Tartu Ülikooli teadlased teevad reoveepõhist seire uuringut, millega on võimalik umbes nädal aega varem tuvastada seni ilmsiks tulemata koroonaviiruse nakkuse levikut. Reoveeproove koguvad teadlased Eesti maakonnakeskustest ja suurematest linnadest. Kuidas reovee põhjal saab koroonaviiruse puhangut prognoosida, selgitab uuringu juht Tanel Tensoniga, kes on Tartu Ülikooli antimikroobset ainete tehnoloogia professor. Sisuliselt me määrame siis viiruse genoomi koopia, arvu, viiruse genoomide kontsentratsiooni reovees, et kui me ikkagi teatud tasemel selle viiruse genoomis atrioobest kuskil äradetekteerime, siis on selge, et selle puhasti taga, kuskil mõned nakatunut peavad olema. Nii on teadlastele mitmetes asulates reovesi märku andnud eelolevatest viiruse suurematest puhangutest. Eelmisel nädalal me tegimegi oma mõõtmiste rekordi kuive Viru vangla vett analüüsisime nii, et nii kõrget kontsentratsiooni ei ole varem näinud ja kus pidevalt nägime viiruse ringlust oli Rapla ja noh, sealt tuli ka see hooldekodu siis nüüd lõpuks andis ühe sellise suurema pesa. Nädala teine uudis tuleb meile kosmoseavarustest. Teadlased on saanud jälile universumi pea kõige saladuslikumate signaalide allikale. Aastaid on astronoomid uurinud kosmose sügavustest pärinevaid raadiolainete välgatusi, mille kestus on kõigest mõni millisekund. Ülienergeetilised raadiolainete välgatused näivad pärinevat surnud tähtedelt, mida nimetatakse magnet tarid. Eksvälgatusi märgati esmakordselt ligi 15 aasta eest. Nende tekkemehhanism jäi aga saladuseks, sest signaalid pärinesid väljastpoolt meie galaktikat. Nüüd on aga märganud astronoomid sellist raadiolainetes patust ka linnuteel ehk meie kodugalaktikas. Sähvatuse vallandas ilmselt ülitugeva magnetväljaga neutrontähtmagnet Darr. Teooria kohaselt võib nende tõttu vabaneda korraga ülisuurel hulgal energiat nii raadiolainet, et kui ka veelgi rohkem energiat kandva valguse kujul. Umbes ühe millisekundi jooksul kiirgas täht raadiolainetega sama palju energiat, kui päike annab 30 sekundi jooksul.
