Mõned üksikud taimed on siin ka servas näha,  sa lähed nii serva peale ta kasvabki siin ääre peal. Kuidas kaitsta märkamatuid, üliharuldasi taimi,  hävimisest? Nõrganärvilised, ärge teie praegu meiega kaasa tulge. Kärbsefarm, mis suudab kasvatada vaklu nii loomade kui  inimeste toiduks. Järglaste ilmale tulekut ei usalda isasliidrikud ainult  emaste hooleks. Me läheme vaatama ühte taime, mis kasvab Eestis looduslikult  ainult ühes kohas, siin Lasnamäe klindil  ja see taim praegu õitseb. Praegusel kliimamuutuste ja liikide massilise hävimise  ajastul on maailma botaanikaaedade üheks olulisemaks  ülesandeks elurikkuse säilitamine ja kaitse. Tallinna botaanikaaed tegeleb lisaks taimede näitamisele  ka kaitsealuste liikide uurimisega nende looduslikus kasvukohas. Siin on siis mägi kadakaera üks põhileiukoht. Et. Kui me teda nüüd siit vaatame Siis on mõned üksikud taimed on siin ka servas näha. Sa lähed nii serva peale ta kasvabki siin ääre peal. Jah, et varasemalt on ta kasvanud kogu selle ala ulatuses,  aga nüüd on ta kahjuks surutud ainult sellistesse  väikestesse servadesse ja nurkadesse. Ja Mägi kadakaer on siis meil jääaja jäänuk  ja ta on siis meil siin kasvanud. Umbes 10000 aastat. Siin serval on järjekordne selline puhmas,  et kuidas ma selle mägi-kadakaera ära tunnen. Sa tunnedki ta ära just selle puhma järgi,  et ta moodustab selliseid laigukesi ja, ja ta see laiguke  näeb välja selline natuke hallikas ja niisugune madal  ja kindlasti on ta kõige paremini ära tuntav võitlemise ajal,  et tal on väga ilusad suured sellised valged õied. Siin Lasnamäe klindil on nüüd temaga olukord üsna nutune,  et tema seisund on järjest halvenev ja tema arvukus järjest väheneb. Et kuna mägi-kadakaer on hästi valgus, lembene taim,  siis ajalooliselt on klindi metsa alati raiutud. Aga praegusel hetkel seda raiet enam ei toimu  ja kliendimetsas on puud väga kõrgeks kasvanud  ja nad varjutavad tegelikult seda klindi serva. Ning teiseks on muidugi suur probleem tallumine,  et nagu me siin näeme, on tegelikult see maapind väga suure  tallumise surve all ja kahjuks nad talluvad  ka taimede peal. Ja siin klindi serva peal kasvab eriti efektne puhmas seda  mägikadakaera ja tal justkui nagu mulda eriti palju vaja polegi. Just et ta on kohastunud toitainete vahestel pindadel  kasvama ja ta ei vaja ka väga palju niiskust,  et niimoodi ta siin on, et tema selline põhinõudlus ongi valgus. Ja üksikuna siin on neid teisi puhmaid jälle lähedal. Ja suure tõenäosusega on ta sealt ülevalt,  kuskilt on see seeme siia alla kukkunud ja et niimoodi ta  siis enamasti ka levib, et need seemnekesed tulevad sealt  ülevalt ja jõuavad siia ja hakkavad kasvama. Ja siin on muidugi näha ka näide sellest inimmõjust,  et siinsamas kõrval on klaasikillud ka, mis on sealt ülevalt kukkunud,  et sellises kohas elabki meie esimese kaitsekategooria alune taim. Tegelikult on üks koht veel, kus mägi kadakaer Eestis kasvab,  see on siin botaanikaaias, te olete toonud ta siia siis. Jah, et 2000 seitsmeteistkümnendal aastal kogusime  Maarjamäelt Mägi kadakaera seemneid ja külvasime  nii siia kui ka laboris, kasvatasime taimed ette  ja istutasime siia välja. Et kogu selle töö siis eesmärk on luua meile selline seemnevaru,  et me saaksime siis Maarjamäel, teha tugiasustamist  ja taasasustamist populatsiooniseisundit,  siis parandada. Nüüd me läheme teist haruldast taime vaatama püst kivirik  ja ka see õitseb praegu. Siin ta ongi, jah. Ja see pisikene, selline pisike, märkamatu ongi,  siin on õitsev taim. Väiksed valged õied, tegu on siis esimese kaitsekategooria taimega,  millel on Eestis loetud leiukohad. Vähe jah, et piirkonna mõttes jääb neid alla 10. Ja mis koht see on siis jällegi selline klindipealne,  et kuidas see näiteks selle kadakaeraga võrreldes erineb. Et nad tegelikkuses kasvavad üsna sarnastes tingimustes,  et samamoodi ka maarjamäel on mõningates Püsti leida, kui kadakaer oli selline puhmastega  ja selline nelgiline vist eks ju. Mis taim, see püstkivirik on siis kivirikuline  ja tema nüüd ei ole püsik sõna otseses mõttes,  kui mägikadakaer on püsik taim, mis tähendab seda,  et ta on ühe koha peal, see taim hakkab kasvama,  ta kasub seal aastaid muudkui suuremaks ja suuremaks. Aga püstkivirik on? No poolteist aastat on tegelikult õige vanus öelda. Nüüd kui ta siin uitseb, valmivad seemned,  need kukuvad maha. Nendest seemnetest sügiseks peaks kasvama niisugused  kodanikud rohelised. Need jäävad siis talvituma siia ja järgmine kevad,  need kodanikud hakkavad ruttu ruttu edasi kasvama  ja kuskil siis mai lõpus juunis uuesti õitsema. Ja see taim sureb ära pärast õitsemist. No ja siis ikkagi ta eritab seemneid ja hakkab loodetavasti  uuesti siin klindil kasvama. Jah. Just aga tema puhul ongi, et me väga vähe infot teame,  et mis, mis tingimused need on, et mis mõjutavad tema  siis idanemist ja ka edukat paljunemist. No nii, need on nüüd väiksed püstkivirikud,  siis jah. Ja see on meie püstkiviriku katse. Kus me siis katsetame Eesti eri kasvupaikadest kasvavate  kivirik elujõulisust, missuguses kasvupaigas kasvavad  kivirikud on kõige tugevamad ja jäävad ellu  ka rasketes tingimustes, mis sa nüüd praegu tegema hakkad  siin praegu ma hakkan nüüd graafiku järgi kastma meie katsetamegi,  just seda, et kuidas need kivirikud käituvad. Erinevates niiskustingimustes kastmine käib automaat  pipetiga sest need kogused on siin milliliitrit  või veelgi vähem. Nii, ja täna, täna ma kastan ainult musta äärega topse. Et meil on erinevad, metoodiliselt erinev,  milliseid me just kastame, ei tohi sassi ajada täna musta  äärega topsida kastmiskord, igaüks saabki  siis täpselt ühesuguse koguse vett. Praegu tundub küll, et nüüd see katsetops on niisugune suur pirakas,  aga ma näitan, mis siin tegelikult sees on,  et siis petab, ma arvan, päris ära ei olegi,  kõik muld. Me imiteerime ju selle liigi loodusliku kasvu kohta,  kus ta kasvab pae peal, kus on üliõhuke mullakiht  ja siis me tegime katsetopsid ka sellised,  et tegelikult enamuse osa sellest katsetopsist on ainult  niisugused paesõelmed. Kõik on väga täpselt imiteeritud ja see mullakiht ise on  tegelikult niivõrd õhukene, siin on juba tema juured näha  ja ta saab sellega hakkama. Et me kasvatame tõesti seda taime niisugustes rasketes  tingimustes hästi vaadata, kuidas nad rasketes tingimustes  hakkama saavad. Võib-olla looduses on teinekord veel lihtsam neil. See kapp on selline aparaat, kus me saame sisse panna  kontrollitud tingimused näiteks valgus, õhuniiskus,  temperatuur, päevapikkus, sellised asjad  ja siis me saamegi ise otsustada, mida me siin kasvukambri  kapi sees. Mis tingimusi me soovime. Ma vaatan, seal on kirjas oktoober, aga meil praegu on juuni. Mis see tähendab siis hea märkus, tegelikult tähendab see seda,  et siin kasvukambri sees ongi praegu oktoober  ja siin number on õhuniiskus, õues on õhuniiskus alati hästi suur. Mitte nagu toas valgust ei ole ja temperatuur on üsna madal. Nii et täielik tehistingimustes püstkiviriku kasvatamine Teis tingimused ja mida me oleme, me üritame jäljendada loodust,  nii palju, kui me oskame, aga me tegelikult suudame seda  ainult hästi väikese killukesega, mingisugused asjad. No näiteks, me ei suuda siin sees teha kunagi tuult,  aga õues on ju alati tuul. Et mingid tegurid on alati, mida meie ei oska arvesse võtta,  me ei saagi neid katsetada sisetingimustes. Aga me võtame seda, mida me saame ja võrdleme neid asju,  mida me saame. Püstkivirik on meil nähtud siin klindi serva peal,  aga kui mina taimevõhikuna vaatan, siis paljud taimed  tunduvad siin sellised, mida igapäevaselt ei näe. Et kas siin on veel midagi sellist haruldasemat. Jah, et sellistel aladel võib leida näiteks pruuni raunjalga,  et mida me näeme siin üsna ohtralt. Ja lisaks on siin lähistel ka roheraunjala leiukoht,  et millel on siis Eestis ainult kaks leiukohta,  et on samamoodi esimese kaitsekategooria liik. Jälle üks haruldane, ma tahaks seda ka näha,  kas seda mul näitate või see on ikka nii haruldane. Et no vaatame, võib-olla aitäh, no nii, otsime ülesse. Tema on nüüd rohe Raunjalg, kes on siis väga-väga haruldane  ja päriselt ka ainult kaks kohta Eestis seni küll. Ja ta on niimoodi varjulises kohas, raunjalad soovivad  tegelikult varjulist kasvu kohta, aga alati kuskilt läheb  see piir, et mingist hetkest on juba liiga pime. Tegelikult proovimegi teada saada üldse nende taimede puhul,  kust lähevad siis nende piirid, mis asi on see,  mis neile meeldib, mis asi on see, mis hetkest Nad enam siin  ellu ei suuda jääda? Haruldaste liikidega on hästi sageli see eriti selliste ga,  kes esmapilgul võib-olla ei ole just sellised kuldkingavälimusega,  et neid on väga vähe uuritud. Ehk siis. Me teame nende kohta väga-väga vähe. Ja kui me teame väga vähe, siis on meil ka raske selliseid  haruldasi liike kaitsta, sest me tegelikult ei tea,  mis on need põhjused, miks nad nii haruldased on  ja kas me saame üldse midagi teha, et neid nagu rohkem saaks  ja neil paremini hakkaks jääma. Eesti maaülikoolis on üks eriline koht, kus elab korraga  kümneid tuhandeid kärbseid. Nõrganärvilised, ärge teie praegu meiega kaasa tulge. Neid ei ole ju üldse Eesti toakärbeste moodi? Ei ole jah, tegelikult on nad Kesk-Ameerikast pärit. Et levivad sealt kuni Californiani ja, ja Mehhikos ja,  ja igal pool seal eestikeelset nime neil ei ole. Inglise keeles on nende nimed Black sallis. Mis tähendab eesti keelde tõlgituna mustad sõdalaskärbsed,  aga nende välimus on selles mõttes ka erinev meie kärbestest,  et nad on nagu suuremad ja nad meenutavad rohkem nagu parmu  isegi herilast. Jah, just et tegelikult antud liigil on selline  evolutsiooniline kohastumistunnus nagu mimikri  ehk siis nad jäljendavadki enda asualadel elavaid ohtlikke loomi,  ehk siis antud juhul ühte herilaseliiki,  kes seal, kes seal koos nendega elab. Mille jaoks siis on vaja selliseid võõramaiseid kärbseid  laboris kasvatada, miks te seda teete? Noh, eks need kärbsed ole selline kõrvalprodukt,  et pigem me vaatame siis nende kärbsevastseid  ehk siis vaklasid keda saab siis näiteks kasutada  loomasöödaks või, või siis toidulisandite valmistamiseks,  et et nad sisaldavad 40 kuni 30 40 protsenti rasva  ja umbes sama palju kui valku. Ja lisaks antud liigi vastsed suudavad siis  ka süüa nii taimset kui loomset toitu isegi roiskuvad toitu,  hallitus ei tee neile mitte mingisugust liiga. Et nad on selles suhtes biojäätmemajanduse tarbeks väga  efektiivset putukat, keda saaks siis kasutada esiteks  biojäätmete vähendamiseks ja teiseks siis sellest massist  uuesti väärtuslike toitainete tootmiseks. Võib siis nii öelda, et kärbse vagla farmindus on see,  mida te siin laboris praegu katsetate Just ja teaduslikus võtmes, et me uurime nende kärbeste kohta,  siis kõiki võimalikke erinevaid asju. Kuidas nad paarituvad, miks nad seda teevad? Ja millised oleksid siis kõige efektiivsemad moodused  kärbeste kasvatamiseks? Milleks üldse tänapäeval putukaid kasutatakse  ja ka kasvatatakse? No kindlasti kõige laialdasemalt levinud putukas,  keda me oleme juba aastatuhandeid kasv kasvatanud,  on meemesilane. Ja näiteks kasiidiussid, et need on niisugused kaks,  mida inimesed tavaliselt teavad. Aga tänapäeval sööda mõttes kasvatatakse  siis kärbseid ritsikaid ja, ja mardikavastseid,  ehk siis näiteks jahuusse. Miks need kärbsed on head putukad, keda kasvatada? Noh, ühe asjana kindlasti see, et nende tsükkel on hästi kiire,  et meie suudame kogu selle tsükli läbi teha kuskil kuue  nädalaga valmikud elavad kuskil 10 kuni 15 päeva,  vastased elavad meil kuskil kaks nädalat kuni kuni 20 päeva  ja sinna vahele jääb siis nukkumistsüklid  ja munadest koorumistsüklid. Uus kärbsepõlvkond saab alguse valmikute  ehk täiskasvanud kärbeste paaritumisest. See toimub päevasel valgusrohkel ajal mõnekümneks minutiks. Pärast paaritumist munevad emased kärbsed laguneva orgaanika peale. Päeva hiljem kooruvad munadest vastsed ehk vaglad. Nad toituvad isukalt ning jõuavad 18 päeva pärast eelnuku staadiumisse,  mille käigus on nad veel liikuvad, et leida õige paik nukkumiseks. Kärbsenuku kest on muutunud jäigaks ja selle varjus toimub moondeprotsess. Veel paar nädalat ja kestast väljub noor kärbes. Algab uus eluring. Mida need täiskasvanud kärbsed söövad? Ei söö mitte midagi, kuna neil ei ole aktiivset seedesüsteemi,  siis nad suudavad tarbida ainult vett. Ja tegelikult kui vette lisada kergesti lahustuvaid suhkruid,  siis tänu sellele on võimalik valmikute eluiga pikendada. Aga töö tööstuslikus mõttes ei ole nagu mõttekas,  ehk siis me anname neile ainult vett. No nii jutt oli sellest, et suur tähelepanu  ja kogu tähelepanu läheb valdavalt vaklade peale. Ma aiman midagi siin podiseb. Jah, seda me kutsume hellitavalt vagla seinaks,  sellepärast et siin on meil 40 kasti, kus me  siis kasvatame vastseid. Ja igal kastil on eraldi ventilatsioon. Ahaa, tõesti, sealt suuremast torust tuleb välja väiksemaid,  jah. Et need on magnetitega ühilduvad need lähevad  siis nagu lopsti sinna vastu ja siis kogu  selle ruumi ventilatsioon käib siis läbi nende kastide,  ehk siis nagu siin ruumis ei ole meil mitte mingisuguseid  ebameeldivaid gaase ega mitte midagi, sellepärast et et  oleneb ka olenevalt söötmist, olenevalt keskkonnast nad  kipuvad ikka natukene haisama. Sellesama kasti sees ongi elu see elu, millest hiljem saavad  siis nukud. Ja hiljem pärast nukke, kärbsed. Aga vaglad elavadki vagla kastides, jah. Just et needsamad kärbsed, keda me just nägime,  nemad siis munevad järgmise nädala jooksul  ja siis tulevad väiksed väiksed vaglad, kes  siis lõpuks elavad siin kastides. Ja selles laboris ei lähe raisku isegi kärbsed pärast oma surma. Nimelt saab nende väliskeletis sisalduvast kitiinist toota bioplastikut. Nii et ka pärast suminat on elu. Euroopas võib kärbsekasvatusest saadud vakladega toita lemmikloomi,  kalu ja kodulinde. Richardi töörühm viis läbi paarinädalase katse,  kus Eestis peetavatele kanadele pakuti kärbsevaklu. Eksperimendi mõte oli teada saada, kas vaglad teevad  kanamunad paremaks. Selles potis keevadki nüüd õnnelike vabalt peetavate kanade munad,  kes on söönud, vaklasid ja mina pean ära arvama,  millised kanamunad on nende kanade munad,  kes sõid vaklasid. Siin on küsimustik. Mis võtab siis vaatluse alla välimuse, maitse,  lõhna ja siis konsistentsi? Üks muna on selline, kus kanad, kes neid munesid,  said 100 protsenti vaklu kahe nädala vältel. Siis on 50 protsenti vaklu ja 50 protsenti kanasööta. Ja siis on tavaline kanasööt. Sinu sinu ülesandeks on praegu välja selgitada,  miks sulle kõige rohkem meeldib ja siis ma  siis ma ütlen sulle, mis toitu need kanad on söönud. Kinnitan, et degusteerin toiduobjekti omal vastutusel,  no anname siis allkirja ära, kui pikali kukun,  siis olen ise süüdi. Munavalge on jumala hea. Muna kollase maitse. Ma ütleks niimoodi, et paremad kui need munad,  mida ma vist tavaliselt olen poest ostes söönud. Muna number kaks munavalge maitse. Ma ütleks, et sellel teisel munal on natukene kehvem. Mu lõhna pole häda midagi. Ja kolmas muna. Munakollane on tõesti natukene nagu tugevama värvusega No lõhna osas ka, no nina on ilusti lahti,  tunnen küll lõhna. Võib-olla on hea teistest natukene siuke teistmoodi. Richard, ma pean ütlema, et ma olen natuke nagu segaduses,  ma proovisin nüüd kolme erinevat muna ja ükski ajanud südant pahaks. Muna on nagu muna ikka selles suhtes, et kana filtreerib  selle kõik sööda ikkagi läbi. Esimese muna puhul see nüüd 50 protsenti saanud vakla,  need kanad ja 50 protsenti kana sööta. Number kaks muna puhul see on 100 protsenti vagla peal  toitunud kana ja number kolm on siis tavaline kanasööt. Okei no väga huvitav lühikokkuvõte teise muna puhul ma olen  teinud tärni ja kõrvalmaitse puhul ma olen pannud kolm,  sellepärast ma tundsin, et ta natuke nagu erineb,  aga ma panin tärni sellepärast selle number kolme juurde,  et ma ei ütleks, et see on paha lisamise. Seega väike katse minu puhul ja nende munade puhul ütleb,  et jumalast hästi söödavad kanamunad Jah, tegelikult number kaks muna on kõigile natukene rohkem meeldinud,  kui, kui tavaliselt on need teised. Maailmas teatakse umbes kahte tuhandet liiki putukaid,  mida ka inimesed söövad, tarvitavad toiduks. Eestlaste jaoks on ilmselt putukate söömine kauge teema. Aga mida sina arvad, Richard, kas Eestis on sellisel  tööstuslikul töönduslikul putuka farmindusel tulevikku? Ma arvan, et kindlasti oleks inimesed ei ole lihtsalt järgi  jõudnud oma mõtetega, et et võib-olla rohkem sööda  tootmiseks kui siis inim inimsöögi tootmiseks,  et et kui me, kui me saaksime kuidagi enda biojäätmetest  teha väärtusliku sööda materjali, et see oleks juba suur pluss. Kui süda suvel aasa peal jalutada, siis alati kohtame seal kedagi. Kindlasti kohtame seal ka mõnda liidriku. Eriti tõenäoline on see siis, kui läheduses asub mõni veekogu. Mida sa hing veel tahad? Muudkui jaluta ja vaata. Selleks aga, et näha tõelist elu, peame väljuma oma  mugavustsoonist ja minema vette. Vaatame näiteks jõkke. Vees kasvava taime peal kohtame ämbliku,  kes hetkel on omas mullis. Veepinnast korrus allpool on vesihark tööpostil  ja varitseb saaki. Lehe peal on roomardikat toimetamas. Kui aga liigume allapoole, siis näeme kiilivastset jalutamas. Üleüldse on alumised korrused asustatud tihedamad kui ülemised. Siin elavad konnakullesed ja ootavad konnaks saamist. Kullesed üritavad toitu leida igalt poolt,  isegi kaameraklaasi pealt. Ja loomulikult pakuvad meile siin seltsi  ka kala. Siin näeme jälle liidrikke aga mitte niisama puhkamas nagu  aasa peal nägime vaid hoopis midagi asjalikumat tegemas. Siin on neil käsil paaritumine. Nii nagu teistegi giilide puhul, on ka liidrite paaritumine  keeruline akrobaatika. Peale paaritumist minnakse munema ja ega see muneminegi  lihtne ole. Kuna seltsis on segasem, siis minnakse munema seltskonnaga. Isased liidrikud emaseid oma pead munema ei lase. Mine sa neid emaseid tea, mida nad seal veel korda saadavad. Nad tulevad emastega kaasa ja kogu munemise vältel hoiavad  oma sabaga emase kaelast kinni, et asi kontrolli all oleks. Tegelikult toimub see tõenäoliselt hoopis turvakaalutlustel,  sest emane võib munemise ajal olla mõnele kerge saak. Edasi paistavad nad ka suuremad välja ja võivad mõjuda  heidutavalt mõnele, kellel on soov neid ära süüa. Munad poetatakse taimede veealuste osade külge  ja üheks nende lemmiktaimeks on vesikupp. Liidrikupaaride koostöö on kindlamast kindlam  ja ühelgi isasel liidrikul ei tule mõttessegi emane oma pead  jätta ja koos teiste isastega midagi muud tegema minna. Siin veekohal on neid munejaid rohkemgi. Kibum poetab oma mune taime alumise küljele,  lootes, et siit keegi neid üles ei leia. Kibul on meile teada kui kirjude silmadega parmu sugulane,  kes meid veekogude ääres hammustama tuleb. Munad kleebitakse otsapidi taime külge ja asetatakse  tihedalt teineteise kõrvale. Vaid kuival maal loodust jälgides jääme parematest  vaatemängudest ilma. Aasa peal nähtu on jäämäe tipp ja tõeline elu toimub vees  või siis vees kasvavatel taimedel.
