Tere päevast, kallid klassikaraadio ja kuulajad, on teisipäev, 18. veebruar kell on 14, null viis ja jätkub delta, mina olen saatejuht Kaisa Ling. Täna kuuleme lähemalt Vanemuise ja Tartu elektriteatri uuest filmi- ja teatri koostööprojektist. Esmalt aga, nagu meil on juba kombeks saanud tutvugem ühe uue klassikatähega, sest kohe-kohe algab kauaoodatud telekonkurss Klassikatähed. Mul on hea meel tervitada siin klassikaraadio klaveritoas klarnet tihti Miriam avangut, tere tulemast. Ja enne kui teeme lähemalt tutvust, palun teid, et mängiksite meile ühe pala. Aitäh teile, Miriam, mis pära see oli? See oli Igor Stravinski kolmest palast soolo klarneti, esimene ja teine pala. Ja kuulame siis loodetavasti seda kolmandat osa, kui oleme ära jutustanud. Ma saan aru, et läheb klarnetivahetuseks, just. Aga räägime kõigepealt sellest, kuidas sai alguse teie muusikutee. Kas võiksite Heidy meile kirjeldada? Jah, ei, minu muusikutee sai alguse või noh, kes on kuidagi, ma ei oskagi päris täpselt öelda, kuidas see sai alguse, sest et see on alati kuidagi minu peres otseselt nagu eriti nagu otseselt muusikuid ei ole olnud, aga aga on musikaalseid inimesi ja siis on kuidagi nagu loomulikult kuidagi. Kuna vanemad õed olid ka käinud muusikakoolis, tundus olevat loogiline samm minna ka muusikakool ja varem kui väiksemana olin küll laulnud ja ja siis Läksingi muusikakooli liikmeaastaselt. Alguses mõtlesin, et oi, et tahaks ka viiulit mängida nagu vanemad õed. Aga siis keegi ütles, et oi, et mis ikka seda viiulit, et need kõik teised juba mängivad viiuleid, äkki midagi muud, siis ma midagi muud ei teadnudki, eriti siis ma mõtlesin, klaver võtame klaverist seda klaverit, mängisin paar aastat ja siis mingi hetk tekkis idee, et äkki ikka äkki ikka vaid pilli väga vahetada, et ma seda klaverit väga harjutada ei viitsinud. Siis kui vana ma siis olin üks 10 11, siis siis ma ütlesin jälle selle viiuli peale, aga, aga aga siis oli natuke vana juba selle jaoks siis. Ja siis kellelegi isal, tehke süstidee toi, et äkki hoopis saksofon, et see on sihuke lahe pill. OG väga arvamust ei olnud. Saksofoni mängisin umbes paar kuud, aga, aga siis siis kast, tuli see välja, et kast oli minu jaoks natuke liiga rasked, kui noh, iga päev muusikakooli minna. Ja siis õpetaja ütles, et õed mängisid klarnetit natuke aega, et pärast siis vahetame tagasi saksofonipalaga, seda. Siiani veel juhtunud ei ole. Et siiani mängin klarnetit. Ennast klarnetis mulle kõige rohkem meeldib muusikutelt kysida, kuidas nad iseloomustama iseloomustavad oma pilli või pille, sest et ma arvan, et tegelikult ka pillidel on väga suur vahe, et mitte üksi, ainult pillirühma või pillitüübi vahel vaika, vaid individuaalindividuaalselt pillidel on suur vahe, et kuidas kirjeldaksite klarnetit Kämblit Taani klarneti on sellega minu meelest klarnet, on väga selline mitmekülgne pill eriti just jaa, puhkpillide seas näiteks seda saab mängida väga vaikselt, väga valjusti ja sellega saab teha väga palju erinevaid kõlavärve tegelikult näiteks orkestrites. Minu meelest on väga hästi näha, et klaredil on väga tihti väga erinev roll. Näiteks ka kuule kuule näiteks Šostakovitši sümfoonia, et seal on selline külm ja selline. Vahepeal mängib ka väga ilusaid pehmeid soolasid näiteks vaja aeglaseid. Ja niiviisi. Aga teie enda pillid, kas, kas neil on nimed, kes te olete, need risti nüüd. Kuidas on teie suhe nende pillidega nüüd, kui kui saksofoni kasteli veidi liiga raskesesse klarnet on, on juba natukene kergem, aga kuidas te, kuidas on teie isiklik suhe oma pillidega? Noh, minul tegelikult mul on siin igal klaned, Eestil peaks olema aabil Jaglaranite bee klarnet, minul Anende ainult p klarnet, sest et mul ei ole veel. Ei ole saanud lubada endale aeglane teostu veel, aga praegu mängin oma eriala õpetaja aglanutiga, aga bee klarneti sai, sain soetatud umbes peaaegu kaks aastat tagasi. Et. Nimesid ma ei ole neile pannud. Aga tundub, et hea hea valik on, on, et oleme kuidagi pilliõpe, läks kuidagi sujuvamalt edasi pärast. Mõtlemist sest praegu jätkate oma pikka õppetööd Saksamaal trussingeni muusikakõrgkoolis, aga enne seda õppisite emm taas ja muusikakeskkoolis ja alustasite oma teed hoopis Keilast, kas sa oled jõudnud ka Keilasse tagasi mängima? Keilas? Mängisin oli üks kontsert septembris aga enne seda oli päris pikk vahe jäänud, et viimati vist enne seda sellel ajal, kui ma muusikakeskkoolis ei läinud, aga ikka ikka mulle ikka meeldib, tahaks ikka Keilas ka rohkem teha, aga kahjuks on. Kuidagi olen nii palju ära olnud, et ei ole jõudnud, aga loodetavasti laugem. Nüüd kindlasti sellepärast, et tõesti klassikatähtede konkurss on väga oodatud eelmisel aastal, teadupoolest jäi vahele. Nii et sel aastal seda enam on, on see väga-väga oodatud, kas tunnetega mingit teatud sellist pinget just seetõttu, et väga oodatakse seda? Otseselt nagu pinget otseselt selle kohta raske öelda ei oska. Ei otseselt ei tunne nagu pinget selle kohta. Aga julgete ennast visata sellesse telekonkursi maailma, mis on kindlasti väga nõudlik. No ongi natukene, mõtlen ise ka, et, et kuidas see on, et päris täpselt ei oska veel öelda, et tundub hirmus küll natuke. Aga kõik see otse-eeter ja ja aga ma arvan, et tuleb ikka julge olla. Ja et muidu miks, kuidas muidu areneme inimesena, kui tuleb ikka ennast proovile? Eelnevatest osalejatest, kes ka siin klassikaraadio eetris on üles astunud, on, on jäänud mulje, et on tekkinud selline tore seltskond, mis hakkabki koos seda seda protsessi läbi tegema. Kas nii tunnetega teie ja ikka ja minul on veel üks huvitav küsimus, nimelt kuidas suhtute sellisesse asja nagu ütleme siis virtuoosse ja, ja siis mingi sellise tunde andmise vahekorda, sest et kohe konkurss saabki alguse 21. veebruaril, see on väga pea ja see saab alguse esimese vooruga, mille nimi on Virtoosne tulevärk. Võib-olla midagi sellist natukene nägime just nüüd siin kui te kolme soor jällegi on unustamatu meloodia, kummale poole kaldute teie kas pigem virtuaalsesse tulevärki või unusta mõttesse meloodia, kas need on üldse vastandatavad? Mina arvan, et need ei ole päris vastandatavad ikka need sellepärast selles et kui sa oled ikkagi virtuaalse, muidugi virtuaalse virtuaalseks keegi elati, saab imetleda seda, kui keegi valdab väga hästi pilli või valdab väga hästi seda, mida ta teeb, aga mina arvan, et virtuaalsusest peaks olema. Unustamatut, või kuidas nüüd öelda, et et muusika on ikkagi sees ja samamoodi ka? Ma ei oska öeldagi, kumb. Kummale poole mina kaldun, aga. Aga mulle ikka meeldib. Mulle meeldib mõlemat mõlemat. Suusatada sellega. Ma olen juba kuulnud, et teie hobiks on geograaf. Tore. Hobi, kuidas selleni jõudsite, kuidas sobib see kokku teie pillimänguga? Muidugi, reisite palju, ehk ka selle tõttu. Näiteks võib-olla, et see otseselt nagu hobi on lihtsalt üks asi, mis mind huvitab, isiklikult mind huvitab, kui palju seal lihtsalt, ma olen seda kuskil vist öelnud, et mulle meeldib see õieti suhteliselt samal hobi on, ega see kindlasti mind. Ja muidugi hea kõik reisimine on väga, tahaksin näha kõiki maailma paiku, et siin kuidagi väga huvitav, lihtsalt. Kas te arvate, et klassikalise muusikuna on võimalik Eestis endale tekitada selline karjäär, millega hakata sõitma mööda maailma ja tegema kõike seda selle järgi, mis on praegu klassika tähtedesse toimunud ja need lemmikut võib-olla tõesti, kuidas te arvate? Ja, aga ma leian, et, Et kuidagi selline rahvusvaheline tuntus, selleks sa pead ikka natuke olema välismaale ka, mul on selline tunne, et et mingisugused kontaktid peaksid olema ka välismaal, et et seda otseselt, aga muidugi Eestis on hea kasvulava. Ma leian, et see on väga head klassikalise muusika õppimisvõimalused. Et pillimängijana muidugi võib-olla maailmas võib-olla jah, et tuleb lihtsalt teada, kuidas, seda kust, kuidas, kelle kaudu või võib-olla välistatud. Aga mida arvate sellest klassikatähtede konkursist, mis on tõesti saanud nii populaarseks, kas see mõte oli juba kaua? Et osa võtta? Kusagil esimesed korrad olid, siis ma alati mõtlesin, et oi midagi või kui keegi pidi kõige esimene kord oli, siis ma päris täpselt ei teadnud, et mis ma ei saanud aru, siis tuli kuidagi välja, et saatsin telesaade con priost? Ei no ma olin, ma olen ikka mõned aastad, olen ka varem natuke kaalunud, et võib-olla ka kuidagi ei ole sobinud või ei ole otsest pealehakkamist olnud, et see asi päriselt ette võtta, aga ma leian, et see on väga kuidas öelda. Tänuväärne üritus, väga paljudes, väga paljudes mõttes mõtet. Mõtteis. Aitäh teile, Miriam avango ja soovin teile enda poolt terve klassikaraadiokollektiivi poolt palju edu sellel võistlusel, kindlasti elame kõvasti kaasa ja palungi nüüd, et teeksite meile siis selle kolmanda osa tollest. Sellepärast alguses kuulsime ja nüüd toimub klarnetivahetus. Trossid ei ole päris vaatama. Igal juhul igal juhul aitäh teile, soovime edu ja kuulame.
