Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, raadioeetris algas puust ja punaseks raadio kahe teadvus rubriik, mis toob teieni igal nädalal esmaspäeval ja kolmapäeval põnevamaid teadusuudiseid laiast maailmast ja ka Eestist MINA OLEN juht Arko Olesk ning sel ja järgmisel nädalal toome teieni teateid meditsiini ja tervisealastest uuringutest. Minuga koos on siin neid teemasid selgitamast. Tartu Ülikooli teaduskooli direktor, geeniteadlane Riin Tamm. Meie Me uudis ei ole isegi niivõrd mitte mingist värskest avastusest, aga läheme veel korra tagasi oktoobri alguses, mil Stockholmis kuulutati välja Nobeli teaduspreemiate laureaadid ning keemiapreemia saanud nii-öelda meetod või avastus on tegelikult meil märksõnana siit saadud, sest omajagu läbi jooksnud, sellepärast et seda juba kasutatakse päris palju. Selle abil tehakse avastusi, pakud toodaks välja uusi ravivõimalusi ja selles suhtes võib nagu öeldud, et see avastus on juba vähem kui 10 aastaga, mil ta on olemas, olnud väga laialdaselt kasutusele võetud ja muutnud geeniteadust päris palju. Ehk siis me räägime sellisest asjast nagu, nagu Krisper mis pälvis Nobeli keemiapreemia ja alustame siis algusest, eks ole, et mis asi see Krism siis on? Tegelikult hästi lihtsalt ja võib-olla tavainimesele kõige arusaadavamalt öeldes on need, nagu seda on, väga palju on ka räägitud, et need on sellised väga täpsed käärid, mis suudavad siis meie pärilikkusmaterjali katki lõigata ja siis pärast uuesti nii-öelda kokku kleepida. Aga, aga see, see sinna avastuseni on viinud tõepoolest tegelikult väga-väga pikk tee, mis algas juba 80.-te lõpul, kui, kui tegelikult uuriti baktereid ja saadi aru, et bakterites on sellised väga omapärased järjestused, mis on korduvad ja on ka ühesugused ja pikka aega täielikult ei saadud aru, et mille jaoks, mille jaoks siis bakterid kasutavad. Aga läks aega edasi, tehti rohkem uuringuid, läks ka tegelikult tehnoloogia paremaks ja võimalused siis ütleme ka bakterite pärilikkusmaterjali DNA RNA, siis pole täpsemini uurida. Siis selgus, et et tegelikult need, need DNA osad on kõik väga vajalikud ja nad käituvad kui, siis bakteri kaitsemehhanisme viiruste vastu. Ehk siis tegelikult nagu inimese immuunrakkude tekivad sellised mälurakud, et kui inimene juba mitmendat korda puutub mõni viirusega kokku, siis keha tunneb ära, et ahah, sellega peab võitlema hakata ja see võitlus hakkab palju varem pihta. Bakteritel on tegelikult sama, et, et kui nad kui puutuvad kokku viiruse geneetilise materjaliga, see lastakse siis nii-öelda viiruse poolt sinna bakteris ja bakter siis võtab endale nii-öelda sealt sellest viiruse DNA teatud lõigud nagu integreerib enda pärilikkusmaterjali sisse ja hoiab neid seal. Ja siis, kui tuleb viirus taas kord, siis ta saab, siis ta tunneb ära, ahah, temaga ma juba kokku saanud, tema vastu tuleb hakata võitlema ja siis ta suudab nii-öelda selle viiruse DNA väga ilusti õigetest kohtadest katki lõigata. Ehk siis ta kaitseb selle eest, et viirus võiks talle midagi halba teha. Ja sellest on siis tehtud töid on läinud edasi ja, ja, ja kaks naisterahvast, kes selle eest ka preemia said alguses mõlemad tegutsesid eraldi, aga mingi hetk nad kohtusid ja tundus, et neil rohkem kui võib-olla ühised hobid ja midagi muud. Ja siis nad otsustasid, nad hakkavad koos teadust tegema. Ja, ja see tegelikult viiski siis selle, sellel nii-öelda nende kääride, nende molekulaarsete kääride nagu täpsema kirjeldamiseni ja ütleme, kas võib-olla täpsema nagu sellest mehhanismist arusaamiseni. Ehk siis see, mida bakterid nagu oskasid teha just selleks, et nii-öelda tekitada endasse äratundmine, on siis nii-öelda seal lõikamismehhanism, et kuidas nagu viirusesse jupp välja lõigata ja kuidas see jupp nii-öelda enda genoomi sisse panna õigesse kohta, et järgmine kord mälu oleks olemas ja, ja põhimõttelised sedasama mehhanismi kasutades võib siis võtta nagu mis tahes genoomi panna sinna sellele nii-öelda sellel lõikemehhanismile see soovitud jupp külge ja mehhanisme, kui lõikab selle mistahes genoomi sisse sobivasse kohta, täpselt sinna, kus meil seda vaja panna on ja niimoodi võime siis organismi viia, ma ei tea uusi geene nende geenide abil tekitada uusi omadusi. Ühesõnaga muundada neid genoome, täpselt nagu meil vaja on. Jah, põhimõtteliselt ütleme ideaalis ta töötab niimoodi, aga on olnud tegelikult palju palju uuringuid ja noh, muidugi kõik ju tahavad seda kohe hakata kasutama, sest see tundub nagu nii paljulubav ja, ja on võimalik nüüd teha maailmast loodud revolutsiooni. Siis tegelikult on näidatud, et räägitakse hästi täpne ja võib olla ja ongi, et ta on hästi täpne tõenäoliselt siis, kui sa viid sinna, sa tahad teha ühes konkreetses kohas muudatust, aga on tehtud uuringuid, kus on viidud sisse näiteks rohkem neid nii-öelda neid kääre, kus teha korraga mingis siis DNA järjestuses rohkem muutusi siis tegelikult see võib lõppeda täieliku hävinguga, sest tundub, et sa alati ei tööta nii hästi kui et ei pruugi seda DNAd alati sellest õigest kohast lõigata. Ja, ja teine asi, see kindlasti võib tunduda inimestele, et nüüd me, nüüd me võib-olla suudame siis kõike disainida, nii nagu meile meeldib, et disainime endale sellised lapsed ja, ja disainime inimesi ringi vastavalt vastavalt siis enda soovidele siis tegelikult ikkagi praegu seda tehnoloogiat kasutatakse ikkagi hästi palju, ütleme laborites uurimistöödes. Et on võimalik katseloomadel ja ka võib rakukultuurides siis tegelikult erinevaid geene sisse-välja selle mehhanismi abil lülitada ja vaadata, et mis endaga kaasa võiks tuua. Ja ma tõesti rõhutan, et seda tehakse praegu ikkagi, mitte inimese peal ja väga pikk maa maa on sinna minna, kui, kui see jõuab nagu inimeseni üldse. Vist ka meie saates nagu mainisime, et Hiinas on juba tehtud väidetavalt eksperiment ka inimestega ja mis selle tulemus on, see, et kogu maailma üldsus on selle üsna üksmeelselt hukka mõistnud selle pärast, nagu sa rõhutasid, me tegelikult ei ole. No võib-olla tehnoloogiliselt me oleme nagu valmis, et seda inimese peal kasutada, aga me ei ole nii-öelda ühiskonnana valmis. Et meil oleks nagu kõik läbi räägitud, et mis on need riskid, mida me tahame saavutada ja kõike seda, et, et me nagu selle poole pealt ei ole veel valmis. Et noh, inimese kontekstis pigem räägitakse väga palju sellest mitte lihtsalt selliste heade omaduste disainimise eest, vaid sellest, et meil on ju päris palju haigusi, mida põhjustavad geenid ja kui me nagu suudaksime haiges inimeses nii-öelda selle haige geeni asendada tervega selle mehhanismi abil, siis see oleks nagu selline suurepärane raviviis. Sellest sellestki on ju räägitud juba. Ma ei tea, kümneid aastaid, et geeniravi peaks tulema ja tuleb ja nüüd tundub, et Krisper võiks seda nagu võimaldada. Aga konseni lihtne. Ma kindlasti selles mõttes usun-usun sellesse tehnoloogiasse, et ta kindlasti on, meil on, meil on meid viinud nagu suured sammud lähemale, et me võiksime nii-öelda seda geeniroovitus kasutama hakata. Aga, aga need ongi, et esialgu me saame rääkida siis sellistest ütleme, ühe geenihaigustest näiteks siin väga hiljuti oli film, mis just sellest Krismi just selle, samal kui tegelikult need preemiad välja kuulutatud, eriti ETV kahes, nii et selles Krisper, tehnoloogiaste seal seal oli ka siis vaatluse all üks noormees, kellel on siis lihasdüstroofia kelle lihased hakkavad siis mingi hetk kärbuma ja on teada, et seal on düstrofiini geen kus on teatud kindlad muutused, et nad töötasid väga tugevalt selle nimel üks Ameerika teadlane, kes, kes püüdis siis välja välja siis nii-öelda töötada meetodite, et oleks võimalik seda geeni parandada. Aga see on jälle see, et kuidas seda, kuidas seda konstrukti või seda, kuidas seda siis viie inimese organism, et kus ta piisab sellest, kui ta verre süstida ja ta jõuab sinna õigesse koe siis videote ta otsekohe sisse süstida. Et, et isegi kui me suudame, ütleme praegu laboritingimustes teha ära selle katse ja näidata, et meil on võimalik siis mingit geeni muuta, siis täielikult meil on nagu mina ikkagi kardan, et meil on ikka üsna pikk maa minna, kui me päriselt saame seda ja inimese sisse siis viia, sest just need erinevad haiguste puhul ka, et et kust kukas ta jõuab ikka õigesse kohta, et ta ei lähe sinna, kust ta minema ei peaks, üldse ei hakka mingit pahandust tegema. Et minu jaoks on sellised, nagu need need küsimused ja natukene ka eetiline teema. Et tõesti teda tahetakse reguleerida, et kellele ja kuidas, et looteid me ei tohi kuidagi geneetiliselt muundada ja nii edasi. Aga kus sellest praegu tegelikult abi on, on kindlasti põllumajandus. Igasuguseid jah, neid põllumajandussaadusi on võimalik tegelikult muuta, on, on võimalik muuta põuakindlamaks on võimalik muuta, et ei pea kasutama erinevat, siis taimekaitsevahendeid on võimalik muuta siis umbrohukindlamaks, et ma arvan, et seal on küll praegu juba seda, see tehnoloogia väga nagu hoogsasti töös. Ja, ja ilmselt siis laborikatsetused jätkuvad, et leidmaks kõiksugu uusi kasutusviise ja et leidmaks siis kuidas elda geenidega mängimine või, või nende toimetamine aitaks meil siis erinevate probleemidega hakkama saada. Selline oli tänane, teatud saab riik puust ja punaseks, stuudios Arko Oleski ärindam. Täname teid kuulamast ning uute uudistega oleme eetris uuel nädalal. Kõike head. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
