Elu merre suubuvates jõgedes muutub nüüd palju huvitavamaks  kui enne, sellepärast et siin on teel ühed väga põnevad elu. Ja nad peaksid olema siin nendes torbikutes. Oh, siin on hääled juba kost. Oot-oot-oot-oot. Kus tuli kuskil oli hääl. Siin ongi, see on sees. Nii kuidas me teda näeme, nii, siin tor otsas on selline. Uus kork. See huvitav kala moodi veeloom polegi kala. Ta on jõe silm, kes koos ojasilmu ja merisutiga troonivad  Eesti aunas kui kolm ainsat sõõrsuude ehk lõuatute esindajat. Juuli lõpus augustis algab merre suubuvates jõgedes  jõesilmude kuderänne. Eesti loodushoiukeskuse kalauurijatel on neil päevil kiired ajad. Meeste ülesandeks on koguda nüüd ja ka aastaringselt andmeid,  mis aitaks välja selgitada silmude leviku  ja arvukuse muutusi. Ongi selline lugu, et, et nende samade silmude jõe silmude  kohta ikka enam-vähem on teada üht-teist sellepärast,  et neid juba püütakse, nii palju inimesed tunnevad nende  vastu suurt huvi aga neil on ka olemas väiksem vend. Keda kutsutakse oja silmuks ja siis oja silmu kohta kahjuks  Eestis info on üsna kesine ja siis nüüd me täiendame seda  infot enda uurimistööde käigus ja üpriski olulisel määral  ja eriti just veel selle ojasilmu asjus. Mis Oja ja jõe silmu eristab? Teda polegi päris eraldi liigid. Nii väga eraldi nad on nagu ühe ühe looma kaks vormi  kutsutakse neid satelliitliikide ks või paarisliikideks  nii-öelda suguküpsetel isenditel on väga lihtne vahet teha. Jõe silm on umbes nii suur noh, selline 35 sentimeetrit,  isegi 40 sentimeetrit pikk, võib ka mõni üksik pikem olla. Aga oja silm on selline nagu pliiatsi suurune,  aga seal on üks konks. Seda sugu küpset oja silmu näeb ainult kevadel selleks et  teada saada, kas seal jões oja silmu ka on. Selleks tuleb käia kevadel, kudemis ajal,  püüda neid konkreetselt suguküpseid oja silma  ja siis on võimalik teha kindlaks Järgmised silmud jätame siit koorkülast ära. Kus saab märgisega? Hoiab kinni? Ei taha välja tulla. Veel veel. Miks on vajalik praegu silmusid märgistada,  mida te sellega teada saate? Kastamisega me saame põhimõtteliselt nagu kolme asja kõige  laiemas plaanis teada, esiteks kuidas nad liiguvad. Ehk siis nende rändetempot, et me näeme,  et täna ta on siin võib-olla nädala pärast on seal kuskil  ülesvoolu läinud, sest igal märgisel on oma number,  individuaalne märgistamine käib. Teiseks kui me teame, et meil on siin näiteks 100  märgistatud silmu ja kui me püügiperioodil saame neist 40  protsenti kätte siis me selle järgi saame järeldada,  et, et me püüame 40 protsenti siia sissetulevatest silmadest kinni. Ja siis me saame vastavate koefitsientide alusel arvutada  välja selle, et mitu kala siia üldse tuleb. See on see esimene osa ja teine, et kui suur on püügisurve. Meil on nii huvitavad suud ja sealt vist tulebki see nimetus sõõrsuu,  sõõrsuu või lõuatu, nagu näed, tal ei ole selliseid lõugu,  tal on jah selline suu lehter ja üks huvitav asi veel,  näe, kuidas ta hingab, vaata. Tal ei ole ka lõbusaid. Tal on sellised, siit on näha välised lõbusad pilud nende  kaudu siis hingab näe pumpa, siis tal ei ole paari suimi  kõhuuimi ja rinnauimi nagu tavalisel kalal. Ja ühesõnaga ta on ikka ise värki isevärki loomad. Söövad värsket elusat kala, eelkõige seda kala,  mis kalanahka ja mitte päris, nad võivad väiksema kala,  võivad nad nad nad haagivad ennast niimoodi kalale külge  kinni ja siis hakkavad keelega puurima talle auku  ja samal ajal pumpama seda kraami söödavat kraami,  ehk siis kalakudesid endale seedekulglasse  ja siis hakkavad noh, sellest toitu. Väiksemad kalad nagu kilu ja räim võivad silmu  parasiteerivast söömisviisist surra, kuna tülikas loom  kurnab nad liigselt ära. Silmud on üle loetud, kõik vajalikud andmed on kirjas  ja lähevad tagasi vette. Täiskasvanud silmusid, me nägime aga kus peidavad ennast  silmu lapsed ehk silmu vastased. Kohe saame näha. Tegelikult nende vastsete ehk liivasonglaste elu ongi selline,  et pärast seda, kui koetakse ära silm koeb kärestikul  ja siis nad natuke allavoolu sätivad ennast põhja põhjasettesse. Silmu vastseid kutsutakse liiva songlasteks sellepärast,  et nende loomulik elukeskkond on siinsamas liiva sees. Mida selline liivasonglane sööb? Ta sööb veest hästi pisikesi igasuguseid söödavaid osakesi  ja ta ja ta sööb niimoodi, et ta pistab pea liiva seest välja,  tal on siin nagu selline väike mütsinokk püsti  ja siis vesi voolab. Ja siis siis ta laseb vett endast läbi ja sõelub välja sööda kraami. Jõesilm veedab vastsena neli-viis aastat jões. Seejärel teevad nad läbi moonde ja muutuvad täiskasvanud  jõesilmu sarnaseks hõbedaseks ning siirduvad mereelule. Meres kasvavad silmud paari aastaga täiskasvanuks  ja tulevad siis sügisel tagasi jõkke. Jões talvitudes küpsevad Emastel ja isastel silmudel sugurakud. Mais, juunis koevad nad kärestikulistel jõelõikudel  ning seejärel surevad. Mõelge, kui üks emane silm koeb 50000 marjatera  siis sellest jõuab omakorda täiskasvanuikka  ja kudema ainult kaks silmu. Sügisel silm tuleb siis jõkke ja tuleb siia talvituma  valmistuma järgmisel kevadel tavaliselt mai juunikuus  toimuvaks kudemiseks. Tähendab, tuleb jõkke, siin enam ei toitu,  tal isegi kaob seede kulgla ära, ta ei saagi toituda. Kui ta ei toitu, siis ta ju nälgib ja selle ajaga ta  loomulikult siis kaotab kaalus. Aga mis on eriti huvitav, on veel see, et ta kaotab  ka pikkuses, kala muutub kergemaks ja lühemaks. Nii et silm selle talve jooksul, kui ta ei söö läheb mitte  üksnes kaalu mõttes väiksemaks, vaid ka tõmbub kokku. Millised on silmude elupaigavajadused, kus neile meeldib elada? No silmul peab elupaik olema mitmekesine,  selles mõttes, et erinevates elufaasides on vaja erinevat elupaika,  nii selline elupaik, kärestik ja. Kellele sobib, selline on vajalik kudemisperioodil silmud,  koevad käredama koha peal. Nii siis pärast seda on vaja, et see väike silm vastne  ehk liivasongla ehk liivasonglane leiaks endale mõnusa vaikse,  sellise liivase põhja põhjaga koha, kus kaevuda  ja seal siis elada. Jõesilmudele on oluline ligipääs kärestikele. Inimese rajatud rändetakistuste ületamiseks on kalade  ja silmude vabaks liikumiseks ehitatud pääse  mis tihtipeale on läbimatud. Selle truubi puhul oli niisugune häda, et lihtsustatult  öeldes ta alumine ots oli ehitatud veepinna kohale õhku  umbes nii palju vesi sealt kuk, kus alla  ja silmu jaoks selline sõlm nii-öelda oli täiesti võimatu  läbida ja siis leiti selline väga efektiivne  ja hea lahendus, et et tõsteti seda. Veepinda sellesama tehiskärestiku abil, mida me siin nägime  selle tulemusena praegu on see truubi juures veetasemete  vahe kadunud ja lisaks on siin hästi suur Suur selline väärtuslik kärestikuala, kus saavad silmud  ja harjused ja meriforellid ja kalad saavad siin elada  ja paljuneda, nii et väga hea lahendus. Jõe silm on uskumatult võimas kuderändur,  kes võib takistuste puudumisel läbida lausa sadu kilomeetreid. Meil on ju väga hea näide Koiva jõe vesikonnas,  seal lõunapool näiteks Vaidava jões silmud on kohal,  kuigi merest on see 300 kilomeetrit ja rohkemgi. Silmadel läheb üldiselt täitsa normaalselt,  et. Teda püütakse, jätkub püügiks ja püütakse just sellisel moel,  et populatsioon kui niisugune või populatsioonid ei ole kahjustatud,  et ülepüüki ei toimu. Aga üheks määravaks teguriks on see, et kui palju on  paljunemise kudemise võimalusi ja kui nüüd mõelda näiteks  kui palju veel potentsiaalset koelmuala näiteks Pärnu  jõestikus Sindi paisu taga, kui tohutult palju seal võiks  olla silmu kudemist ja kui palju silmu sealt juurde võiks tulla,  siis selles mõttes on veel kõvasti arenguruumi.
