Mina olen Liisi Koikson ja me oleme praegu Saarde vallas,  Klingi Nõmmes. No esimene selline suurem olulisem album,  mis ma salvestasin, oli ju väike järv, selle nimeks sai  väike järv. Ja praegu, kui ma seda laulan, siis ma alati mõtlen just  selle järve peale. Ta on ka natukene niimoodi ära peidetud ja. Kala ütleb seal Ühesõnaga, sellel järel on oma saladused nagu näha,  seal elavad mingid loomad, keda me praegu ei näe. Nagu tundub, et on niisugune vaikne pind  ja midagi väga palju ei toimu, aga ometigi on seal tohutult  palju elu sees. Seda pilti ma alati kujutan ette, kui seda lugu laulan  ka ja see tekst selle teksti kirjutas In Boil  ja ta väitis, et sellel hetkel ka kirjutas  selle nagu minu pealt või see, selline noor inimene,  kes mina siis sel hetkel olin, et. Vaga vesi, sügav, sügav põhi loodetavasti  siis ju keegi ei teadnud veel, mis. Mis minust saab, aga. Ta. No õnneks minu elukaaslane on ka selline Koriluse fänn, kui on selline seenehooaeg ikka suhteliselt  alati käime korraks läbi, siis. Vaatan me nagu väga mitmeid tunde siin võib-olla ei veeda,  et see ei ole nagu nii oluline, et kas me saame midagi  või ei saa. Aga jah, kui uke seeni tuleb, siis tema on söögitegemise fänn. Siis minul on lihtsalt hea meel, kui tema leiab endale seeni. Niigi. Hüpata. Ja see on meil hea batuut ka siis omal. Veel tahad? Ma pean tunnistama, et ma olen viimasel ajal,  ma tunnen, et ma olen pigem linnastunud,  olen pigem linnainimene. Kuigi ma olen siin üles kasvanud. Aga siis, kui me jälle satume siia käima  ja tulema just siia metsa. Siis mul nagu tekib selline Aukartus, või siuke respekt või austus selle kogu  selle olukorra üle. Et mina olen siin üksi, see mets nagu võtab mind. Võtab mind vastu täpselt sellisena, nagu ma sellel hetkel  oma elus olen kuidagi selline. Ma ei taha, et sellest nagu mingit liiga esoteerilist asja teha,  aga aga see on selline. Niisugune rahuhetk. Ja. Paar aastat tagasi kirjutasin lastele Ühe laulu kirjutasigi just sellest, näiteks ella,  kui ta kasvab suureks, tahab minna elama näiteks Brasiiliasse. See, et mina olen temaga siin metsas käinud,  et ta teab, et kukeseen on kollast värvi  ja et sellest põõsast saab pohli. Ja et me oleme koos jänesekapsaid söönud. Et ma arvan, et need hetked No vot, sa tahad jälle segased, ma tean Et need hetked nagu toovad Toovad teda mõtetes tagasi, kui Brasiilias on mõnus  ja soe, aga et ma tahan minna sinna Eesti metsa,  ma tean, kui mõnus seal on ja õhk on värske  ja ja kui ma kõnnin või sõidan mööda Eesti maanteid suvel,  siis siis need põllud ja tohutu taevas, mis mulle vastu vaatab,  et see kõik isegi kui vihma sajab, siis on  ka hästi, nii et et võtta kõike seda nagu Nagu kingitust, mis mulle tundub, et inimesed järjest rohkem  ongi hakanud võtma noored inimesed ka, et kõik saavad  sellest aru, et et see on. See on suur asi, see on eriline koht. Kuhu meid siia on. Niimoodi paigutatud. Jaa.
