed karu jäljed sinna kohta, kus ta on siis ringi käinud. Ja siis ta väriseb niimoodi omaette mägrahääl, niisugune omapärane mörinatel mingisuguse ilusat laulu tema suust ei kuule, vaid siukest, värinat ja kärinat. Noh, ta sihuke konservatiiv, ütleme oma maailmavaatelt, sellepärast kui ta kuhugi ennast sisse seadnud, ta ehitab siis päris suure uru ja see urg muutuks urgude süsteemiks, tema järglased jäävad ka sinna tihtipeale elavad tekkes mägralinnad ja kui on juba päris mitme väljapääsuga mägralinnad, siis need võetakse ka kaitse alla ja, ja siis seal linnas võib elada mitukümmend looma tihtipeale koos, aga nad kõik on niimoodi, välja arvatud siis jooksu ajal, kui nad siis püüad üksteise kontakti luua, aga muul ajal on nad tegelikult väga sellised üksildased, igaüks tallab oma raja, läheb oma teed, seda toitu otsivad, mingit sellist suhtlust neil omavahel eriti ei ole. Ja, ja tegemist on ääretult puhta loomaga, kuidas elama urus elab, siis tal on alati oma sihuke WC, kuhu ta siis kõikuma need väljaheited koondab ja, ja pesa on tal puhas ja kuiv, sinna toob ta sellist sammalt enamasti. Uurijad on väitnud, et mitteliselt pesa juurest ei võta ta kunagi, vaid käib kusagil kuni 100 meetrit kaugemalt seda sammalt toomas, sellega vooderdad selle pesa ära ja, ja kuna sambla laigud, mis ta siis puhtaks kakkunud on samblapessa viinud, on päris suured, siis võib arvata, et tal päris pehme hea pesa Gene seal. Ja see pesa on siis sellises liivases urus, mille ta on kaevanud ja seal tema siis mõned päevad veedab ütelda, magab seal siis pesas ka talveund. Mäger sööb ennast suvel hästi paksuks, võtab ka neli, viis kilo juurde ja kasvatab selga nelja-viie sentimeetri paksuse rasvakihi ja selle abil ta siis selle talve nagu üle elab, õieti maha magab. Ja kui kährik oli kõigesööja, siis samasugune kõige söja mäger, tema sööb ka kõike, mida saab. Varem arvati, et tema toidus on ülekaalus putukad aga tegelikult tundub, et putukate osakaal siiski nii suur ei ole, nagu alguses arvati. Kuigi kevadisel ajal näiteks siis, kui ta on üles ärganud ja hakkab toitu otsima, siis siis on tema meelistoiduks vihmaussid selle tõtt aiapidajal ilmselt väga hea naaber ei ole. Kui nendes kompostihunnik juhtub metsa veeres olema, siis selle võib ta ikka korralikult tühjaks puistata, sealt vihmaussid kõik nahka panna, mis kompostihunnikus on ennast sisse seadnud. Mäger iseenesest on niuke tore loom, et tema nägemine minu meelest kustutab südant, et kui ta tee peal või teda näete, siis tasub jälle kiirus maha võtta, teda lihtsalt vaadata, sest ta on niivõrd mõnusama sihukse mustvalge peaga siukse, rahuliku olemisega ja iseteadva olemisega, et ega ta eriti häirida teiste laseta võib testi moodi sõna otseses mõttes riivates mööda jalutada ja, ja oma teed minna ja lohistab seal loba, et see on väga suur elamus. Mulle see loomakene hakkab üha rohkem ja rohkem meeldima ja ma olen veetnud päris mitmeid aeguseleksitel teda otsida ja vaadata ja, ja mõnu tunda tema vaatlemisest. Rästikud ja nastikud võib ka sõiduteel väga sageli näha. Võib küll jah, eriti jälle sügisesel ja kevadisel ajal, need kaks aeg on siuksed, tippajad, see on see aeg, kus nad lähevad, kas talvituspaikadesse talvituspaiku, kui on vähe ja sinna koondub päris suur kogus leid rästikud ja nastikud kokku. Ja kevadel, kui nad sealt talvituspaikadest lahkuvad, et need on need ajad, kus neid teede peal on palju ja siis tuleb päris ettevaatlik olla, kui me ei taha neid alla ajada. Osa inimesi on oma pühaks kohuseks võtnud tingimata ka neist üle sõita, kuid need tee peal olnud tänavu suvi, kui palav siis neid sattus, kas uuel teede peale ja ja minu jaoks jääb näiteks päris müstikaks, et minu maakodu juures, kus ei ole ma iialgi ühtegi madu näinud ei rästikutega nastikut ja seal on tee, kus liigub päevas ütleme 10 autot mitte rohkem, siis selle tee peal oli sellel suvel keegi suutnud ühe nastiku alla ajada. Tulin üle hulga aja jälle oma maakodusse, siis oli seal jumala kuivas kohas asfaldi peal ühtegi veekogu lähiulatuseski oli seal ilus suur nastik alla aetud ja noh, ta oli emane, nii ta ilmselt otsis kohta, kus mõlema minna, ilmselt sellepärast oli siis nii kaugele eksinud ja, ja noh, ta on niisugune paks ja, ja ilmselt aeglasem ka nastikud tavaliselt on. Ja keegi oli temast siis jah autoga üle sõitnud, et see oli väga õnnetu kokku saada Domus selle pärast, nagu ma ütlesin, autosid on seal väga harva madusid veel harvem. Ja kuidas seal siis sellise tee peal, kus ei liigu, Üheteist nad kokku olid saanud ja, ja veel nii halvasti, et üks elu jättis, sellest ei saa ma siiamaani aru. Võib arvata, et suuri kiskjaid on meie sõiduteedel harva näha. On jah, aga neid aeg-ajalt ikkagi tuleb, ettelehest võib lugeda, et keegi on karuga kokku põrganud ja keegi on hundiga pojalt hunti näinud. Ma isegi ei mäleta, kuskil keegi hundi alla ajanud on, ma kardan, et hunt on nii ettevaatlik loom, et teda võib näha lihtsalt üle tee jooksmas kaugelt, aga, aga kui auto juba liiga lähedal on, siis ta suudab ennast siiski talitseda ja tee peale mitte tulla. Nii et selliste suurte kis, et ega tuleb seda ka aeg-ajalt, et nad tee peal satuvad ka viimasel ajal. Jah, karud on olnud sellised loomad, kes meil tee peale liiguvad ja ja nende kokkupõrkeid on suhteliselt vähe olnud, aga, aga niimoodi, et tee peale nad tulnud on ja neid näha juba kaugelt on. Seda on ette tulnud küll. Noh, mul endal oli karu tee peal möödunud kevadel, kus ta siis ilmselt oli talveunest ärganud ja, ja otsis toitu ja silka saba poole seal andis just kus ma sõitsin, olid suured rabad tema tee peal või selles suunas, kuhu ta läks. Ja alguses oli nii pime, et oli raske aru saada, mis loomaga on tegemist. Et järsku olid sihuksed rohelised hiilgavad silmad tee peal, mis olid niimoodi otse ees, mitte pea külgedel. Ja siis silmade liikumine niimoodi, et nad liikusid üles-alla. Ja nagu mul esimese loomana tuli hüään silma, et just nimelt lühikesed tagajalad, aga siis tuli mõistus koju ja ja siis ütles, et ikkagi ühene meil siin Eestimaa teedel ilmselt ringi vabalt ei jookse, et pigem on ikkagi tegemist karuga, kelle tagajalad on ka lühemad, esikäpad, pikemad ja karu. Ta oli jah, oma lühikeste kõrvade pikka koonuga ja läks üle tee päris kiire kappakuga, tegelikult. Nii et isegi eriti teda vaadelda ei saanud, siis kui ma nagu hoomased karu, keerasin kiiresti auto ringi, aga oli ta juba lageda ala pärast läinud metsa, nii et teda vaadata enam ei, ei õnnestunud rohkem kui see, kui ta üle tee läks. Huvitav oleks teada, kui ta üle tee läks, kas ta jäigi sinna või tuli ta mõne aja pärast tagasi. No ei tea, tähendab, seda on alati raske öelda, kuhu, kuhu see loom kavatses minna? Sellepärast et liiguvad suhteliselt pikki marsruute pidi ja ta võib tulla tagasi näiteks hoopis teist teed pidi kusagilt ringiga liikumise marsruudid on ikkagi seal kümneid kilomeetreid ja ja ma ise arvan, et see karu võis minna hoopis ära lätimaalasele kaunis Läti piiri lähedal, et võib-olla emigreerus lihtsalt oli tal villand saanud, siin on tihedus nii suur, nendel karudel ja Lätis on palju hõredam, et seal ruumi rohkem süüa ka lihtsam kätte saada. Räägime lindudest ka neilegi meeldib tee äärde koguneda või või isegi tee peale tulla. Eks me igaüks, kes autoga sõidame, me oleme näinud sügisel, kui linnud parvedesse kogunevad, siis nad tulevad tee äärtesse sööma ja kui Barruselt üles tõuseb, siis nad tavaliselt lendad suht madalalt, et nad ei saa ju muidugi kohe nagu rakett taevasse taustad, tõusevad ikkagi teatud nurga all ja suhteliselt madalalt niimoodi sealt auto eest stardivad ja alati, kui eemalt näeme siukeste väikeste lindude parve tee ääres tasub jällegi kiirus maha võtta. Noh, meil on seal hästi palju vinte, praegu teede ääres siisikesineb erinevaid tihaseid tihtipeale kuldnokka, ehkki on päris mõnus linde vaadata, kui kui te autoga sõidate ja ja kui need linnud siis kõik küll tervelt minema saavad, siis on see rõõm seda suurem. Suuri linde on suhteliselt harva meil tee peale, kuigi jah, on Endal oli ka üks suht õnnetu juhus üks loom, kelle ma olen ka alla ajanud ja see oli, see oli rähn ja see oli niimoodi, et tema lendas madalalt maantee kohal Krist üle maantee ja ta ilmus täiesti niimoodi noh, tühjast sellise koha peal, kus ei tohiks nagu ühtki rähni olla, jumala lage, maastik oli järsku siuh, olid auto jäise klopsti vastu mul esiklaasi ja mitte midagi ei olnud teha suur-kirjurähn. Et see on siis seekord, kus, kus mina olen ka linnu surnuks sõitnud, aga rohkem majas sellist patu enda hinge peale ei ei ole võtnud, kuigi on mingeid selliseid olukordi olnud, kus on päris lähedal olnud, ükskord oli üks kak, kes ka niimoodi madalalt lendas, aga ma sain pidurdatud ja nägin, kuidas ta ära läks. Niisugune suhteliselt suur kaka, May liiki ei suutnud ära määrata, kes Stahli ja ükskord oli tee peale laskunud öösorr ja praktiliselt niimoodi jälle üks, viis meetrit enne auto tema kohalejõudmist otsustas ta lendu tõusta. Ma nägin, kuidas ta üle auto ära lendas. Aga jah, siukseid linde tegelikult, kes tee peal on noh, ega neid väga palju ele põldpüüd näiteks sellised kes tihtipeale jooksed terve karjaga pead laiali üle tee. Ja neil on linnas natuke kesklinnast väljapoole jääval alal, siis võid, põldpüüde Parv näiteks teil eriti talvel tee peale joosta. Kodulinnud võivad ju ka teele joosta, meil küll harvaga, mujal Euroopas võib kodulinde külavahe teedel kohata küll. Hanesid ja parte ja kanu ja mida iganes. Kanaliikumine on ju täiesti ettearvamatud. Tema liigub täiesti suvalistes suundades ja kuigi tal pea otsast, siis ta käitub täiesti ilma peata olendina. Õnneks küla vahel Meriti kiiresti sõida ka, et me saame seal suhteliselt siiski ette vaadata ja kui me näeme juba seal kanad, haned on, haned on täpselt samamoodi, nemad on jälle sellised, et ega nemad ei lähe kuhugi. Nemad ajavad pea püsti, susisevad su peale ja haaravad niimoodi jala dialale. Ega nemad taha tee pealt kuidagi eriti ära minnagi, võid seal sõita mõne hane järel päris tükk aega, enne kui ta otsustab kõrvalast, vaatab sulle veel üle õla otsa ja ja teeb siukse näo, et kas sa ei näe, et mul on asju ajada. Nii et selliseid linde tuleb ka ette. Aga noh, meil Eestis kodulindudega vist eriti praegu probleeme ei ole, sest ausalt öeldes kodulinde näeb nii harva juba kui, nagu polegi mina näiteks vahel, kui ma sõidan sellistes väikestes külades ringi, siis siis kohe kui näed kana, siis vaatad, pea aknast välja, vaatad jumal hoia kanad, kust see siia sai. Kanadega on tõeline kriis sihukeste kodus peetavate kaladega, et need on väga väheks jäänud ja Hannes markidest ei räägigi, et need on Eestis ikka tõelised haruldused. Kui näed juba, siis siis kohe vaatad pikalt ja tegelikult koduloomadega üldse. Et kui me nüüd mõtleme, siis isegi lehma. Aknast vaadates ikka tohutult kogu aeg olid lehmad bussi või autoakna taga näha. Aga tänapäeval see ei ole nii väga, väga sage pilt ja lammas, lammas on päris sihuke haruldane tegelane, et teda ei näe peaaegu üldse. Mul on juba Eestimaa peal, kuna ma siin nii palju ringi sõidad nendes taga, siis on kohe kohad, kus ma vaatan lambaid, seal ma tean nüüd lambad olema, siis sõidab mööda ja vaatab, mis nad täna teevad ja missugused nad on ja kõige huvitav kogemus hõlmulasooridel, kus on lehmi rohkem kui inimesi ja seal on küll niimoodi, et ega seal on auto jube raske sõita, et seal on selline regulatsioon, et et lehmi tohib vajada üle tee kella viieni hommikul öösel, no kes läheb öösel lehma ajama, nüüd üle? Ikka siis, kui on vaja üle tee minna, siis on see keskpäev või pärastlõuna või ennelõuna, noh siis kui on vaja, siis neid lehmi kaetakse ja seal on teed lehmi täiskogu aeg ja siis sellele Sul on kaks lehma, Vaidiga kümned ja kümned lehmad ja siis, kui satud sellise tee peal, kus lehmaajamine käib, siis ühe karjased üle, siis sõidad kilomeetril edasi, järgmine kari läheb sul üle tee ja siis vahepeal on veel härrad piimanõudega hobustega niimoodi piimanõud ripuvad sadula küljest kahelt poolt alla kappab sellega ringi ja, ja vahel on siis hobune vankriga, kus piimanõud peal ja siis nad heinakoorem traktori peal ja et seal on selles mõttes väga huvitav sõita tõeline põllumajandusmaad. Et lehm ja hein ja piim on see kõige tähtsam ja vähegi muud võimalust on, siis saavad teised ka liigelda. Metsloomadel on rajatud ka tunneleid ja sildu mida need endast kujutavad ja kui palju loomad neid kasutavad. Tegelikult need mõistlikult ehitatud tunnelid mujal maailmas siiski on loomi suunanud sinna tunnelit kasutama, sellepärast et need teed on ka enamasti aiaga piiratud ja kuidas aiaäärt pidi hakkab liikuma, siis ta saab sinna suunda edasi minna, kuhu tahab, ainult läbi tunneli või, või üle silla, aga sillad on niimodi ääristatud aedadega ja siis saavad ka tee kohalt üle tee minna, nii nagu jalakäijate sillad, nii on ka loomade sillad ehitatud, kusjuures need on siis kaetud mitte betooniga, vaid tihtipeale sellise pehme mulla ja murukihiga murutee siis üle üle maanteel. Ma Eestis ei ole neid näinud või võib-olla et on kusagil, aga igale poole ei, sattusin Eestis, aga, aga mujal maailmas ma olen näinud küll neid ilusaid roboteid, mis siis on loomadele tehtud, kuhu aiad siis suunavad need loomad liikuma, nii et kui ta tuleb, siis, siis ta aeda mööda liikudes jõuab selle sillani ja sealtkaudu ülejat. Silla ääristus on ka nii kõrge, et tal ei ole kuhugi võimalik sealt minna mujale kui edasi või, või siis tagasi, kui talle üle tee meeldikagi winda silla kaudu, aga siis teede alla on ehitatud tunnelid erinevatele loomadele. Konnadel on hakatud neid tunneleid tegema ja ausalt öeldes ma ei oska öelda, kui palju nad neid kasutavad. Ilmselt neil seda tuleks natuke uurida, et kui efektiivne see tunneli kasutamine loomade poolt on, aga, aga siiski neid neid tunneleid on rajatud ja mujal maailmas täidetakse vähemalt, et nad on loomade poolt kasutusele võetud. Meil ehitatakse palju ja eks sõidutelki tuleb üha enam juurde. Mis sellisel juhul edasi saab, kas osa meie loomi hakkabki tulevikus Lätimaa poole minema? Ka Lätis olukord parem ei ole seal ka päris palju, päris head teed on seal ka neil igal pool siin Euroopas, kus nad inimeste koos on, inimasustus on suhteliselt tihe ja, ja noh, meil on ta Euroopaga võrreldes siiski suht hõre, et noh, meil on neid massiive palju veel, kus loomad rahulikult elada saavad meelse loomade arvukus tegelikult noh, sellise väikese territooriumi. Ta on suhteliselt kõrge, et meil neid loomi on ja kuna mets on ka suhteliselt hästi veel praegusel hetkel, kes seda teab, kui kauaks, on, aga praegusel hetkel On loomi palju ja me neid ei näe, sest suur osa jääb metsa, et ega nad sinna teede peal nii väga ei tiku. Kui nad sinna satuvad, noh siis on see konflikt tulemust ja ma arvan, et kui me neid teeme, siis rääkisime natuke mõtlema nende loomade peale, selles mõttes tekiksid sellised rohelised koridorid, metsa massiivid, mis teede äärtesse jäävad nende vahele ja niimoodi loomad saaksid siiski ka Eestimaa territooriumil suhteliselt vabalt liikuda, et nende jaoks ei ole teid vaja, nende jaoks on suguseid, rohelisi alasid vaja, et need rohelised alad tuleksid ka nii idast läände kui põhjast lõunasse erinevatest ilmakaartest. Et need erinevad liikumissuunad oleksid siis võimalikult ja, ega loom ikkagi tahab olla varjus inimese eest, ta on seal väljas. Sellepärast Tal ei ole kusagil mujal olla, kui teil oleks võimalik peidus olles, ta läheks peitma, et noh, kui me läheme näiteks Eestist välja Saksamaale või Inglismaale, kus sellist metsamassiivi on oluliselt vähem siis me neid loomi, keda me siin Eestis peaaegu üldse ei näe, näeme seal põldudel ja oleme rõõmsad, et oi, kui tore, me näeme seda looma teist looma, kolmandat looma vei. Ideaalne loomaaed oleks ka selline, kus me näeksime loomi, kas niimoodi tühi plats ja seal kõik loomad seisaksid üksteise kõrval ja oleksid meil vaadata. Et noh, sellist asja jah, Eestis veel ei ole ja, ja mul on hea meel, et tegelikult ei ole, sellepärast et noh, loomadel nende loomulikud elupaigad ikkagi olemas ja nad saavad elada seal, kus neil tegelikult meeldib elada, ega ei metskitsedega Hirvel meeldi, lageda põllu peal olla ja ööseks sinna jääda, ta tahaks varju minna ja ja enamik loomi tahab kusagil olla niimoodi inimese silma alt peidus ja ka teiste loomade eest peidus, et keegi ei taha päris lagedal platsi peal olla, aga noh, olude sunnil nad on sunnitud seal olema. Ja selles mõttes meil on päris hea praegu ikkagi veel, et meil on neid kohti, kus loomadel on olla niimoodi, nagu neile meeldiv, nagu nad tahavad. Kuulsite keskeprogrammi loomad sõiduteel. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. Katmata ja mälestusjää vaata see. On su mõtteis hetkeks minu äralennu? Kas ma tean su mälestusi ja vaata, see, On su mõtteis hetkeks minu ärale? Kas sinu sellest sai söövad lennu? Või viin viina? Ka saab sinu igatsuses? Osa on päikse paistis. Kasvavad ja mälestusi. Jäsu, hobused. On mõtteis hetkedeks minu ärale. Katsun kutsa sinu selles saalis elas lennukis või viin mina kaasa sinu igatsuse siit.
