Vivian Ainsalu on tunnustatud loodus- ja portreefotograaf, teadmised fotograafiast on ta omandanud 20 aasta jooksul põhiliselt ise õppimise teel. Looduse pildistamisest alustanud fotograaf on viimase viie aasta jooksul pühendunud kunstilistele portree ja aktifotodele. Viviani tööd on leidnud tunnustust mitmetel fotokonkurssidel. Esimene isiknäitus terra incognito leidis aset aastal 2016. Lisaks on ta osalenud oma töödega Eesti fotokunstimessil ja Tallinn Art Weekil. Aastast 2002 kirjutab Vivian Ainsalu lugusid fotokunstiajakirjale. Posid tiiv. Tere tulemast, Vivian Ainsalu, meie klassikaraadio stuudiosse. Tere. Kõigepealt räägime natukene algusaastatest ja siis lähme näituse juurde miraaž. Aga ma siis küsingi kõigepealt, et kuidas fotograafia teie ellu tuli? Ma olen olnud lapsest saadik väga suur kunstihuviline ja mul on väga meeldinud joonistada. Aga joonistamisega oli üks see paha asi, et ma ei osanud seda väga hästi. Tika olid kas kõrvad liiga suured võlli nina vale koha peal ja ma jäänud nagu mitte kunagi tulemusega rahule. Aga siis, 1995. aastal kinkis minu vanaisa mulle ühe vana fotot paradi Zeniidi. Ja sellest ajast ei olnud enam mitte kunagi probleeme sellega, et kõrvad oleksid vale koha peal. Ja siis ma armusin fotograafiasse jäägitult ja ma olen sellega sellest ajast saadik aktiivselt tegelenud. Vaadates teie töid, millest hõngu, maagiat, müstilisusest, muinasjutu unisust ja ja sellest jääb küll selline tunne, et ka teie lapsepõlve äkki oli väga fantaasiarohke. Jah. Selles on küll õigus, et üks asi veel, mida ma lapsepõlves hästi palju tegin, ma lugesin väga palju raamatuid, et ma vahel võib-olla lugesin, võtsin raamatukogust terve kuhja neid ja lugesin need kõik nädalaga läbi. Ja sellest ajast saadik on kõik need legendid ja muinasjutud ja igasugused müstilised lood, kõik minu peas elanud. Ja ma olen üritanud neid siis ka fotokeelde tõlgendada. Kas te olete ka üks nendest, kes loeb raamatu läbi ja siis, kui tuleb raamatu ainetel ekraniseering, siis kuidagi ei taha seda vaatama minna, sest kujutelma oma peas on isegi parem. Sellesse maa suhtun nüüd kahetiselt mõnda ekraniseering, ma ootan väga-väga ja lähen seda alati ka vaatama, aga samas jah, ikkagi, pigem pigem on pettumus, sellepärast et see raamat on hakanud elama oma piltidega minu peas ja, ja eks siis filmitegijad on näinud jälle seda kuidagi teistmoodi. Teie photography-alased teadmised siis nagu ma juba ütlesin, et on omandatud iseõppimise teel, palun rääkige sellest lähemalt. Eks ma lihtsalt võtsin selle fotoaparaadi kätte, eakasin neid või siis katsetama ja keerama ühele poole ja teisele poole ja kui jäänud tulemusega rahule, siis jälle parandasin ja väga palju. Loomulikult loen erialast kirjandust ja ajakirju kõiksuguseid ja nüüd, viimasel ajal muidugi on internet see, mis pakub täiesti lõppematuid, õppimisvõimalusi, et ainult oleks aega selle kõige jaoks. Olen käinud ka teiste fotograafide kursustel et osata paremini neid asju, mida nemad teevad hästi ja nii need teadmised on tulnud ka olen olnud Nõmme noortemajas Nõmme noortemaja fotoklubis. Õppisin selgeks filmile pildistamise ja ilmutamise ja sinna juurde käiva et sealt on säilinud ka minu väga suur armastus filmile pildistamise vastu. Et digikõrval pildistan siiamaani ka veel filmile. No ja nüüd annate te ju ka ise meistrikursuseid, et eks ka teiste õpetamisel läbi saab ka ise jälle targemaks. Absoluutselt see on ka väga õige, et ka eneselegi üllatuseks ma naudin teiste õpetamist väga, et selle läbi tuleb ka selline mingisugunegi rahuldus, väga sügav, et kui oled saanud kõike seda, mida sa ise oskad teistele edasi anda ja siis vaadata, kuidas nemad läbi selle arenevad ja paremaks muutuvad. No aga, aga mind siiski huvitab, et kui räägiks teie loomingus sünnist, et kuidas see protsess alguse saab ja käivitub. Seda on väga keeruline seletada, muidugi ma käisin ükskord Ühel Annika Haasi kursusel või loengul ja tema ütles seal, et ideed tulevad tema juurde universumist. Ja minul oli tohutult hea meel seda kuulda, sest minu ideed tulevad ka universumist. Täpsemalt ma ei oska seda nagu kirjeldada, aga kõik algab minu jaoks ikkagi kohast. Et kuna ma olen olnud loodusfotograaf, siis loodusfotograafia on minu loomingu kõige suurem mõjutaja. Et ma jalutan looduses üks kas siis üksinda või oma koeraga või, või kellegi sõpradega ja kui ma näen mingisugust kohta, mis mind väga inspireerib, siis ma teen endale sellest foto näiteks telefoniga või, või mis mul parasjagu kaasas on ja ma jätan selle endale meelde. Ja siis, kui mul tekib kuskilt universumist, viskab mingisuguse idee, siis hakkavad need asjad kõik nagu kokku langema. Et missugune võiks olla see modell, kellega ma sinna naasen, mis tal võiks seljas olla, mida ta võiks teha, milline võiks olla valgus, kas võiks olla lumi maas, kas võiks olla hommikune kaste näiteks. Ja kui need kõik asjad on täiuslikult niimoodi kokku langenud, siis ma lähengi sinna tagasi ja ma teen selle pildi täpselt niimoodi ära, nagu ta mu peas on valmis saanud. Te olete pidevalt liikvel ja teid tabada pole sugugi kerge. Te leiate meil Eestimaalt üles ka need kõige müstilisemaid ja seniavastamata paigad. Samuti käite te välismaal pildistamas, kuidas need kohati Jani jõuavad? Seda on ka jälle keeruline öelda, et välismaale, kui ma lähen pildistama kusagile, siis sellise ajendi ma leian jällegi oma lapsepõlvest, näiteks minu väga suur lemmik on Pariis. Sest ma olen pariisi koht ja lugenud väga palju raamatuid. Ja sealt on tekkinud see mingisugune lummus, millest on raske vabaneda, enne kui, kui ma olen ise seal ära käinud. Ja Pariisis olen ma nüüd siis käinud pildiretkedel ka korduvalt. Kuni ma ükskord tundsin, et see natukene juba on liiga üle pildistatud, et ma ei ei leidnud enam sealt sellist elevust ja erutust. Ja siis ma jõudsin otsaga Veneetsiasse. Ja see linn lummas mind ka silmapilkselt, võttis täiesti endasse, et ma olen seal käinud kaks korda ja ma juba mõtlen, et millal ma saaksin sinna uuesti tagasi, sest seda müstikat on tõesti nagu raske. Ma ei uskunud, ma arvasin, et see on selline tüüpiline turistilõks või selline midagi, midagi ülespuhutud taga, selles linnas on olemas selline tõeline maagia, mida ma sooviksin ikka ja jälle uuesti kogeda. Võiks öelda, et te olete fokusseeritud enamjaolt Pisamalt, valdavalt naisterahvaste pildistamisreale, kutsudes neid nii kaunilt, jumalanna teks ja muusadeks. Mida tähendab teie jaoks naiseks olemine ja see sõnajumalanna? Ma ei oska öelda, miks see naine mind lummab, see on midagi kohutavalt kaunist, et ükskõik, kas tal on siis riided seljas või tal ei ole riided seljas ja naisterahva keha üldse, et paljud inimesed ei saa aru, et miks ma, miks ma seda pildistan. Et miks just nagu alasti inimkeha, aga, aga see on minu meelest kõige suurem kunstiteos, mis siia ilma üldse on loodud. Et mul ei ole nagu vajadust piiluda kellegi kehaosi, vaid ma tahan teha just kunsti selle kõige suurema kunstiteosega. Ja minu piltides. Eks see akti teema balansseerib seal sellise piiri peal, et kus ta nüüd läheb üle millekski maitsetuks ja kus ta nüüd on kunst, täpselt, aga aga mina üritan seda naisterahva keha näidata just sellise seksuaalsuseta, asetada ta pjedestaalile ja näidatagi teda sellise üleva jumalanna ja nümfina ja panna ka vaataja teda samamoodi jumaldama, nagu, nagu mina ise teda näen. Selles võikski olla see iva. Täpsemalt, ma ei oska seda seletada. Aga kui palju elate te nii-öelda selles puutumata fantaasia ja muinasjutuliikluses nagu enda sees, et kui palju te lasete endale üldse infot ligi ja kõike, mis meie ümber toimub ja kui paljude hoiate endast nii-öelda väga puhta ja puutumatuna. Seda on raske teha, et siin muidugi mul tekib nüüd see seos, et vahel ma hoian ennast tagasi teiste fotograafide loomingu vaatamisest, sest ma ei soovi, et see mind mõjutada tahaks. Et mul ei ole üldiselt väga palju eeskujusid ja ma tahan just, et see looming nagu pigem tulekski minu seest, ilma et seda oleks minu kolleegid või konkurendid või kes iganes oleks seda mõjutanud. Aga see on väga raske muidugi jah, et et siin tuleb leida jällegi tasakaal selle vahel, et et inspiratsioon ära ei kaoks, et kuskilt seda inspiratsiooni tuleb ammutada ja ikka on see paratamatult tegelikult teiste kunstnike teostest, siis. Aga mis on fotograafia juures kõige olulisem? Kirg absoluutselt, et kui kirge ei ole, siis ei ole tegelikult, et mitte midagi, et sinu sees peab elama see sügavtung, et sa tahad tõusta hommikul kell neli üles ja minna pildistama. Ja kui sa oled tõusnud üles kell neli ja läinud sinna metsa pildistama, et siis see teeb sind nii õnnelikuks nagu tõesti mitte miski muu ei tee. Ja siis kirg elab seal pildi sees samamoodi. Ja kui sa näitad seda pilti, siis vaatajatele, siis ka nemad tajuvad seda kirge ja ka nende poolt on reaktsioon hästi tugev. Et kui see pilt on lihtsalt tehtud, ära mingisugunegi klõps kuskilt ja sa ise ei tunne selle vastu mitte midagi. Et siis see mõjub vaatajale täpselt samamoodi. Ja kui te nüüd vaatate tagasi mõne pildi peale või üldse pilte kas mõni photoshoot või siis noh, pildistamine, mis on kohe kuidagi eriti eredalt meeles, mida siis raadiot Kuulajaga jagada. No neid on olnud ikka väga palju, mis on kõik juhtunud. Ma mõtlen, kas oskan siit midagi väga erilist nüüd välja tuua selliseid mingid hämmastavaid lugusid nagu juhtunud ei ole. Ahah, nüüd mulle meenus üks lugu küll, et me pidime tegema ühe õhutantsu pildistamise, ehk riputatakse selline kangas üles ja siis tantsija seal teeb oma erinevaid erinevaid ägedaid poose ja me pidime seda tegema vee kohal. Ja ma olin väga pikalt otsinud sellist puud, mis kaarduks ilusasti vee kohale ja et seal oleks ka taust hästi ilus ja päike paistaks õigesti. Ja siis ma lõpuks Keila jõe äärest sellise puu leidsin ja me pidime minema sinna pildistama, aga meil jäi pildistamine ära, sest vihma 100.. Me lükkasime seda edasi umbes nädala võrra, hirmus torm oli vahepeal ja, ja me läksime siis nädal aega hiljem sinna ja ma hakkasin seda puud taga otsima ja seda puud ei olnud enam. Ja tuli välja, et vahepealse tormiga oligi see puu Ta murdunud sinna. Ja siis me ei osanud teha mitte midagi muud kui nimetada seda saatuse sõrmeks, sest et kui me oleksime selle kangaga sinna turnima läinud, siis oleks lõppenud ilmselt et väga halvasti. Aga õnneks mul oli seal lähedal veel üks tagavarapuu olemas ja me saime selle pildistamise ilusasti ja väga õnnelikult tehtud, väga heade tulemustega. Kes disainib kõik need võrratud kleidid, mis jumalanna Adel on seljas? Kleidid on 95 protsendi ulatuses kõik minu enda tehtud, siin taga on see lugu, et tegelikult olen ma Väljaõppinud konstruktor-juurdelõikaja ja selle ameti juurde ma jõudsin pärast seda, kui ma tahtsin minna Kunstiakadeemiasse moodi õppima aga sinna ma sisse ei saanud. Ja, ja nii see läks, et see on haridus, mille üle ma olen tohutult tohutu tänulik ja see elab minu sees ka veel siiamaani. Et see vajadus neid kleite luua ja õmmelda on väga tugev ja nüüd ma olen saanud need niimoodi väga toredasti ühendada, et ise õmblen ja ise pildistan ja selle kooslusega ma olen väga rahul. Räägime siis nüüd sellest, et mis on praegu töös, näiteks siis näitusest miraaž, mida saab uudistama minna Pärnus. Pärnu photo festi raames on siis üleval minu näitus miraaž, kus mind esindab galeriiposid Steve ja seal on üleval siis Veneetsia kanalitel pildistatud abstraktsed stseenid. Et kus ma pildistasingi siis kuidas päikesevalgus ja lained ja kõik need peegeldused omavahel mängisid, et vahel ootasin, kuni mõni gondel sõitis mööda ja ajas jälle selle vee niimoodi loksuma. Need peegeldused läheksid hästi Sabruliseks ja hästi abstraktseks ja hästi huvitavaks. Ja niimoodi ma seal siis kõndisin ringi ja pildistasin neid ja ma armusin nendesse peegeldustesse nii kohutavalt, et ma peaaegu midagi muud ei pildistanudki seal. Ja mis on siis plaanid tulevikuks või on äkki tulevik, kui sõna äkki isegi liiga konkreetne, et selline muinasjutuliselt kaudselt juurest ära, et ta lihtsalt lasete elul ennast kanda ja vaadata, kuhu see teid viib. Ja on ikkagi mõned plaanid ka paigas? Jah, näituse plaane hetkel selleks aastaks rohkem ei ole, et täpselt lasengi ennast kanda ja vaadata, et kui mõni seeria, noh, mul on ikka töös neid, et kui mõni seeria saabki nüüd nii kaugele, et seda võiks näitusena näidata, et siis nii see ka läheb. Ja kui ei tule, et siis lihtsalt pildistan edasi ja, ja vaatan, mis tulevik toob, aga tõesti Veneetsiasse tahaksin, kui mitte sel aastal jõuda, siis järgmisel aastal kindlasti uuesti. Aitäh Vivian Ainsalu, soovin õnne, edu ja jätkuvalt väga inspireerivat ja rohkelt fantaasiat madalam.
