Tere, head raadiokuulajad, tänane raadio kaks koolis on pühendatud looduse teemal, on geograafia tund ja me räägime täna siis jäisest mandrist, millel nimeks Antarktika. Mina olen Reimo, Sildvee on endale külla kutsunud siis geoloogia instituudi vanemteadur, rattur ja mehe, kes on käinud seitse korda ise sellel jäisel mandril. Tere päevast, Enn Kaup. Tere päevast. Seitse korda olete käinud, ilmselt olete selles küsimuses üsna siis ekspert või teadjamees, oskate seletada, et mis asi see või mis manner Antarktika õigupoolest on? On ja üks manner, millest tegelikult vähe teatakse ja ja niisugune hea sissevedamise küsimus on küsida inimeste käest niisugust asja, et mispärast siis ikkagi on nii, et jääkarule need pingviinid ei maitse? No küllap sellepärast, et ühed elavad Arktikas ja teised Antarktikas Avatus, seda paljud inimesed, kui nii tänaval küsida, ei kujuta ette ja ei tea. Kõige põhjapoolsemad pingviinid elavad veel küll nii kaugel põhjas nagu ekvaatoril Galapagose saartel, aga jääkaru naljalt ei, ei tule ka Norra rannikule vaid on ikka rohkem põhja poole, nii et ta on üks ikka päris eriline manner, mille keskpunktis võib öelda, et on lõunavoolus ja sealt tassis laiub mõlemale poole ühest servast teise, ütleme et on 5000 kilomeetrit ja väikseid, selliseid ütleme tegelikult suuri lahti on ka seal sees ja üks poolsaar sirutub vastuolu Ameerikale, nii et sealt jääb Lõuna-Ameerika veel veel umbes 1000 kilomeetrit. See on siis kõige ligem vahemaa teistel mandril, teleet, Aafrika on oma 4000 kilomeetrit ja Austraaliani 3000, ta on üks üksildase paik maa peal ja kuivõrd seal on ka väga tormine meri ümber lõunaookean, mis lisaks on ka veel väga jäine, siis, siis pole imeta. Suhteliselt hiljuti inimeste poolt avastati, lavastajaks oli meie altarit mees Fabian Gottlieb von Bellingshausen, kes vene ekspeditsiooniülemana selle läbi viiana siis 28. jaanuaril 1820 seda jäised mandrid esmakordselt dokumenteeritud nägi. Võis olla ka, et, et mõni teine seal umbes samal ajal nägi või, või koguni varem, aga need võisid olla hülgepüüdjad, nii et neist dokumentaalset sellist tõestust maha jäänud. Aga et veel sellest Antarktikast natuke nagu suuruse mõõtmetes aimu saada, no mitu korda Eesti väike Eesti sinna peale ära mahub? Kas Eesti ka ma tooksin niisuguse seosed, vaadake Antarktise ei koosne ainult jääst ja lumest. Ja seal on olemas ka sellised jäävabad, kaljualad ma nimetan neid aasideks, mis ei kanna jääda runud isegi talvel ja lumi puhtaks sealt ära aurab ära, vot selle alasuurune, mis on jääst ja lumest vaba, see on umbes Eestiga võrrelda ütleme siis 42000 ruutkilomeetrit. Aga see moodustab Antarktise pindalast vaid 0,3 protsenti. Ja siis üldine pindala on ligemale 14 miljonit, ruutkilomeetrid paar Euroopat, ütleme siis nii, ole muidugi kust Euroopa piiri tõmmata. Ja Austraaliat, et läheb ka ligemale kaks pindala poolest seda mandrit ära täita. Aga mis seal siis vahet on, selle arktikaga on nad lihtsalt teisel pool maakera otstes või on neil ka mingi põhimõtteline vahe? Jah, teisel pool otstes ja põhimõtteline vahe vast see, et kui artis kujutab endast niisugust Põhja-Jäämere, nagu me Eestis ütleme, mis on kaetud siis merejääga, mille ulatus ka muutub mõnevõrra suvel ja talvel ja viimasel ajal tundub, et järjest merejää kahaneb, jääkaru elupaigad on ka mõnevõrra ohus, siis Antartis kujutab endast sellist väga suurt hulka jääd, mis on 30 miljonit kuupkilomeetrit raske ette kujutadagi ja see katab siis aluskorda Kaljualasid, mis ei ole ka pidev, nii et kui see Antarktise jää sealt ütleme, mõtteliselt ära võtta, siis jääb järele saarestik mis siis küll ka tõusma hakkab, sellepärast et kui jää raskus, võta ära sissemaaga nagu kergendatult ohkab ja hakkab kerkima. Et see on vahe, aga see jää muudab selle Antarktise Mandriks tegelikult sama hästi nagu mõne teise mandri graniit, vaid neis Aga Arktikasse seda maad nii-öelda all ei ole, et seal on lihtsalt sellele jääkilp, mis pidevalt siis katab teatud osa sellest. Põhja pärast sealt ja see on merejää, mis võib-olla tahetakse mõnikord üsna paksuks kokku mitmed meetrid ja seal on ka jäämägesid, mõistagi näiteks Gröönimaa ja suuremate saarte jäägilpidest lahti murdub, aga all on jah, seal ookean mõnes kohas sügavam, mõnes kohas madalam, seal on omad mäestikud, omad näod ühes kohas on nagu rohkem vett ja teises kohas on ka palju vett, aga see kõik on jää kujul. Kui paks jääkilp, siis on seal Antarktikas on ta võrreldav umbes nendegi jääkilpidega, mis siin jääajal ka Eestit on katnud kilomeetrite paksused. Jah, tegelikult on võrreldav küll, sest et meiegi maad kattis, noh täpselt ei ole seda suutnud keegi öelda, aga aga küllap Dolini kilomeeter või poolteist Se jäägilt, mis ajal Eestis kattis ja ja Antarktise jääkilp on nüüd siis kõige paksemast paigas, nagu selleks on tehtud 4,7 kilomeetrit, nii et tegelikult see jääl asub veel mitmes paigas allpool mere pindagi. No ma rääkisite Arhipellaakonnet, siis mõned need nii-öelda saarte vahelised väinad on ka jääga täidetud ka sügavamalt kui merepind. Ja nii ta siis seal seal asub. Aga oskate öelda, miks just sinna maakera nii-öelda siis ülesse ja alla on tekkinud need jäämütsid nagu nende kohta teinekord öeldakse? No eks see on ikka sellest, et kõigepealt on siis need külmad paigad, kus lumi, mis alla sajab. Ta ei sula suvel ära ja saab kuhjuda. Ja nii ta siis kuhjub seal ja, ja muutub siis aja alguses Firniks ja siis hiljem jääks ja ja aeg on ka palju käepärast olnud, sest ütleme, Antarktise jääkilp hinnatakse, ta hakkas tekkima umbes 30 miljonit aastat tagasi ja, ja siis siis on ta kord veidi kasvanud ja kord kahanenud. Kliimamuutused on alati olnud mitte ainult praegu. Ja nii ta siis on arenenud. Arvatakse isegi, et aga see arvamus pole üldine, teadlaste hulgas, et aastat kaks, kolm miljonit tagasi oli Antarktise jää üsna vähe ja siis siis võisid seal Antarktise äravadel isegi kasvada. Võib-olla võib-olla sellised parasvöötme vihmametsad, nagu tänapäeval näeme kuskil Lõuna-Ameerikas teradel, Fuegos või, või Tasmaania saarel? Mandrilt teatavasti triivivad mööda maad ringi, on seal Tartke ka kuskile poole või suunas. No eks ta, tal on pikk Trivimi ajalugu selja taga, ta moodustas osa sellest suurest Conwana mandrist mis, mis jah, siis lõpuks liikus sinna pooluse kohale, aga kunagi lähikontaktis ka ekvaatori juures. Ja siis siis sellest ajast on pärit siis sellised sellised loodusemälestised või tunnistused sellest ajast, et On leitud seal hiidsisalikke kivistisi ja leitud troopiliste puude kivistisi. Mul on endal kodus ka üks väikene justkui kivitükiga tegelikult lähemalt uurida, siis on ta kivistunud puit, mis geoloogid, ütlesid mulle, et 200 miljonit aastat tagasi oli see see puuelus võib-olla. Päris väärikas meene, ütleme nii. Ja see on üks üks paremaid asju, mis mul arvatavasti ilusate mälestuste fotode kõrval Antarktikast. Raadio kaks koolis läheb edasi. Me räägime täna Antarktikast. Enn Kaup, öelge, milline loodus seal praegu on. Jutt, et tagasi oli see, et seal on kunagi olnud ka siis parasvöötme troopilised metsad. Tänasel päeval seal taimi, eriti kas või ma eksin. No ja vahel, kui, kui sinna ligi minna esimest korda saabuda käia ringi kas või mõnel jäävabal alal, mida kolhoosideks nimetatakse seda sel juhul, kui seal järved on ja kui on sellisel jäävabal alal talvel mitte külmuvaid järvi, mitte põhjani siis siis nad kannavad uhket nime vaasid, sest seal on vett. Muidu on tegu polaarkõrbega ja, ja siis siis on asi veelgi karmim. Kaugelt ei paista, et seal midagi kasvab. Kui lähemalt uurida, siis näeme kividel ja kaljudel vetikaid. Siis sealsamas kasvab ka samblikke, mõnikord erksat värvi paistavad isegi natuke kaugemale ja seal, kus siis voolab näiteks mõnevõrra rohkem sulavett suvisel ajal. Ja kui see on ikka regulaarselt või suvede kaupa, siis siis arenemiseks samblad, samblapadjal on mõnikord väga ulatuslikud ja ja sellised rohelised ja kahtlemata siis rõõmustavad silma küll, kui sa näed selle sinise või pruuni-valge kõrval ka midagi rohelist, et seda on jah. Aga lilled seal kevadeti õitse. Ütleme siis nii, et õistaimi on Antarktikas kahte liiki ja need on selle Antarktika poolsaare sarve peal, mis Lõuna Ameerikale vastu sirutub, otsiaal peamiselt läänerannikul, on siis ka kahte liiki õistaimi. Aga, aga ega nad nüüd nii ei õitsejad, et kohe näed, et et seal mingid õied on võib-olla külmema suvega nadi õitsebki. Aga kaks liiki on ja siis jah, need on nagu siis uhkemad asjad. Kui kaua sa suvisele üldse kestab? Antarktika suvi öeldakse, ta kestab siis detsembrist kuni kuni veebruarini kah enamasti veebruar, kaasa arvatud nii et et ega väga palju pole suveni Antarktikas väga jäänud paar nädalat ja siis on ta käes, seal. Bratuuridest rääkida temperatuuride erinevused on, et kui külm seal talvel on ja kui soe seal, siis suvel soe. Kes jällegi peaks vahet tegema nüüd see rannikualadel mis on merepinnal ja siis põhja poole, kus on päike kõrgemal ja rohkem ookeani soojust võtta. Ja seal siis tavapärane talvel läheb. No 40 kraadi külma, 50 kraadi külma õnnestub ära näha seal. Ja siis, kui saabub suvi ja kui päike siis polaarpäevas aina ringiratast käib ja looja ei lähegi. Ja kui siis on tuulevaiksemad ilmad ja kui siis need kaljualad, kus lund ja jääd ei ole päikese mõjul veelgi soojenevad ja soojendavad ümbritsevat õhku, siis siis juhtub sageli, et ütleme siis jõulu ja uue aasta vahel läheb temperatuur viie kraadi peale, pluss viis ja ma olen ka pluss 10 kraadi ära näinud seal. Noh, see ei ole absoluutne maksimum, aga noh, eks mul natuke seal olnud ka tõepoolest siis, kui niisugused olukorrad on seal siis mõnikord tunnen ennast lausa soojana ja, ja vaheligistadki ja ja mõnigi mees on võtnud. Ja kui tal aega on, just parasjagu töö ei nõua, siis on võtnud päikesevanne neid neid selle kohta pilt on ja mitte ainult siis nii, et mõni tahab kangesti vapper olla, niisugust pilti teha vaid, vaid kui just tuult ei tule, siis on üsna soe olla. Aga tegelikult tuul võib tulla ka teinekord täitsa ilma ette hoiatamata ja eks need lumetormid on Antarktika, need, mis ikkagi teevad seal olemise mõnikord raskeks, eriti talvel. Nad on vahel väga-väga sagedased ja väga tugevalt selle eest ja ja on kahte sorti tuult, üks on see, mis siis on tegelikult Antarktise kõrgelt jää kuplilt merepinna poole allavoolav õhk. Oma raskusjõu mõjul ta seal jahtub, muutub raskemaks ja siis siis voolab mööda seda nõlva allapoole. Ja, ja need tuulekiirused ulatuvad seal ka sageli 40 50 meetrini sekundis. Ja mõnikord siis, kui see juhtub, et ühildub niisuguguse tsüklonite põhjapoolsetest ajutisest laiusest ligi tulevad siis teatud olukordades tuule kiirus kasvab veelgi ja ma tean, et registreeritud tuule kiirusest on kõige suurem 90 meetrit sekundis, mis mõõdeti ühes paigas, mis kannab uhket nime maailmatuultevoolus. No see on ikka tõeline raju, seda siin Eestis. Iste, kujutage ette, hästi. Nojah, eks meil Eestis on kõige tugevam tuul, mis on kirja pandud Ruhnu saarel 48 meetrit sekundis oli vist 69. aastal kuskil novembrikuus või, või midagi taolist, aga ma võin kinnitada, et kui tuur on seal Antarktika rannikul 40 meetrit sekundis ja sa pead välja minema, siis, siis on targem minna ikka niiviisi. Mitte mitte püsti, vaid vaid neljaga okil, kui just vaja on ja, ja niisuguse tuulega on targem üldse mitte välja minna, kui karjuv vajadus ei sunni. Aga räägime siis loomadest, kes seal elavad. Pingviinid sai juba korra ära mainitud alguse pooleni, nii pool naljaga, kes lisaks ping liinidele seal veel elab. No pingviinid on nüüd sellised, kes õieti mandrist rääkida, siis on kahte liiki seal ühed on Adeele ja pingviinid, kes siis kasutavad neid jäävabasid alasid, tulevad, tulevad sinna pesitsema, korjavad siis noka vahel Kuu kivikesi ja kividest meisterdavad niukse pesalohu. Kus nad siis neid mune hauduvad, kaks muna, harilikult mune, Badelia pingviin ja siis kive on küll vähe ja ikka näeb sagedast sellist pilti, et et minnakse teise pesast kive varastama. Et ja, ja siis, see on nüüd, see toimub suvisel ajal harilikult jõululaupäeval asjadel ja pingviinide need pojad kooruvad ja paari kuuga nad sellised, kes juba siis saavad, saavad ära minna merele, sest tal tuleb peale. Aga ma arvaks küll, et tõeline looduse ime on see keiserpingviin, kes tuleb just Antarktika ka lähedasele mere kinnisjääle pesitsema ja teeb seda just talvel kuskil maikuus või, või aprilli lõpus juba kogunemas sinna merejääle leiab oma vana partneri üles, hakkab see korra maas peale ja siis munetakse muna ja siis huvitav on veel see, et just isane pingviin siis emane muneb muna, annab lihasele üle, paneb kohe minema. Et ise see ülesanne on siis välja haududa ja poegi No ütleme nii, et ta haub välja ja ja siis ta see kestabki vähe 65 päeva. Ja kõik see aeg pole mitte midagi süüa, ainult lund nokkida, et oleks võtta, elatakse nendest varudest, mis on kogutud ja noh, eks keiserpingviin kogub ikka sügiseks endale nii paraja rasvakihi, nii et nad kaaluvad oma 40 kilo. Kui nad on heas toitumuses, on ja siis nad saavad pesitseda ja elada üle selle selle karmi aja, kui midagi süüa pole, aga, aga on vaja haududa. Aga siis emase ülesanne, kui tema nii-öelda lõikame, paneb sinna mere poole, siis on jõuda sellesse paika, kus on ohtrasti mereelustiku kalu, peajalgseid grilligi püüavad seda, toituvad ennast paksuks ja siis toovad kaasa oma siis seedetraktis sellist poolseedimata toitu ja loodus on selle asja nii täpseks ristinud, nad saabuvad harilikult just sel ajal, poeg koorub siis saavad seal poega toita. Kui aga juhtub, et kui juhtub, et jäävad hiljaks, siis on loodud veel üks käik varuks. Ja siis on isase seeder aktiliseks eriline nõre mida tema siis pojale annab ja, ja päästab poja ära, kui see liiga kaua ei kesta, see, see periood, mis temast ei ole, nii et täiesti imepärane see asi on ja kõige külmema aja seda tehakse, sellepärast et, et lind areneb kaunis aeglaselt ja siis võtab aega ikka päris mitu kuud, enne nagu vastab selliseks, et ta on võimeline selle merre kargama ja seal ise toime tulema, toitu hankima merest. Sulestik peab arenema nii kaugele ja ise ka suureks kasvama. Ma arvan, et enamusele kuulajatele viste meenusid sellesse jutu peale kohe see multifilm Pingviinipoeg, Lolo, aga kas seal lisaks inimesele veel näiteks ka imetajaid ringi liigub? Jällegi, eks need, nii linnud kui imetajad on kõik seotud merega, lõunaookeanile ja toidu saavad just sealt. Ja need siis on sellised kõige tavalisemate loomade hülged ja neid on seal Antarktikas viis liiki, kõige suuremad on lonthülged ehk merielevandid. No need suured isased võivad kaaluda oma oma neli-viis tonni viis meetrit pikad olla ja siis need on sellised haaremi haaremilaadse eluviisiga loomad, kes üks isane teenindab siis järelikult viitkümmet või sadat temast teisi isaseid sinna üldse ligi ei lase. Nii kaua see kestab, kui ta vanaks ja viletsaks jääda, siis, siis noored kasvavad tugevamaks ja ja vihase võitluse käigus siis isase, mina Juttavad jälle nii, see elu on nendel lonthüljestel, aga teisi Jürgen on ka päris palju seal ja aga kui me räägime nüüd nendest loomadest, kes Antarktise mandril lausa elavad ja sealt oma toidu saavad, siis ei saa küll öelda, et oleks neid eriti silmaga näha. Ja kõige suuremad on, ütleme, kolm millimeetrit. Kas on sihukeses tiibadeta sääskolme, millimeetri pikkune pelsica Antarktika, ma mäletan sellist nime või siis on sellised lühijalgsed Loimurid, kes just nende samadest sambla padjandites või siis vetika kogumites seal oma toitu leiavad. Ja siis on muidugi veekogude põhjas loomset, planktonit ja veel rohkem põhjaloomi aga need pole ka palju suuremad kui millimeeter. Kaks. Tiibadeta sääsk tundub üsna üsna imelik. Kelle verd seal imed on? Ega ta nüüd verre imegi ta on, ütleme nii, sugulane aga, aga naljalt kellelegi verd imeda pole ja et miks tiibu pole, see on ka selge, et kui seal nii tugevad tuuled on, siis ei ole mõtet lennata katsudagi. Ja ja see ongi kõik nagu looduse poole pärast, ilmselt on seal veel siis igasugu mikro ja makroorganisme lume jää sees. Ja mõistagi-mõistagi on mikroorganisme maa peal igal pool ja tartis pole erand ja ka seal Antarktika keskel, kus absoluutne külmarekord on miinus 89,2 kraadi. Ka seal leitakse lumest mehhanism. Nii et ega nad ei ei puudu ka sealt alt, et neid ei näe. Muidugi siis aga ka öelda, et elu seal ei ole, seda öelda ei saa. Ja mõnikord siis näiteks sellist asja esineb. Kui suvisel ajal lumi sulab, siis lume peale alanevad lumevetikad, mis värvivad mõnikord lumepunaseks kaugelt vaatorid verine või siis või roheliseks sinakaks, nii et neid varjundeid esineb. Värve seal mandril leidub, ei ole tegemist ainult sellise jäise, sinise külma mandriga. Ja eks lumi on õige mitut tooni, oleneb sellest, mis, mis värvi taevas seal kohal kummub ja ja ütleksin küll, et need loojangud on sageli fantastilised värvide poolest, kui pilved. Ka kohal on näiteks. Raadio kaks koolis läheb edasi, Antarktikast räägime. Enn Kaup, räägime nüüd siis inimestest sellel mandril, loomadest taimedest oleme rääkinud. Mida see inimene sealt mandritel otsib, mis ta sinna ära kaotanud on. No eks inimesele kui liigile on omane selline uudishimu, et teada saada, mis maailmas on ja eks siis selle tõttu see maailm ongi, ütleme ära avastatud poolt ja lõpuks jõuti Antarktikasse ja nagu ma ütlesin, siis, siis meie maamees oli esimene, kes selle dokumenteeris selle jõumehe sinna. Ma arvan, et eks esimene avastust tuhin tuli ikka sellest nagu mujalgi, et äkki on seal selliseid rikkusi, mis mis sobivad tarvitusele võtta ja riigid võistlesid selle käigus, et kes varem kohale saab ja kel rohkem õigust on. Üsna varsti selgus, et ega seal pealtnäha suurt midagi muud pole, kui, kui jääd ja lund. Ja seda suureks rikkuseks ei peetud. Võib-olla nüüd peaks suuremaks rikkuseks pidama jääda, sest et see on kõige suurem maakera mageveevaru, mis Antarktikas on ja ja kunagi võib seda tarvis minna. Neid projekt on olnud ka, et jäämägesid siis pukseerida madalamates laiustesse, kus on kõrbelihavest suur puudus. Tõsiselt pole see käiku läinud, aga eks näeb, mis tulevik toob. Ja ütleme, 100 aastat tagasi, siis käis nagu paljud juba teavad võitlus või võistlus lõunapoolus esmavallutamise pärast, mis lõppes siis sellega, et 15. detsembril 1911 norralane Roald Amondsen oma meestega sinna esmakordselt jõudis ja siis natuke rohkem kuu aega hiljem ka siis Robert Scott, briti impeeriumi esindaja oma meeskonnaga kaheksanda tagasi, kus nende uuringute käigus ja varemgi ja hiljem siis Antarktise rannik nagu enam-vähem kaardistada, et ära. Ja siis nagu väike väike vahe tuli sellele tõsisemale uurimisele, noh lennati ka Antarktika kohal ja aga siis aastat jah, meil on 50 aastat tagasi. Saadi aru sellest, et arusaamine, teaduslik ettekujutus maailmast ei ole täielikku, me õieti ei tea, mis seal Antarktikas on. Ja tõsisemalt, Arktika uurimine läks lahti siis rahvusvahelise geofüüsika aasta käigus 1957 58 ja siis töötasid seal 12, riigi teadlased töötasid seal väga edukalt, abistasid 11, andsid andmeid üksteisele edasi ja siis leidsid ka riigid, et et kõige mõistlikum tegevus Antarktikas olemise käigus. Kui sa seal oled olla ikka taheti igaks juhuks, et paljugi, mis maavarasid, on ka leitud seal väga mitmesuguseid ja ja hinnal isegi, ainult et nende ülestöötamine on raske ja kulukas. Ja siis, et tahaks kohal olla. Üsna siis sai selgeks, et ega midagi targemat kui teadvus seal teha ei ole, et see oleks kõige targem viis Antarktika kasutama ja kasutama hakata. Apoliitiline pool on siis see, et see manner nagu ei kuulu selles mõttes mitte ühelegi riigile otseselt, vaid vaid riigid omavahel kokku leppinud, et see on meie kõigi oma ja mingid reeglid kokku leppinud, kuidas seda siis kasutada, kuidas seal olla, kes seal tohib olla, mida seal teha? Nii see on, jah, see on küll hea näide sellest, kuidas maailma riigid suutsid. See aeg oli 1959, kui kui oli külm sõda ja, ja rahvusvahelist suhtlemist väga põnevad, aga siiski siiski jõuti kokkuleppele, et kuulutati Antartis selliseks rahu ja teadvuse Mandriks, kus igasugune sõjaline tegevus on täielikult keelata. Ja kus pühendatakse siis selle mandri looduskeskkonna uurimisele ja, ja nii läks, see leping sõlmiti, hakkas 1961 kehtima, kehtib siiamaani loodetavasti tähtajatult. Palju teisi riik on sellega ühinenud. Eesti ühines 45. riigina seitsmeteistkümnendal mail 2001. Nüüd on vist järgmine riik päevakorras, ma olen kuulnud Iirimaa, kes tahab ka ühineda, et tehakse teadust ja noh, ega seal ei ole keelatud sõjaväepersonali kasutamine. Aga neil ei tohi ainult relvi ligi olla. No mis teadust seal siis tehakse, me räägime tänases saates veel ka siis eesti ideest sinna eesti teadlaste ideest seal ka oma uurimisbaas üles seada, aga räägime, mis teadus seal seal teha saab või mida seal uuritakse? Uuritakse põhimõtteliselt kõiki loodusteadusi, sest et ükski loodusteadus ei, ei ole täielik, kui ta pole Antarktikast andmeid kogunud, olgu see geoloogia, olgu see metroloogia, olgu see järve teadus, merebioloogia kui need andmed Antarktikas puuduksid, siis siis teadvus oleks üsna üsna viletsas seisus, tegelikult võiks nii-öelda, eks need on ka siis uurimise käigus sellised saavutused. Leiti, et maakera pinnal võib temperatuur minna nii madalaks kui miinus 89 kraadi või siis nüüd muidugi leiti seal Antarktika jääkilbi all üks suur järv, õieti palju järvi, aga kõige suurem on siis vene ostoki jaama all on selline järv, mis on, ütleme Äänisjärve mõõtu. Aga palju sügavam, järve sügavus on üle 1000 meetria ja pikkus on 200 kilomeetrit. Järve jää on siis võib öelda seal oma neli kilomeetrit paks peal. Täiesti huvitav järv on olnud pool miljonit aastat vähemalt muust maakeskkonnast isoleeritud ja arvatakse, mitte keegi muu ei ela seal kui mikroorganismid ja võivad väga erilised olla. Aga kuidas on saanud nõndamoodi tekkida, et siis täpselt kahe nagu jääkilbi vahel on, on järsku järv, no see vesi peaks ometigi seal ju ka ära jääda. No eks seal all olev tõenäoliselt ikkagi ütleme siis sellised maa aluskivimid. Aga peal küll, kui mu peas on selgeks tehtud, võimalik, et maa sisemist soojust seal ka mõnevõrra tuleb, no kindlasti tuleb, see nüüd ei ole päris piisav selleks, et see ei arva ära jäetuks, aga veel on üks teine asjaolu ja see on see, et see neli kilomeetrite avaldab koletut rõhku sellele veele. Ja siis selle rõhuga v külmumistemperatuur pole mitte null, vaid on miinus kolm. Muidugi on seal sisse hirmus rõhk, siis on ta miinus kolm kraadi, siis valgust ei ole, aga, aga on kaunis head andmed juba arvamiseks, et elavad seal tõesti mehhanismid, sest sellest jääst, mis seal järve kohal on, on neid mikroorganisme leitud ja ei kahelda, suhted neid ka järves on, aga nad võivad väga erilised olla. Ütleme, kui liialdada, siis nad võivad inimesele kallale karata, mine tea, missugused nad on. Võib-olla teevad mingi haigusega, teistpidi võttes nad võib-olla on võimalik panna tööle ja mingisugusest hästi kasulikku arstirohtu valmistama, nagu mikrosageli teevad. Räägime veel nendest jaamadest, mis seal praegu on uurimisjaamadest korra käis läbi siin, et kunagi oli neid 12 või 12 riigi teadlased praegu läbisi väelaste Vostok, aga kes seal veerand? Ja siis olid 12 riigijaamad, nüüd on riike, kes seal uurimisjaama peavad, 28 juba. Ja lähetavad ekspeditsioone. Jaamu on nüüd rohkem. No viimane talv oli seal minu meelest, kas oli üks, 37 või kaheksa uurimisjaama. Ja suvel avatakse luga rohkem jaamu, sest et on aru saadud, et ei ole alati tarvis, et veeta talve seal, et et asja uurida, saab ka osa tööd automaatide kaela jätta, kes sel talvel oma mõõtmisi teevad ja andmeid lausa sputniku kaudu lähetavad. Võiks öelda siis nii, et talvel talun ammugi läbi, aga talvel siis Antarktikas tegutseb umbes 1000 inimest 28 riigi 30 607. uurimisjaamas, aga suvel nende arv võiks olla kümnekordistub, siis tulevad palju suurem hulk inimesi tuleb sinna teadust tegema. Ja muidugi siis on ka laevad laevade meeskonnad, lennukite meeskonnad. Ja suvel saab, ootab turistid suurte hulkadega. Nii et võib küll tunduda, et üsna selline kauge ja jumalast mahajäetud kant, aga vaat kui palju inimesi seal siis soovitan. Nojah, võiks, võiks öelda, turist on vist Antarktikas käinud aegade jooksul juba oma 300000, niisuguse hinnanguid on antud või, või lausa andmeid. Ja võiks vist rusika lei anda ka, et aegade kestel umbes miljon inimest Antarktikas on käinud. No me räägime hetke pärast edasi sellest, miks eestlased sinna pürgivad ja, ja milline on siis Eesti ekspeditsioon, peaks välja nägema ka siia vahele kuulama enne veel natukene muusikat. Raadio kaks koolis läheb edasi. Me räägime Antarktikas täna Enn Kaup, räägime siis, miks eestlased sinna taaskord jälle minna tahavad ja mida näiteks teie olete seal käinud? Ega see soov ei ole tekkinud nii-öelda tühja koha peale, et ma ütleks, et eestlastel on Antarktikasse väikese rahva kohta väga väärikas tegutsemisajalugu. Esimesed eestlased töötasid seal juba rahvusvahelise geofüüsika aastaajal ja, ja kokku on neid, kes on seal teinud uurimistöid või nendega seotud olnud oma 30 inimest. Ja teinud väga-väga mitmesugused uuringud, küll metroloogia, küll geoloogia, küll järve, teaduse, Hüdroloogia, botaanika, isotoopgeoloogia, klatsioloogia alal, ka on uuritud isegi meditsiinilisi probleeme seal. Nii et ühest küljest on seal palju tööd ära tehtud ja ja näiteks aastal 1987, kui kui Soome alustas Antarktika uurimist, siis siis neil sellist ajalugu küll eriti ei olnud seal tagasi vaadata. Ajalugu ajalooks, aga, aga Antarktika uurimine on ikkagi. Ma ütleks, et tänapäeva maailmakeskkonnale selle ette ennustamisel ja keskkonnajulgeolekule kaunis suure tähtsusega võib-olla isegi määrava tähtsusega võib võib ju juhtuda, et et keskkond, õieti ta muutubki juba ja on näha, et ta muutub kaunis kiiresti kliima soojenemise käigus, et sellest pääsu ei ole ja kõige targem on siis katsuda selgeks saada, mis siis juhtuma hakkab. Ja ega sellest muidugi aru ei saa, kui ei saa andmeid selle kohta, mis enne juhtunud on ja siin on üks hea hea näide sellest Antarktika jääd puuritakse ja jõutakse siis välja nendesse kihtidesse mis on moodustunud kuni miljon aastat tagasi. Nendes kihtides on siis salvestunud ka maa atmosfäär ja keskkonna tolleaegsed näitajad. Noh, näiteks on selgeks tehtud, et see süsihappesisaldus maa atmosfääris praegu on ikka väga kõrge, et viimase kuue-seitsmesaja 1000 aasta kestel pole kunagi nii kõrge olnud. Ja see on siis ka ühelt poolt nagu põhjuse seletus sellele, miks, miks meil praegu kliima nii kiiresti soojeneb. Otseses seoses andmed näitavad ka, et see tõus hakkas hästi järsuks minema aastal 1850 nõmmel, kui tööstusrevolutsioon hakkas tekkima süsihappegaasi rohkem hakati paiskama atmosfääri. Aga mida teie olete seal käinud uurimas? Saite korda, olete käinud? Jah, minu uurimus on seotud enam kõik järvedega. Ega, ega paljud ei kujuta ette, et Antarktikas järvi on, aga neid on päris palju ja väga mitmesuguseid on väikseid ja suuri on sellised, mis kattuvad jääga, mis suvel ei sulagi ära. Jääkatte paksus oli seal mitu meetrit. Ja neid, mis kunagi ei külmu ei külmu, sellepärast pesi osani soolane. Selles polaarkõrbes mõnikord järve veed on hirmsasti soolased, noh umbes nagu surnumeres Iisraelis 350 400 450 grammi soola liitris Ühes järves leituse, näiteks. On need sellised järved ka, kus polaarteadlane oma on seal nii-öelda vabal hetkel saab lasta lainetel kanda ennast ja, ja ei pea nagu ujuma, noh nagu surnumerest. No seda võiks, võiks proovida, kui, kui tahaks. Aga nüüd tuleb juurde see asi, et Antarktikas inimese käitumist eriti käiku, käitumist keskkonna suhtes reguleerib üks selline, selline regulatsioon, mille nimi on Antarktika lepingu. Madridi protokoll. See protokoll küll ei soosi sellist järvest ütlemist, et sa võidujärve seda veemasside kihistust kihistust rikkuda või sinna kogemata kombel lisada ka fosfori lämmastikuühendeid mis inimese kehast välja tulevad. Nii et aga varasematel aegadel muidugi ma mäletan, et et austraallaste ka oli, oli suvitamine jah, suvel olek laarsemani vaasis ja seal oli varem peetud. Järves isegi peavad uhkelt, nimetasid laarsemani ujumise meistrivõistlused. Seal oli ka venelasi ja, ja hiinlasi kohal, nii et eks see rohkem nali oli, aga aga eks kangamehed tahavad ikka ennast kasta. Külma eskaa. Eestlastel on idee sinna taas kord uuesti minna. Kui suur seltskond peaks olema kuu, täpselt nad seal lähevad ja mis on need sellised uurimisprojektid või ideed, mida siis seal tahetakse rakendada? Eestlasena võtnuks nõuks niiviisi mõelda, et see ressurss, mis kasutada oleks, ei saa ühelgi juhul olema suur ja tuleb hästi läbi mõelda. Ja, ja mõtteviisiks on siis kujunenud selline uurimislaev peab olema väike ja hästi manööverdada, võimeline kalda lähedale minema, et teha uuringut seal, kus teised oma suurte laevadega ei lähe. Ja uurimisjaam on mõeldud sellisena, et ta oleks kergesti teisaldatav, väike ja vajaduse korral ka ära tuua sealt kerge ja, ja et võimalikult väikseks muuta see inimmõju Antarktika keskkonnale. Seda nõuab otsekohe ka Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll, aga peale selle veel siis Eesti taha pole eriti väikese keskkonnamõjuga ja tuua kõik oma jäätmed sealt ära, mis, mis tekivad näiteks minekul on ikka see mõte, et teha sellist teadust mis annaks olulise panuse Antarktika uurimisse ja selle looduskeskkonnaajaloo. Selle kujunemise väljaselgitamise on plaanis uuringute geoloogia alal. See see ala Rossi mere piirkond, kuhu Eesti tahaks oma uurimisjaama teha. See on veel suhteliselt vähe uuritud, kuigi just sealkandis 100 aastat tagasi sealt lähtusid retked poolusele. Ja, ja seal on väga head võimalused uurimiseks ja ütleme nii, et suurem osa ikkagi on veel läbi uurimata sellest alast nii geoloogias aluspõhja areng ja hulkalism, näiteks Eesti planeeritava jaama läheduses kõrgub üks vulkaan, mis natuke suitseb ka. Nii et see vulkaan on seal märgiks sellest, et kogu see ala on vulkaanist aktiivne ja seda hulkanismi tasub uurida nii mere- ja all kui mandrijää all ja kas siis nendes nendel kaljudel, mis seal paistavad, siis on seal ka väikesel jäävabal alal hulgaliselt järvi ja järvede areng ja, ja nende reageerimine keskkonna muutustele, eriti kliimamuutustele, mis nüüd on väga aktuaalsed. See pakub väga suurt huvi, et kuidas, kuidas siis üks selline lihtsa elustikuga järv, kus, kus kalu ei ole, kus kõige suuremad elukad, paarimillimeetrised, vähilaadsed näiteks et kuidas, kuidas ta reageerib kliimamuutusele, kuidas ta on varem seda teinud ja kuidas tulevikus võiks juhtuda. Sealsamas on need, need jääkilbi jää nõlvad ja sealt on võimalik siis teha jääpuurimisi ja seda jää analüüsida ja mõelda selle nende andmete alusel, et kuidas need kliimamuutused olnud näiteks lähemas minevikus No kui suur see eesti ekspeditsioon peaks olema, mitu meest või naist sinna tuleks saata, et kõike seda teha. Mõeldud on ta mitu õlaru suurena mõeldud on nii, et see jaam koosneks kahest hoonest neli korda viis meetrit, kumbki üks on nii-öelda laborihoone ja teine on eluhoone. Ja seal siis normaalolukorras veedaks suve kuus inimest ja samaviisi siis uurimislaev ekspeditsioonilaev, mis nad sinna toimetaks, seal oleks 12 inimest kokku. Aga sel ajal, kui, kui nüüd ühed tulevad maa peale tööd tegema, siis jääb sinna ruumi rohkem, nii et on mõeldav ka. Et siis mõned saavad näiteks koostöös teiste riikidega sinna mandrile lennukiga ja siis teevad seal mereuuringud veel suurema hulgaga ja samuti saab siis laevale kutsuda teiste maadeuurijaid, sest et et ega ilma koostööta Antarktikasse kaugele ei jõua. Ja see on väga-väga viisiks eri riikide vahel, vahetada teadlasi ja andmeid ja koostööd teha. Millal see kõik võiks teoks saada, on teil mingi selline ideaalis aastaarv ka juba ette välja mõeldud? Kolm aastat ütleme, on intensiivsed saanud tegutseda ja projektid on kõik valmis ega seisa juhtuda ilma selleta, et valitsus nüüd seda ei toetaks. Kahjuks on küll läinud nii, et valitsus just hiljuti ütles, et Nemad ei pea võimalikuks toetada, mis on küll kahetsusväärne. Aga palju see maksma läheks. Ekspeditsiooni käivitamine, laeva ehitamine, jaama ehitamine ja siis esimesed kolm suveseysooni tegutsemist. See läheks maksma kuni 30 miljonit. Niisugune niisugune võiks summa olla. Aga seda summat teil kuskilt võtta ei ole, nagu ma aru saan. Tõepoolest ei ole praegu võtta nii, et on jälle üks mõtlemise koht, kuidas, kuidas asja edasi arendada ja mismoodi. Aga seda tööta ju jätkate, jonnide ju ei jäta olles seitse korda imesid ära käinud, see näitab, et lähevad, teil peaks olema tahtejõudu sellises looduses olete vastu suutnud panna, et küllap ka siin eesti suusate vastu panna sellisele nii-öelda noh, osaliselt võib-olla ka poliitilisele mõttemaailmale. No oleks ma üksi, siis, siis võib-olla tõesti mõtleks, et ehk aitab ka juba kuigi ise võiks seal teha ka veel tööd küll. Aga õnneks on ka teisi inimesi, kes, kes mõtlevad samamoodi, nii et siin ei ole jutt mõne inimese soovidest, neid huvilisi on meil rohkem. Ja on ka nooremaid inimesi. Et loodetavasti ei jää seisma. Kui tähtis on see selle institutsiooni juures, et lihtsalt eesti lipp oleks nii-öelda maailmakaardil siis ka sellel mandril olemas? Iseenesest see, et nüüd Eesti lipp seal Antarktika mandril on ainult lipuna maa, selle tähtsust väga suureks ei peakski. Aga tähtis on see, et Eesti oleks osaline niisuguses süsteemis nagu Antarktika lepingu süsteem, kus igal riigil on üks hääl ei sõltu sellest, et kui suur või väike riik on ja kõiki asju otsustaks Antarktika lepingu süsteemis konsensusega siis minnakse edasi, kui kõik on sellega nõus. Tegevus käib just selle nimel, et et uurida Antarktika keskkonda ja selle alusel teha järeldusi sellest, mis ma, kes kunagi tulevikus juhtuma hakkab, et see oleks üks tõeliselt ees rindlikus asjas osalemine. Olgu peale, et väikeste jõududega ega Eesti ei suuda maailmas üheski asjas domineerida olgu see sport või või olgu see mingi muu asi või osalemine Iraagis. Me võime igal pool väikese kaaluka panuse anda. Ja minu arvates see on üks koht, kus meil on selleks head eeldused. Ja võimalused, mis minu arvates ülearu suurt kulu ei nõua. Selle mõttega tänase koolitunniga võtame kokku, lõpetame aitäh teile, Enn Kaupmees, kes on käinud seitse korda ise Antarktikas ja kes praegu on siis geoloogia instituudi vanemteadur.
