Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahe eetris algab teadusrubriik puust ja punaseks, mis iga nädal toob teieni põnevamaid uudiseid viimaste nädalate teadusmaailmast ja aitab neid lahti võtta, pulkadeks teha puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning selle järgneval nädalal on mul siin abiks Aigar Vaigu, et vaadata pisut missis füüsikute töö vallast, on vahvat juhtunud. On saate rakett 69 saatejuht, Eesti metroloogia keskteenistuse juht ja väga tunnustatud teaduse populariseerija, meie saate püsikülaline siin juba aastaid rääkimas füüsikast. Ja mis oleks sobilikum uudis tänast tänasesse rubriiki? Kui üsna värske teadaanne tänavuste Nobeli füüsikapreemiate kohta, ehk siis möödunud teisipäeval kuulutati välja siis tänavused auhinna laureaadid ja uudis on küll värsked. Me teame, kes on laureaadid, aga tegelikult see töö mille eest neid preemiaid siis seekord jagati. Vähemasti üks nendest töödest on päris ammusest ajast pärit. Nii alustame siis sellest, et preemia anti mustade aukude alaste tööde eest ja siis poolpreemiat läks Roger Penrose-ile siis nii-öelda teoreetilise poole eest ja teine pool kohale teisele teadlasele, kes siis leidsid ühe musta augu meie Galaktika keskmest. Aga ilmselt me peaksime ikkagi alustama sellest algusest teoreetilisest poolest ja Albert Einsteini natukene kaugemalt ja võiks isegi alustada universumi algusest suurest paugust. Aga võib-olla natuke liiga kauge, kui alustada, võib-olla ma isegi oma jutus sinnani jõuame. Aga tõesti jah, Penrous siis isegi rohkem kui juba jah, 55 aastat tagasi avaldas siis ühe artikli teadusartikli, kus ta siis näitas matemaatiliselt ära, et jah, need mustad augud kud tõesti saavad ka tekkida, et kuigi see mustade aukude võimalus oli juba 1916. aastal näidata seda, et Einsteini üldrelatiivsusteooriast selline võimalus eksisteerib. Aga noh, üks pool vaata, on öelda niimoodi, et jah, põhimõtteliselt see asi on võimalik. Aga kuidas täpselt, aga ma ei tea, seda ei öelda ja nüüd vot Penrous siis suutiski seda siis näidata, et kuidas täpselt see must auk võimalik on. Et kahel mõõtmele ehk siis paberil joonistada oskab meist igaüks. Aga katsu sa ruumis rehkendada ja kui on veel neljamõõtmeline aegruum, siis ma arvan, et kõigil tähendab Henry enam-vähem jõhku juhe kärssama, nii et et see on ka õige, miks Penrous selle selle preemia sai, aga jah? 55 aastat tagasi ta seda selle avalduse et natuke naljakas, et kui mõelda Nobeli preemia statuudi peale, mis laius laias laastus ütleb seda, et noorele teadlasele eelmisel aastal avaldatud murrangulise töö eest, noh et siis see aeg ja ruum vähemalt füüsikapreemiaid jagada, siis on üsna selline suhteline. No seal neid uudis olnud, et tegelikult viimane kord, kui anti tõesti möödunud aasta lavastatud asja eest võis olla tõesti päris preemiate algusaegadel, sellepärast et teadvuse olemas on juba selline. Et mõningate asjade kinnitamiseks või nii-öelda vastuvõtmiseks kulub tõestamiseks pisut rohkem aega kui aasta, et selgub siin heal juhul 10 aastaga, mis selle avastuse tõeline väärtus on, teinekord isegi kulub 20 30 aastat ja me oleme ainult nende preemiate pealt, et kuidas neid Preimedi tõesti antakse ka nii-öelda erinevate etappide eest, ehk siis kui on võimalik preemiaid jagada, siis, siis ühe jupi saab näiteks see, kes pani nagu päris alguse sellel asjal järgmise jupi saab see, kes seda natukene edasi arendas. Kolmanda see, kes niimoodi võib päris punkti panime nagu praktikasse, teisel asja, et et ka see protsess võib kesta aastakümneid, et me antud juhul samamoodi ju, et selle teise poole preemiast jagasid need, kes siis Universumi keskelt Eestilt selle musta augu üles ehk siis selline nii-öelda praktilisem töö samamoodi väga hoolikalt tähtede liikumises järg, ajadused, nendega meditatsiooni põhjal tuletatud häda tuli seal tõesti tehasest meie galaktika keskel, punkt on varjatud, kes on justkui selliseid udu taga ja siis kaudselt nende tõendite kaudu tuleb siis leida, et jah, seal galaktika keskel see must auk peaks olema. Kuid nüüd ootame siin, ajasime juttu, et 55 aastat tagasi tegi, saab endale sama töö ja ja noh, praegu on ta juba üsna vana mees. Aga siis, kui ta oma selle töö tegi, olid oluliselt noorem, oli 155 aastat noorem ja umbes seal 30.-te keskel oli ta nii et tihti võib-olla nendest Nobeli preemiat, sest jääbki selline tunne, et need antakse mingisugustele vanadele inimestele. Aga see jah, vanadel inimestel, aga see töö, mis nad tegid, siis nad olid noored ja kuna see selle töö olulisus ikkagi selgub ajalises perspektiivis, et see hetk, kui see artikkel kirjutatakse, see avastus tehakse siis tal ei ole veel seda halvatuse kaaliust tuleb sellise nagu ajapikku, nii nagu lasen enda või oma kolleegi puhul vaatled, ajapikku tuleb ka endale seda kaalu juurde, et, et nii on ka selle, nende avastustega, millest Nobeli preemiaid antakse. Kuid mis need mustad augud üldse on, me siin räägime, räägime, aga sellest põhikangelasest mustast august üldse ei maini. Must auk ühelt poolt, et võiks öelda, et üsna selline igav objekt et et seal on lihtsalt nii palju massi, et aeg ja ruum on seal nii kõver, et het isegi valgus ei pääse sealt välja. Et selline kõik, mis sinna kukub, sinna ka jääb. Ja sellepärast neid nägu näha praktiliselt ei olegi võimalik, sellepärast et see on üks väike Väike-punkt universumis, kust kuna välja midagi ei jõua, siis me nii-öelda siis me ei lähe. Küll, aga mida me näeme, me näeme seda, kuidas sinna sisse asjad kukuvad. Aga nüüd sissekukkumine on selline natuke naljakas termin selle koha pealt, sest musta auku on ju ikkagi kolmemõõtmelises ruumis augu puhul. See on ikkagi nagu tasapinnaline asi. Tänaval on auk sisse sinna nagu kahes mõõtmes, laastud sisse, aga musta Okson kolmes mõõtmes. Kujutage nüüd ette auku kolmes mõõtmes, et kuidas sinna sisse kukkuda. Aga tegelikult ju see oli siin eelmisel aastal suur suur uudis, kui suudeti teha esimene pilt mustast august ehk siis õigemini sellest nagu ainest, mis on sinna sisse kukkumas või seal ümber ja seal ümber ja no kuidas sina panustad, et kas selle pildi tegijad, noh, ma ei tea, seal 20 või 30 aasta pärast saavad ka Nobeli preemia või mõne muu tähtsa. Ma arvan, et võib-olla pigem mitte, sest see pilt on küll ilus. Aga see aasta saadi preemia selle eest ära, et näidata, et need on põhimõtteliselt võimalikud. Ja nüüd tuli lihtsalt otsida seda. Eks see võiks öelda niimoodi, et kas Nobeli preemia oleks pidanud andma sellele grupile, kes esimesena inimgenoomi kirja pani. Et DNA on, on olemas. See oli oluliselt olulisem teadmine kui see, et me nüüd selle kirja panema, et seda võiks võrrelda natuke sellise noh, ma ütlen, et see musta augu pilt, mis tehti, see võiks saada ikkagi sellise nagu füüsikafotograafia väga tunnustatud preemiaga, kas Nobeli preemiat tagada, selle eest, ma ei tea, aga noh, mina ei kuulu sellesse komiteesse, kes seda valib, nii et see ei ole minu otsustada. Eks seal on ikkagi mingi no peab olema nagu avastus, kuigi jälgib noh näiteks kui sa tõid genoomi mängu, siis selle tehnoloogia, mille abil seda kärjestati, et sellest on küll antud preemiaid ja samas nagu need, kes täna, kas seekord seda teist poolt jagasid nii-öelda see avastus, et meie galaktika keskel on ka üks must auk, kui, nagu ootuspärane sinu arvates see oli, et et, et seal kookon võib nagu öeldud, kui teooriast tuleneb, et seal on need siis veel otsimine on kajalisse lihtsalt selline tehniline TÖÖ natukene Nende teiste preemiate saajate töödega ma ei ole nagunii kursis, et ma ei tea ja ei tunneta selle sellist nagu fenomenaalselt seal Penrouci teoreetiline käsitlus sellest, et jah. Et see must auk on võimalik, kuidas see täpselt võimalik olnud, see, see on minu jaoks tundub nagu selline. Ilusa. Olgu, nii tõesti TEMA matemaatika oskused, paistab, et olid fenomenaalsed, on ju öeldud, et see nii-öelda tema täiendus sellele Einsteini teooriale on kõige olulisem täiendus sellele instini teooriale üldse pärast insteni ennast tehtud on ja Penrous ei ole nii-öelda ühekülgne teadlane, ta on ka veel üsna palju ilma teinud ka. Võiks öelda, nagu mosaiigi ladujana eksis Penrose mosaiik, mis kirjeldab selliseid peaaegu korduvaid sümmeetrilise struktuure, mis tegelikult ei ole üldse sümmeetristega korduvad. Väga põnev sa, sellega saavad meie kuulajad kindlasti ise tutvuda, kui võtavad ette Google'i ja saavad seda otsida. Meie aeg tänaseks on ümber saanud Arko Oleski, Aigar Vaigu tänavat kuulamast. Arutasime natukene tänavuste beeli füüsikapreemiate üle. Ja uue uudisega oleme eetris juba kolmapäeval kuulmiseni puust ja punaseks, puust ja punaseks.
