Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, see saade, mis nüüd algab, on Benno saadete sarjas veidikene erandlik, sest siin kõneleme kahekesi. Saade sai salvestatud viiendal septembril Tallinnas kirjandustänava festivalil, kus mind usutleb rännumees ajakirjanik ja kirjanik Krister Kivi mu värske raamatu teemadel. Raamatu nimi on minu elu uhkemad loomad. Ja sissejuhatuseks kõlab veidikene Robert Jürjendali kitarrihelist. Tere, head inimesed, kes te siin parajasti juures olete või kestasin mööda tänavat kõnnite juurde tuleta. Et Mul on hea meel, et me siin oleme koos Kadrioru telgis. Telgi nimi on head read ja me hakkame juttu ajama. Krister kiviga, mina olen Hendrik Relve ja Krister Kivi on samuti palju reisinud ja ka kirjutanud palju. Ja mina samamoodi. Ja teemaks on siis minu viimane raamat, minu elu, uhkemad loomad, see on hästi hiljuti ilmunud. Ja enamasti käib jutuajamine, nii et Krister Kivi küsib ja mina vastan. Nii et hakkame aga pihta. Ja tervist, ka minu poolt karistada kõvemini, nimi, ja no mina olen siin lihtsalt siiski selleks, et oleks keegi, kes seda vestlust võib olla, veidikene mõne küsimusega aeg-ajalt suunaks, aga päevakangelane on siiski sealpool. Head talve on täiesti kõrvetanud haamatuma, eile sain selle teose kätte, ta on poodides olnud juba esmaspäevast, nagu ma kuulsin ja lugesin väga mitu tundi. Lõpuks siiski tuli, uni tuli veidike magada, aga hea meelega loen tänaval hiljem ka edasi. Siin on tõesti väga väga muljetavaldavaid lugusid loomadest, keda talve on elu jooksul kohanud laias maailmas ja neid kohtasid. Tõepoolest, mulle tundub, kas kogu planeet on läbi käidud või on mõni selline sektsioon veel, mis on vähem Gaabristatud kui teised. No ütleme, et jalg on sattunud igale kontinendile, aga igal kontinendil on veel väga palju nurki, kaasa arvatud ka siin Eestis, et see on üks lõputu rändamine tegelikult. Selles teoses, nagu ma sain aru on, on maailmaloomad, ehk siis sellised loomad, keda Eestis ei kohta ja tõesti väga esinduslik valik leopatest kuni suure sipelgaõgija ja sarviku ja Gröönimaalane. Nüüd oli seal kümneid veel teisigi. Samas ma sain aru, et sama hästi nagu Herkki jõudis siin öelda ja võib-olla veel pikemalt haavatud oleks võinud kirjutada ka nendest loomadest, keda ta näinud oma koduõuel aastate jooksul. Jah, ma olen elanud seal maal metsa ääres ligi 30 aastat ja, ja kas või koduaknast pildistatud loomadestki saaks päris hea fotonäituse ja lootka juurde. Aga siin oli nagu kuidagi see mõte selline, et kui oled palju käinud aastakümneid siis kogunenud nii palju selliseid kokkupuuteid loomadega ja siis hakkas kuidagi kahju, et peaks nagu kuidagi jagama seda teiste inimestega. Ja järgmisel hetkel, kui ma hakkasin mõtlema, et, et kui tahaks niisuguse raamatu teha, kus oleks tõesti enam-vähem kõik, keda ma olen näinud, siis oleks mingi viie Tallinna sari ja see pole võimalik. Siis ma mõtlesin väga kurvaks. Ja selle järel järsku mõtlesin, et ei, et üks raamat on ka parem kui mitte midagi, nii et see on niisugune niisugune üsna subjektiivne valik lihtsalt maailma erinevad mandrite kohtumistest loomadega. Ja see valiku alus oli pigem niuke tunne, emotsioon, kus ma sattusin mõne elukaga kuidagi väga, väga väga lähedale, noh arvestades selle looma distantsi tavaliselt ja ka see, et ta siis jättis nagu niisuguse jälje nagu enda mälusse, mida ma ei saa enam kunagi kustutada ja see koosnebki sellistest õieti kildudest, erinevate loomadega ja põhiliselt ikka tunnete järgi on see valik tehtud seal mingit loogikat ei ole. Kui nüüd rääkida nendest rännakutest, mida ma saan aru, mis vähemasti selle raamatu kontekstis, esimene selline reisimise väga põneva kohtumiseni lõviga kohtumiseni viis, oli aastal 96, ehk siis nüüd juba praegu 25 aasta eest, nagu ma kuulsin, siis mis nendest on olnud endale kõige tugevam elamus kõige kõige tugevamale? No see on, see on hea küsimus küll sinna juurde käib veel, tegelikult umbes sama kaua rändasin ma selle impeeriumi avarustel, mille nimi oli NSV Liit ja tõesti käisin tohutult palju Uuralites ida pool. Aga jah, ütleme umbes 25 aastat tagasi sai siis juba raudse eesriide taha mindud esimest korda. Ja see, ma ei tea, võib-olla näiteks see, see oli ka sellel esimesel käigul Aafrikas sa vannis Keenias puru rahvuspargis ja Ma arvan, et see elamus oleks lõppenud sellega, et ma oleksin praegu siin ühe jalaga parajasti alates 96.-st aastast. Ja sageli ongi niimoodi, et sulle jäävad meelde sündmused või ütleme ka eri riskiolukorrad, mis oleks võinud lõppeda hoopis hullemini. Aga pilt ei, ei juhtunud ja see oli ka üks niisugused asi oli väga lihtne. Me olime päev otsa savannitolmus nagu ringi liikunud ja jõudsime pimedas kuskile jõe äärde laagrisse ja tahtsime ennast kangesti pesta ja ja siis seal oli üks lõbus prantslaste seltskond, kus oli ilmselt ka üsna palju juba häid veine proovitud, nii et nad olid üsna lärmakad ja see sõna Märd kõlas aga sageli ja nad olid ülemeelikud hästi. Ja siis ma läksin küsima, et kas siin kuskil pesta saab. Milles küsimus, jõgi on siinsamas, et mine pese mulle, mingi tunne oli, et ma ei lähe. Ja siis, kui hommikul valgeks läks, siis oli näha, et seal olid rivis krokodillid. Päeval nad tulevad sinna jõe kaldale, aga öösel on neil jahi aegs, nad ujuvad ringi, natuke lahmavad kõike, mis ennast liigutab, kasaratud turisti, määrdunud jalg. Nii et see oleks võinud niimoodi lõppeda, aga läks niimoodi, et mõlemad jalad on alles ja siuksed seigad teinekord emotsionaalse mällu jäävad väga sügavalt sisse. Veidike enne, kui ma siia tulin, ma lihtsalt, ma pisut guugeldasin. Nüüd ei oska öelda, kui täpne see informatsioon on, aga selgus, et koerad siiski maailmas tapavad hulga rohkem inimesi aastas, kui krokodillid. Oja muidugi loomulikult ja inimene tapab ka inimesi väga palju, nii et see, see kõik on väga sageli selliste loomade ümber. No eriti Aafrika loomad on niisugune tohutu müütide aura mis on põhiliselt seotud sellega, sellel elukaga ei ole kokku puutunud jutud ja ta tekitab hirmu. Näiteks tüüpiline grislikaru on tegelikult pruunkaru, sama pruunkaru saab meil, aga ta on üks selle pruunkaru alamliik. Ja tema alamliiginimi on siis ladina keeles hor Riibilis ehk õudne. Ja see tuli just sellest, kui valge inimene sinna tuli. Ta ei tundnud ümbrust, ta ei tundnud loomi ja grisli tekitas meeletut hirmu. Aga sisuliselt on ta samasuguste reeglitega nagu meie pruunkaru. Et eriti vahet pole. Kas ta käitumine on agressiivsem? Ei ei ole, ei ole üldse, aga, aga lihtsalt see on ikka see aeg, kui sa müüd, tekkis, kui see nii-öelda metsikusse läände mindi ja satuti kokku Krisliga ja juhtus lugusid, sest inimene ei tunne loomade käitumisreegleid. See kehtib tänase päevani hästi palju. Ja sellest tekkiski see juba see tema ümber, selline ütleme, legend või müüt. Ja see siis nagu kinnistati selle ladinakeelse alamliiginimega veel. Ja niimoodi seda siis ongi meil ka nüüd seiklusfilmides ikka kõige parem on panna sinna elukaid, keda inimesed juba teavad, et seda tuleb karta. No selle sadamatus, te olete kirjeldanud veel ka ühte valget karvu ja väga sümpaatselt, keda ma mäletan seda lugu, kuidas väike jääkaru mõmmik sõi vaala siis no kuidas nüüd ilusti öelda, ilusaid sõnu ei ole vaalakorjust, mis oli kuhugi uhutud ranna äärde ja kuidas ta siis haukas sealt nagu pidulaual seistes haukas sedasama? Jääkaru on ju kõige ohtlikum ka, aga kui ma ei eksi? Jah, selles mõttes, et küll öelda, et võrreldes pruunkaruga või ka pari palli ehk musta karuga on ta inimesele tundmatu ja tema omakorda ei tunne hästi, inimest on kõige vähem inimesega kokku puutunud ja vastastikku käitumisreeglid. Ei ole selge et näiteks kui ma olen käinud teravmägedel, siis seal selles pealinnas longerbiianis sa võid ainult piiratud alal kõndida, aga nii kui sa lähed linna äärde, siis võtad püssimees kaasas olema. Igaks juhuks tegelikult ei juhtu midagi. Aga võib juhtuda. Mul on selline ettepanek, et kui te äkki loeksite ühe lõigu sellest kohtumisest jääkaruga Ja see on nüüd see lõik, kui me tegelikult nende jääkarudega seal mere peal olime juba üsna lähedalt tuttavaks saanud. Aga siis me läksime Rangeri saarele, mida peetakse selliseks jääkarude paradiisiks. Ja siis oli niimoodi, et see oli suvine aeg ja seal jääd neid rannas ei olnud, lund ei olnud, tundra oli lage. Ja siis ma loen lihtsalt selle lõigu, kuidas me seal jääkaruga kokku puutusime, kus jääkaru tuli meile peale. Brongeli saarel olles kohtame jääkaru alles viimasel päeval, kui oleme saarele peaaegu tiiru peale teinud. Algul on kauguses lumeta tundra lagedal näha vaid valget laiku, kui aga kindlasti pole see lumisest. Binokliga vaadates on näha, et laik liigub. Ei ole kahtlust, et see on Arktika suurim kiskja, kes liikumas otse meie suunas. Meiega kaasas saarevaht Pavel ja tal on õlal piss. Tasub nüüd tegema täpselt seda, mida instruktsioonid sel puhul ette näevad. Ta palub seltskonnal kokku koguneda ja vaikselt paigal püsida. Seejärel võtab ta ühte kätte püssi ning teise käte signaalraketti ning hakkab karule vastu sammuma. Poolel teel karuni jääb ta seisma ning vaatab, mida karu teeb. Aga karu tuleb tema suunas hoogsalt edasi. Nüüd sirutab ta käe välja, laseb karu suunas, lendas signaalraketti, lendab kõrge kaarega karu poolani mõjub nii nagu ette nähtud. Kõva paugu, rohke suits kohutavat karu ära. Ta pöördub ümber ja paneb plagama. Pavel aga seletab meile, mis siin tegelikult juhtus. Tema jutu järgi ei pakkunud meie jääkarule vähimatki huvi. Küll aga oli ta rannas pooleli. Igaõhtune patrullkäik oli parajasti mõõnaaeg, sel ajal oli tal kombeks üle vaadata, kas taanduv vesi on järsku jätnud kaldale surnud kalu või muud söödavat. Lihtsalt oli juhtunud, tundub nii, et meie sattusime ta teele risti ette. Kui lihtne niimoodi loomadele risti ette sattuda, Ma ise ma lähen ühe kada, ma käisin New Yorgis ja siis mu hotellele pisut äärelinnas. Ja siis ma mäletan küll ühe korra nägin hirve, keda ma ei ole vist Eestiski näinud ja ta oli kuskil seal maantee ääres ja samuti ma nägin, kes oli. Ma arvan, see oli, mis elukas see oli, see oli pesukaru, kes kõnnib mööda katuseid ja mul oli kaks nagu loomaelamust olid täiesti ühes maailma kõige suuremas linnas. Kuigi ma neid väga ei osanud otsida, aga nad lihtsalt tulid. Aga ma saan aru, teie rännakutele ikkagi on sageli selline et tuleb minna, teatud kohtades tuleb vaeva näha, et hoiavad üles leida. See on eesmärk jääkaruga nii lähedalt kokku saada. Me oleme üritanud varem, aga ei ole õnnestunud näiteks Teravmägedel põhimõtteliselt võiks ka jääkaruga kokku saada, see oli pikk ekspeditsioon ja me nägime ainult ühte jääkaru lesimas seal kaljude peal ja ta ei liigutanud ennast üldse. Ja, ja see oli natuke igav ja siis oli tahtmine nagu ikka veel edasi selle jääkarule kuidagi lähemale saada. Nii et noh, näiteks minu üks suur unistus täitus eelmise aasta sügisel, kui ma käisin Lõuna-Brasiilias. Ja sain viimaks ometi kokku Sis Jaaguariga jaaguari looduses näha on peaaegu võimatu. Ma olen käinud ligi 10 korda Lõuna-Ameerikas just loodusretkedel. Ja igal pool räägitakse, et siin Ta on olemas siis räägitakse vägevaid lugusid Jaaguarist. Aga me ei näinud teda kordagi. Ja siis mulle tundus, et see mõte tuleb maha matta. Aga siis sai selgeks, et seal kusagil Lõuna-Brasiilias fantanaalis on järsku võimalik teda näha ja siis me võtsime eraldi käigu selleks ette, et temaga kohtuda. Ja seal me saime tõesti temaga väga lähedalt kokku. Mitu korda. Ta puhul tuleks kindlasti märkida ka seda, et enamus pilte, peaaegu kõik pildid on ju teie enda tehtud. Ja te olete vedanud, seal ma kuulsin enne, mõni mõnel retkel on kaheksa kilo fototehnikat olnud kaasas. See on tavaline jah. Kui lähedale see jaaguar tulla lubas. Jaaguari kooli lõppeks niimoodi, et need parimad hetked oli ikkagi võib-olla isegi 50 meetri kaugusel seal oli asi selles, et meie olime paadis ja tema oli kaldal. Ja siis on tihti see, et see suur pikk toru, mis seal on, et see on tegelikult sul hoopiski nagu karistuseks, sest jaaguari mahuena pildi peal ära, siis ta sealt kiiresti vahetada optikat ja nii edasi. Aga mitmedki korrad maailmas nihukesed haruldaste elukatega on see toru, mis kaalub hirmus palju lihtsalt asendamatu. Nii et see pildistamine on loomulikult minu jaoks olnud, meil on üks niisugune Klubi laadne seltskond testis, mille nimeks on vereta jaht Me jahime Eestis, see tuleb tänavu ka just nüüd septembri lõpus, kolm ööd ja päeva järjest. Jahime siis kaameratega, metsloomi ja linde. Seda ma olen harjutanud siin ikka paarkümmend aastat, nii et, et see on niisugune tõeline kirg saada metsas nii-öelda saagiks mingisugune haruldane elukas. Metsas saagiks saada, et ma tahtsin selle jaaguari ootavalt tagasi minna. Jaaguar on ju väga tugev, ta on palju tugevam kui leopard ja mingil põhjusel jaaguari inimesi. Üldjuhul vist ei tapa, mulle mulje jäänud leopardid aga nagu väga halvas kuulsuses Aafrikas ja Indias. Et millest see tuleb, et miks mingisugune loom ihub niimoodi nii-öelda inimeste peale rohkem hammast, sellal kui see, kellel võib-olla oleks nagu füüsiliselt veelgi paremad eelised tema seda ei tee. No vaata, asi on selles, et Ma olen ikkagi maailmavaatelt looduseinimene ja mina näen seda inimese ja loomasuhet kuidagi sellest nurgast vaadates. Ja minu meelest on lihtsalt niimoodi, et need konfliktid tekivad seal, kus inimese ja looma Teet toovad ootamatult sobimatult kokku ja nüüd on niimoodi, et seesama jaaguar teda nii palju kütitud, et ta on Lõuna-Ameerikas erakordselt haruldane. Ja teiseks. Ta kardab inimeste hullusti, nüüd ta liigub ainult töös ette. Aga näiteks leopartidega Aafrikas ja ka Aasias, kellega ma olen kokku puutunud, seal on igat moodi, on mingid aafrika osad, kus nad ka kardavad inimest ja ainult öösel, aga noh, näiteks kas siis on nad nii julged, et ta on ka päeval väljas ja leopardi ka nüüd õnnetused, mina nimetan neid alati õnnetusteks, kui mõni metsloom ründab inimest, minu silmis on õnnetus, need juhtuvad just seal, kus on hästi tiheasustus. Ja siis leopard on ka seal kuidagimoodi selle tiheda asustuse sees ja ta satub lihtsalt kuidagi sellisesse seisu. Tekibki see verine kokkupõrge. Käimas on saade, mis on salvestatud viiendal septembril Tallinnas kirjandustänava festivalil ja kus rännumees ajakirjanik ja kirjanik Krister Kivi on mind usutlemas hiljuti ilmunud raamatu kohta. Raamatu nimi on minu elu uhkemad loomad. Rändame. Koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Kas ma saan aru, teil oli Lõuna-Ameerikasse lööks ootamatu kohtumine ühe jõedel finiga, kes hoopis teid üles otsis, et äkki loete selle katkendi kaverit. No see oli nüüd jah kõige ütlema nahk naha vastu kui puude ja see on üks niisugune haruldane just mageveedelfiin neid ookeanides ei ole nii haruldased, aga magevetesse on siis oma Soonase jõedelfiin, keda on väga vähe alles ja. Loen ka selle eta. Ühe jõeäärse küla lähistel õnnestub meil jõe delfiinidega kokku puutuda vägagi lähedalt nimetanud sealsed delfiinid harjunud küla lähistel vees kalajäätmeid leidma. Ja meile, kui külalistele korraldavad küla inimesed sõjal omalaadse etenduse. Nad näitavad paadisillal, kuidas delfiinidega mängida. Kõigepealt lisatakse mõned kalatükid niisama vette ja kui delfiinid platsis, võetakse kala sõrmede vahele hoitakse õhus. Ei lähe kaua, kui mõni veeolenditest poole kere kõrguselt veest välja kargab ja pala sõrmede vahelt ära napsab. Ta on inimese pikkune, tema hambulised lõuad on päris suured. Kui ta haarab toitu tõesti osavalt ja õrnalt ilma kordagi sõrmi vaatamata, siis soovitavad kohalikud meil vette minna, ujuda koos delfiinidega veidi keel ebaledes soostun viimaks seda proovima. Kui vete Sultsatame, ei näita delfiinid vastu üles kuigi suurt huvi. Mõne aja pärast üllatab mind aga päris kõva müks vastu selga. Tunnen palja seljanaha vastas pehmet rasvunud ihu. Pöördun, häirib ainult ümber, et kaasturistile sellise mühaklikkust eest paar pahast sõna öelda. Kuid ühtegi inimest läheduses ei näe. Ainult üks priske roosadelfiine eemaldub laisalt. Püüan aru saada, miks ta niimoodi tegi. Kas ei pannud see minust hulga raskem olend mind lihtsalt sogases vees tähele või oli see hoopis poolehoiuavaldus, et lähemaid suhteid otsida? Loomadel on täiesti võimalik tunda huvi inimeste vastu ja tunda soovi inimestega kommunikeerida ka siis, kui neil midagi saada ei ole. Kõik on võimalik, igal loomal on oma maailm, nii nagu inimloomal. Et lihtsalt näiteks delfiinid on tüüpilised, kes tõesti isegi zooloogid ei oska öelda aga nad otsivad inimeste seltsi vaatamata kõigele nendele sigadustele, mida inimesed delfiinidega korda saatnud. On selliseid loomi küll, jaa. Ma saan aru, enamasti need nende loomadega kohtumine on olnud nii, et minnakse ikkagi mingisuguse grupiga, et reisijuhid, kes teavad, kus seda looma otsida või olete mõne loomaga päris üksi üles leidnud, täiesti oma käe peal. No on juhtunud muidugi ja neid juhtumeid on ka Eestis, ega siis praegu mässib siia raamatusse nad ei mahtunud ja siis on, ma arvan, aga see Eestis karudega ikka üsna lähedalt kokku puutunud korduvalt. Aga ütleme siin raamatu tegelastest, see oli võib-olla siis näiteks selline juhtum, kui ma olin Borneo saarel. Ja Orangutan on üks selline inima kõige suurem Aasias ja minu meelest kõige lõbusam välimusega inimahvidest üldse, ta meenutab punkareid, minu meelest on niisugune punase karva punaste karvadega ja niukene mõnusa näoga tüüp. Aga teda on jube raske näha looduses. Ja nüüd juhtus niimoodi, et me olime jälle mingit retkelt tulnud jõeretkelt pea, seltskond oli päeval Sloni hullult palav, higistad nagu loom ja, ja seltskond lihtsalt lõõtsutas oma onnidesse. Minul hakkas nagu kahju, et nüüd mis ma seal onnis ikka lõõtsutan ja läksin lihtsalt hulkuma metsa ja siis ma tõesti kuulsin, see on ju nii paks, ei näe mitte midagi, ainult kuuled, kuulsin nihukest häält nagu Eestis, võiks arvata, et see metssiga röhitsev. Ja siis ma hakkasin vaikselt nii vaikselt, kui on võimalik lähemale hiilima ja jõudsin mingi paarikümne meetri peale ja, ja taipasin, et ei vaidlesime, taipasin, et ta on mind märganud. Ma ei tea, kus ta on ka paigale ja olin nii kaua paigal, kui tema uudishimu enam ei pidanud vastu ja ta lükkas lihtsalt teed kõrvale, oli Arangutan. Ja ta oli seal hästi lähedal, aga siis ta muidugi tai ehmatanud, aga ta lihtsalt läks eemale ja hakkas mööda puude lattu tegema oma akrobaadid, trikke, nii nagu teevad, tahtsin süüa seal ja siis ma pildistasin nii palju, kui ma suutsin, ma ei jõudnud vaadata üldse, mida ma pildistan, muudkui pildistasin pika toruga. Ja siis lõpuks läksin minema ja jõudsin siis tagasi oma onni ja siis lõõtsutasin seal selja peal siis mõtlesin, et huvitav, mis seal piltide peal need siis on actionit. Ja siis tuli välja, siin on paar pilti raamatus ka näha sellest, et tegelikult oli see ema lapsega ja laps oli nii pisikene, et see Basns karjad karvadest välja, kes tal oli selline tõeline punkari soeng, niuksed, püstised, punased karvad, vaat niuke õudselt hirmus armas nägu. Ja ta ongi, elab emaga koos esimesed neli kuud. Ta üldse emakarvadest lahti ei lase. Ja lihtsalt see, see oli küll sihukene vu. Aasias on veel üks huvitav, keda kutsutakse vist hollandi afiks ja jääki tõde kärbiks. Ja, ja see on jah, see, see on siis minu meelest nii palju, kui ma neid ahve olen näinud seal troopikas kõige naljakama välimusega loom, seal ninaahv. Ja ta on siis ainus ahv, kellel on isastel on hästi pikk nospel niuke allapoole kongus nina. Ja, ja kui sinna ilmus Borneol, ilmusid need esimesed kolonisaatorid tarid. Vaadake, valged inimesed on, on aasia inimeste meelest väga veidrad. Ja üks asi, mida nad alati imestavad, on see, kuidas inimesel saab olla nii suur nina. Et noh, ja, ja kuna seal olid just parajasti kolmandisaatoriteks hollandlased siis nad hakkasid nagu tagaselja niimoodi Tegades, et oma neid ninaahve siis nagu hollandi ahvlideks. Et, et see oli, see oli sama, see hollandlane, eurooplane oli nende meelest sama naljakas nagu nina. Kas neid eelarvamusi, mis erinevast erinevatest rahvustest ja rassidest inimestel üksteise suhtes on, need on kahjuks üsnagi palju ja, ja, ja maailmas on ka hulk inimesi, kes ei ole kõige nagu paremate kavatsustega teiste inimeste suhtes. Kas me seal nad ometi inimesed ei ole, need on sellesse raamatusse, neid väga ei kohta, et eesmärgiks on alati olnud need loomad ja need kohad ja looduskuhu, te olete sihtinud, et aga kas vahel on ka mõni nagu inimene kuidagi tülikalt teele tulnud või takistusi läbielamisi ebameeldivaid inimloomadega? Tüüpiline Krister Kivi, kes otsib niisugusi ebameeldivaid aga on olnud loomulikult ja selles raamatus lihtsalt sõelasin loomad eraldi ja ütleme, inimestega kohtumised eraldi ja kui sa lähed loomi otsima hõredalt asustatud paikadesse, siis sa satud muidugi loodusrahvaste juurde tihti. Ja noh, võib-olla kõige rohkem niisugusi, inimeste, ka seotud elamusi sellel tasandil oli muidugi uus Kenya saarel. Sellest ma olen ka ju omaette raamatu kirjutanud, aga, aga seal need korra vaid nad on, nad on tõeline loodusrahvas, kasutavad siiamaani kivikirveid, ei tunne rauda igapäevases elus ja, ja, ja nende, ütleme, ühiskonda sisse elades oli seal küll niisugusi väga, väga alates inimsöömisest, eks või lõpetades veritasuga. Et sellega nagu lähedalt kokku puutuda. Et see, see oli seal yhe lammus kahtlemata ja nii et meie ärasöömist meil ei olnud, sellepärast nende reeglid on sellised, et võõrad ei sööda. Et, et, et neil on omavahelised asjad seal, et kui keegi ühesõnaga lühidalt väga lühidalt on niimoodi, et kui nende kogukonnas keegi jääb haigeks ja veel teine inimene jääb haigeks, siis arvatakse, et keegi on teda kurja sõnaga ära sõnanud. Ja siis kõige targemad mehed otsustavad, et kes see on. Ja kui nad jõuavad kokkuleppele, siis nad söövad selle inimese ära, et kuri ei leviks kaugemale. Ja sellega meil ei olnud kokkupuudet, me kuulsime lugusid ainult, aga veritasuga oli küll niimoodi, et sinna me sattusime sinna lausa sinna keskele ses no ka pikk lugu, lühidalt öeldes oli juhtunud siis see, et üks vanamees oli võtnud endale väga noore naise mis minu meelest alati on kahtlane ettevõtmine ja juhtus siis niimoodi, et mees läks jahile ja sinna sattus üks noor kaunismees ja, ja mees pidi mitu päeva jahil olema ja ja siis neil tekkis ka suur armulugu. Aga mees sattus kogemata varem koju ja nii kui ta koju jõudis, nii oli selge. Ta laseb selle tibi maha, poiss oli kiire, pani lõikama ja siis anname saks teda taga ajama ja igal juhul kavatses ta ära. Vot seal nüüd hakkaski see jama pihta, et kui ta nüüd oleks selle noore mehe ära tapnud, siis sealsete reeglite järgi selle klanni inimesed, kus noormees oli, oleks pidanud kätte maksma. Ma sellest klannist jälle teise, kus mees vanamees oli ja see veritasu, see käib seal siiamaani edasi ja, ja see, mis seal oli, see pingeline õhkkond ja läbirääkimised ja keegi verd ei tahtnud. Aga veri oli, oli iga hetk nagu voolamas selle pikk lugu, aga, aga seal nagu oli jah, natuke kõhe. Kas ta juhtumisi handabani saartele alates sattunud oma rännakutel? Ma ei ole aga kodutöö ma olen ära teinud, nii et ma tean suhteliselt täpselt, mis seal on ja, ja kus saarele seal peaks minema, et oma elu ohtu seada. Ja seal oli ju ka see tõesti see lugu, et nad tõesti surmasidki lahe noore misjonäri, eks ole, kes läks sinna piibel käes, neile viimast tõde kuulutama. Aga, aga ma ise seal käinud ei ole ja, aga see on muide, selles mõttes väga huvitav saar ja nähtus. Ainus rahvas, kes on siis India riigi poolt kuulutatud kaitsealuseks ja sinna saarele on keelatud rangelt keelatud võõrastel minna. Isegi arstidel ja teadlastel. Nii et jah, see on Põhja-Sentineli saar, eks ole, ja üks et neil ei ole olnud mingisugust kokku puutuda muu tsivilisatsiooniga sellel hõimul, kes seal saare peal elab. Ma ise olen näinud lennuki aknast seda saart ja nii palju, kui ma suutsin määrata, et see oli päris päris kummaline oli mõelda, et mida nemad seal all võivad võivad mõelda sellest asjast, mis, mida kindlasti on näinud, mis sealt kõrgelt üle pea lendab aeg-ajalt. Ja aga noh, nende puhul oli see, mis on väga ilus, võib-olla see on ikkagi india nagu, nagu hinduismi ka võib olla seotud budismiga, et, et seal märgati seda, et nad näitavad igatepidi välja, et nad ei taha, et võõras sinna tuleks, siis tüüpiline on juba see, et kui keegi võõrastavalt püütakse temaga kuidagi suhelda, aga nad hakkasid kohe kive pilduma ja nooli laskma ja, ja selle peale siis India valitsus otsustas teha sellise seaduses, et kui nad, et kui ta ei taha, näitasid välja, et me ei taha olge oma pead väga erakordne juhtum kogu maailmas. Teil oli lugu raamatus sega ühest väiksest elukast, kes näeb väga palju vaeva söömise ja magamisega. Äkki te loeksite selle ette, et ma pean koaalad? Koaala ja kala on väga nunnu, koaalad on väga raske looduses näha. Aga kui otsid, siis leiad ja ma loen siis jah, tõesti ette selle loo. Omavahel öeldes ma tundsin täiesti sugulust sellesama kolaga. Ühesõnaga talle jubedalt meeldib magada, mulle ka meeldib jubedalt magada. Aga siis tsitaat. Enamus kohaladest, keda Philipi saare eukalüptisalus leida suudame, on tukkumas vaid kahel kaheksast loomast, keda näeme, on silmad lahti. Üks neist vahib liikumatult tühjusesse, teine mälub üliaeglaselt eukalüptilehti. Loomauurijate hinnangul veedab koaala igast tööpäevast uneseisundis keskmiselt 20 tundi. Miks nii? Aastamiljoneid tagasi oli nüüdsete koaalade esivanemad märksa ärksamad. Sis laius Austraalias rohkesti lopsakaid, liigirikkaid, metsi, kliima oli niiskem. Hiljem, kui kliima muutus kuivemaks, said valitsevaks eukalüpti-id. Enamik loomi põlgasid selle puu mürgisuse ja vähese toitluse pärast. Söödamatuksega koaala vahetas toidusedelit ja kohanes sööma just eukalüptilehti. Uudne toit andis vähe kaloreid. Kuidas energiat kõige tõhusamalt säästa? Muidugi võimalikult pikalt ühe koha peal uinowas, kus püsides. Ma ei tea, kas koaala magades und näeb. Kuid kui silmitseb mu silme ees tukkuva looma lõdvestunud ja sügavat rahulolu väljendavat ilmet, siis tundub, et näed küll ja et koaala unenäod on meeldivad. Kui aga vaatan ärkvel olevat koaalad nürivõitu ja unesegast pilku, siis pole see ilme sugugi rahulolev. Usun, et uneriigis, kus koaala veedab neli viiendiku oma elust mööduvadki tema elu kõige õnnelikumad tunnid. Mul muide on umbes sama tunne. Ena Austraaliasse sõitmine, see võtab ööpäeva vähemasti. Kas nendel pikkadel reisidel teie suudate magada või olete olnud üleval, teinud mingisuguseid tööasju? Reisi ajal, Ma pean silmas lennu ajal lennu ajal just ja ei, see on ikka niimoodi, et kui sa juba ühe tüki teist oled juba üleval olnud, noh, siis siis sa enam ei suuda üleval olla, et, et see võiks siis kuidagimoodi magad. Aga kui sa jõuad väga suure ajavahega paikadesse, siis esimesed neli päeva ma tean, on ikka üsna noh, väga, väga sassis sisemine, bioloogiline kell on, on ikka, kes see kuulub asja juurde. No nüüd mõnda aega ei ole seda muret peaaegu kellelgi olnud, et peaks sõitma kohtadesse, kus ajavahekoorma van, aga kui seda võimalikuks muutub ja ma olen kindel, et muutub, siis mis on see järgmine koht, kuhu ja mis on see loom, kes on veel nägemata? No neid kohti on kohe hirmus palju. Aga neid kohti, mille kohta plaanid on täpselt tehtud, neid on ka umbes kolm ja õieti rohkem. Aga ütleme need paigad nendest paikadest kõige enam asuvad Lõuna-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas. Ega siis see ei ole ainult loomade tagaajamine. Et näiteks praegu on üks plaan Kolumbias, Colombia on praegu väga rahulik maa sinna täitsa minna. Et me läheme kuskile sinna džunglisse otsima ühte niinimetatud kadunud linna mis on iidne kultuur, selle varemed ja kohalik rahvas, kes midagi sellest kultuurist mäletab, et see on nagu üks väga-väga meelitav paiku ja tegelikult on veel üks niisugune plaanson Hontuuras Kesk-Ameerikas. Seal me istume paatidesse ja sõidame mööda kärestiku list jõge päris pikalt alla. Päris võimsad kärestikud ja vaadake, see asi on niimoodi, et sellised mõtted hoiavad nagu meele, värske. See, see on niisugune tunne, et kuni rändad, soni, elad. Saan sellest väga-väga hästi aru, ma olen kole umbes, ma lähen ise sattunud huvitavasse linna, mille nimi mulle ei meenu momendil, aga ta on kaadrilt väga hästi leitav, sest ta asub täpselt seal kolmnurgas, kus Kolumbia, Peruu ja Brasiilia kokku puutuvad ja seda loomulikult kasutatakse selle hädaga, aga kõikvõimalikel kriminaalsel eesmärgil. Üsna ohtlik piirkond. Jah, aga, aga linnakese tundus väga tahul ja vaatleja on see, et kuna ta on umbes nagu meil Valga ja Valka, et siis seal näiteks Brasiilia ja Kolumbia vahel ei ole mingit piiri. Et lihtsalt kokkulepe on see, et kui turist läheb Kolumbiast läheb Brasiiliasse, siis ta peab minema politseijaoskonda ja ennast millalgi seal nagu sisse vormistama riiki. Aga ma just mäletan seda emotsiooni, et seal tundus, et sa oled kogu muust maailmast ja nagu sellest tänapäevast, sa oled nagunii kaugel eemal, tuhandete kilomeetrite kaugusel. Et see oli selline võimas, selline nagu vanajumala selja taga olemise tunne, samal ajal. No väga tore. Mul on ta näiteks eesti metsades üksi hulkudes palju kindlam tunne kui praegu siin Tallinnas kirjandustänava. Ma tunnen, et ma olen kodus ja teistpidi, et sedasorti, et miks me üldse läheme kuskile kaugele, ega see, see minu meelest on ikka põhiliselt vaimsed eesmärgid ja see unistamine sa siis tegelikult unistad nagu ilmsi. Et see, see on minu jaoks nagu hirmus. Oluline, et sa satud maailmadesse, mitte ühte maa ilmuvaid paljudesse erinevatesse, mis on äärmiselt erinevad meie omadest ja need panevad su Ta liikuma. Ja sa oled rohkem elus kui siis, kui sai rand. Ka siin saab nüüd nende Robert Jürjendali kitarrihelide saatel tänane saade otsa sade, mis sai salvestatud viiendal sepp tembril Tallinnas kirjandustänava festivalil ja kus rännumees kirjanik ja ajakirjanik Kristel Kivi usutles mind uue raamatu teemadel. See raamat on värskelt ilmunud ja kannab pealkirja minu elu uhkemad loomad. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
