Peaaegu 71 protsenti maakera pindalast on kaetud katkematu veekihiga niinimetatud maailma merega. See hiiglaslik vee hulk mõjustab oluliselt meie koduplaneedi soojusrežiimi veerežiimi. Maailmameri sisaldab suuri mineraalainete, toiduainetevarusid, energiavarusid ja maailmamerel on loomulikult tähtis koht ka laevanduses täita. Pühendagemgi siis seekordne kristalli saade maailma mere ja tema uurituse probleemidele. Stuudios on Teaduste Akadeemia termofüüsika ja elektrofüüsika instituudi Läänemereosakonna juhataja, füüsika-matemaatika doktor professor Ain aitsem Instituudi merekeemiasektori juhataja, keemia kandidaat Harri Jankovski ja nooremteadur Tõnis Põder. Ling Läänemereosakonna merefüüsika sektori vanemteadur, geograafiakandidaat Vaido Kraav. Ookeanide uurimises on viimastel aastatel võib-olla ka võib öelda viimase aastakümne jooksul märgata teatud elavnemist ja kõikides riikides on suured ookeanaloogia instituudid väikestes loomulikult väiksemad ja tehakse nii ookeanidele meredele hulgaliselt ekspeditsioone. Võib isegi praegu öelda, et ookeanaloogias on teatud murranguline periood kus minnakse vanalt klassikaliselt ookeanoloogialt mis baseerus põhiliselt üksik kutele vaatlusandmetele ja nende ümbertöötlusele uuele okeanoloogiale, pikkade ajaridade ümbertöötlusele ja ookeanide üksikute protsesside ja kogu ookeani modelleerimisele. Sest et ega vist tänapäeval enam uusi Mandreitme nii avastada ei looda ju. Küll võib aga leida ookeani põhjas uusi süvikuid või mäeahelaid hoovusi mida me senini tunne taaga üheks omaette aspektiks. Ookeanide ja merede uurimisel on ka komplekssete programmide ilmumine. Need on siis programmid, mille eesmärgiks on kindlate ookeanirajoonide või nähtuste uurimine. Siin võiks tuua terve seeria sääraseid programme. Nendest võib-olla kõige levinum progamm. Praegu on Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide ühine programm poli muud. Sellel programmil on omalaadne ajalugu. Nimelt Nõukogude Liidu teadlased. 60.-te aastate lõpul tegid Atlandi ookeanis niinimetatud poligoni. See on jaamade seeria ookeanis, milles mõõdetakse pika aja jooksul hoovus, kiirusi, temperatuuri, soolsust ja teisi parameetreid. Andmete ümbertöötlusel saadi väga huvitavaid tulemusi, mis täielikult või suurel osal kummutasid senised arvamused ookeani liikumisest. Ameerika Ühendriikide teadlased, saades teada nendest tulemustest, planeerisid kohe järgmise eksperimendi, mida nimetati mood. See on siis keskavaookeani dünaamiline eksperiment. Ja see eksperiment lõppes ülemöödunud aastal. Esialgu kavandati eksperiment väga suuremahuliseks. Ta oli planeeritud ja viidi Calebi Atlandi ookeani läänerannikul. Ja ülesanne oli väga suur. Tahate väga palju teada, kogub, aga kahjuks ei õnnestunud läbi viia. Ja tulemused, mis saadi vaatamata programme osalisusele on vägagi huvitavad need. Kuna säärase suure programmi läbiviimiseks nõutakse, on vajalik palju seadmeid, laevu, siis otsustati viia ühine eksperiment läbi, mille nimetuseks ongi polil muut. Mis tähendab ühendage kahte eksperimenti ja mille planeerimiskõlbeegaa kuuluvad mõlema programmi põhilised juhid. Võib-olla selle tänapäeva ookeanoloogi ja buumi, kui seda nii võib nimetada. Üheks põhjuseks on see, et leiti, et see saar, teadvus, meteoroloogia, kes tegeleb ilmastikuprognoosidega ei ole võimeline ilmamerede kaasmõju või koosmõju uurimiseta pikaajalisi prognoose tegema ja nagu me teame, tänapäeva pikaajalised prognoosid ima prognoosid tehakse ainult kuni paar kuud ette ja pikemaks perioodiks kaasaja teadmiste tasemel prognoose ei ole võimalik teha, et nende tõenäosus õiguslik tõenäosus vastaks meie tarbija nõuetele. Tänu sellele on viimasel ajal kogu maailmas ja meil Nõukogude liidus väga palju pööratud tähelepanu ookeani ja atmosfääri tsirkulatsiooni uurimisele modelleerimisele, mis siis võimaldaks meil globaalses ulatuses prognaseerida ilmamuutust juba pikemaks perioodiks. Teine aspekt, mistõttu viimasel aastakümnel, eriti viimastel aastatel on okeanoloogiale pööratud suurt tähelepanu on saasteprobleem. Kui saasteprobleemi veel kümmekond aastat tagasi ei olnud tõsiseks probleemiks siis käesoleval ajal on juba paljudes vahe sisemeredes saasta olukord muutunud niivõrd halvaks et reamerede puhul ähvardab oht, et need mered langevad elussfäärist välja. Selline oht ähvardab ka Läänemerd sellega, et tema bee vahetus maailma merega. Küllaltki väike aeglane ja kõik need saasteproduktid, mis merre satuvad, püsivad meres väga kaua aega. Kindlasti saasta probleem, ookeanoloogias üks aktuaalsemaid probleeme ja võib-olla samal ajal ka üks huvitavamaid probleeme kuna saasta probleemi lahendamiseks on vajalik kasutada kogu ülejäänud ookeanoloogia tulemusi. Nimelt on vaja teada väga hästi vee liikumist. Ainete ülekannet ookeanides on vaja teada ainete mõju bioloogiale, Nende akumuleerimist, üksikutes peoorganismides, nende mõju ja nii edasi. Sisuliselt on saasta probleemi lahendamine justkui seniste ookeanoloogiliste teadmiste summeerumine ja rakenduslik kasutamine. Nii kujutame teda ka meie ette ja sellepärast näib, et saastaga lahendamine, nii kummaline kui ta ka ei ole nõuab väga tugevat ja intensiivset reetilist ookeani uurimist ja ka praktilist uurimist just nende aspektide uurimist, mis esialgu ei olegi saastega seotud. Aga eks üldse vist inimeste suhtumine merre või ookeani on muutunud, sest omal ajal ookeanid olid, kui Mandreid eraldavad veekogudega näitnud liituvatest üha üha rohkem meie igapäevasesse ellu inimese elusfääri üldse. Nähtavasti küll ja võib-olla see, mis te mainisite, et inimese suhtumine on muutunud, kindlasti on muutunud sandavad suur põhjus. Nimelt senini arvati, et kui me midagi ookeani juhime juhime sinna oma inimtegevuse jäägid, siis ookean on niivõrd lõpmatult suur reservuaar. Ta võtab kõik vastu, mitte midagi seal ei juhtu. Ja see arvamus oli väga kaua, kuni viimaste aastakümneteni. Tegelikult on muidugi olukord veidi erinev. Kui võtta isegi suurt ookeani, siis võib-olla ainete kontsentratsioon, mida me sinna juhime, jääb küll vees väikeseks võib-olla isegi nii väikeseks, et me kõige täpsemate mõõtseadmetega vaevalt suudame teda määrata. Aga häda on selles, et ta akumuleerub ookeanides olevates kalades ja muudes organismides. Ja nendesamade ainete kontsentratsioon juba peoorganismides on kümneid ja mõnikord ka sadu tuhandeid kordi kõrgem kui ees. Kuna ta edasi aga organismides justkui liigub kõrgemate elusolendite poole madalamad olendid süüakse kõrgemat elusolendite poolt lihtsalt ära vees siis toimub ka nende ainete pidev kontsentratsiooni tõus piki seda elusolendit ahelat ja lõpuks, kui jõuavad need ained inimeseni, siis inimese poolt söödavatest kalades võivad nad osutuda väga kõrgetaks. Need tekib täisringi inimese käes uuesti inimese juurde tagasi. Ja võib-olla see on nüüd üks põhjus, mis sundis inimest. Pikka aega inimene lihtsalt ei olnud nagu võimeline üldse rikkuma ookeanide puhtust. Kuna ookean on tõesti tohutult suur reservuaar, siis lihtsalt ainult viimasel ajal. Tööstusjõudude kiire kasvutempoga seoses on niisugune asi saanud võimalikuks ja peale kõige muu on arvatavasti kõige ohtlikum just ookeanide saastamine. Niisugusel viisil näiteks me võime saaste bioloogilist mõju jagada kolme etappi. Esimene etapp oleks nagu kõige rohkem silmaga nähtav, see avaldaks ideoloogilist mõju ja viiks hüdroPyontide massilisele hukkumisele. Teine etapp oleks vähem jälgitav. See moodustaks nagu toksilisi efekte Hüdro grantide varasemas arenguastmes ja viiks halbade resultaatide nagu hiljem. Kuid kõige ohtlikumaks etapiks ma peaksin just väikeste toksiliste ainete kontsentratsioonide mõju hüdroteontidele. Kontsentratsioonid on väga väiksed, kuid see mõju võib viia selleni, et näiteks väheneb primaarproduktsioon ja võib tekkida isegi troopiliste tasemete vahelise sideme rikkumine. Iga elusolend peab millestki toituma. Ja kui nüüd juhtub, et mingisuguse aine mõjul, mida merre juhime, tema toit, mis on siis teine organism kas siis väheneb see tähendab organismid hukkuvad, paljunevad vähem või akumuleerib nii palju aineid, mis mõjuvad organismidele kahjulikult. Et need toiteobjektid muutuvad lihtsalt mürgiseks siis see objekt kaotab kui toit, objekt oma tähtsuse, otse vastupidi, ta on ohtlik loom. Peab hakkama toituma millestki muust. Kui tal seda võimalust pole see tähendab, ta ei saa välja langenud elementi süsteemis, nagu korvata mingi muu elemendiga siis ta paratamatult Kaukub. Nii et mingisugune nihe juba madalamates elementides madalamates tasemetest võib lõppkokkuvõttes viia suure muutusena kõrgematest tasemetest näiteks kalade süljestes, ükskõik mis loomades. Ja need on siis juba objektid, millest otse inimene on huvitatud. Viimastes töödes on toodud kontsentratsioonid, mis vähendavad fotosünteesi intensiivsust vetikatel kui merevees leiduvad kontsentratsioonid. Elavhõbeda ja DDT puhul on üpris lähedased sellele mis meil tegelikult esinevad, näiteks rohkem saastatud seltsialadel. Selle juures tuleks jällegi märkida, et selfialadel on just koondunud põhiline biomass ja seal kaladel püütakse ka ligikaudu 90 protsenti kogu maailmakalast. Ja kaasaegse reostuse ise. Ärasuseks võiks lugeda aga just seda, et põhiliselt ta ongi koondunud selfi aladele, kinnistesse meredes ja rannalähedasse tsooni. Et koos üldse praktiliste uurimustega on tekkinud ka üsna huvitavaid teoreetilisi küsimusi. Näiteks kasvõi see küsimus, mida nimetada puhtaks veeks, mis on siis saastatud vesi. Selle kaudu me jõuame nagu normideni, kuna siis on vesi saastatud, tuleb võtta abinõud tarvitusele ka juriidilised küsimused, kes peab vastust kandma saastamise eest. Siin tekib palju aspekte, sest eritarbijatel on nõuded nagu vee kvaliteedi suhtes erinevad. Ütleme, kui küsida arsti või katlamaja juhataja käest, siis on vastus hoopis erinevad. Arstil on tähtis, et vesi tekitaks haigusi. Katlamaja juhatajal tahtis ta tekitaks katlakivi. Probleem just saaste osas ja selle määramisel, mis lõpuks saastamine suhtumises saastesse. Ka säärane, et sageli me ajakirjandusest kuulame sääraseid nõudeid, et tuleks vältida igasugust saasteainet juhtimist vette see on justkui vastuolus kahele printsiibile. Esiteks vastavalt füüsikaseadustele täielikult saastast vältida võimalikuna kehtib entroopia seadus ja teiseks võib-olla võime merre juhiksime destilleeritud vett siis see on sama saasteaine merele kui kõik teised toksilised ained, kuna meri siiski ei ole destilleeritud vett täis. Nii et säärane lähenemine on sageli lihtsalt tingitud, võib olla sellest, et inimesed ei mõtlegi mida nad räägivad ja kaugeltki ei süvene asja sisusse, mina põhimõtteliselt nagu ei oleks nõus sellega destilleeritud vee lisamine merre reostamine. Sellepärast et noh, ma ei tea, saamine mitte sellepärast, et vihma sajab ja vihmani praktiliselt ka destilleeritud vesi ja kui seda vihma 100-ks, rohkem vähem, vaevalt et selle tõttu siis mereökosüsteem palju kannataks. Aga muidugi see on õige, et kui mitte sama koosseisuga vet merele lisades midagi meres muutub ja kas see muutub nüüd kahjulikkuse kasulikkuse poole, seda me praegu veel otsustada ei suuda, seda saame teada siis, kui näeme tagajärgi. Ma olen nüüd natukene raske pidada destilleeritud veega, sellepärast et vot mul on siin just niisugused numbrid, et Ameerika teadlaste arvestuste kohaselt näiteks langeb aastas vihmaga maailmamerre ligikaudu 5000 tonni elavhõbedat ja umbes 200000 tonni. No selge, ütleme käesoleval ajal ei ole, oletame siis veel, kui merede reostust ei olnud, 10000 aastat tagasi 100. ka vihma elavhõbedat. Mul on siis küsimus mõõdus, sest iga asi võib nagu muutuda veostavaks faktoriks, kui tema hulk teatava piiri ületada. Ma kahtlen, et kui me destilleeritud vett saaks juhtuda nüüd väga suures koguses selle tulemusena kõik mereorganismid, kes magevette ei kannata, välja sureksid siis oleks meil põhjust juba rääkida destilleeritud veega saastamisest. Samuti nagu temperatuur võib olla saaste saaste, vaid põhimõtteliselt lõiga Factornis teatava piiri ületab Õige nähtavasti saastavam üldse inimese mõju keskkonnale ja samuti ka merel, nii et ükskõik, kui see mõju on siis nii suur ta juba avaldab meile ebasoovitavaid tulemusi keskkonnas, siis me võime rääkida siin saastest näiteks kas või liigne kalade väljapüük merest või ühe liigi hävitamine. Nähtavasti ta viib mingisuguse ahela katkemise nihuke süsteemis ja võib endaga kaasa tuua küllaltki ebameeldivaid tulemusi. Meie kodumereks on Läänemeri ja ehkki siin eelnevas jutus ka paaril korral Läänemereküsimused nagu Virksatasid, võib-olla nüüd veidi lähemalt, siis sellest, kui hästi me oma kodumerd tunneme rääkimata muidugi siin kenast mõnest rannakäärust, kus me suvel ujumas ja päevitamas käime. Läänemeri on vist maailma ookeanides ja meredes kõige rohkem muretu. Väga palju tuntud maailma hoki analoogia on alustanud oma tööd Läänemere kaldal, hiljem annad küll siirdunud ookeani. Selle tõttu on Läänemeres juba ammu teostatud vaatlusi. On olemas hea hüdroloogiline uuritavus, kuid vaatamata kõigile sellele võime öelda, et me läheneme siiski senini, tunneme kaunis halvasti. Ja võib-olla halvasti ka sellepärast, et. Me tunneme kogu maailmamerd halvasti, kuna ta kujutab endast ühte suurt. Hulka, mis on küllaltki keerulises anumas, seinad on väga komplitseeritud ja senine me arvasime, et kõik see, mis seal sees toimub, allub küllaltki lihtsatele tavalise vedeliku liikumise seaduspärasusele. Võib-olla ainult arvestades juurde, seda otseanum asetseb pöörlev valdas sfääril. Viimased uurimused on näidanud, et see probleem kahjuks nii lihtne ei ole. On avastatud küllaltki keerukaid uusi protsesse mida mõnikord nimetatakse uute terminitega. Planetaarne turbulents, need on siis korrapäratu voolu seaduspärasused just pöörlevad sfääril mõned füüsikalised protsessid energia ülekande mõistes toimuvad täiesti vastupidises suunas, kui seni arvati. No võib arvata, nii, et kui meil vees tekib üks suur pööris siis tavaline mõttekäik on, et ta kindlasti laguneb väiksemaks ja nii on ka tavalises jões või torus. Ka väiksemates järvedes on see protsess loogiliselt säärane meredes on leitud, et teatud mastaabist alates teatud pöörise suur Stavatest võib see protsess toimuda väga hästi tagurpidi. Tähendab üks väiksem pööris võib minna lihtsalt suuremaks ja me teame, et kalanemas on niisuguseid suuri pöörise taolisi moodustisi, millest on tingitud ei tea senini mina uniga viimase ajani arvasin, et Läänemeres on tõesti väga palju uuritud, väga palju mõõdetud. Ja kui nüüd vaadata neid mõõtmistulemusi, siis need käsitlevad suuremas osas temperatuuri, soolsuse ja veetaseme pikaajalisi kõikumisi. Kuid väga vähe mõõtmisi, mis oleks pikaajaliselt aja rea, tuleks tuuste kohta või mõne muu parameetri kohta Läänemeres need praktiliselt puuduvad ja ei ole senini olemas Läänemerehoovuste kaarte, mis oleks nagu igapäevasel tarbijal võib-olla üks vajalikumad asju, kui arvestada, et navigatsiooni son oluline, et tuleks ohuste kaardid olemas, üldised süsteemide planeerida laevaliiklust ja nii edasi. Sellised andmed puuduvad, need praktiliselt nende mõõtmistulemuste põhjal, mis senini on olemas, polegi võimalik välja joonistada Läänemere keskmiste ohuste kaarte. Nähtavasti, millele tähelepanu mitte ainult uus esimees ja nii hästi, kui vaja, on vaid palju lihtsamaid asju, nagu soolsus temperatuurile siin selle muutus. Soolsus on piisavalt vajalik teada kaluritele, kuna kalade käitumine sageli sõltub vee soolsus Simmist. Ja teades kui sügaval, millises sügavuses on kindla soolsusega vesi, on palju hõlpsam neid kaluga välja püüda. Nii nagu seda räägivad kalureid ja nagu me ka oma uurimislaeva ekspeditsioonidel tajusime. Kuna meie laeva kapten, vana kalur, põhiliselt kala püüdnud, siis ta oskas seda näidata, kust võib kala püüda ja kust see kala siis ka koguneb? Kahjuks praegu küll me ei oska veel anda head nõu ja abi juba ette kaluritele, et kust siis seda võiks teha, kust võiks kala otsida, kuna me ei tea nii palju mäest. Nii et selles mõttes võib-olla praegu veel mõne kaluri elupõlised kogemused löövad teadlasele ette isegi Ja kindlasti löövad, et nähtavasti see on meil ka tulevikku huvitav objekt, et siduda bioloogia toimuvaid muutusi veeprotsesside füüsikaliste parameetrite muutuse, see on viimasel ajal üks väga huvitav probleem. Vaieldav probleem, kus osa teadlased ütlevad, et see on nii teised tagurpidi põgenema, nimelt selles, et seni arvati, et bioloogilised väljad tähendab väikesed organismid nagu plankton katavad merre pidevalt liiter. Paar aastat tagasi leiti, et see ei pea just nii olema, et nähtavasti bioloogia on justkui laiguline. Mis puutub õieti planktoni ja võiksid mees olla niisugused väiksed planktoni saarekesed, millel on kindlad mõõdud, ruumilised mõõdud see on niimoodi intrigeerib teadlastel bioloogidel, et kuni viimase ajani, kui sellega nii veendunud bioloogiga tähendab Põlise veoloogiga rääkida, siis ta raputab pead ja ütleb, et nii ta ei ole. Kuid faktid on siiski olemas ja niisuguseid just samarealisi plankton moodustisi viimasel ajal pidevalt vaadeldud. Kui seda küsimust aga käsitleda puht teoreetiliselt, siis selgub, et ta on lihtsalt füüsikaliste väljade ja bioloogiaväljade ühise mõju tulemus ja väga hästi teoreetiliselt defineeritav ja teoreetiliselt lahendatav küsimus. Niisuguseid planktoni saarekese on viimasel ajal kõlitud Läänemeres ja väga ilusa kujuga. Vahel ajakirjanduses mürgitanud mõtteid selle kohta, et Läänemeri on väljas olev meri, nii nagu siin tänagi sai mainitud, et veevahetus Läänemere ja maailma merega on Üsna halb, noh, võib-olla need niisugused väga teravad arvamused ja väga kriitilised arvamused on liialdatud, kuna sageli Me mõningate nähete kaudu ainult ja mõningate üksikute protsesside kaudu otsustama palju rohkem kui tegelikult on. Sageli on räägitud sellest, et Läänemäeg raskemaks probleemiks põhjakihtides hapnikurežiimi tugevad muutused hapnik kaob, selle asemel tekib väävelvesinik, milles loomulikult kaladega ükski elusorganism elada ei saa. On kindlaks tehtud, et säärased protsessid, mille süüks praegu loetakse inimeste kaua aega, loeti need anud looduslikud pikad protsessid, mis on olnud sadu aastaid tagasi samal kujul kui praegu ja vaevalt, et siis inimese mõju Läänemerele nii tugev oli, et inimene suutis põhjustada hapnikupuudust Läänemere põhjakihtidest situt jaanis, üldise järelduse, et sageli me looduslikud protsessid looduslikest pikkadest muutustest tingitud tulemused kirjutamist kui inimese mõju tagajärjeks segamini looduslikud protsessid ja saaste inimese poolt tingitud saastani antropogeensest mõju. Nähtavasti üheks tähtsaks küsimuseks just nende kahe protsessi omavaheline eraldamine ja tõesti leidmine, et mis on looduslikud protsessid ja mis on siis inimmõju võib olla jahedam kaalumise saastumise või reostuse suhtes. Läänemeresse olukord, vähemalt perspektiivid tuleviku suhtes, kes ei ole niivõrd trööstitu nagu, nagu arvata võib. Aga võib-olla käesoleval ajal ei olegi see orgaaniline reostuse hapnikupuudus põhjakihtides probleem number üks, Läänemeres palju olulisemaks on regionaalne reostusreostust teatud tööstusrajoonide piirkondades, kus on meil tegemist toksiliste eriti toksiliste ainete juhtimisega merre, mille juba väga väikestest konsentratsioonidest piisab. Et need alad muutuksid kas siis elukõlbmatuks kaladel või zooplankton ille või siis seal olevad looduslikud ressursid, nagu näiteks meremudaravimuda, mida meie läänerannikul mujal leidub, on mõned muud produktid ei ole enam rahvamajanduslikult kasutatavad. Viimastel aastatel on täheldatud, et Läänemeres on vähenenud vääriskalade hulk. Nende arvel on suunanud prügikalade hulk nii et nagu alati, iga paha asjaga juhtub nii, et kannatavad ikkagi paremad asjad ja võidavad selle arvelt siis need, mis ei ole niivõrd kasulikud või või on hoopiski kahjulikud. Nii et kui Läänemere reostusest rääkida, siis, kui nüüd seda konventsiooni ratifitseeriti lähemal ajal ja seda saastamist piirata erinevate riikide vahel, siis võib muutuda mitte ainult enam lokaalselt flopulbleemiks väit juba riikidevaheliseks probleemiks. Saastumine toksiliste ainetega, mis on arvestades Läänemere küllaltki keerulist konfiguratsiooni ja tema keskmise sügavus on ainult ka väga väike, võrreldes teiste veekogudega kuskil 50 meetri ringis siis on küllaltki oluline sellepärast, et tänu turbulents segunemise kõik, mis veepinnal või kuhugi satub, sealt kantakse hiljem edasi ja ta võib kanduda väga suurtel kaugustel. Saasterajoonist. Meie saateaeg hakkab nüüd kohe-kohe lõppema, siis me võiksime kokkuvõtteks öelda Läänemerel probleemi kohta. Kokkuvõtteks võib öelda, loodame probleemi kohta küllaltki optimistlikult. Kuna teadlaste kollektiiv, kes Läänemeresaaste probleemi kontrolli töötab, on küllaltki suur praegu nende käsutuses on vägagi head seadmed ja loodame, et ühiste jõupingutustega nii Nõukogude Liidu kui ka teiste Läänemere riikide teadlaste vahel. Laanemäe probleem allub meie soovidele ja lihtsalt me hoiame seal toimuvad protsessid nendes piirides, mida me tahame. Kontrollime neid täielikult.
