Tere, head raadiokuulajad. Raadio kaks koolis on loodusõpetuse teemaline või loodusetundja. Tänases saates räägime liblikatest MINA, OLEN, Reimo Sildvee. Mina olen endale siia raadio stuudiosse külla kutsunud Aleksander Podolski, kes on eesti lepidoteroloogile seltsi esimees. Tere päevast. Tere. Kas ma ütlesin selle nime õigesti? Absoluutselt perfektselt ja ütlesid väga-väga õieti isegi mitte kõik lepidober talongid ei ütle seda nime kohe niimoodi õieti. Aga millega te tegelete tegelemegi liblikate uurimisega, kui niimoodi paari sõnaga vastata, aga kui hakata rääkima konkreetsemalt, siis esiteks selleks, et uurida liblikat, teda on vaja kinni püüda. Tegeleme siis liblikate, ütleme niimoodi püügiga vaid püüdmisega kollektsioneerimisega, sest kollektsioon või kogu on tegelikult selle uurimise alus. Ja väga tihti juhtub ka niimoodi, et need liblikad, mis on võib-olla kogutud 100 aastat tagasi, neid alles hakatakse uurima näiteks täna sest vastava spetsialisti poole lihtsalt olnud või näiteks tänapäevalgi ei ole, sest on olemas ju väga palju selliseid keerulisi, pisikesi rühmi, kus on võib-olla üle maailma üks, kaks spetsialisti ja loomulikult noh, siis nad ei jõua tegeleda kõigi regioonidega, kaasa arvatud siis Eestiga ja siis nad liblikad ootavad oma aega. Sest praegu on märtsi lõpp, on juba loota, et on esimesed kevadekuulutajad liblikate seast et neil päevil ka Eestimaal kuskil lume alt välja tulemas. Ta on ja ma just sisenedes praegu raadiomajja vaatasin, siin on nii soe sein, aga kahjuks liblikaid ei näinud, aga nad praegu helistavadki selliseid seinu, kus on soe kus on päikese käes, selline päikesepaisteline ilus koht, kivine koht, istuvad, puhkavad, koguvad jõudu, sest on teada, et liblikad on nagu kõik ülejäänud putukad ju külmaverelised ja see tähendab seda, et nad vajavad soojust selleks, et olla aktiivsed. Olemas muidugi sellised liblikad nagu surud neid praegu ei ole, nad ilmuvad suvel, nemad suudavad oma kehatemperatuuri ütleme, harjutades niimoodi tõsta kuni 40 kraadini, et nad väga kiiresti vibreerivad oma tiibu. Ja siis temperatuur tõuseb kuni 40 kraadini ja kui sa võtad sellist surud kätt, et siis sa tunned, kui soe, kuum ta on, teised liblikad ei ole sellised kuumad. Need, nad vajavad soojust. Tõepoolest, ja praegu praegu esimesed talvituvad liblikad on juba väljas. Mis liblikad on, on need ilusad, suured kirjud või need sellised imepisikesed väikesed hallid? Mõlemad tähendab nii hallid pisikesed, mida me ei märka, võib-olla istusidki seal seina peal halli seina peal ma ise ka ei märganud, kuna ei olnud aega sellega tegeleda, praegu aga kirjud suuri liblikaid kindlasti märkama ja need võivad olla koerliblikad, paabusilmad, ka Öörlased, neid on päris palju, 10 kümmekond liblikad vähemalt, kes ilmuvad kevadel varakevadel. Nagu ma üldse liblikatest räägime, et nii-öelda meie tänasele saatele ka selles mõttes baasia alus panna, siis kuhu nad meie maailmas siin kuuluvad floora ja fauna süsteemis nudki putukad, eks ole? Nad on putukad ja neile kuulub kindel koht ja see koht on väga tähtis looduse ringluses ja looduses, sest nad on paljude teiste loomade toiduallikaks ja see tähendab seda, et paljud linnud, ka teised putukad toituvad liblikad kätest. Loomulikult on tähtis osa liblikatel ka tolmlemisel. Nad osalevad nagu teisedki putukad nagu kärbsed või kimalased. Lillede tolmlemisel. Kui palju neid liblikaid selles mõttes liikidena Eestis on, on see arv üldse kindel või tegelikult iga aasta toob juurde üha uusi liike, kas üldse maailmas on olemas nii-öelda kindel kindel absoluutne arv, et me teame, palju meil liblikaid on? Liblikaliike? Keeruline küsimus, sest sellele vastata on väga raske selles mõttes, et on, numbrid, on teada, ma võin teile öelda niimoodi, et maailmas on teada 110 kuni 165000 liblikaliiki mikspärast, siis selline suur vahe. Esiteks sellepärast, et osa liike on lihtsalt avastamata. Ma julgeks isegi väita, et võib-olla pooled liblikatest on avastamata, need julgelt võiks öelda, et liblikaid on kuskil 300 400000 liiki maailmas isegi võiks öelda, et pool miljonit niimoodi päris julgelt paljud liblikad tegelikult surevad välja enne kui neid üldse avastatakse, kirjeldatakse kahjuks nii, et selles mõttes see liblikate kogumine, nagu ma ütlesin Te isegi lausa, et kollektsiooni jaoks. Et ei ole veel spetsialisti, aga kunagi võib-olla ta ei ole veel sündinudki, aga ta tuleb, siis on materjal olemas, seda liblikat võib-olla enam ei leita üldse maailmas, rääkimata Eestist. Teine asi on, mis on sellise, ütleme suure vahe põhjuseks numbri vahe põhjuseks, et on väga raske määrata piiriliikide vahel. Esiteks ja liigisiseste taksonite vahel on olemas igasuguseid alamliike varieteed Aperatsioone ja suguseid, muid liigisiseseid ütleme vorme ja tihti neid võetakse Altai liikidena, aga tihti jälle tõstetakse ühe liigi alla erinevate siis kas alamliikide või siis vormidena, need sellepärast ka muutub siis absoluutne liikide arv Eestis on teada praegu ligi 2600 liiki, natuke vähem, aga see arv pidevalt täieneb. Ja iga aasta keskmiselt leitakse 10 kuni 15 uut liiki Eestile. No nad ei ole mitte teadvusele uut liigid, vaid Eesti faunale, aga on ka teadvusele leitud uusi liike Eestist ja näiteks üks liblikas, perfo Tartuensis on siis Vaksik, mis oli 60.-te aastate keskel kirjeldatud Tartu lähistel ja ta on üle maailma suhteliselt haruldane liik, mis esineb ainult Eestis ja naaberaladel. Milline liblikas on, on ta suur, on ta väike või, või on ta kirju või on ta hall? Ta on kirju valge-hall Vaksik keskmise suurusega, ütleme seal paar-kolm sentimeetrit on tiiva siruulatus ja noh, ütleme niimoodi tavaline inimene nähes kuskil seda liblikat lendamas, rahumeeli lööb ta maha või siis laseb tal lennata edasi. Teadmata, et see on haruldane liik, aga tegelikult neid haruldasi liike, haruldasi liike on Eestis rohkemgi, neid on sadu. Näiteks meie, head kolleegid, soomlased, kes on ka meie seltsi liikmeteks parimat ütleme, soome lepi, doktoroloogid on ka meie seltsi liikmed, nemad tunnevad mikroliblikad või pisiliblikaid paremini kui meie siin Eestis ja tulles meile külla Eestisse, nad leiavad uusi liike pidevalt ja näitavad meile, kuidas siis tuleb neid otsida näiteks selleks, et avastada uut liiki, ei ole vaja isegi võib-olla liblikad kinni püüda selleks et nimestikku lisada uus liik. Muidugi valmiku tuleb leida, kinni püüda, aga juba eelnevalt sa võid leida liblika, ütleme, jälgi lehtede kaudu või, või siis kahjustuste kaudu või siis näiteks röövikute järgi ja nii edasi. Liblikate ajaloos natuke rääkida, siis ma ei tea, oskate te öelda, kas liblikad on nii-öelda eelajaloolised? Putukad on nad juba olnud dinosaurus. Ta on olnud, on olnud, kuigi muidugi liblikaid on sellest ajast väga vähe säilinud, aga neid on säilinud ja nende säilinud põhilised merevaigus, kuigi merevaigus muidugi rohkem leitud sipelgaid ja selliseid, ütleme puutüvedel elavaid või elutsevaid putukaid, sest noh, see on loogiline, et me teame, et merevaik on tekkinud siis nagu sellest puuvaigust ja puuvaik, see ei lenda laiali nii et ta lihtsalt mööda tüve voolab tulla just, ja, ja need putukad, mis satuvad ette, siis satuvad ka sinna tilga sisse liblikate, kui on natuke keerulisem, kui nad on kiired loomad ja lendavad loomad. Need neid on tõesti vähe, aga neid on kirjeldatud uusi liike just nendest dinosauruse aegadest. Raadio kaks koolis läheb edasi, räägime ikka jälle liblikatest Aleksander Podolski. Eestis, kes selle liblikapüüdmisega selles mõttes tegelevad, kas need inimesed on teie selts, on see puhtalt selline teadlaste selts? Tähtsad mehed, kes on ennast siis ülikooliharidust täis toppinud, käivad nüüd aasal liblikavõrk õlal ringi suvel ja püüavad liblikaid ju, tegelikult on teises kohas mõlemad inimesi asjaarmastajaid ja neid teadlasi. Jah, meie selts ongi selles mõttes unikaalne, et meie liikmeteks on nii asjaarmastajad kui ka professionaalid ja meie seltsi üks eesmärke oligi professionaalide huvi ühendada siis nagu amatööride huviga, sest amatöörid põhiliselt tegelevad millega kogumisega kollektsioneerimisega. Aga seda väljendit ütleme, teaduslikku väljendit praktiliselt ei ole või see on suhteliselt nõrge ja professionaalidel on vastupidi, materjale on vähe, aga nemad tahaksid nagu seal üldistada ja kirjeldada ja süstematiseerida, aga selleks on vaja materjale. Ja meie seltsi üks loomise eesmärke oligi siis nagu need huvid panna nagu ühte kappi. Ja sellega me saime hakkama. 98. aastal oli selts lepidoctoroloogide selts moodustatud. Loomulikult me arutasime seltsi moodustamist juba varem, eriti palju aega meil on alati olnud välisekspeditsioonidel ja ma mäletan, kui me olime 95. aastal Kirgiisias ja 98. aastal Usbekistanis, siis meie arutasime seltsi loomise teemat ja panime kirjaga, kui ka põhilised ülesanded ja põhikirja selts tegeleb veel sellega, et me püüame siis nagu selgitada välja, esiteks millised liigid esinevad Eestis, kuidas muutub Eesti liblikate fauna ja muutub selles mõttes, kuna me teame, et loodus muutub meie ümber ja liblikaid tegelikult surevad välja mitte selle peale pärast, et neid püütakse välja, sest praktiliselt ma ei oska nimetada ühtegi liiki, kes sureks siis liblikate liike, mis sureks tänu sellele, ta püüti välja pat, põhiliselt nad surevad välja, sellepärast kaob ära nendele iseloomulik biotop. Sest liblikad on seotud oma toidutaimega ja kui toidutaim kaob ära liblikatel või nende röövikutel, õigemini ei ole kuskilt toita. Liblikas kaob ära, ei olegi vaja inimest selleks, et ta välja püüda. Need me uurime siis nagu nende biotupide seisundit ja uurime, kuidas nad muutuvad ka looduskaitsealadel, aga ka mitte. Ja meil on erinevaid projekte ja koostöövõimalusi nii keskkonnaministeeriumiga kui ka kaitsealadega kümneid aastaid tagasi alustanud looduskaitsealadele, siis nagu liblikate fauna nimekirja koostamist ja siis me näeme näiteks 10 või 20 aasta pärast, kuidas on muutunud ja siis püüame selgitada välja, et mikspärast see muutus on toimunud ja praegugi meie poole pöördutakse, näit teeks selliste küsimuste puhul tahetakse arendada mingit uut elamurajooni, aga seal on näiteks mets või nyyd midagi veel olulist seal peal mingi looduskoostis, mida, mida tahetakse kas kaitsta või vastupidi siis arendada seal eluasemenagu ehitust, siis pöördutakse meie poole, et me uuriks, millised liblikad seal elutsevad, kas on seal haruldasi liike ja siis me anname oma eksperthinnangud ja siis selle järgi siis ütleme niimoodi tagasihoidlikumad seda võetakse meie arvamust arvesse. Aga põhimõtteliselt selle looduskaitse küsingi, et kui tahetakse ehitada kuskile uut elamurajooni, teie käite sealt nii-öelda üle, leiate sealt mõne eriti haruldase liblikaliigi, no kasvõi võib-olla mõne uue liblikaliigi siis põhimõtteliselt ühe liblika parastada, liblikaliigi pärast võib ka uuselamurajoon. No päris nii ei ole, sest meie ütleme, me soovitame ainult. Ja tegelikult on Pärnamäe kandis olnud selline rajoon, kus üle Euroopa üks väga haruldane ööliblikas elutses kunagi paarkümmend aastat tagasi ma mäletan, et Moskva olümpiamängude ajal me seal püüdsemis 80. aastal ja siis ta liblikad tuli ikka kümnete kaupa valgusele, nüüd enam seda liblikat seda ei ole, kuna esiteks see koht kasvavad Skinny teiseks, seal hakati praegu maju ehitama, nii et me oleme teinud juba õigel ajal loomulikult ka pöördumise selle koha säilitamiseks ja kaitse alla võtmiseks. Nüüd võeti see koht kaitse alla, mitte päris see koht, aga kõrval aga ei ole sellest enam mingit tolku. Just selle liblika seisukohalt. Aga kuidas te neid liblikaid püüate? Te ilmselt selline kõrghooaeg on ikka ütleme, suvehooaeg. Eestis küll tähendab püüame. On olemas spetsiaalsed püünised, mida paigaldatakse lambi alla ja sinna koguneb siis see materjal, mida siis vaadatakse, üle, sorteeritakse ja antakse siis vastavatele spetsialistidele, kes uurib sillalt kiletiivalised, kes siis liblikaid, kes kärbseid ja nii edasi. Ja see materjal kõik läheb töösse, kas seda kohe sirutatakse või siis ta läheb kuskile külmutatud pidesse hoiule. Et siis kunagi hiljem saab seda materjale siis töödelda. Põhiliselt kogu materjal läheb töösse, ei ole sellist kommet, et viskame midagi minema. Nii et selles mõttes, kui te panete mingisuguse valgusekraani üles hoogu, siis liblikad, eks ole, kogunevad sinna kogunenud ja kindlasti ka mingeid sääski, mingeid muid putukaid siis, siis selles mõttes ei ole justkui nagu massimõrvarid, kes sääsemassi kokku suruvad minema viskavad ja ilusad liblikad välja nopivad valgusega. Iraani puhul ongi selekteerib, ütleme niimoodi liblikate sind huvitavate liikide, ütleme mine lihtsalt, et tuleb erinevaid liike. Ja sa ise valid neid, mis sulle pakuvad huvi. Muidugi automaatküünistega on natuke keerulisem sinna saata toovad kõik putukad sisse, aga nagu ma ütlesin, ega nad ka ei lähe kaduma, kõik need loomad lähevad siis oma ala spetsialistidele ja mitte midagi ei lähe äraviskamisele. Ja ma tahaks veel rõhutada ühte asja, võib-olla inimesele tundub siiski suhteliselt massimõrva moodi, et kui te olete sõitnud näiteks Tallinna-Tartu maanteed autoga, siis te kindlasti suvel näete, kui palju liblikaid on teie klaasil ja siis auto esiotsal surma saanud ja ma usun, et see liblikate arv on palju, palju suurem. Ja meie püüame liblikat ikkagi mitte lihtsalt lõbust, vaid selleks, et neid uurida. Ja kui me juuri neid, siis me ei saagi teada, mis meie ümber toimub. Automaatpüüdja on, kuidas see toimib, mismoodi see putukaid endasse ligi meelitav ja, ja siis neid ilmselt ka surmab. On olemas kvartslamp, see on siis võib kasutada ka tavalist lampi, aga kvartslambi ütleme, spekter on laiem ja siis mõned liblikad reageerivad ultraviolett kiirgusele ja tahavad just tulla selle allikale. See siis nagu on meelitamiseks ja selleks, et liblikas kinni püüda, selleks on paigaldatud siis selle püünise alla üks ämbri moodi või, või siis purgi moodi seadeldis, kus on siis ka mürk sees, tavaliselt selleks mürgiks on kloro, form või eeter. Nuclarof on parem, sest eeter on liiga kergesti lenduv aine ja seda on vaja pidevalt siis nagu täiendada seal selles surmutis ja liblikat lennates sisse Nad uinuvad ja see on väga magus, ütleme selline uinak mõne aja pärast nad isegi ärkavad ellu, kui neid näiteks lahti lasta. Et kõik toimub suhteliselt tsiviliseeritud. Aga see, et nad tulevad sinna valguse või selle lambi peale kohale, millest see tuleneb, selles mõttes lihtsalt on see liblika selline automaatne looduslik soov. Täpselt nii väikesed, ei oska isegi öelda, miks pärastada just valgusele tuleb näiteks me teame, et liblikad on võimalik meelitada näiteks lõhnade abil emasliblika ferromooniga, mis on sünteesitud kas kunstlikud laboris või siis võtta viljastamata emane panna tapma. Ja siis isased tulevad ka massiliselt peale, siis on teada, kuidas mehhanism toimib. Emane eristab siis seda feromooni õhku õhus, see feromoon kandub laiali ja liblikas lennates mööda spiraali, ta siis tunneb ära selle molekulide arvu järgi, kus on neid molekule vasakul või paremal rohkem või vähem selle poole ta hakkab siis nagu niimoodi liikuma ja see ring läheb kitsamaks ja lõpuks ta leiab selle koha üles. Aga valgusega natuke keerulisem, et see toimemehhanism ja põhjus on tegelikult ju selgitamata. Aga nad tulevad valgusele, seda on teada ja seda me kasutame. Aga heli peale liblikad ei reageerinud. Heliga on üldse keerulised suhted liblikatel, sest nad on üldse vaiksed loomad nagu kaladki, aga on olemas üks liblikas, kena liblikas, tont suru Aheronte atroopas, ladinakeelne nimetus on tal, kes ise oskab teha tegelikult normaalset tugevat häält täiskasvanud liblikas. Ja see seal tuleb tal söögitoru nagu kokkutõmbamisest ja seda häält võimalik kuulda botaanikaaias meie näituses oli võetud linti siis seal. Me lasime ka nagu taustaks seda looma häält. Umbes missugune see hääl on, mängib ta mingit siukest, putukapõrinat või linnulaulu, pigem. Pigem ikkagi oleks isegi kui, kui teha sellist Nemo turniiri moodi viktoriiniküsimus, siis pigem ikkagi linnu moodi võib olla. Arvataks võib-olla aga muidu üldiselt liblikad on siis siis vaikseid vaiksed. Ainult tiibade sahin täpseni. Raadio kaks koolis läheb edasi liblikatest teemadel jutu Oleksandr Podolski, kas Eestis on olemas ka mingeid tõelisi liblika iludusi, mida ma tea mujalt maailmast inimesed käivad? Vaatame siis, kas Eestis on olemas, seda ma ei tea, sellised tõelised peopesasuurusi, liblikaid, mida oleks tõeliselt kaunis imetleda panna, kasvõi ma tea, klaasi alla raami, üksikuna ja seinale ja see oleks tõeline maal tõeline vaatepilt. Kindlasti on ja noh, esimene liblikas, mis tuleb kohe esimesena pähe saanud pääsusaba, see on väga ilus liblikas, ta on kollane ja siniste ja punaste täppidega. Ta on suhteliselt suur ja tegelikult ta on üks troopikaliblikad perest pärit, üks selline eksinud, siia põhja kaugele põhja eksinud üks eksemplar, ütleme üks liik tegelikult neid liike on sadu kümneid ja sadu troopikas. See on väga ilus liblikas, muidugi väga ilusaid liblikaid. Kõige tavalisemaid, näiteks päevapaabusilm või admiral, väga ilusad liblikad ja nad on ka juba ütleme niimoodi sinna troopikaliblikate nagu moodi. Ja kui te tahate neid klaasi alla panna lihtsalt silmarõõmuks, te saate seda vabalt teha. Muidugi, väga ilusad on ka surud. Surude muster on selline ebamäärane, aga värvilahendus ja tiivakuju on väga ilus. Need, neid võib kasvõi sellepärast kollektsioneerida. Aga muidugi, kui te tahate silmailu leida, siis te peate ikka minema troopikas, sest põhiliselt kõige ilusamad ja säravamad, sellised ja värvirikkamad liblikad lendavad seal kõige suuremad. Aga millest see tuleneb, et kõige ilusamad värvirikkamad just just troopikas kuskil džungliavarustes ringi lendavad? Asi on selles, et troopikas on ka väga palju halli liblikaid, aga lihtsalt sellest vähem räägitakse, nii et seal ongi lihtsalt liike rohkem ja tänu sellele on ka rohkem neid kirju liblikaid ka muidugi võib ka leida põhjendus, ütleme inimese seisukohalt, et võib-olla seal on tihe mets ja võib-olla siis selline värvikirev liblikas on paremini nähtav, sest näiteks päevaliblikate puhul ütleme see feromoonide mäng ei ole võib-olla nii oluline, nad ikkagi vähemalt 11 ka mitte päris nii nagu inimesed nende silma ehitus on hoopis teistsugune. Aga siiski nad näevad 11 ja see tähendab seda, et see muster või see värv võib ka meelitada 11, aga muidugi ööliblikate puhul seal on põhiline mängida feromoonidega, et ikkagi emase suguhormoonid on põhilised, mille järgi siis otsitakse ja leitakse 11, aga samas ka liblikaid, tiivutuid, liblikaid, erinevus seisneb sugupoolte vahel, et emased on tiivutud, isased on tiibadega ja emane istub samas kohas, kus ta kunagi sündinud ja kus ta on ise olnud kunagi viljastatud. Ta jääb sellesama tüve peale ka elama ja sureb seal ja siis tema järglased samal tüvel jälle paljunevad. Ta praktiliselt ei liigugi sealt minema, isane leiab, ta üles, viljastab ja niimoodi toimub see asi. Teie ju eesti liblikauurijad, käite ka troopikas neid kauneid kirju liblikaid püüdmas? Loomulikult, sest nagu me rääkisime, millal võib Eestis liblikaid püüda, no suvel, mida siis talvel, talvel muidugi on, ütleme selline Kameraal tööaeg, et korrastada oma kogu või siis nagu ma ütlesin, osa liblikaid, püütud liblikaid, pannakse külmkapp. Et siis neid sorteeritakse, valitakse välja siis need rühmade kaupa, et kellele siis anda spetsialistidele milliseid liblikaid või siis teisi putukaid ja milliseid liblikad siis sirutada, milliseid, võib-olla et ja nii edasi, aga loomulikult kasutatakse seda aega ka reisimiseks ja meil on tegelikult olemas kahe suuna esindajad, ühed nagu, kes põhiliselt käivad troopikas püüdmas ja teised, kes püüavad põhiliselt palearktilises palatisse, on selline botaanilis geograafiline rajoon, mis hõlmab siis kogu Euroopat Pad, suurema osa Põhja-Aasiast ja Põhja-Aafrikat, see tähendab seda, et need liigid nii taime- kui ka loomaliigid absoluutselt kõik nad on omavahel seotud. Ja näiteks mina ise kuulun siis nagu pale üldise, ütleme, selle koolkonna alla ja mind huvitab just see uurimine, et ma teaks, millega on tegemist, kui ma lähen näiteks kuskile Kesk-Aasia mägedesse või ma lähen kuskile Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse või Kaug-Itta, ma tean. Kui ma püüan mingit uut liiki, ma tean, kuhu ta kuulub ja kellega on enam-vähem, ma tean, kellega on tegemist, kui ma lähen troopikas leida seal selliseid eluvorm, et ma isegi ei oska neid paigaldada näiteks isegi ma ei tea, kas liblikad näiteks sest mõned liblikad ei ole üldse liblika moodi ja see tähendab seda ja et on väga raske orienteeruda, seda enam nagu ma ütlesin, et meie ikka lõppeesmärk on kirjeldada uusi liike või leida teadvusele uusi liike, kui me ise ei kirjelda, anname spetsialistidele ikkagi see must töö ära teha. Ja kui me ei tea, kuhu need loomad kuuluvad, mis rühma siis on väga raske pärast neid ka kirjeldada ja see tähendab seda, et enamus troopikaloomi jääbki kirjeldamata. Aga pale, aktise loomad, et need põhilised ikka lähevad spetsialistide kätte ja noh, iga aasta Me käime mägedes või steppides või kõrbedes. Ja, ja näiteks üle-eelmine aasta viimane ekspeditsioon toimus Kasahstani. Sealt leidsime ainult ühe pisikese pisiliblikate rühmast viis uut liiki teadvusele. Lihtsalt oli spetsialist, kes seda rühma uurib ja, ja tema siis kirjeldas seal viis uut liik konkreetselt teise, jällegi väga kitsa rühma liblikad praegu saatsime Itaaliasse teise spetsialisti kätte, kes ka neid praegu parajasti uurib ja sealt kindlasti tuleb ka uusi liike ja nii see asi käib. Nii et tegelikult on teil üsna suur ja lai selline rahvusvahelise koostöövõrgustik. Mul on täpselt nii ja peaks ütlema, et meie seltsi liikmetekski on erinevad inimesed erinevatest maadest alates Rootsist lõpetades Lätiga, siis kaasa arvatud ka Soome ja siis Eesti loomulikult noh, see on suhteliselt ikkagi kitsas seltskond, sest ärge unustage, meie selts on ikkagi täisnimega. Eesti lepidopteroloogide selts tähendab seda, et me uurime eesti faunat ja meie seltsi liikmeteks peavad olema võivad olla ainult inimesed, kes on seotud Eesti fauna uurimisega. On väga palju toredaid inimesi, liblikauurijaid üle maailma, aga nad ei saa lihtsalt kuuluda sellepärast, et nad ei uuri eesti liblikaid. Seltsi liikmed. Aga need inimesed, kes käivad siis väljaspool, ma ei tea, kasvõi seal džunglis ja kuskil Kasahstani kõrbes uurimas neid liblikaid püüdmas uusi liike või on see selline, ma tea, rikaste ärimeeste lihtsalt talvine lõbu, et teha üks reis kuskile džungliavarustesse ja nii muuseas koguda endale sealt kaasa ka mõni ilus värviline kirju liblikas. Kas nii ja naa, tähendab, on olemas seltskond just rikkaid ärimehi, kes tõesti käib puhkuse asemel kuskil päevitamas mere ääres sooja mere ääres džunglites või siis mägedes liblikaid püüdmas, aga on olemas ka. Ta jäi lihtsalt professionaale, kas muuseumitöötajad või instituudi töötajad, kes käivad nagu komandeeringutes ja koguvad siis materjali oma siis asutuste jaoks tavaliselt käimegi koos ja meil on tavaliselt ühe ekspeditsiooni koosseisu kuuluvadki, nii ütleme sellised vabakutselised kui ka siis professionaalid või vähemalt professionaali tegime alati enne konsulteerima, kui me kuskile läheme, sest me alati nende soove ka täidame ja meil on muidugi ka lai, ütleme võrgustikke sidemete võrgustik kohalike lepidoctoroloogidega näiteks tihti juhtub, et me lihtsalt ei jõua õigel ajal või õiges olla kohas. Ja me ei saa, no ütleme, kõiki liblikaid korraga uurides on selge, sest esiteks erinevatel kõrguts kõrgustele erinevatel aegadel lendavat eri liigid ja me ei saa kogu aeg olla ühes kohas seal, ütleme, kuskil kõrgmägedes ja nii edasi. Need, kohalikud lepidoktor tihti tahavad ja me teeme, kas vahetame liblikaid või siis on ka raha eest ostetud liblikaid. Lihtsalt selleks, et pärast siis neid uurida. See on umbes nagu margikogumine, et kas ostad või vahetada. Raadio kaks koolis läheb edasi, räägime liblikatest, täna me oleme rääkinud liblikate püüdmisest, üsna palju juba keskus käib ja kes sellega tegeleb, aga aga kui ma nüüd olen käinud kuskil madja džungliekspeditsioonil, olen, olen koju kaasa toonud maailma kõige suurema ja ilusama. Ma tea, milline liblikas on maailma kõige suurem ja ilusam. Raske öelda, sest kuidas võtta, tähendab, kas te võtate tiiva näiteks siruulatuse järgi, no see on olemas üks troopika vöölane tema nimi on gripp, piinamis on siis kuni 33 sentimeetrit, siis nagu pikk on olemas liblikaid, mis on, ütleme oma pindala tiiva pindala poole pealt tõesti võimsad ja suured, need elutsevad siis tiibeti ja india troopikas on olemas ka väga pikkade sabadega näiteks 20 30 sentimeetrit pikad sabad, liblikad, kes elavad samuti troopikas, nii et kuidas võtta, mis, mis on kõige suurem liblikas, mille järgi te võtate, aga tõesti, need on põhiliselt ikka troopikas. No ühesõnaga, ma annan endale sellise tohutu suure peagu linnu suuruse liblikad koju, toonud mõnest linnust mitu korda suurem, mõnest linlastele mitu korda suuremagi. Kuidas ma teda nüüd säilitan, mida ma temaga peale hakkan, õigupoolest hakkame sellest pihta, et ma olen ta kinni püüdnud. Enne kui teda toote koju, te peate juba vahepeal säilitama ja ka reisimisel säilitama. On olemas erinevaid võimalusi, üks võimalus, pisiliblikaid pannakse kohe nõela otsa, siis on kõige parem selles mõttes, siis ta säilib kõige paremini, sest nagu me alguses rääkisime, tiib on kaetud soomustega ja soomused tulevad väga kergesti tiiva pind pinna pealt ära. Ja sellepärast siis on tähtis säilitada seda püütud materjali sellisena, et oleks pärast võimalik määrata. Muidugi on võimalik liblikat määrata ka ilma, et sul on üldse muster olemas, võib näiteks absoluutselt kõik soomused ära võtta. Genitaalide järgi suguorganite järgi on võimalik liblikaid määrata, aga see on juba keerulisem, eriti tavaliste liikide puhul. Aga miks pärast see üldse toimib, selline asi, et suguorganites selle järgi siis nagu on võimalik määrata sellepärast et see on konservatiivne mehhanismid. Kui tiib võib väga kiiresti muutuda siis suguorganid peavad olema kogu aeg nagu konservatiivsed, ühesugused muidu liblikat ei saa omavahel populeerida, see on nagu nukk ja võti omavahel, kas see sobib või ei sobi kuidagi siis liblikad ei saaks paljuneda või kõrvalliigid näiteks ei saagi omavahelises eristuda. Aga kui nad sobivad, siis nad on ühest liigist või väga lähedased. On olemas ka liblikate eri liikide hübriide looduse spontaanselt tekkinud, aga need on tavaliselt väga lähedased liigid ja need liigid, mis on näiteks kõrgmägede liigid näiteks olla või siis või liblikate liigid, kes praegu väga aktiivselt nagu arenevad ja tänu sellele siis toimub selline liikide vaheline stabiliseerimine, järgmine moodus on siis võib panna ümbrikutesse vati, neid nimetatakse vati madratsiteks, et vati peale paned, et liblikad ilusasti ritta katad siis paberilehega ja siis järgmine kiht jälle peale jälle liblikad, jälle paberileht ja siis võib neid panna seal mitu, mitu, mitu korrust niimoodi paned lihtsalt karpe pole ma kindel, kas metallist või siis plastmassist see kaitseb neid liblikaid, niimoodi sa tood neid siis koju ja kodus siis on vaja esiteks neid liblikat niisutada, niisutad neid spetsiaalsetes siis anumates, kus on kõrge niiskus, seda on väga lihtne teha, et paned lihtsalt kasvõi taldriku põhjavett natuke asetad sinna liblikat, niimoodi ta vette ei kukuks, kas penoplasti või siis mingi muu asja peale, paned ülesse kaane, et see vesi jääks sinna sisse, selle anuma sisse ja liblikas läheb niiskeks, siis teda saab sirutada, sirutada saab ka värskelt püütud liblikaid Eestis loomulikul sirutame kohe. Selleks on olemas sirutuslauad, Need on siis nagu kaks sellist planku, kuhu siiski tykki kinnitatakse tiivad ilusasti just selles asendis, nagu te tahate näha, neid kollektsioonis on olemas, on muidugi omad standardid, kui te teete lahti liblikate ja siis te näete, et kõik liblikad on sirutatud ühtemoodi ja samamoodi siis neid ka sirutate ja loomulikult tiiba ei tohi nõelaga kude sirutada, teda läbi torgata. Selleks kasutatakse kalkad, läbipaistvat, et te näete, kus kohas tiib parajasti asub ja panete siis kinnitate selle nõelaga selle tiiva kõrval ja siis kuivatati niimoodi kolm-neli nädalat tavalise temperatuuri juures toatemperatuuri juures. Liblikas kuivab ära ja siis panete etiketi alla. Kindlasti peab olema etikett koha nimega, kust te seda liblikat püüdsite, daatum, iga kuupäev kindlasti kirja ja liblikapüüdja nimi peab olema peal, kui neid andmeid ei ole, siis materjal absoluutselt kasutu, sest isegi kui seal on uus liik, teadvusele seda ei kirjeldada, sest on vaja teada, kus loom pärit on. Siis pannakse juba neid kollektsiooni kastidesse või kappidesse ja muidugi tuleb kaitsta siis nüüd liblikaid päikese otsese päikese nagu valguse eest, sest liblikad nagu pildidki kaotavad oma värvi päikese käes ja isegi tavalise valguse käes, nii et selleks kasutatakse ikkagi teadusliku revolutsiooniga hoitakse kappides. No kui palju teil endal selliseid liblikaid on, kes on kenasti kõik ära pandud ja muidugi teine küsimus paljudel veel külmkapis nii-öelda oma järgi. Tähendab külmkapis oma järge ootab väga vähe, sest minu põhimõte on selline, et ma tahan ikkagi püütud loomi härra sirutada ja kui ma juba seda materjali kogusin, ma tahan näha neid siis kas oma kollektsioonis või siis teadlaste laudadel kirjeldamise eesmärgid. Aga paljud tõesti koguvad liblikaid, et lihtsalt nagu ette ja ei jõua neid töödelda. Aga kui palju mul endal kollektsioonis on liblikad väga raske vastata, sest ma pole kunagi neid niimoodi üle lugenud, aga neid on palju, neid on kümneid, isegi sadu kaste ja igas kastis on, ütleme, kui rääkida suurliblikatest, seal on kümneid eksemplare ja kui rääkida pisiliblikad, siis on sadu eksemplare isegi tuhandeid. Nii et noh, võite niimoodi umbkaudu ise arvestada, aga mul on kuskil 500 või 600 kasti. Ent mõni liblikas kannab teie nime ka tänu sellele, et teie olete just selle liblika, avastas. Ja üldse võiks öelda niimoodi, et meie seltsi liikmetest praktiliselt igaüks aktiivne liige omab ikkagi omanimelist vähemalt ühte liblikaliiki. Kas see on siis Eestist? Eestist muidugi praktiliselt ei ole, need on põhilised kas troopikas või siis kõrgmägedest ja kõrgmägedes just sellepärast, et seal toimub aktiivne praegu liigi evolutsioon tänu sellele, et kunagi need kõrgmäestiku olid ikkagi ühtlane ala, seal oli üks liik peal, pärast need ahelikud eraldusid üksteisest ja need liblikaliigid, kes jäid sinna elama, igaüks siis areneb omas suunas ja see tähendab seda, et isegi kõrval asetsevad del ahelikel võib leida erinevaid siis sama liigi esindajaid näiteks siis need kirjeldatakse kas alamliikidena või siis täiesti uute liikidena. Meie saade hakkab läbi saama liblikatega seotud küsimus, mida me tihtilugu näeme kuskil moedemonstratsioonidel või muudele ette aastatel, kus, kus lastakse nii-öelda lavale, elus liblikaid, on see teie arvates üsna üsna õige tegu või on see üks suur, selline nii-öelda loomapiinamine? See on tõesti loomapiinamine, sest esiteks noh, öeldakse, et liblikas elab üks päev, ta ei ela üks päev see on punkt üks punkt kaks, et kui te näiteks püüate liblikaid, siis teil on eesmärk konkreetne eesmärk olemas, et te tahate neid uurida. Aga kui lastakse niisama neid liblikaid välja, siis on teada, et nad niikuinii surevad samal päeval ära, sest Neile esiteks ei ole sealt toitu. Teiseks, nad lihtsalt ei saa selles ruumis edasi elada. Selles mõttes ma ei poolda selliseid asju, aga loomulikult on olemas ka selliseid liblikaaiad, kus liblikat nagu loomaaias, loomad elavad oma elu, neil on seal toit 400 paljunemisvõimalused, neil on seal siis kliima parajasti selline. Milline peab olema selle liigi jaoks? Sellist asja võib tõesti, ütleme, lihtsalt inimeste harimiseks arendada Eestis kahjuks seda ei ole. Minu teada on Soomes ja Rootsis lähimad kohad, kus, kus sellised asjad asuvad Märtsikuu lõpp, millal teie esimesele ekspositsioonile lähed? Kui rääkida Eestis, siis juba ongi paras aeg mõelda selle peale, et kuhu panna siis need kvartslambid ja püünised üles, sest esimesed liblikad, nagu ma ütlesin, juba hakkavad lendama juba lendavad. Nojah, me siin vahepeal rääkisime üldse kliimamuutustest ja nii edasi, need praegu on selline periood, mida nimetatakse nagu globaalseks soojenemiseks ja tänu sellele siis ka need liblikate varased lennuajad nihkuvad ettepoole. See tuleb siis seda ka arvestada. Loomulikult praegu on paras aeg ja kui rääkida väljastpoolt Eestit, siis ma ütlesin, et aastaringselt saad püüda, aga loomulikult, kui sa käid ikkagi palearktilises mägedes, siis on Te kõige parim aeg juuli keskel, siis on kõige suurem liblikate hulk mägedes lendamas. Aga muidugi, kui sa tahad eelmäestiku liblikaid uurida või siis sügisliik, mis on võib-olla haruldasem, et tänu sellele, et neid lihtsalt ei püüta sel ajal siis sa pead minema ikka vastaval ajal vastavasse kohta. Selge aitäh teile, Aleksander Bototski, eesti lepidoteroloogide seltsi esimees, tulite siia raadio kahte ja rääkisite meile liblikatest ja liblikate uurimisest ja püüdmisest, aitäh teile.
