Need on tõesti teravad. Nõelteravad mõeldud sellist putukate närimiseks. Ta ei tule niimoodi, nagu müütide räägitakse,  eks tuleb, ja hammustab sind, et seda seda ei juhtu. Salapärane on selline sõna, mida nii palju kasutate,  see kohati häirib mind saladusi ja nahkhiirte väga palju  võrreldes mõnede muude loomarühmadega, mis on paremini uuritud. Tulemus on see, et kaks pool tundi ja me ei tea,  kus nahkhiir on. Nad on sellised loomad, kellele igaüks ligi ei pääse  ja see uurimise protsess on nii eriilmeline  ja teistsugune. Selline armas tegelane Väga vahva, natuke vihane on äge. Nahkhiired tekitavad oma öise eluviisi ja imetlejatele  ebatavalise lennuoskusega paljudes inimestes hirmu  ja see annab ainest müütideks. Tänases saates püüame teada saada, milline on nende väikeste  käsitiivaliste tõeline pale ja kuidas neid Eestis uuritakse. Milline on see hirmus armas nahkhiir? Siin Kadrioru pargis algab nahkhiirte telemeetria uuring,  mille esimeseks etapiks tuleb mõni Nahkhiir kinni püüda. Nii võrgu paneme siia siit lendavad üle ja siit puude  võradest läbi. See on ühest nailon kiust on see võrguniit  siis ja siia siis need nahkhiired küll mitte,  kõik, aga üsna üsna paljud satuvad sisse,  kui nendel teel on. Mida jämedam see materjal, eks seda paremini on see  kajalokatsiooniga nähtav. Et ka see tegelikult peegeldub tagasi ja seda võib märgata,  eriti hästi märkavad sellel endlased ja siksed metsaliigid. Nad on ainukesed imetajad, kes lendavad,  miks nad ikkagi lendavad? Vot seda. Ma ei oska sellele ausalt öeldes vastata,  aga, aga arvatakse, nad arenesid siis mingite sellistest  natuke võib-olla karihiire sarnastest väikestest putukatest,  toituvatest imetajatest, kes ronisid puude peal  ja siis hakkasid sealt, et niimoodi kuskil hüppama ja,  ja liuglema. Et noh, see ilmselt võrreldes teiste imetajatega niisuguste  väikestega Avas hoopis teise nagu toiduressursi, et lendavad  ja veel öösel. Nüüd tuleb vaadata seda, et, et võrk saaks lahti Ilma siia sõlme tekitamata. Selle puhul on põhiline Mitte kiirustada niimoodi vaikselt. Toimeta. Siin on siis sellised taskud. Kuhu loomad kinni jäävad? Nüüd. Tuleb ühel ja teisel pool panna posti. Ja siis jääd ootama, millal tulevad esimesed loomad välja. Kui hästi te teate, kus meie nahkhiired üldse on aasta ringi. Laias laastus me omame päris head ülevaadet,  et kui võtta mingeid teisi väiksemaid imetajaid,  ma arvan, et näriliste kohta meil on oluliselt,  et kehvem pilt kui nahkhiirte kohta. Aga kui nüüd minna sellistesse detailidesse nagu see sama  see kolooniate ja varjepaikade teema, mida me siin täna teeme,  siis selle kohta meil on oluliselt kehvem ülevaade,  et ja see on see pusle, mida me üritame praegu siin kokku  panna ja aru saada, et kes, kus on ja. Kui tihedat kolooniad on? Nii. Kuule, väga hästi ja. Piusa koopad on Põhja-Euroopa üks suurimaid nahkhiirte talvituspaikasid. Inimene on need kunagi rajanud ammutades maavara. Nahkhiired on selle omakorda hõivanud ja nüüd püüab inimene  nahkhiirte talvituspaiku säilitada ka tulevikuks. Vaadake, siit on tulnud üks muda vool sisse,  seal on tegelikult varingu koht. Aja jooksul on muda tulnud, siin oli palju muda,  eks ole, ja sellist savi kogunenud nii et me pidime  selle siit traktoriga eest ära ajama. See see nahkhiir oli eile ka olemas, nii et see on huvitaval  kombel meie häirimise üle elanud. Kui hästi on Eesti nahkhiired uuritud? No alati saab paremini uurida neid, aga aga no kui võrrelda naabermaadega,  siis teiste balti riikidega meeldib ennast võrrelda,  siis kindlasti võib öelda, et Eestis on mõnes mõttes  paremini uuritud ja alustati seda nahkhiire uurimist varem. Noored uurijad, kes peale sõda innukalt alustasid looduse  uuringut Nagu näiteks olid Hans Trass ja Eras parmastaja  ja siis Linda poots. Nad tegutsesid ka koos ja otsisid uusi kohti,  kus Eestis võivad olla huvitavad loomad,  kellest veel ei teata. Ja siis üks koht, mille nad leidsid, oligi Piusa  ja see see otsimine ja leidmine toimus umbes aastal 1948. Ja siis enam-vähem järjepidevalt on see uurimine Piusas toimunudki. Siin tunnelis on nüüd üks traktor ja ehitusmehed,  mis töö siin käib siis? Siin käib niisugune täiesti pretsedendiga täiesti  pretsedendi loomine. Mis on siis esimest korda Eestis. Põhimõtteliselt rajatakse nahkhiirtele talve korteri  korterit või siis tehakse nahkhiirte talvekorterit. Oluliselt paremaks siis põhjus on selles,  et, et, et siin see Piusa koobastik on Eesti parim  ja Põhja-Euroopa üks suuremaid talvekortereid üldse nahkhiirtel. Ja, ja samas see tagumine osa, mille lähedal me praegu oleme,  see tagumine käigustik on ühendatud ainult ühe käigu kaudu,  seal taga on hästi suur käigustik, see hakkab kinni varisema. See üks käik, mis sinna viib ja selle varingu tõkestamiseks  on nüüd siis meil plaanis tuua siia sisse kuuemeetrise  kahemeetrise läbimõõduga truubitorud. Ja traktor teeb praegu siin ettevalmistustööd selleks,  et neid truubitorusid hakata siia vedama. Truubitorude mõte on siis see, et, et nahkhiirtel  ja ka nahkhiireuurijatel jääks pärast sinna Tahakaigustiku ligipääs ka sellisel juhul,  kui kõik see kinni variseb. See käik. Kui me vaatame siin ringi, need galeriid on tõesti tohutu kõrged,  laiad suured, kui palju, seda ma ei tea,  mahtu kilomeetrit siin on üldse kogu see kobastikul. Kui käia siin siin on võimalik kümneid kilomeetreid läbi  käia ikkagi ja et sa ei astu oma jälgede peale niimoodi  eriti palju ruumipuudust siin nahkhiirtele ei teki  ja muidugi teine asi on see, et siin on väga erinevad tingimused,  et eri liigid saavad valida just neid kõige sobivamaid kohti,  mis, mis neile kõige rohkem meeldivad. See on näha ka, et. Eri liigid on koopas erinevates piirkondades. No see on ainulaadne koht üldse terves Eestis,  sellist kohta ei ole enam mitte kuskil. No see on ka terves Baltikumis minu teada ainulaadne. Ja, ja ka laiemalt Skandinaavias ei ole üldse liivakivi,  seal on kaljud, graniit, seal ei ole selliseid koopaid üldse. See on tiigilendlane lendlane ja neid tagapool tuleb muidugi  veel ja veel seal on suured kobarad juba moodustunud. Tigi lätlase meeldib väga olla kobarates koos üksteise kukil. Ja talvel koopas. Ma olen nüüd ülgase vanade fosforiidikaevanduste kohal,  mida nahkhiired kasutavad talvituspaigana. Siia paigaldatakse sel sügisel nahkhiirte kaitseks tarasid. Siin on siis üks neljast Eesti kõige olulisemast  talvituspaigast Tiigilendlasele, kes on Euroopa baas väga  oluline liik, eurotähtis liik ja selle tõttu on kõik need  neli kohta, mis meil ka siis projektis on  ka rahvusvahelise tähtsusega. Tiigilendlase kaitsealad ja ja see on nagu  siis üks kõige olulisem piirang ei tohiks aasta ringi ükski  inimene siseneda ilma loata siia maa alla. Miks just selline nii-öelda kaitsemeede,  miks selline aed, miks mitte näiteks trellitada kogu see  avaus kinni? Just et see on põhjuseks on nahkhiirte sissepääsemine  ja väljapääsemine ehk siis tegelikult inimest,  me hoiame selle trelliga võib-olla eemal,  küll, aga nahkhiirt me hakkame sellega ka takistama. Ja siin on seda trellitamist ka varem katsetatud. Et mingi üks Kes see peaks olema veel endlane? Tema veel ei maga, aga ta suigatab lihtsalt heal päeval. Jah, praegu veel liigutab natuke ka see näha,  et püsivalt ei maga. Need trellid olid siin siin vahes ja nendest tellides  nahkhiir läbi lendas, siin on näha, et otse ralli avavus on  parasjagu selline, et ta sealt läbi ei lenda. Ja, ja, ja ta lendab sinna vastu ja kukub maha,  et pigem tegid need trellid enne nahkhiirtele karutee. Must. Lisaks sellele tarale paneme siia ka elektroonilise valve. Nüüd see talv hakkab teist talve turvafirma seda valvama,  siin kõiki avasid. Ja siis see tara kombineerituna selle turvafirma valve ga  siis on olnud väga tõhus. Millises seisus ikkagi nahkhiired siin ülgasel on? No ülgasel ongi seesama varem varasem kontrollimatu külastus,  inimkülastus on toonud kaasa selle, et kui siin kunagi Talvitus ikka väga suur hulk nahkhiiri, siis see langus  tänaseks on olnud kõige drastilisem. Me vahepeal mõtlesime, et see populatsiooni nagu üleüldse  kolib välja siit, et enam ei talvitu keegi siin. Aga nüüd vaikselt tundub, et hakkab see asi juba vaikselt paranema. Miks on ikkagi oluline, et inimesed nendest keeldudest kinni  peaksid ja hoiaksid selle koha nahkhiirtele? Käib siis sellega ta juba oma kehasoojusega ta muudab  nii palju mikrokliimat, et see äratab nahkhiired ülesse  ja inimene ise seda ei näe, kas nahkhiired on ärganud  või mitte, sest nahkhiirte ärkamine võtab oma tund aega  ja ta on selleks ajaks juba siit koopast lahkunud,  kui nahkhiired on üles ärganud ja see on nagu lumepalli efekt,  kui üks nahkhiir ärkab ja ta hakkab lendama,  siis selle oma lendamisega äratab ta ka teised üles. Ja mida rohkem neid on üleval ja mida tihemini nad peavad  seda tegema talve jooksul, siis seda suurem hulk neist  kevadeks hukkub, ehk siis nad tegelikult kulutavad ära oma  talviti suhtumiseks kogutud energia. Talvel neil süüa ei ole ja sellepärast nad  siis hukkuvadki. Selle maastiku läbimine on päris keeruline ettevõtmine aga  ometi leidub inimesi, kes tulevad siia spetsiaalselt neid  koopaid uudistama. Kuigi keeluaeg on siin aastaringselt. Loodetavasti need rajatavad tarad peatavad neid. Miks nahkhiiri peab kaitsma, miks nad ohustatud on? Nahkhiired on oma eluviisilt üsna sellised,  keerulised on küll hästi väikesed imetajad kusagil noh,  10 grammi ringis, eks aga nende elu elukaar  või elutsükkel on väga keeruline, et seal on väga palju  erinevaid elupaikasid, on talvituspaigad,  mis paiknevad ühes kohas. Sellele on vaja eraldi tingimusi sellel ajal. Siis on poegimiskolooniad, mis asuvad jällegi teist laadi tingimustes. Nende ümber peab olema küllalt suur toitumisala,  seal kusagil kaks-kolm kuni mõnel liigil üle 10 kilomeetri  ja lisaks siis osad nahkhiire liigid rändavad,  et seal on väga palju neid komponente, millest sõltub nende  hea käekäik. Ja milline see Eesti nahkhiirte käekäik siis praegu on? No meil on selliseid üsna murettekitavaid probleeme,  et näiteks talvituspaikade talvised külastused vanad  pargipuud ja puuõõnsused, hoonete renoveerimine,  nahkhiirhiirtega arvestamata, et on sellised suuremad probleemid,  aga kui me vaatame liikide kaupa, siis õnneks kõikidel  liikidel meil ei lähe sugugi halvasti. Küll aga me näeme, et need probleemid, mida on nähtud mujal  Euroopas varasematel aegadel on siiski ka siia jõudmas,  et, et osalt me tegeleme ennetamisega, teisalt näiteks  riigilenduse puhul juba ikkagi ka kaitsega. Kuidas üldse te saate uurijatena nende kaitsega tegelete,  mida te peate siis igapäevaselt tegelema selleks? Et seal on mitu asja, et ühelt poole pealt on selline ikkagi  alus ja baasteadmiste kogumine, et kus nad elavad  konkreetsete varjepaikade, kolooniate otsimine,  inventuurid, seire, aga teise poole pealt ei ole üldse vähem  oluline selline teavitus, avalikkuse ga suhtlemine,  nahkhiireõhtute, selliste loodusharidusliku poole poole vedamine,  et, et alati ainult puhta teadvusega kõik ei tee  ja ainult teavitustööga ka kõike teed, tuleb teha korraga  mõlemat asja, et siis jõuda ikkagi nagu inimesteni. Siit on näha jah, et selline tüüpiline märglohk. Ja palju neid siin on, eks seda on suhteliselt raske öelda. Et selle aparaat neid arvu kokku ei loe ja seesama isend,  kes seal kuskil Mujal on, võib pärast sul uuesti kohale tulla,  vot. Põhimõtteliselt me ei saa iialgi, ei saa ultraheli kuulata,  sest inimkõrv lihtsalt ei ole suuteline. Ikkagi saab teha ultrahelid inimesele kuuldavaks,  aga siis me peame arvestama, et heli muutus  ka palju aeglasemaks. Aga me saame vähemalt kuulata ja mõtelda,  aa nahkhiir teeb sellist häält. Nii et tegelikult, mis me valesti kuuleme,  on see helikiirus ajas. Sest igal liigil on ka teatud omad tunnused,  helitunnused, see on liikide muidugi tavaliselt see on kaja,  lokatsioon, nad ei laula niisama. Nagu linnud, vaid see on puhtpraktiline heli,  mida nad teevad et orienteeruda ja mitte lennata vastu  objekte puid või ja, ja saada õige putukas kätte,  mis neile suupära n. Ja kui nad siin kuskil lendavad suhteliselt suurel hulgal,  siis neil võiks olla kusagil siin koloonia. Neile meeldivad. Nii hooned kui puuõõnsused ja nahkhiire niisugused kolooniad  puuõõmuses sageli kipuvad olema mitte kuskil sellisel kõrgusel,  vaid pigem täitsa kuskil üleval. Et sellel on kaks asja, esiteks on, eks ohutum. Ja teiseks seal on sageli rohkem päikest,  et see koloonia puu paikneb enamasti kuskil nagu puude  või metsa või pargiservas. Inimsilm ei seleta enam peaaegu mitte midagi. Aga see metsapark kubiseb nahkhiirtest. Hea on vaadata, kuidas pargi nahkhiired toituvad siin. Pargi nahkhiired lendavad. No. Umbes nelja-viie meetri kõrgusel. Aga? Suurte lehtpuude all nendel on piisavalt lennuruumi. Seal lagedal ei olnud ühtegi nahkhiirt. Kõik on, kõik on siin puude varjus kogu see lendamine  ilmselt siin on ka muidugi rohkem putukaid. Miks sind isiklikult nahkhiired paeluvad,  miks nad on põnevad? Ikkagi see öine värk ja see on niisugune,  nõuab sellist erilist tähelepanu ja erilist lähenemist  ja sellisest tavapärasest rütmist väljaminekut. Neid aspekte on ikkagi niivõrd palju, mida on veel tarvis teada. Minu jaoks on väga huvitav see, kuidas on üks rühm on  valinud sellise täiesti ebatavalise nagu  või evolutsioneerunud. Talle selline ikkagi nii palju ebatavalisi omadusi,  et väike imetaja elavat grupiviisilist koos sigivad väga  aeglaselt elavad väga kaua, et näiteks tõmmulendlane,  kes kaalub umbes seitse grammi, tema vanuserekord on 43  aastat mis on pigem nagu mingisuguse väga suure imetaja see,  et kuidas on leitud selline alternatiivne tee,  mis tegelikult töötab ka nagu väga-väga hästi,  eks, et samas kui kõrval sama suurusega imetajad on hoopis  nagu teistsuguse elukäiguga Ühesõnaga, kõige tähtsam on kõigepealt Alguses aru saada, kust poolt loomavõrku on tulnud  ja kui teda hakata nüüd valelt poolt välja võtma Siis ta võib minna nii puntrasse, et on keeruline. See on siis parginahkir ehk siis pipstrellus natsi Need on  tõesti teravad. Nõelteravad mõeldud sellist putukate närimiseks. Väga nunnu ei ole üldse hirmsa olemisega ei ole,  et on niisugused nunnud ilusad tegelikult näo kohta,  sellised suhteliselt suure silmaga, eks sellised aktiivsed  kõrvad käivad ks väga. Kui ta maha rahuneb, siis nad vahepeal istuvadki käe peal  uurivad ümbrust. Nüüd näitame seda tiiba ka. Et kui nüüd mõelda, et eesti keeles öeldakse,  et käsitiivalised on õige termin, eks et siis,  kui nüüd vaadata, et siin üleval, siis pöial  ja siis siit jooksevad järjest sõrmed, kui enda käega siin võrrelda. Siit ülevalt jooksevad siis nime nii-öelda nimetissõrme,  järgmine kaks sellist luud mis tekitavad  siis selle tiiva sellise tugeva esiserva  ja siis need teised alumised hoiavad ja pingutavad seda siit. Ja siis veel lisaks on tal ka noh, näitame. On tal see saba lennus. Et siin on nahkhiiresaba ja see on Noh, kuidas sa mulle nüüd seda ilusti siin näitad,  väike loom. On saba on siin samamoodi lennunaha või lennuse sees,  saba on ka nagu ja saba on ka nagu tiib. Kaalu ei ole, ma arvan, ta on niisugune väike,  ma arvan, ta on siin meil viie grammi ringis,  kuskil see loom võibolla kuus grammi. Aga pindala ikkagi, kui need siit tiivad nüüd niimoodi  laiali võtta, saba otsa panna, pindala on ikka võimas. Tegu on siis imetava loomaga. Assa. Et see tähendab siis siis seda, et siin kusagil on poegimiskoloonia,  et kõik nahkhiired siis nagu imeted ikka,  toidavad oma järglased piimaga. Selleks, et piima oleks, peab ise hästi söönud olema heas konditsioneer,  oma järglaste eest hoolitseda. Ja poegimiskoloonia ongi siis selline nagu keskne  või nagu väga tähtis üksus, et populatsiooni oleks  eluvõimeline ja heas olukorras. Et seda me tulimegi otsima. Kas siin on poegimiskolooniaid ja saatjad panemegi selga Emastele,  et saada teada, kus see koloonia täpselt asub,  siis? Nii nüüd tuleb vaadata alustuseks tema hambaid  ja uurida lõikehammaste suuruste tippe et olla ikkagi kindel,  et tegu ei ole meil ei. Kääbusnahkhiire ega. Pügmeenahkhiirega nii tegu on meil pargi nahkhiirega. Nii nüüd mõõdame ära tema küünarvarre. Küünarvarre pikkus on. 34,48 millimeetrit. Nii ta kaalub meil kusagil seitse ja pool grammi. Mis tähendab, et ta on meil igati sobivas konditsioonis,  selleks et me võiksime talle panna selle märgise külge,  aga enne veel paneme talle külge siis rõnga. Selleks näiteks, et hea õnne korral võib teada saada kunagi,  kuhu tema talvituma rändab. Või siis siis, kui järgmine aasta jälle siin pargis  nahkhiiri püüda on võimalik, et seesama loom satub uuesti  võrku ja me näeme, et ta on veel ühe aasta ära elanud. Rõngas läheb siia küünavara ümber ja siis tuleb see õrnalt. Kokku suruda ja siis vaadata. Natukene veel. Siis peab siia vahele jääma niisugune väike väike pragu. Ja see rõngas peab siis siin niimoodi vabalt liikuda saama  siis ta ei tee loomale vigastusi. Ja tema elu elu ei sega. Nii. Valmis nii, nüüd hakkame paigaldama siis nahkhiirele. Raadiotähist see tähis pannakse siis loomale  siis selja peale ja. Ja õla õlanukkide vahele. See liimitakse siis kirurgilise liimiga. Mis siis kahe nädala või kolme nädala möödudes tuleb looma  küljest lahti, see antenn jääb talle piki keha sirgelt. Loodetavasti oled sa meil siis järgmised kuus kuni 10 päeva  selle märgisega. Me saame su elukohta palju teada. Ja sind paremini kaitsma. Laseme ta siis lendu. Ja ilusti läks. Nii, kes see on nüüd? Ma arvan, et see võiks olla põhjanahkhiir. Oi oi. Mille järgi sa seda kohe vaatad? Ta on selline pigem tumedam ja sellised Selline rokkeri soeng on natuke sellised valged tipud selja peal,  selline blond, natuke värvitud. Et tõesti hästi äratuntav tegelikult ja meie kõige tavalisem  liik See ärevushäälitus Natuke teistsugune ikkagi. Nad kipuvad olema niisugused, pigem pigem natuke käredamad tegelased,  et. Et. Väga arma ei anna jah. Eestis võib nahkhiireuurijaid ühe käe sõrmedel lugeda,  kas sinust võiks saada järgmine? Selline on küsimus, ma arvan, et miks mitte ma kindlat  vastust ei tea kunagi ette, aga väga hea šanss on olemas. Kuidas see nahkhiireuurijate selliks olemine on,  et mis, mis töö see on? Ei, see on, see on väga põnev, see nahkhiirte uurimine on  hoopis midagi teistsugust, isegi imetajate seas,  et ta on nii eriilmeline, et, et väga põnev on kogu aeg  ja sihuke niisugune elevus on iga kord sees,  kui lähme ööpüügile ja et väga mõnus. 31, kolm. 11 täpselt. 11,0. Nüüd võiks selgeks teha, kas meil on tegu noore  või vana loomaga ja selleks me valgustame tema tiiba läbi,  vaatame, kuidas, kuidas need liigesed läbi paistavad. Et, et kui liiges läbi ei paista hästi, siis võiks olla tegu  juba vanema loomaga. Nii see tundub Pigem pigem läbipaistev. Ta on selle aasta looma jaoks nagu natuke liiga suur. Ja just. Need noorloomad Teist nägu ja ma arvan, et see aasta nad veel ei ole lennuvõimelised. Et see on meil vana loom. Natukene kumab kõigile peaga niisugune ilus välja kujunenud  ümmargune liiges ja nägu on ka selline vana looma nägu,  et noorloomad kipuvad olema ikkagi natuke niisugused. Noh, vasika vasikanäoga, sellised teist nägu  ja nagu lapsed ikka lapse nägu ja tegu on kindlasti isasega. Kuidas sa tunned, et on isane, tuleb vaadata  ja alla, kas on näha veelist või ei ole,  et siin on näha, et isase loomaga tegu. Et ikka kõik imetaja, sellised tunnused on olemas nagu ühel  õigel imetajal ja kuigi kuigi on tiivad,  kuigi on tiivad
