Kuigi sõna alibi seostub paljudele esmajoones kriminalistika, ka kasutatakse lavastuses ladina keelest laenatud sõna tema algses tähenduses, milleks on mõiste mujal, näiteks kui seinal käib etenduse ajal kell, siis temagi on oma ajaga mujal, räägib näitleja. Üks alibi autoritest, Peeter Rästas Kell on niimoodi, et meil on etenduse juht, inspitsient üllatab meid kellaga ja las ta üllatab, kelle elab oma elu. Meie elame oma elu, et kui ma võin öelda niimoodi, et miks on etenduse nimi alibi, et siis me olemegi kusagil mujal, ehk siis see ruum on ka seal kusagil mujal. Ja kell elab oma elu, meie elame oma elu, me tahame, et oleks näha, et on aeg kuskil, mis jookseb ja on, oleme meie või need inimesed, kes saalis istuvad. Peeter Rästas jätkab Mina kõiki inimesi julgustan tulema vaatama seda, et mulle väga meeldib, kuidas väga paljud inimesed ütlevad nendes midagi aru, aga väga mõnus oli vaadata ja ma tahaks alati julgustada, et inimese arusaamine ei ole mingi kriteerium kunagi, et alati ei peagi kõigest aru saama, võib lasta, noh, ma ei tea, mõjuda. Alibi räägib sellestki, et tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul kipuvad inimesed ennast esitlema targematele, kui nad tegelikult on. Peeter Rästas. Viimasel ajal on juhtunud kuidagi niimoodi, et inimestele üldse arvamused hästi palju on arvamusele, kuna need on võimalik igal pool välja kraaksuda need arvamused, eks ole, need arvamused istuvad kuidagi nagu inimestel ise tasahilju muutuvad teadmiseks, mis on, põhinevad väga vähesel informatsioonil ja siis need teadmiseid veel paljundatakse omavahel ja siis see kajakambri efekt hakkab toimima niimoodi, et varsti on väga keeruline aru saada, kes on tark, kes on noh, nii-öelda mitte nii tark, et kui meil on inimesed viimasel ajal armastad hirmsasti öelda, et see on minu arvamus, siis on alati see, et nojah, seal küll sinu arvamusega see arvamus võib-olla ei maksa midagi selles mõttes, et ega arvamus ei ole alati kaaluga, et noh või vähemalt see on minu arvamus.
