Stuudios on Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist aeg jälle eestimaise novembri eest kaugele Aafrikasse pageda ja täna veedame aega sealsete jõehobude ning ninasarvikute seltskonnas. Ühtlasi tunneme rõõmu, et see kõik toimub ohutust kaugusest. Ja teistpidi on need kaks looma siis helevatide järel kõige suuremad maismaa loomad tänapäeval üldse. Sellist häält nüüd üks täiskasvanud jõehobu tugev ja test, pidin natukene pentsik hääl just nagu möire, aga justkui nagu ei ole ka. Ja ausalt öeldes, see salvestus on tehtud loomaaias ja ilmselt mikrofon on andnud natukene liiga lähedal sellele suurele elukale. Et ega see heli päris nii ei kõla nagu Aafrikas, kui vabat jõehobud vabalt häält teevad. Et Ta on ükskord, kui me olime Namiibias ühe jõe ääres ööbimas onnis. Sonn asus täiesti jõe kaldal siis just kuidagi õhtuhämaruses ja hommikuhämaruses. Jõehobud tegid ikka niisugusi, väga madalaid ja mahlakaid ja võimsaid häälitsusi. Nii et peaaegu ei lasknud isegi magad hästi. Millal nemad magasid, nemad magavad päeval põhiliselt, kui nad on kaelast saadik vees ja öösel, et tegutsevad. Ja üldse jõehobusid on ju maailmas kaks liiki, mõlemad elavad Aafrikas ja see väiksem tegelane, selle nimi ongi kääbusjõehobu. Tema on umbes sama suur nagu selle suurejõehobupoeg. Et ta kõigest poolteist meetrit pikk ja kaalub kõigest paarsada kilo. Kõhnakene jah, ja siukene, lühike gene vorstikene, niisugune paarisajakilone ja looduses on teda tohutult vähe järele jäänud, seal Lääne-Aafrikas ta elab ja mina ei ole teda seal looduses kunagi näinud, ainult loomaaias olen näinud. Aga noh, see teine see päris, keda kõik kujutlevad Aafrika hobuks, see suur jõehobuseda ma olen näinud praktiliselt kõikidel aafrika käikudel on suhteliselt lihtne kohata igal pool, kus on mingid jõed või järved seal või loota, aga tegelikult sa näed tüüpiliselt veepinnal kahte avali nina, sõõrat, kahte kikkis kõrva ja kahte Niukest veidi punnis silma. Ja rohkem temast teine. Et, et ka enamik peast on jõe hobul tüüpiliselt vee all. Ja see kõik on absoluutselt liikumatu, see, mida näha, on. Tavaliselt ja ta tegelikult vees veedab enamiku oma elust. Ja, ja selleks on kaks head põhjust. Esiteks, kui sa oled nii paks, siis on vees palju kergem all. Ja teiseks see aafrika palav päike, et ise ronis ka kaelast saadik vette, kui vähegi saaks, oleks seal terve päeva. Ja seda ta seal teeb. Ja mäletan nihukesi, kui ikka päriselt nagu jõehobu minu jaoks pärale jõudis, oli ükskord, kui me olime okka vango deltas ühe puu lootsikutega, liikusime niisugune tõeline vete labürint roostikku papüürusetehnikute vahel ja mehe teejuhid tahtsid meile näidata, siis nad nimetasid neid jõehobubasseini. Ehk siis need on niisugused kohad jões, kus vesi on nii sügav. Jõehobu saab ennast nagu vee alla täiesti ära peita, kui ta tahab, aga kui tahab, siis tõstab ka niimoodi nina vee peal. Ja seal nad mõnulevad niisugustes mitmekümnemeetristel asukene sügavamates osades piiratud aeg, kus jõehobuse põleni vee all olla. Et ta, kui ta nüüd üldse ei hinga, siis ta saab vee all olla kuskil üks, kolm kuni viis minutit. Aga siis ta vahepeal lihtsalt tõstab oma silmad ja ninaotsa vee peale ja seal ta võib vedeleda niimoodi tundide kaupa, et siis ta saab hingata ja näkku ümbrust. Ja vot selles roostikuga piiratud niisuguses tiigis või sügavamas jõe osas olid siis kolm jõehobu, me liikusime hääletult niimoodi selle ühe poolotsikuga sõudes tasapisi vaikselt, umbes 100 meetri kaugusele nendest. Ja siis oli niimoodi, et, et aeg-ajalt ta siis kas vee alla oli mõni minuti all ja siis tuli hirmsat puristamise ja veepritsmete vee peale ja siis jäisi mäele, niimoodi Lõsutamasime veepinnale ja niimoodi kordamööda kõik need kolm jõehobu seal olid. Ja, ja siis püüdsin pilku teha ja vaatasin, et ikka 100 meetrit. Kas need lähemale ei saaks, ütlesin paadijuhile. Ei saa. Et kui lähemale lähed, siis jobu meelest oled nüüd sina läinud tema koju sisse ja võib-olla talle ei meeldi. Ja siis ta teeb selle triki, et sukeldub vee alla ja veepõhjas, ta liigub niimoodi nagu pides seal mööda põhja, aga sa ei näe vee peal mitte midagi ja siis tuleb vee all niimoodi paadi alla ja selle koha peal, kus paat on, siis tõstab oma ilmad Jämeda selja üles ja paat läheb ümber. Teeb väikse üllatuse. Pisikese veealuse üllatuse. Ma just lugesin kuskilt sellist väikest fakti, et jõehobu ründas Aafrikas mööda Nigeri jõge rännanud briti skaudijuhtide lootsikut. Ilmselt sellisel moel siis ja, ja ju siis nemadki kaotasid valvsuse ja läksin natuke liiga lähedale. Jah, et see jobuna ta tegelikult on niukene üsna kentsakas loom ja jätab ausalt öeldes suur jäme koon ja ja niuke rasvunud nägu justkui niuke voldid veel siin naha peal. Kõik jätab niukse uimase mulje, aga see on petlik ja seda ütlevad aafrika rändurid, et ta on küll niisugune rahulik ja flegmaatiline, aga et kui ta vihastab, siis see on niisugune pime viha täiesti raevukalt ründab ja ja ta on ikka niivõrd suur loom, et on kolm-neli meetrit pikk. Kaalub paar-kolm tonni, et selle ette küll ei tahaks nagu jääda, eriti. Aga kui ta selle paadi on nagu öeldakse, õhku paisanud, kas siis sellega tema rünnata. Piirdub kuidas juhtub, kui ta on niukses keskmiselt halvast usus, siis siis ta muud ei tee. Aga kui ta ikka täiesti sellises noh, täiesti ohjeldamatu vihahoos siis ta paadi pilbasteks lüüa. Ta jääb, tab lõugade vahele kõik mida iganes, ühesõnaga sihuke niukene, metsik, metsik raev. Et see on talle iseloomulik, et alati on palve olla aukartliku jah, suur elukas ja et jätab nihukese töntsaka mulje. Ikkagi Aubaklik, jah, tuleb olla jõehobu suhtes ja ja ma olen teda näinud tegelikult ka üle, nii et see tegelikult üsna haruldane, sest et tema kombed on siis sellised, et päeva ta veedab seal vees ja lihtsalt tukub ja, ja ajab seal väga rahulikult oma asju. Aga, aga sööma tuleb ta siis öösel tuleb hämarast, tuleb veest linnab enda kaldale ja siis kukub seda rohtu sealt kaldast äärest endale sisse Vohnima mõnikord läheb isegi paar kilomeetrit eemale kaldast ja sööb ühe õega omale kõhtu ikka nii neli 50 kilo seda rohtu. Et värske rohi on lemmiktoit üldse. Jah, ta on taimetoiduline loom ja, ja ainult öösel ta sööb ja nii kui päike tõusma hakkab koidu eel siis kopi veel vette tagasi puhkama. Raskest söömisest. Võib vaid ette kujutada, mis saaks siis, kui ta mõnda meie ilusasti hooldatud aeda satuks, kus on äsja muru niidetud. Oja ükskord oli niisugune juhus, Me olime jälle telkide kaasa vannis kuskil järve lähedal ja see oli selline vaba metsik kämping, kus mingeid piirdeid ei olnud ja öösel oli täitsa selgesti kuulda niisugusi ülimalt kummalisi hääli. Noh, mingisugune niisugune väga raske tatsamine, aga siis aeg-ajalt niisuguse, kes niukene, noh, umbes nagu mingisugune hästi lai vaip. Märg vaip oleks löödud niimoodi vastu muda või vastu. Helga Roht on niisugune täiesti arusaamatu, niuke Lätakas aeglaselt. Ja loomulikult olid need jõehobud, kes olid sööma tulnud. Ja Nende, see hääl, ma arvan, tuleb sellest, et vaat see koht, kus ta siis jälle kaldale ronib ja jälle hommikul jälle vette seal on tal tekkinud niisugune sügav mudarenn, mida mööda ta liigub ja nähtavasti selle liikumise ajal seal mudarennis tekivad niisugused arusaamatud niuksed, plärtsatused. Ja muidugi öeldakse, et kõige halvem asi, mis võib juhtuda, on see, et kui sa satud sellesse jõehobuserenni, kui parajasti jõehobu näiteks otsustab vette minna, sest Rein on natuke siis vee poole kaldu ja ta liigub, see on nagu tõeline auru edu. Aga noh, teistpidi, miks, miks peaks? Libastuge selles mudas ta ise vä? Ei, ta kuidagi, seal läheb tal kiiret, pole veest välja, aeglaselt vette tagasi, natuke kiiremini laseb nagu liu kuhugi sealt liumäest alla ja ja tema jaoks on see igapäevane rada söökla ja magamistoa vahel. Aga tõesti, näed üleni mõnel hommikul päikesetõusu eel ma olen näinud ütleme lühidalt, elevandisuurune, ülekaaluline Sigo, umbes niuke näeb ta välja, et et on ikka nisugune, priske elukas ja seerituse paks niuke ka nägu ja siis lühikesed jämedad jalad jalgade otsas sõrad, nii nagu sealgi, ainult et noh, kaalub paar-kolm tonni elukas, ta ise peab ennast kindlasti väga ilusaks. Muidugi, ja eriti, kui võrrelda teda veel teiste jobudega, siis omavahel on neil väga kindlad ilureeglid olemas. Ja jõehobu teil on, on näiteks aga kindlat terit, tooriumit, neil on oma piiritähised, ükskord ma nägin seda, kuidas ta seda tegi, seda piiritähist. See käib siis niimoodi, et isa, see kõige suurem ja kõige paksem see ronib siis kalda juurde ja pöörab siis tagumikku nagu mingi põõsa poole. Ja siis propellerina keerutades lööb siis oma väljaheidetega nagu lähemalt põõsad üle. Eriti naljakas oli see, et see hobu, keda ma just vaatasin, ta nina oli tal vee all, sel ajal, kui ta seda tegi. Et jah, tegevus oli, olgem ausad, pisut ekstreemne. No ja inimesele isegi natukene ütleme, mitte esteetiline, aga jõehobude maailmas on see väga loomulik, nagu piirimärkide märkimine siia siis suur isa jobu näitab, et siin on piir, siit üks teine isa ei tohi mitte ühte sammu edasi astuda ja tema enda piirides on seal siis ütleme mitmeid emasid koos lastega täiega ja ka neid isasid, kes on piisavalt noored, et nad nagu ei ole mingid võistlejad sellele pealikule suurele juhile. Ja, ja on huvitav, et neid on seal mitukümmend, tavaliselt seal mingi, ütleme 250 meetrisel jõelõigul on see ühe suure isa kari siis nagu, mida ta on tähistanud ja seal siis on niimoodi, et, et nende emad lastega hoiduvad nagu ühte punti, need on seal mõnikümmend ja siis niisugused noored noorukid. Need on jälle omaette pundis seal mõne kümnese kambaga, nii et nad on nii sihukeste nagu väikeste rühmadena siin ja seal niimoodi laiali ja igaüks teab oma kohta, igaüks teab oma kohta, kord on majas ja siis aeg-ajalt muidugi on siis niimoodi, et et siis isajõehobu, kui ta leiab, et kusagil nagu korda ei ole, siis ta ajab lihtsalt oma suu laiali ja see on niivõrd võimas vaatepilt, et nende, et ma olen seda püüdnud pildistada, seda pagana raske pildistada, sest ta ei hoia seda kuigi kaua seda suud lahti. Ja kui see on täiesti pärani sisse, anna peaaegu 180 kraadi lõuad laiali ütelda mõttelt, laiad lõuad. Nende lõugade vahe on umbes poolteist meetrit. Ja seal lõugade vahel paistavad kohutavalt suured hambad. Nii et kui muu ei aita, siis peab selline vaatepilt korra majja lööma just tegelikult, et see on nagu märguanne. Ta ilmselt näeb, et kusagil on keegisugune, kes tahab nagu justkui rinda pista või võistelda. Ja siis ta ütleb, et vaata oma suu avamisega hääletult su avades ütleb nii, et vaata sinna, nii suur on, minu suu näita, kui suur sinu suur. Tavaliselt see on küll mõeldud teistele hobudel, me proovisime ka, tegime suud ammuli ja lootsime, et tema teeb ka suu lahti, pilt teha, aga ta ei allunud provokatsioonile pääsest naermas ja see, et see ei liigutanud teda. Aga kui teine jõehobu teeb ka suu lahti, siis nad võrdlevad omavahel. Ja kui teisel isal on eemalt vaadates juba palju laiemad lõuad, siis see väiksemate lõugadega taganeb ilma võitluseta. Kõik selge Pole millegi üle vaielda. Aga kui on enam-vähem sama suured suud vaata siis läheb võitluseks ja siis on needsamad kihvad, need võivad olla seal uskumatult suured, nad võivad olla poolemeetrised isegi suuremad. Ja kui see jõehobu, seda oma suud ammuli hoiatuses muidugi kohe nagu tuvastad, et et hambumus on erakordselt vilets, et hambad on siin ja seal üksikut suus laiali täiesti arusaamatu, kaootiliselt ja veel kuidagi puseriti ka niimoodi, et need ei ole ju söömiseks, ta ei ole ju kiskedele lihase, tal ei ole neid suuri hambaid vaja üldse söömiseks, vaid ainult ilu pärast põhilised jõehobuemale nagu peibutuseks ja jõehobuisale hirmutamiseks. Ja tõepoolest nagu siin enne juttu oli, et, et vahel kui isa jõehobuteed ristuvad inimesega, siis hobu imelik elukas võib päris ohtlik olla ja lugesin kusagilt, eks kord üks inglane ajase suulu sõjamehega juttu. Sulu, sõjamees nagu võrdles ühte oma väepealiku sulu peali ka kõige võimsamate loomadega ja siis inglane küsis, et noh, et kas ta võimas nagu lõvi ja sooloütles, et ei, ta on palju võimsam, ta võimas nagu jõehobu rünnates selles pöörases raevus. Ja noh, see võib olla mõjub natuke üllatavalt, et jõehobu võib nii raevukas olla inimesele ohtlik, aga see teine koloss Aafrikas ninasarvik. Et tema, võib-olla raevukas ründaja, seda nagu kujutleme üsna hästi ette. Tegelikult millegipärast ma ei teaks, mingitest filmidest oli seiklusjuttudesse kujutlus, kuidas ninasarvik raevukalt inimest ründab suure sarvega. Tal on juba välimus, tükimat sõjakam. Ja ja ta on ka muidugi maa peal märksa kiirem kui jõehobu, kuigi jõehobu on uskumatult kiire jõehobumaal liikumise kiirus võib-olla kuskil 30 kilomeetrit tunnis, aga väga lühikest aega. Aga noh, ninasarvikuid kihutada seal mingi 50 kilomeetrit tunnis ja, ja noh, kui neid kahte kolossi võrraldanud on tõesti siis maismaa loomadest elevandi järel kõige suuremad loomad tänapäeval mõlemad jõehobuninasarvik tähendab peaaegu ühte kaalu, aga ninasarvikut, kui sul on nagu kõrgemad jalad ja selle tõttu ta ise näeb niisugune kõrgem välja ja selle tõttu mõjub nagu noh, niux, kuidas öelda autoriteetsema nakkuse hobu peale siis selle veel siis need sarved või õieti kaks sarve, yks pikem sarve, selle taga niuke, väiksem sarv. Et see mõjub väga-väga väärikalt pikalt. Aga samas ega ninasarvik ei ole kuigi palju ohtlikum kui kui jõehobu ja ninasarviku nägemiseks Aafrikas peab palju rohkem vaeva nägema kui jõehobunägemiseks jobusid on Aafrikas ikka väga paljudes piirkondades. Aga näiteks kui ma olen juba käinud seitsmendat korda Aafrikas, siis mõjunud ikka veel näinud vabalt looduses plikkuvat ninazarkt hääles, nüüd pool aastat tagasi Lõuna-Aafrikas käis, siis me saime need ninasarvikuelamused kätt, stan siis sellise vaoshoitum oma liikumisega või milles põhjus, nad on lihtsalt hävitatud. Kohutavalt palju hävitustööd on tehtud ninasarvik kate hulgas, võrreldes jobudega meil lihtsalt ei ole, neid lihtsalt ei ole. Ja seal Lõuna-Aafrikasse oli, jällegi sai kõik kuhjaga tasase elamus. Grigori rahvuspark, hästi kuulus hommik, kell pool üheksa ja sõidame maasturiga seal siis mööda savanni teed ja loodame väga näha ühte ninasarvikud siis päeva jooksul ja enne vasakul pool tee ääres ilmub põõsastest välja niukene tumemonstrum, pisikesed silmad, ta ei näe oma pisikeste silmadega kuigi hästi. Kõrvad on niimoodi kiki, seda liigutab neid kõrvu, ta suudab neid liigutada niimoodi, et 180 kraadi igas suunas kusjuures kumbagi kõrva veel omaette. Ja need on nagu lokaatorid neete võõras kohale nagu ette meie suunas. Ja siis tõmbas ninaga niimoodi ja siis. Mis edasi saab, midagi erilist ei saanud, tuli veel teine ninasarvik tema kõrvale ja kolmas ja siis need kobisid meile tee peale, aitäh. Oli perekond või? Ei, need olid poissmehed, kõik olid mehed, uudishimulikud nagu ikka ja kobisid tee peale ja ja natuke aega nad seal olid ja siis tuli paremalt poolt jälle, eks ninasarvik välja ja see oli nüüd ema ja, ja tema kõrval oli poeg. Nii et ühekorraga oli meie ümber viis ninasarvikut suhteliselt lähedal. Ja esimese tundega oli niimoodi, et ei tea, mis nüüd juhtuma hakata, peaaegu nagu sissepiiratud. Senini päästjate eelnevatel kordadel polnud ühtegi näinud muidugi ja, ja tõepoolest, et Aafrikas see on tegelikult suur ringu saanud, näed seda ninasarvikute tõtt-öelda nemad praktiliselt ei teinud vist üldse välja, Nad ajasid oma ninasarviku asju seal. Ja loomulikult see meestekamp seal kolmekesi ei läinud palju aega, kaks tükki leidsid, et meil on omavahel, eks vana tüli lahendamata sarved kokku ja siis seal tee peal niimoodi mürisedes ja, ja sarvede kolksudes niimoodi pusivad niimoodi 11 nagu mingid raskekaalu maadleja, seal tolmu lendab kahele poole. Ja siis noh siis üks nagu andis alla, see käib nagu niimoodi nad ise saavad aru, sina ei saa midagi aru, nad tunduvad ühesuurused, võitlevad justkui hästi. Aga järsku üks leiab, et jah, sina oled tugevam, pöörab oma laia tagumiku ümber ja söögiks siis nagu võsasse minema. Saite ikka mööda neist siis ei selle aja, kui nad seal tee peal pusisid, olime muidugi loomulikult väga viisakalt vait. Ausalt öeldes, suurima kirega tegin ma oma parimaid ninasarviku pilt ütles et nendel hetkedel, aga siis, kui nad juba niimoodi natukene laiali läksid, siis siis muidugi mööda ja, ja siis oli see ema jäi oma lapsega sinna ühele poole, laps oli ka niukene, ikka niisugune mitmesajakilone, beebi äike, beebi hoidis häbelikult nagu ema selja taha kogu aeg igaks juhuks mitmetonnise emme selja taha. Niisugused natukene lapse kombed olid tal küll. Ühesõnaga ninasarvikuid on tegelikult Aafrikas kahte liiki ja nüüd see, keda meie nägime, see oli kahtlemata laimu ninasarvik, need kõik need vistidki, nendel on siis nagu ülamokk on niisugune lai ja lame. Ja teine on siis teravmokk-ninasarvik, selle ülamokk on niisugune keskelt nagu kitsenev ja natukene londina allapoole rippuv ja see lameda mokaga ninasarvik, see on siis nagu rohu peale spetsialiseerunud selle söömisele ja teravmokk-ninasarvik, see võtab üliosavalt pisikese londikesega põõsaste pealt siis lehti ja tema niukene põõsaste pealt sööja põhiliselt. Et see on nende vahe. Ja iseloomud on meil ka päris erinevad. Et see laimokk-ninasarvik on just kuulus selle poolest, et esiteks nad hoiduvad lähestikku kampades ühesõnaga armastavat seltskonda omavahel seltskonda ja inimese suhtes on nad äärmiselt legmaatilised. Et see on üks väga hea lugu. Ükskord, kui vähe veel teab. D nende ninasarvikute igapäevasest elust, siis üks uurija hakkas uurima, et mida laimokk-ninasarvik sööb ja oma teadusliku täpsusega siis binokliga niimoodi vaatas ja kirjutas kogu aeg üles taimeliigid, et mida ta parajasti suu paneb. Siis ta vaatas, et nagu ei näe nagunii kaugelt väga hästi läks lähemale. Ninasarvik teinud välja ja lõpuks oma viimased uurimispäevad istus ta ninasarviku kõrval maas nina ees ja kirjutas väga lähedalt kõik taimed täpselt üles ja mitte mingit tüli neil omavahel ei olnud. Ninasarvik siis, mis harjus ära, ei pannud tähele. Visco paratamatus kolmest variandist. Korraga ei ta, just see ongi, et, et see laimokk-ninasarvik ongi selle poolest tuntud, et ta on ikkagi väga rahumeelne loom tegelikult ja, ja tõepoolest võib inimene talle minna lähedale. Ja teravmokk-nina, riik on, on teine tyyp ja temaga minule isiklik kogemus oli just Namiibias, ükskord kui me olime, siis mingisugusel õhtusel ajal mööda teed tulime ja just teravmokk-ninasarvik läks tee pealt risti läbi ja tal oli poeg. Ja ta jäi tee äärde seisma, aga kui me lähemale läksime, siis ta läks ülepeakaela võsasse. Ja siis, kui me jõudsime kõige lähema kohani sellele, kus ta võsasse läks, siis nagu ikka teleobjektiiviga ma nägin, ta oli seal võsas niimoodi oma meelest Arrased ei teda ega poega mitte keegi ei näe ja niimoodi liikamatud seal põrnitses. Et uskumatult häbelik, uskumatult kartlik. Samas, ma teadsin väga hästi, et kõige rumalam asi, mida praegu võiks teha, oleks see, et kui hakkaks sealt need talle usast lähemale tulema sest sellisel juhul see ninasarvik on siis selline, et siis ta ründab, siis ta saab oma häbelikkusest momentaalselt võitu ka tegutseb või nagu öeldakse, ka seda ju kuidas öeldakse, et koer, kes haugub, ei hammusta või ühesõnaga kõige aremad loomad ongi tihti kõige agressiivsemad hirmu pärast ründab tegelikult aga, aga siis ta tõesti ründab. Ja ta on suur loom natukene väiksem, kui see laimokk-ninasarvik kahtlemata tuleb nagu vedur peale ja hoidku jumal selle eest ja näiteks mingisuguseid ütleme videoklipp ja, ja niisugusi juhtumeid, kus ninasarvik nagu inimest ründab, no 90 protsenti on see teravmokk-ninasarvik just ja teravmokk-ninasarvik üldse, ta elab ka seal oma võsades nagu omaette, nad ei ole niisuguse kambana nagu laimokk-ninasarvikud üldiselt. Üldiselt on siis jah niimoodi, et, et neid on tõesti vähe leida ja ütleme, laimokk-ninasarvikut võib ainus lootus teda lootuses kohata on vist Lõuna-Aafrika ja ütleme, teravmokk-ninasarvikut võib ka mõne koha peal Ida-Aafrikas näha. Aga ikka iga kord on ta suur haruldus ja põhjus, inimene, ühesõnaga viimase sajandi jooksul on inimene hävitanud ninasarvikuid tohututele aladel, nii et arvatakse, et kuskil sadakond aastat tagasi oli veel sadu tuhandeid ninasarvikuid olemas ja kuskil, ütleme üheksakümnendatel aastatel oli see kõige jubedam seis, siis olid nad mõlemad täiesti välja suremas. Mis see kõik on siis, miks inimene ninasarvikut jahib, mis ta sellest loomast siis saab? Kunagi alguses oli kindlasti see, et ta jääb meile jalgu, vaat meie tahame siin loomi karja, vaata ta oma kariloom ja ninasarvik tuleb sealt, kuskilt pole teda vaja. Ja siis valgete tihti veel need kolonisaatorid, need lasid ninasarviku maha siis Antsida mustadele teeni, kelle orjadele siis seda liha süüa ja nii-öelda kaks kärbest ühe hoobiga. Aga siis tegelikult palju olulisem põhjus oli võib-olla see, et inimene lihtsalt vallutab tasalasid kus ninasarvikud elasid, muutsid need teistsuguseks ja ninasarviku nii-öelda looduslikud paigad, kadusid ja kahanesid. Ja kõigele krooniks algas siis ninasarviku sarve jahtimine, mis on nüüd, ütleme viimase poolsajandi jooksul vaata et kõige olulisem põhjus olnud ja me olime näiteks sealsamas krüpteri pargis. Tulime ja võtan lehe. Sama päeva ajalehe loen. Eile leidsid Need valvurid ühes Krügeri pargi osas üheksa ninasarviku laipa. Ja nad olid loomulikult täiesti puutumatut, ainult sarved olid saetud ja neid jahivad tänapäeval Lõuna-Aafrikas. Niisugused rühmad, kes tulevad helikopterit, tuleb helikopteritega ühe helikopteriga selli kopteris on hambuni moodsas relvastatud jõuk. Nad hävitavad ümberringi nii palju neid ninasarvikuid kui jaksavad, lõikavad kiiresti sarve ära ja põgenevad helikopteriga. On läbi mõeldud, aga mis sellest salvest saab? No see on niisugune pikk lugu, et noh, kõige imelikum on see, et näiteks Aafrika põlisrahvad ei ole seda sarve kunagi nagu eriliseks millekski eriliseks pidanud. Põhjus peitub Hiinas ja Indias ja paljudes Aasia maades, kus on siis sajandeid olnud kaljukindel veendumus, et ninasarvikusarvest saab valmistuda imerohtu ja seda on seal siis jahvatatud rohtude sisse ja usutud, et vaat, et 100 haiguse vastu aitab ja eriti kindlalt tõstab meeste printsi vägev sarv. Ja selle nõudmise tõttu on aafrika ninasarvikud jahtimiseks tekkinud erilised jõugud, kes on väga hästi varustatud ja kes kuuluvad siis juba rahvusvahelisse võrgustikku. Nii et see on, see on nihukene mitme mandri vaheline kett mida mööda see materjal siis liigub. Ja tegelikult, kui järele mõelda ajaloolised, siis ju, ega Aasias on olemas ka ninasarvikud, seal elab neid kolmeliik. Ja algselt sel ajal, kui aasia inimese haare veel üldse ei ulatunud Aafrikasse välja siis loomulikult kütiti neid ninasarvikuid kah samuti selles arve saamiseks ja, ja seal on siis need kolm liike on india ninasarvik, kes on siis peaaegu sama suur kui aafrika ninasarvikud. Siis on üks summat Tra ninasarvik, kes on väga imelik selle poolest, et ainsana kõigist ninasarvikut ston ta keha kaetud pikkade karvadega, küll hõredat, aga sellest nihukeste Ruskete karvadega. Ja siis on see materjal ninasarviku kõrval veel kolmasson Jaava ninasarvik, see on nagu india ninasarvik, aga väiksemakasvuline. Aga need kõik need kolm aasia nina sõikut on täiesti väljasuremise äärelt praegusel ajal, kuna neil on sarved, kuna neil on sarved ja neid on kütitud ja jahitud ja Aasia, ütleme ka asustustihedus on on väga suur ja nad on jäänud inimesele igatepidi jalgu ja, ja nad on peaaegu hävinud. Kas ninasarviku sarv nüüd ja sellest saadav ime või mistahes rohi, kas see on nüüd rahvameditsiini järgi jäänudki nii või on sinna tulnud ka mingi teaduslik põhjendus taha? Seda on põhjalikult uuritud ja ja alguses uuriti seda lihtsalt huvi pärast, et noh, et kas midagi rahvameditsiiniga klapib ja viimaseid uurimisi on tehtud põhjalikke ka sellepärast, et siis nagu anda tegelikku tõde ütleme nendele, kes siis usuvad, et ta ravib. Et mis seal ninasarviku sarve sees siis on, tegelikult on huvitavat, ninasarviku sarv on absoluutselt teistsugusest materjalist kui näiteks selle elevandi võhk. Elevandi õhk on niisugune ikka niuke luine ja, ja väga-väga kõvamat härjal. Aga ninasarviku sarve põhiline materjal on seesama, mida sisaldub ka inimeste juustes ja Küüttes ja selle aine nimi on keratiin. Ja see on niisugune, märksa pehmem, et nii nagu inimese küüski, et ta saab ju painutada ja see kõlab juba tuttavalt. Siin on väga kasulik Ja just, ja see on kosmeetikas, teatakse seda päris hästi, et hoiab juukseid, eks ole, paindlikuna ja nii edasi. Et see on tervete juuste tunnused, seal on keratiini korralikult sees. Ja see aine saadakse siis ainult tänu vähestele ninasarvikut. Ei, ei tänapäeval seda saadakse ka mitmel väga erineval moel, aga see keratiin iseenesest ei ole mitte mingisuguse raviva toimega vaid ta sisaldub lihtsalt inimese küüntes juustes ja ninasarvikusarves. Aga noh, iseenesest temast mingit imeravimit valmistada ei saa. Ja selle tõttu noh, seda on korduvalt tõestatud. Aga see ei loe. Et see on see, et öeldakse, et usk ravib jah, et rahvauskumuse jõud on ikka meeletult suur, tohutult suur. Ja seal on tegelikult ka Aasias suurimad riigid, kes on siis traditsiooniliselt kasutanud seda ninasarviku sarve meditsiinis, need on Hiina ja India, need mõlemad on tänapäeval ametlikult alla kirjutanud lepingule, et ninasarviku sarvedega äritsamine, nende kasutamine meditsiinis. Et see on keelatud. Aga see ei loe sellepärast, et see põrandaalune äri õitseb, seda tugevamalt veel, kui ta keelatud on. Ja noh, tegelikult on seal veel niisugusi peenemaid kasutada, tõsi ka näiteks üks ka traditsiooniline ninasarviku sarve esitamise viis on sajandeid olnud jeemeni rahva hulgas ja nendel on siis niimoodi, et igal endast lugu pidaval mehel peab olema vöö peal pistoda ja selle pistada käepide peab oleme ninasarvikusarvest tehtud, muidu pole tõsiseltvõetav, muidu pole tõsiseltvõetav, sellel vist toda all on täiesti omaette nimi, seda nimetatakse Jambja üks ja üks ja viia niukene, tõeline ehe. Ninasarvikusarvest käepidemega maksab praegusel ajal 150000 Eesti krooni. Aga neid käepidemeid saab ikka ühest sarvestik päris mitu tükki teha. Ja, ja see on lihtsalt Jeemenis on see mehe staatuse tunnus. Et sa kas oled mees või ei ole mees väga kinnistanud traditsioon selle rahva juures. Ja teistpidi, kuna selle ninasarvikusarvel on nii suur nõudmine, siis tema hind näiteks selles samas rahvusvahelises illegaalset äris kõigub mõneti, aga noh, niisugune keskmine hind on umbes 300000, et krooni kilo. Ja üks ninasarviku sarv kaalub keskmiselt, noh, nii umbes kolm kilo jätsi võib ise arvutada, mis, mis siin taga on. Et, et see on julm, halastavad nähtus tegelikult, mille juured ulatuvad Aafrikast tohutult palju kaugemale. Ja sellega võideldakse, aga see on raske ja praegusel ajal on ikkagi, ütleme viimased Aafrika ninasarvikute olukorrad ja teated nendest on natukene paranenud, sest noh, eriti näiteks Lõuna-Aafrikas on nüüd siis ikka tohutult palju kulutatud vaeva, aega ja raha, et neid ninasarvikuid ikkagi kaitsta ja hoida neid salaküttide eest ja neid ka paljundada. Nii et tegelikult näiteks valge-ninasarvikute hulk Lõuna-Aafrikas on ikkagi kasvama hakanud ja üks number, mida ma tean, et 2007. aasta lõpus oli Aafrikas siis seda laimokk-ninasarvikud 18000 looma ja enamik nendest siis Lõuna-Aafrika vabariigis, et neid siis näiteks hoitakse teatud aladel kaitstakse seal väga hoolikalt jälgida, Öeldakse, et nende järelkasv oleks rikkalik ja aeg-ajalt asustatakse neid aina uutele aladele jälle, kus nad võiksid elada. Ja see niisugune võitlus selle kahe jõu vahel on natukene kaldunud praegu nagu nende ninasarviku kaitseb kasuks. Ja võiks öelda, et see laimokk-ninasarvik ikkagi väljasuremise ohus praegu ei ole. Teravmokk-ninasarvikuid on, on praegu umbes mingi 4000 looma kogu Aafrika peale siis noh, peaaegu et viis korda vähem kui seda laimokk-ninasarvikute, tema olukord on ikka väga riskantne praegusel ajalgi veel välja. Nii et, et niisugused on need seisud, aga kindel on küll see, et et kui sina tahad näha Aafrikas ninasarvikut, siis ainus kindel koht selleks on just see Lõuna-Aafrika vabariik, kus siis mõnedes näppu ühe käe sõrmedel üles loetavatel paikadel on seda siis nii palju, seda laimokk-ninasarvikud tõsti, näete ta vabalt siis looduses, nii nagu Krügeri pargis näiteks. Ja kui nüüd mõelda need veel kokkuvõttes nende kahe monstrumi jõehobu ja ninasarviku peale, siis tegelikult jõehobu kindlasti väljasuremise Teie ähvardaja ja nii mõeldes võiks ka mõelda, et jõehobuveski hästi vägeva ahelaga müürata aeg-ajalt, et mul ei ole karta midagi ja ninasarvikud ausalt öeldes ka loomu poolest on vaiksemad, nad ei tee nisukesi hirmsaid mörgeid nagu jõehobud ja, ja neil on ka põhjust natukene maadligi hoida, sest nende olukord on kehva ja, ja ausalt öeldes sõltub täiesti inimesest tänapäeval, et ühel pool on siis suured jõud, kes tahaksid neid ninasarvikuid nottida piiramatus koguses. Ja teisel pool, siis kes tahavad tõesti, et ninasarvikuid oleks Aafrikas rohkem, kui neid praegu on. Aga kuulame siis siia lõppu vähemalt seda võidukat julget jõehobu häälitsust. Selline oli siis tänane saade haruldasest loomadest, kel nimeks jõehobu ja ninasarvik. Ja millest tuleb juttu järgmises. Vaatame rohket Aafrika antilappide peret. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
