Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere Meie rännusarja eelmine saade oli võrreldes tavalisega üsna ebaharilik. Seal ma rääkinud üksinda olime kahekesi, jutukaaslaseks oli Krister Kivi, kes on samuti reisimees, aga ka ajakirjanik ja kirjanik ja Krister Kivi usutles mind minu uue raamatu teemadel. Selle raamatu pealkirjaks on minu elu uhkemad loomad. Aga täna läheb see rännusari ja nüüd siis edasi juba seda rida mööda, mida me siin natukene oleme hooaja alguses ajanud ja see on siis, et me kulgeme mõttes Venemaa Kaug-Idas. No võiks öelda vist ka, et Venemaa tundmatus Kaug-Idas, sest sellest Venemaa osast teatakse siin Eestis ikka lihtsalt häbematult vähe. Aga täna siis tahaksin kirjeldada neid rännuelamusi, mida sain, liikudes seal Venemaa Kaug-Ida kõige lõunapoolsemas nurgas. See on siis Primorje krai ja õieti selles eelmises Kaug-Ida saates sai räägitud juba ka Primorjest, seal oli juttu siis krimori ajaloost ja pealinnast Vladivostokist. Aga täna läheme seal metsa. Vahel nimetatakse seda sealset metsa, kus suuri taigaks, see on väga erakordne, haruldane ja sarnast metsa pole tegelikult olemas mitte kusagil mujal. Ta asub seal mägedes ja seal on palju metsi ja osanud tasuta ka ookeani ääres. Ja suuri mets, nagu loodusteadlased seda eristavad. Teda leidub põhiliselt just seal Primorje krais ja natukene ulatub siis põhjapoolne osa siis ka sinna Habarovski kraisse, mis Primorjest põhja poole. Ja me läheme seal tänases saates ühele Primurie looduskaitsealale, mille nimeks on lasso. Kaitseala. Mis te arvate, mis metsloom see võis olla? See on nüüd üks nendest, keda me kuulsime seal samamoodi häälitsemas Coime salus suuri taigas ringi liikusime ja kuulsime teda päris sageli, sest me olime nii-öelda õigel aastaajal, kui seda häält seal sageli kuuldub. Nimelt sügisel ma veel põnevuse ülalhoidmiseks selle looma nime ei ütle. Aga igal juhul me sattusime temaga selles mõttes kummaliselt kokku, et me ei näinud teda mitte kunagi, see oli võib-olla ka see, et see mets on seal väga tihe aga me kuulsime lisaks nendele häältele ka mõnikord täiesti okste praksumist, selle järgi oli aru saada, et nad kulgesid seal kohe mitmekesi koos. Ja jälgi nägime ka loomulikult kõige kummalisemad jäljed nendest olid, mõnedel metsalagendikel oli rohi täiesti maha tallatud, see oli siis nende pulmaplats, kus nad olid siis pikka aega ringiratast kirglikult trampinud. No nüüd ma vast enam rohkem ei venita selle nime äraütlemisega, see oli siis tähnikhirv. Ja neil oli parajasti siis sügisene jooksuaeg. Ja huvitaval kombel me saime ka maitsta tähnikhirved praadi ja seda pakkus seal kaitsealal üks metsavaht meile. Aga ta ei olnud selle tähnikhirve mitte ise maha lasknud, vaid ta oli leidnud tema juba murtuna ja kui ta sinna sattus, siis ta jälgede järgi tegi kindlaks. Tähnikhirve oli murdnud amuuri tiiger, see kõige suurem kiskja sealkandis. Ja kuna see murdmine oli toimunud väga hiljuti, siis arvasseus suuri metsavaht, et saab sellest praadi küll ja väga tore on seda pakkuda siis kaugetele, kallitele, külalistele, eestlastele, maitsesime, olid täitsa suurepärane hirve praad. Ja nime on ta saanud muidugi selle järgi tähnikhirvepruunil kehal on hästi palju heledaid, täpne ja tähnikhirvekodumaa on päris suur, ulatub kaugele lõuna poole, siitsamast Primorjest Primorje on nagu tema levila põhjaservas. Aga sealt lõuna poole läbi aasa ulatub tähnikhirvekodumaa välja lausa Vietnami. Ja kui nüüd keegi Eesti loodushuviline mõtleb vaikselt, et huvitav, et kas mina ka saaksin kunagi elus tähnikhirve häält kuulda siis muide, väikene võimalus on olemas, sest üliharva satub see hirveliik ka Eesti metsadesse. Pidevalt ta siin ei ela, aga asi selles, et teda on siis toodud Venemaale ja ka Lätisse ja lastud loodusesse lahti ja seal on nad siis alaliselt olemas ja mõnikord satub mõni tähnikhirv siis ülepiiriga Eesti poolele. Aga jahimehed on tema peale üpris korjad ja kui vähegi võimalik, siis tähnikhirv Eestis lastakse maha sest ta kuulub nende niinimetatud mittesoovitavate võõrliikide hulka. Siin siis kuuldus veel kord seda isase tähnikhirve pulmalaulu, kui niimoodi võib öelda. Aga nüüd võib-olla paari sõnaga sellest, et kuidas me sinna suuri taigasse üldse sattusime. Läksime sinna kahekesi ja see oli puhtalt ikka suurest huvist selle erilise metsa ja tema olendite vastu. Nii et me tegime seda niimoodi siis, et olime vormistatud kahekesi mõlemad ajakirja Horisont korrespondentide, eks siis niuke populaarteaduslik ajakiri, mis praegu Eestis ilmub. Ja me lootsime siis, et kui me niimoodi oleme sellise rolli võtnud, et siis kohaliku kaitseala inimesed aitavad meil seal liikuda ja ööbida ja üleüldse saame kergemini seal kaitsealal hakkama. Aga kui mõelda, et mis kaitsealase klasoo kaitseala üldse on, siis ta on ikkagi päris suur ligi 100 ruutkilomeetrit, kujutate ette, milline maalahmakas vesti, Lahemaa rahvuspargiga võrrelda siis sellest kaks korda suurem, seal on hästi palju kirvest puutumata metsi, väga vähe teid. Ja miks me ikkagi just selle kaitseala seal Primorjest valisime? Sellepärast et see pidi olema kõige liigirikkam kaitseala Primorjest üldse. Me käisime seal tegelikult üsna ammu, see oli ligi 30 aastat tagasi nõukaaja lõpus. Ja võiks mõelda, et kas nüüd see, meie käik nii ammu, et kas praegusel ajal seal üldse see looduskaitseala alles ongi? Ma olen küsinud nende rändurite käest, kes seal nüüd hiljem on käinud ja ka internetist uurinud. See sookaitseala on püsinud tõesti uskumatult ühesugusena kõik need aastakümned ja ka tema liigirikkus on säilinud põhjus selles, et ta on ikkagi riiklikult kaitstav ala ja seal on oma metsavahid ja muud ametmehed, kes seal loodusel hoolega silma peal hoiavad. Nii et tõesti see looduskaitseala on püsinud rikkumatuna. Aga meie läksime siis tookord sinna niimoodi, et kõigepealt lendasime tallinlastele Moskva, Vladivostoki ja Vladivostokis, siis kohalik, kui bussidega juba sinna kaitse allapoole Vladivostokist ei olnud väga palju maad sinna soo kaitsealakeskusesse oma sadakond kilomeetrit. Aga Venemaa oludes, kui sa kohalike bussidega liigud, siis läks ikka terve päev nagu märkamatult selle peale ära, aga kui me siis sinna keskus jõudsime, siis tõesti need töötajad võtsid meid väga lahkesti vastu ja juba järgmisel päeval oli neil plaan valmis meiega teha. Te lähete ühele parajalt seikluslikule retkele. Nimelt Me saadame teid Petrovi saarele. No see on üks saar seal ookeanis. Petrovi Saardmisenesest noh, kõla poolest kõlab üsna igavalt, kes vähegi Venemaal ringi on sõitnud, Rovi nimelisi kohti on kõik kohad täis ja ma arvan ka neid saari laial Venemaal, mille nimeks on Petrovi saar on palju. Aga siinla sookaitsealal oli se Petrovi kaitseala nende kõige suurem au ja uhkus, noh, asi selles, et ta ikkagi asub eraldatuna seal ookeanis ja ta eriti puutumatu ja seal on rekordiliselt palju liike, nii et kogu la soo kaitseala taimeliikidest kasvab ainult sellel saarel üle poolte neid liik. Nii et, et ikkagi üliväärtuslik, botaaniline paik. Ja siis me läksime sinna niimoodi, et need kaitseala töötajad sõidutasid meid maasturiga sinna ookeaniäärne, pikk sõit, vaevaline üliraskesti läbitavad metsateed, no kes on Siberis kunagi kolkateedel metsades kulgenud, see aimab, millest ma räägin. Aga lõpuks me ikka sinna ookeani randa jõudsime. Ja see oli väga ilus niisugune inimputamatu liivarand, kus ümberringi kümneid kilomeetreid ühtegi inimasustust ei olnud. Ja seal siis need kaitsealamehed viskasid seljakotid autost välja meie matkavarustuse ja toidu ka. Ja siis tõmbasid sealt põõsastest välja ühe paadi, see oli sinna väga hästi ära peidetud ja see oli niisugune plekist lameda põhjaga sõudepaati. No ausalt öeldes esimene mulje oli umbes nagu pigem sugune plekkvanni moodi sõiduriist, et mingil väiksel järvel võiks ju sellega sõuda, aga aga meie nüüd peaks nagu minema ookeanile, see tundus küll natukene nagu kõhedust tekitav. Aga mehed ütlesid nii, et me jätame ühe oma töötaja teiega ja pole siin midagi. Ilm on ilus, homme pidi ka olema ilus ilm ja muud varianti sinna saare peale saamiseks ei ole. Nii et võtke või jätke ja sõitsidki minema, jätsid meid sinna randa oma pead. Ja no eks me siis läksime, ega meil muud võimalust ei olnud. Trovi Saar ei olnud tegelikult rannast väga kaugelt oli võib-olla kuskil kilomeetri kaugusel, aga väga selline imposantse välimusega selline kaljusaar, noh, umbes võiks öelda nagu Capri saar, kes nüüd Capri saart teab. Nii et mõnedest servadest kukkusid sealt alla ikka sellised oma 100 meetri kõrgused vertikaalset kaljuseinad. Aga siis üks serv oli nagu laugem ja sinna kuskile me pidime siis saama maale minna. No ja kui me siis need suudma hakkasime seal ookeani peal, seal oli ka omamoodi elamus, ma nii hapra paadiga ookeanil kunagi nõudnud ei ole. Aga noh, täiesti ilm oli rahulik, peaaegu tuuletu ja lained olid umbes nagu sellised hiigelkõrged, veekünkad tõutsutasid Me paatest kõrgele, siis jälle hästi sügavale alla, aga see kõik hästi rahulikult lainete harjad ei olnud teravad, need oli täiesti võimalik sõuda ja siis kuidagi sinna ühte kitsasse liiva Habajas, mille mõlemal pool järsud kaljud Petrovi saarel siis ka randusime. Siis Sigutseme paadirannast hästi kaugele, sest seal on tõusud ja mõõnad ja seda küll ei tahaks, et vahepeal kui käid ringi, tuled tagasi ja meri on su ainsa sõiduvahendi minema kandnud. Ja siis läksime juba saare peale, seal tuli üsna järsku niisugust rinnet mööda üles poole rühkida selle kõrgema osa suunas. Aga ümberringi see mets, kuhu me sukeldusime. No see oli tõesti väga eriline. No siis ütleme sihukese looduse teadusliku pilguga öeldes oli see hästi keerulise ehitusega mets, tal oli mitu metsarinnet. Nii et see kõige kõrgem puude rinne, see koosnes peamiselt väga erinevatest lehtpuudest, aga seal oli ka natukene okaspuid hästi kirju liigilise koosseisuga ja nüüd sellest natukene madalamal oli jälle eks metsarinne jälle üsna tihedalt kasvavad puud, mis olid kõik selgelt madalamad kui need kõige kõrgemad ja need olid juba puhtalt siis lehtpuud ja sellest allpool oli omakorda õige tihe ja kõrge põõsaste rinne. Nii et ikka sellised ülepea põõsad ja kõik need olid igaüks peaaegu igaüks oli eri liiki, nii et see liigirohkus oli tõesti uskumatu ja nende põõsaste peale siis nende puuokste peal, sealt rippusid alla siis päris jämedad sihukesed väädid või noh, ronitaimed, Williaanid, et ikka väga-väga kummaline, ma ei olnud niisugustel kunagi näinud. Mõttes nimetasin seal Petrovi saare metsa nõia metsaks. Aga meil muidugi oli põhihuvi siis ikkagi see etet, püüame aru saada, mis liigid siin ümberringi kasvavad. Kodus oli ka natukene kodutööd tehtud, aga kaasas oli ka veel kaitseala keskusest saadud selline omaette puude ja põõsaste määraja ja noh, see kohalik mees, kes kaasa tuli, tema tundis ka taimi väga hästi ja kehastusimegi siis noh, sellisteks amatöör botaanikuteks ja Tendroloogideks hakkasime siis tõsiselt vaatama, et mis liikesin on. No võtame siis, kas vahtra Fatratega on selles mõttes lihtne? Enamik vahtra liike on ikka sellised hõlmised nagu see meie kodumaine Vaher, noh, hõlmine seal niuke botaaniline termin, aga see tähendab seda umbes, et sirutad oma sõrmed laiali ja selline käelaba ja igas suunas sirutavate sõrmedega. Vot see ongi see botaanikute keeles hõlmine ja vahtrad, et siin olid ka ikka umbes samasuguse lehekujuga. Aga muidugi see ikkagi oli täiesti kohe selge, et nüüd on mingisugused teised liigid nihukeste peente tunnuste järgi, siis me saime üsna kiiresti näiteks ära määratud viis erinevat loodusliku vahtra liike ja nendest tegelikult kõige armsamaks muutus hoobilt üks, mille nimeks teaduslikuks nimeks on korea vaher. Nime ütleb jah, et Koreas ka sattunud, aga aga siin ka looduslikult ja see on siis väga peente hõlmadega niukene, säbruline siukene, hästi sakiline, hästi selline dekoratiivne lehe kuju. Ja praegu sügisel olid need lehed siis värvunud nihukesed eriliselt punaseks meie vahel ka mõnikord läheb punaseks, aga see siin oli noh, täiesti niisugune nagu särav siukene, eredalt särav punane, mõned olid ka natukene kollakad. Ta oli tõesti niisugune, noh, ilm oli ka muidugi päike paistis ja siis ta kandis sellele sära juurde. Et me mõttes nimetasime lihtsalt oma nimega selle kohe kiiresti säravaks vahtraks. No ja siis, no ütleme, natukenegi tuttavatest puuliikidest oli selge, et siin peab olema kase puitsest kaskedega sarnaseid puid seal oli. Aga nad olid palju vaheldusrikkama välimusega kui meie kased. Mõnel oli peal selline koor nagu meie kasetoht täitsa helevalge, see on kergesti äratuntav, aga oli ka näiteks selliseid kaseliike, kellel oli hoopis koor pruuni värvi või siis näiteks halli värvi ja ometi olid nad kased ja üks kaseliikidest jäi jälle eriti teravalt meelde. Temal oli see toht niisugune väga veidralt igas suunas kestendav. Nii et seal tüve peal osa ribasid, olid rulli keerdunud, osa lihtsalt nagu tuule käes lehvisid seal ja eemalt vaadates oli umbes niisugune tunne, nagu see oleks mingisugune turritav siil, see oli põnev selle kase ligi nimema, siis jätsin meelde. Tema nimeks on Taulia Kask. Siin kuuldus nüüd jällegi seda suurima sügise tüüpilist häält tähnikhirvehüüdu. Aga kui nüüd veel nendest Petrovi saare imelikudest puudest edasi rääkida, siis oli seal muidugi väga palju selliseid, kellel üldse Eesti looduses lähisugulasi ei ole. Ja üks nendest on minu meelest väga põnev, oli niisugune, mis kannab nime vahtralehik no nimi viitab sellele, aedlehed on ja sellised hõlmised nagu vahtra peavad, oleme, olidki vahtralehe moodi. Aga no ta ei olnud ligilähedastki Vaher. Sest kõige veidram oli see, et kui sa tema halli koorilist tüve vaatasid, siis oli tihedalt täis ogasid ja siis igal oksalgi oli neid nii teravaid ogasid, et kui teoga kinni võtad, siis on veri väljas. Ja just nende roogade pärast nimetatakse siin Kaug-Idas seda vahtraühikut mõnikord ka kuradipuuks. Ja no need vahtraliiku viljad olid ka hästi näha ja need olid täiesti teistsugused kui meie Vahtra propelleri moodi viljad. Nad olid sellised nagu musta värvi kobarates nagu mingid suured marjad või midagi, kuigi natuke marjad ei olnud. Et selles mõttes väga eksootiline puu ja ta botaaniliselt kuulub Sis Aravalialiste hulka ka rahalised on jälle niisugused erakordsed taimed, kes nagu ütleme, maailma ajaloos on tähelepanu väärset selle poolest. Et need on need kõige vanemad lehtpuud maakeral üldse miljoneid aastaid tagasi, kui saurused jalutasid ringi, siis raalialised olid juba olemas. Ja siin just nendest raalialistest omakorda see vahtralehik on nüüd see, mis kasvab ikkagi väga suureks ja kõrgeks puuks ka siin. Me vaatasime vahtra lehikuid, mille latv ulatus isegi kusagile 20 meetri piirimaile. Aga seal metsas oli küll ka veel palju kõrgemaid puid, kui sa vahtralehik ja need olid ka hästi põnevad. Üks oli siis niisugune, et temal hakkas kõigepealt silma väga imelik koor. See tüve koor oli selline paks, hall, sügavate vagudega. Ja kui sa sinna siis sõrmega niimoodi torkasid, siis oli pehme ja vetruv. No umbes nagu veinipudeli kork veinipudeli korki tehakse, korgitammest seda polnud ja päris hästi. Aga see siin kindlasti korgitamme ei olnud lehedal, täiesti teistsugused. Lehed olid tal sellised, kes nüüd ikka Eesti puid natuke tunneb, ehk teab nagu pihlaka lehed või, või nagu saarelehed eriti just saare lehed, sest need on nagu pihlakalehtedest suuremad. Aga nüüd selle puulehed olid veel suuremad kui saarelehed. Ja see puu kandis siis nime amuuri korgipuu maailmas looduslikult kasvamas ainult siin Venemaa Kaug-Idas ja Koreas ja Hiinas ja Hiinas tohutult kõrgelt hinnatud puu ja hiinlased hindavate täiust ravimtaimena. Et nad on siis teinud ravimeid nii amuuri korgipuulehtedest kui marjadest ja koorest ja kümneid erinevaid haigusi sellega ravitud. Ja kui nüüd meie siin parajasti olime, siis oli see hetk, et korgipuu oli juba osa lehti langetanud aga viljad olid amuuri korgi puhul veel olemas, need olid sellised nagu mustavad marjakobarad ja oli neid ka seal käeulatuses, nii et küünitasin mõne endale sõrmede vahele ja pistsin hamba alla. Proovisin lihtsalt, et mis maitse tal on? No ausalt öeldes polnud suurem asi maitse. Õigemini tal ei olnud üldse maitset, ei meeldivat ega ebameeldivat. Aga kuna ma teadsin, et amuuri korgipuuviljad on eriti head külmetushaiguste puhul, siis ma igaks juhuks mõned marjad ära sõin, sest oli ju sügise külmetus kerge tulema. Aga hästi põnevad olid selles metsas muidugi ka need vääntaimed, mis okstelt alla rippusid. Ja nendelgi olid nüüd sügisel viljad näha. Ja ühe viljad olid sellised punased ja rippusid alla kobaratena umbes nagu suured sõstra marjad. Ja seda ma olin juba kodus endale selgeks teinud, et, et ma tean, kes on seal siis Kaug-Ida üks kuulsamaid ravimtaimi tema nimeks on hiina sidrunväändiku. Noh, ma arvan, et ka mõni kuulaja on vahel ehk proovinud neid hiina sidrun väändlikust tehtud tinktuure, neid saab meil apteegist osta ja nad on üldtunnustatud kui toniseeriva ja turgutava toimega sellised head abilised, eriti siis, kui sa väsinud oled. Ja siin parajasti, kui ma olin, siis need viljad olid jällegi käeulatuses, loomulikult kohe võtsin, pistsin suhu, proovisin, kuidas maitsevad otse siis jaanipealt võetud küpsed viljad. No esimene mulje oli, et jube hapu. No minu jaoks üldse ma ei, väga hästi neid hapusid, asju üldse ei talu ja see oli siis nüüd täitsa nagu taluvuse piiril, kuigi praegu oktoobrikuus olid sealt kindlasti juba öökülmad üle käinud ja näpistanud edasiväändiku marja hapusust kõvasti mahedamaks. Aga ikkagi väga-väga hapus oli esimene mulje siis mälu siin ka edasi ja siis hakkas nagu tundma niisugust huvitavat nagu vaigust maitset, et kas see siis tuleb. Tegelikult see tuli siis selle sidrunväändiku seemnetest, kui ma neid niimoodi seal suus niimoodi sõin. Ja vot see sidrunväändiku seemned, need niuksed, vaiguse maiguga, need on tegelikult ikka väga tunnustatud ravim, õieti nendest seemnetest pressitakse siis õli välja ja vot sellest tehakse neid toniseerivaid jooke päris erinevad. Aga ikkagi üks teine liaan seal, kus suuri nõiametsas oli minu jaoks veel kõige suurem avastus. Ja see oli siis niisugune, et eemalt vaadates sellel jaanivarred olid hästi jämedad, igal pool seal suuri taigas nad ei ole, aga lihtsalt Petrovi saarel olid nad tõesti suured jalad rippusid nagu sihukeste pundardena alla umbes võiks mõelda nagu mingisuguseid püütonid on keerdunud üksteise ümber ja siis laskuvad sealt tokstelt maapinnani välja ja olin näha, et lehed ja noh, nende lehtede järgi sai juba päris hästi otsustada et see peab olema üks aktiniidia. Ja kuna lehed on niisugused teravalt hambulised hästi peente hambulise servaga, siis, siis see oli teravahambuline aktiniide ja viljad olid ka näha. Viljad olid umbes sellise välimusega nagu hästi suured rohelised tikrid. Paraku rippusid nad liiga kõrgel, ühegi valemiga neid kätte ei saanud. Ja mõtlesingi, et ei saagi neid maitsta. Aga siis tuli niisugune geniaalne mõte, et praegu on sügisviljad, saavad valmis, normaalne, küps vili peab ju pudenema maha, et otsin neid vilju sealt maast ja oligi siin ja seal saineid leitud, nad olid sõrme vahel niisugused hästi pehmed ja isegi juba pealt krimpsu tõmbunud. Ma arvan, ilmselgelt nagu üleküpsenud aktiniidia viljad ja vot kui ma sellise suhu pistsin, siis mulle tundus, et poseerib lihtsalt keele alla niivõrd maitsev, niivõrd erinevate maitsenüanssidele. Ta oli natukene hapukas, aga eelkõige oli ikkagi magus magusus koosnes veel nagu erinevatest, nagu külgedest, natukene oli nagu, ütleme väga küpse ja magusa tikrimaitset, aga natukene oli näiteks hoopiski maasika maitset ja igasuguseid muid magusaid maitseid veelgi. Ja seal niimoodi tekkis kohe mõte, et oi-oi-oi, et kas niisugust oma aias ei saaks kasvatada. Ja kui natukene nagu loogiliselt mõtlema hakata, siis on asi niimoodi. Et see suuri taiga kliima on suhteliselt Eesti omaga võrreldav siis praegu oktoobri siiski täpselt nii nagu meilgi oli mets muutunud värviliseks, lehed olid pudenemas vastupidi tulema talv, kus on ka pakast, kus on ka lund siis sugune hoogne kevad ja võrdlemisi soe suvi. Et noh, et miks ei võiks siis neid taimi, mida ma siin ümberringi näen ja jõua lõpuni ära imetleda, Eestis kasvada ja siis, kui juba Eestis sai tagasi mindud, siis hakkasin hoolega uurima, et, et milliseid suuri taiga, neid puid ja liaalne näiteks mida seal Petrovi saarel nüüd näha sai, siin Eestis kasvatatakse ja ja muidugi on neid siin kasvatatud, selle peale on juba tuldud ammu enne mind. Nii et kes teab näiteks seda legendaarset Sangaste krahvi Friedrich Georg Magnus Berg. Ta oli tõeline rohenäpp, kes tsaariajal rändas mööda laia Venemaad, tõi kaasa taimede seemneid, pistikuid pani oma Sangaste lossiparki kasvama ja nende hulgas ka siis näiteks sellesama vahtra lehiku ehk kuradipuu. Seemned pani mulda. Ta oli väga andekas, õnneliku sõrmega, aednik läksid kasvama, need vahtraühikut on täiesti. Ja Eestis on mujalgi praegu teada selliseid vahtra lehikud, mis on oma 10 meetri kõrgused ikkagi. Või siis sama amuuri korgipuu, mis mul nüüd sealt Meelde jäi seda ka kasvatatud tegelikult Eestis päris ammu teda põhiliselt nagu parkides niisuguse kummalise eksootilise ilupuuna ja mõnel pool on neid õnnestunud kasvatada ka päris kõrgeteks puudeks. Aga nüüd need liaanid tegelikult ongi niimoodi, et, et nii seda hiina sidrunväändiku kui seda teravahambulist akti niidet on võimalik Eestis kasvatada nõuab küll jah, natukene oskusi ja, ja vaeva. Aga on võimalik. Ja nüüd on igatahes ka minu Aias kasvamasse teravahambuline akti niidia. Ta kasvatab ka vilju. Aga ma pean tunnistama, et selles Eesti kliimas on ikkagi niimoodi, et need viljalt ei saa mitte kunagi nii küpseks ja magusaks, nagu nad olid seal kaugel vaikse ookeani saarel Petrovi saarel. Aga iga kord, kui ma neid siin ikkagi vaatan Stacy niidjat, siis tuleb see, kus suri kaitseala mulle jälle uuesti meelde. Viimast korda kuulda selle tähnikhirve kummalist hõiget salus suuri taigas, meie tänane saade saab otsa saade, kus suurima haruldasest liigirikkast metsast, seal bla sookaitsealal. Ja nüüd järgmine saade, see tuleb nagu selle järg õietisest, siis me võtame vaatluse alla sealsed loomad keda me seal kohtasime või kelle hääli me kuulsime või kelle jälgime, nägime. Nende hulgas on ka näiteks amuuri tiiger ja amuuri leopard ja igasuguseid muid kummalisi ulukeid. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
