Mina olen Valdur Mikita ja me läheme täna Kääpa jõe äärde. Me oleme siis praegu Tartumaa ja Jõgevamaa piiril Hakkame jõudma Käepa jõe juurde ja teeme siin esimese  peatuse vaigutusmändide juures. Minu jaoks on need tõeliselt muljetavaldavad männid. Ma arvan, et vanuseks umbes 120 aastat ja väga palju  selliseid puid enam Eesti metsades me ei näe. Seitsmekümnendatel koguti Eesti metsadest mitusada tonni  männivaiku ja enamik neid puid läks küll langetamisel,  aga mõned jäid ka alles. Nii et selline klassikaline pärandkultuuri objekt  ja mis mulle endale väga meeldib. Puud kasvavad sedavõrd lähestikku ja nad on mõlemad täpselt  ühesuguse elujõuga. Et üks ei ole teist nagu ära lämmatanud. Ja minu jaoks on nendes puudes midagi šamanistlikku. Ma ei oska seda isegi täpselt sõnadesse panna. Aga need meenutavad selliseid indiaani tootemisambaid  või midagi sellist, mida Siberi kütid on,  on oma puunikerduskunstiga. Meile pärandanud, et kui neid puid eriti hämaras vaadata,  siis tekib selline kummaline tunne. Et tegemist on tõeliselt sellise püha paigaga Mulle tundub, et metsa jõgede kaldad on soode  ja rabade kõrval üks väheseid tõeliselt metsikuid paiku. Et me teame, et Euroopas enamasti jõgede kaldad on kõik betoneeritud,  jõed on sirgeks aetud, aga see on kuidagi selline,  noh, tõeliselt ürgne ja Kääpa jõgi voolab suuresti metsade vahel. Ja siis äkki enne jõemõisa järve suubumist tuleb selline  pikk jõeluht. Ja eriti kevadeti võib siin tõesti väga palju loomi näha. Ja. Ja. Ma ütleksin selle paiga kohta See on tõeline Eesti looduse kolmekordne. Kõigepealt, et see väike jõeluht, see kääpiõgi algab  keressaare rabast ja voolab läbi lisajõgede. Peipsi järve aga selliste vanade säilinud jõeluhtade poolest  on kindlasti Eesti Euroopa absoluutses tipus  siis teiseks Nendes metsades, kus me oleme,  on tõesti väga palju suurkiskjaid, nii karusid,  hunte kui ilvest. Olen neid kõiki ka siin jõe ääres oma elu jooksul kohanud. Kõige rohkem muidugi karusid. Kääpajõgi on üks Eesti kuulsamaid jõgesid,  me kõik oleme lugenud Kalevipoeg ja teame,  just siin kaotas Kalevipoeg oma jalad. Ja see koht, kus ma praegu seisan, on ilmselt üks koht,  kust karud üle jõe käivad. Nii et ma seisan justkui väga kummalise ristteel. Ühelt siit on see karude rada ja teiselt poolt  siis kääppijõgi, kus peaks mind varitsema kalevipoja mõõk. Nii et ma tunnen sisemiselt sellist väga spetsiifilist hirmu,  karuhirmu ja seda, et mõõk lõikab mu jala kanda. Ja mis on eriline, et me võime ju mõelda,  et kusagil siin Kalevipoeg suri, aga kusagil siin läks ta  ka taevasse. Ja võib-olla just see võimalus, et me saame olla oma vanade  müütide südames selliseid rah vaid Euroopas on tõesti väga vähe. Nii et see on üks imelisemaid asju Eesti looduses elada sõna  otseses mõttes legendide sees. Jah.
