Vesti. Ja. Nüüd ma lähen, valmistan piima. Nemad on kaksikud, umbes nädala vanused põdravasikad,  kes jäid mõne päeva eest ilma emata. Nüüd on nende ainus võimalus ellu jääda inimese hoole all. Igal kevadel, kui loomariik kasvatab järglasi tuleb teateid  orvuks jäänud loomalaste kohta. Kahjuks on paljudel juhtudel inimtegevus viinud pojad  vanematest lahku. Võib-olla mäletate viigerhülgepoega, kellele sai  saatuslikuks inimeste liigne uudishimu ja looma tegelike  vajaduste mittetundmine. Sarnase mustriga lugusid juhtub ikka ja jälle. Ju. On heas tahtes tehtud valesid otsuseid, ehk  siis siinkohal peabki nii-öelda käituma vastavalt liigibioloogiale. Mis on nende jaoks normaalne ja, ja andma neile laste  nii-öelda loomavanematele Õiguse neid loomalapsi edasi kasvatada, ema instinktid,  ka looduses on väga tugevad, enamik loomi,  praktiliselt kõik võtavad oma pojad tagasi isegi siis,  kui inimene on neid katsunud ja, ja me ei tohiks teda sealt  ära tuua. Ja kui on ta koju ikkagi toodud,  siis tegelikult peame ta tagasi viima. Ja ta annab oma emale ise märku, et näe,  mamma, ma olen siin. Mulle süüa. Vood ternes kitsepiim ja me anname praegu kaks,  200 milliliitri korraga viis korda päevas,  esimene kord varahommikul ja siis viimane kord me anname  umbes 12 öösel. Kuidas kitsepiim põdrale just sobilik on,  teised piimad ei sobi. Ja teine piim ei sobi, sest. Lehmapiimast on palju laktoosi, aga kitsepiimast on vähem  sama nagu põdra no piima ja. Oi minu jaoks jah. Inimene ei suuda kunagi olla nii hea loomalapsevanem õpetada  neid oskusi üleskasvatamine ehk siis mingi toidu talle ette  viskamine söötmine on väga väike osa sellest  rehabiliteerimise või abistamise protsessist. Mis nende põdravasikatega juhtus, kuidas nad siia said? No minu nii esmane info oli see, et ongi leitud kaks põdravasikat. Ja et küsiti, mis edasi saab. Mina pakkusin seda, et nad peaks jääma kindlasti loodusesse  sinna paigale ja tuleks inimestel nagu nii-öelda taanduda. Ja siis järgmine info, mis minuni jõudis,  oli see, et need nad ei olegi tegelikult looduses,  vaid nad on tulnud ise asulasse. Et asulas on neil edaspidi väga väike tõenäosus uuesti emaga  kokku saada, et see on lihtsalt erijuhtum. Kas nad olid eksinud või olid nad siis põgenenud metsast,  sellepärast et sealsamas piirkonnas oli toimumas kaitseväe  suurõppus ja, ja lihtsalt palju masinaid  ja mehi liikus seal keskkonnas, kus need põdrad olema  oleksid pidanud. Et tõenäoliselt nad lihtsalt selle müra eest liikusid,  liikusid ära ja sattusid siis inimasulasse,  mis nendest kaksikutest põdravasikatest edasi saab? Antud juhul need kaksikud lähevad siis Elistvere loomaparki,  kuna nendel oli võimalus neid veel endale võtta. Saan ma õigesti aru, et lõputut ruumi selliste orvuks jäänud  metsloomade poega jaoks tegelikult ei ole,  meil ei ole loomaaedu, kuhu pidevalt neid viia. Jah, ka Elistares on luba pidada nelja põtra,  kaks on neil minu teada hetkel olemas, et praegu needsamad  kaks saavad sinna veel juurde minna ja rohkem me ei saa  Elistere endale paraku juurde võtta. Minu teada ka Tallinna loomaaias on sõralistega olukord selline,  et neid pigem on seal liiga palju ja neid juurde ei taheta. Ja, ja sellist kohta ei ole ja ei ole ka mõistlik pidada,  et et metslooma koht on ikkagi metsas, aga mitte loomaaias. See toone kurg sai autolt löögi. Õnneks on ta mõne päevaga toibunud ning saab pärast  imeloomade seltsis taastumist ja tervisekontrolli jälle vabadusse. Lind toodi tagasi paika, kus ta leiti. Eestis praegu riiklikku keskust, kes metsloomade  abistamisega tegeleks, pole. Samas on teada, et inimesed on ka oma algatuslikult pannud  kokku gruppe et hätta sattunud loomi abistada. On see hea või halb? See on kahe otsaga asi, et loomulikult. Abi nendest on, et, et meil endalgi on tihtipeale vaja kohta,  kuhu see nii-öelda vigastatuna leitud loom või,  või nagu Põrutada saanud loom toimuma, viia murekohaks nende  vabatahtlike abistajatega on see, et tihtipeale neil ei ole  nende loomade hoidmiseks vajalikke tingimusi,  kus oleksid täidetud. Noh, siis hügieeninõuded, ohutuse nõuded,  loomale liigispetsiifilised nõuded, mis tal on noh,  selleks paranemisperioodiks vaja ja tihtipeale ei ole nendel  inimestel ka veterinaarharidust, et neid loomi ravida,  otseselt tulevikus on siis keskkonnaametil plaan ise neid  inimesi nagu koolitada kindlasti seda väljaõpet vaja on kas  või esmast väljaõpet, et kuidas see, see vigastatud loom  sealt kinni püüda niimoodi, et ta täiendavalt rohkem viga ei  saaks kuidas seda transportida. Ja, ja teisest küljest siis see, et, et oleks inimestel teadmised,  kuidas neid ravida või, või siis lihtsalt hooldada. Kas inimene tohib ise midagi selle loomaga peale hakata,  kes võiks abi vajada? Seaduse järgi tegelikult inimene ise ühtegi looma puutuda ei  tohi või selles mõttes looma metslooma loodusest eemaldada. Eraisik ei tohi, et looma tohivad aidata päästeameti inimesed,  keskkonnaameti inimesed ja siis need, kellel on  keskkonnaametilt saadud vastav volitus. Kõige mõistlikum on helistada keskkonnainfo lühinumbril 13 13. Alati see vastus, mis sealt tuleb, et ära vii seda nunnut,  kakku või kitse või jänesepoega endale kodu. Alati see ei meeldi inimestele, aga see vastus on  selle looma jaoks kõige parem. Inimese sekkumine loomade igapäevaellu pole enamasti vajalik. Päris kindlasti on abituid ja vigastatud loomi,  kellega inimese tee ei ristugi. Kui neist saab teiste metsloomade toit, on see elu loomulik käik. Üle-eelmisel nädalal oli ühe saarmaa preili jaoks uue  võimaluse ja tagasi loodusesse pääsemise päev. Selle saarmapoja taust on selline, et eelmine aasta on ta  orvuks jäänud väikse pojana. Nüüd ta on olnud aasta otsa hoiul sedasi,  et tingimused, kus ta oli, oleks võimalikult looduslikud,  et ta säiliks inimese pelglikkus. Ja järgmine asi on nüüd leida talle jälle niisugune sobiv koht,  kus tal oleks võimalik oma metsaelu jätkata. Kas igat looma peab aitama, kuidas seda otsustada? See on tegelikult juhtumipõhiselt erinev ja,  ja selgelt ühte ühte näidet nagu tuua on keeruline. Riigi üldine huvi on see, et suuremat tähelepanu pööratakse  nendele liikidele, kes on nii range kaitse all,  et sisuliselt nende iga isend on oluline. Et teiste liikide puhul panustatakse rohkem nende elupaiga  nii-öelda parandamisesse ja säilitamisesse Üldine põhimõte on see, et rehabiliteeritakse ainult neid loomi,  kes pärast iseseisvalt looduses hakkama saavad. Et siia võib-olla oleks hea näitena tuua varasemalt üles  kasvatatud karupojad. Kes on loodusesse tagasi lastud, et enamasti nendest on  kujunenud välja probleemisendid, kes jäävad inimesest  sõltuma ja käivad otsimas süüa, mida nad on harjunud inimese  käest saama. Rehabiliteerimise eesmärk ei ole tekitada eksootilisi  lemmikuid inimeste jaoks, seega rehabiliteerimise eesmärk  peab olema tervenenud. Sajaprotsendiliselt funktsioneeriv nii füüsiliselt kui  ka vaimselt isend, kes suudab looduses toime tulla. Kõige olulisem on meeles pidada, et metsloomade koht on  vabas looduses.
