Rändajad. Arktikas YouTroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännakutega nüüd parajasti liikumas seal kaugel Venemaa Kaug-Idas ja eelmistes saadetes olime jõudnud välja Kamtšatka-le ülimalt võimsa loodusega maandur, mille sarnast ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Ja nüüd selles eelmises saates ma siis kirjeldasin seda meie retke sinna Kamtšatka kõigevägevama Khani juurde. See on siis Kletška sopp rohkem kui neli ja pool kilomeetrit kõrge ja kõige kõrgem tegevvulkaan tegelikult kogu põhjapoolkeral. Aga neid tänases saates ma siis jätkan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Ja siis räägin lihtsalt sellest, et mis sealt juurest edasi sai. Ja meie jõudsime sealt äärmiselt põneva purskava vulkaani juurde, mille nimeks lippesemi andmeid eesti keeles. Nimetu ja selle tuleme juurest, tahtsime siis mägedest alla laskuda, aga siis sattusime täiesti ootamatult sellistesse seiklustesse. Et kõik plaanid läksid täiesti pea peale. Vot sellistest asjadest tänane saade siis tuleb. Sedamoodi algab siis üks itel meini rahvalaul rahulikult pikaldaselt, ega siis rahva laulikul kiiret pole. Tähtis on oma lauluga jõuda siinsest argimaailmast kusagile kõrgemale. Ja kes nüüd kuulas hoolikamalt neid sõnu pelmeenikeeles, see tabas seal ära ühe sellise väga huvitav tavahääliku, mida meie keeles ei ole. Üks häälik kõlab umbes niimoodi, nagu. Jah, eesti keeles täpselt sellist häälikute ei ole ja see annab sellele keelele väga huvitava nüansi. No sellest oli eelmistes saadetes juttu etitel, meenid on see kõige ürgsem rahvakild seal Kamtšatka üldse. Ja nüüd see naine, kes siin parajasti laulis, tema nimi on Veera Pravdochina. No täiesti venepärane nimi, praegusel ajal intellmeenidel enam omakeelseid nimesid ei ole. See Veera elab sus Novka külas. Novka asub üsna Petropauluski linna külje all selle pealinna lähistel. Ja seal oma külas on ta loonud sellise ansambli, mille nimeks on natu ai vann. Intellmeenik keeles tähendab see nad, ai vann, laulvaid südameid, ilus nimi, eks ole. Ja ansambel on Kamtšatka all päris hästi tuntud, sest mitte ükski teine rahvamuusikaansambel Itelmeini pärimusmuusikat nii hästi ei esita. Ja igal aastal korraldavad nad siis seal Petropagluski lähistel. Sihukese omapärase festivali, selle festi vali nimeks on Al-Lai. Alai festival tugineb tegelikult iidsele Itelmeeni rituaalile. Endistel aegadel oli see igal sügisel tseremoonia, see oli pühendatud pelmeeni kala jumalale Antaile ja sellega tähistati siis lõhepüügihooaja lõppu. Ja nüüd seal Haim festival omakorda on aasta-aastalt aina laienenud ja nüüd sõidavad sinna juba kokku mitte ainult linnaümbruse põlisrahvaste muusikud, vaid ka mujalt Vene Kaug-Idast ja isegi Siberist. Nonii, aga nüüd siis selle meie Kamtšatka matka juurde ja eelmises saates siis lõpetasime selle vulkaanihiiu all ja täpsemini öeldes jutt pooleli selle koha peal, et olime geoloogi tonni ees ja imetlesime seda tossavat tulemäge. Ja noh, meie pisike seltskond koosnes kahest isast ja kummalgi kaasas poeg. Ja nüüd, kui me seal õhtul olime, siis sealsamas kapo honitsi geoloogide onni juures tuli meile veel üks looduse ime üllatusena kätte. Ja see juhtus siis niimoodi, väljas oli juba pimedaks läinud. Me läksime onni, valmistusime magama ja Jõime siis tassikese teed. Enne magamaminekut istusime niisuguse kokku klopsitud suure laua ümber ja ja olime vait, vaatasime aknast välja ja korraga ma nägin seal akna taga kaugel mägedes mingit arusaamatut valgust. See oli niisugune punane täpp ja see täpp läks laiemaks ja laiemaks ja siis korraga nagu plahvatas, nagu mingi ilutulestiku tuli ja läks mitmesse harusse laiali. No täielik müstika, sest inimesi siinkandis ei ole, inimene niisugust plahvatust teha ei saanud. Ja muidugi läksime elevile, võtsime binoklid, läksime unist välja ja hakkasime vaatama binoklitega sinnakanti, kus tuli oli olnud. Vahepeal oli täiesti pime, 10 minutit ja siis algas valguse mäng täiesti otsast peale. Selle siis niimoodi, et algul oli seal mäe tipus nagu väike tumepunane siis hakkas laienema ja värvi muutma. Alguses oli ta helepunane, siis kollakas ja juba päris suur laik, kollane laik järsku hargnes mitmesse harusse laiali. Need harud suundusid nagu allapoole, venisid aina pikemaks nagu mingit kiired. Ja nende kiirte valgel oli ikka näha ähmaselt, et seal oli mäe koonus ja oli täiesti selge, et see oli purskav vulkaan ja sealt voolasid alla laavajoad. No me vahtisime seda ikka päris pikalt, Läksime väga elevile, siis läksime onni, kraamisime oma matkakaardid välja, hakkasime uurima, kus kandis, nüüd käib see tulevärk seal ja selles ilmakaares ei olnud mingit muud võimalust, kui, et see pidi olema pesemjanni vulkaan. No kaardi järgi meist umbes 15 kilomeetri kaugusel läänes. Ja tegelikult see pesemjanney vulkaani nimi oli meile juba meelde jäänud, kui me olime seal klotsi külas ja alles valmistusime mägedesse minekuks. Me olime seal kohalike geoloogidega juttu rääkinud ja nemad rääkisid sellest alles siis seda, et see vulkaan on ärganud ajalooliselt alles suhteliselt hiljuti, et ta oli sajandeid täiesti uinus olekus, aga siis eelmise sajandi keskel järsku ärkas ja tärkas niimoodi, et kõigepealt viskas seal 50.-te aastate keskel hirmsa pauguga oma tipu pealt minema ja siis hakkas purskama ja on niimoodi pursanud sellest ajast saadik väikeste vaheaegadega kuni tänaseni välja. Ja siis küsisin nende geoloogide käest, et huvitav, et miks sellele Volkaanil siis niisugune nimi on pandud. Pesime tähendab ju nimetud, see on nii tuntud vulkaan ja nimi, selline mittemidagiütlev. Et oleks võinud ju olla pöörane vulkaan või taltsutamatu vulkaan või midagi sellist, mis nagu ütleb, mida ta tegelikult on. Ja need geoloogid siis natuke nagu muigasid ja siis ütlesid, et tegelikult on see pesemiann ei või nimetada too üks väga armastatud nimi laial Venemaal. Et Venemaal on näiteks nimetuid, mägesid ja nimetuid, jõgesid ja nimetuid, meresaari ja on isegi teed ja külasid ja raudteejaamu, mille nimi on nimetu. Et see on nagu noh siis nad niimoodi naersid, et see on võib-olla siis venelaste omapära, et neile niisugune nimi meeldib. Aga nüüd meil oli siin Apo hoonitsi onnis muidugi väga suur elevus ja mõtlesime, et muudame oma homsepp päevaplaanid käigult ümber. Ja järgmisel hommikul läheme otsesele vulkaani poole teele ja nii me siis tegimegi. Hommikul hakkasime astuma ja kõndisime noh, väikeste peatustega, aga ikkagi järjestuma viis tundi minek ei olnud kerge, mägedesse ilma teedeta ei ole see enamasti kunagi kerge ja läksime lihtsalt kaardi ja kompassi järgi rasked seljakotid seljas. Ja siis, kui olime juba üsna väsinud, siis jõudsime tohutu suure kivirahnu juurde ja see oli ikka ikka pööraselt suur kivi. Mina ei olnud sellist veel elu sees näinud ja ta ei olnud mingisugune kaljunukk, nagu mägedes vahel ette tuleb, aga see oli täiesti niukene oma seisev kivimürakas keset suurt lagedat. Ta pidi olema siis niisugune mingi rändkivi mingite loodusjõududega oli siia sattunud tulnud. Noh, meil Eestis on ju ka rändrahnud, aga meie need rekordid, need Ehalgi viia Muxi kabelikivi, need on ikka tohutult palju väiksemad, kui see siin oli talikujult selline kandiline ja testib püstiste servadega. Ja noh, kujult võib-olla nagu mingi korrusmaja. Aga suudate ette kujutada kivi, mis on viiekordse maja kõrgune. Ja ta oli ikkagi väga kuuluski vigasest oli isegi meie matkakaardi peal ja matkajatele on see tähtis, kui maamärk ehk tasub ju lagedal paistab kaugele ära, selle järgi on hea orienteeruda. Ja tegelikult sedaan, pommimõistatust on uurinud ka geoloogid, et noh, et kuidas see siia sattus ja kust ta pärit on ja nii edasi. Ja nemad on siis teinud seda niimoodi põhiliselt, et võtnud Ambommilt kivimiproove võrrelnud siis lähemate ja kaugemate vulkaanide kivimiprooviga. Ja siis selgitanud, et see kivi on siia sattunud läbi õhu ligi 1200 aastat tagasi. Ja ta on lennanud vulkaanist nimega kaamen, mis asub sellest paigast 10 kilomeetri kaugusel. See nigga fantastiline viiekordse maja suurune mürakas lendab läbi õhu 10 kilomeetrit. Kui meie siis kivi juures olime, siis otsustasime panemegi siia oma telgid üles. Et siia on kerge tagasi orienteeruda ja paneme matkakraami tõlkidesse ja läheme nüüd siit edasi sinna pesimjanna suunas, täitsa ilma selle kottideta. Aga see meie kõige noorem seltskonna liige Kümneaastane Christian, tema ütles, et tema ei tule kuskile. Tema on nii väsinud, et ei jaksa mitte sammugi kõndida. Ja tema, me jätsime siis laagrit valvama, et sega hammet. Aga ise siis asusime selle purskava vulkaani poole teele ja mõtlesime, et läheme sinna nii lähedale, kui vähegi saab. No siin kuuldus jällegi seda Aitel meheni naise rahustavat Leelatamist. Minu meelest kõlab see nagu mediteerimine tekitab tasakaalutunnet enda sees. Meie läksime siis seal Kamtšatka, laulsin vulkaani suunas ja noh, ikka ühest künkast alla nagu alla saad siis teisest jälle üles ja niimoodi pingutad üles ja alla, nagu sa mägedes käib. Aga iga järjekordse künka tipust Bastisse Semjon ei, aina suurem. Ja siis hakkas nagu kõrvu kostma ka sellist erilist häält, see oli selline nagu mingi kõmin nagu mürin ja mida lähemale läksime, seda valjemaks muutus, ütleme müriseb kõuehäälega kruus ei olnud, see oli kindlasti vulkaani hääl, seda vulkaani, et ma ei olnud ka elu sees varem kuulnud. Ja siis me jõudsime ühe niisuguse künka peale, mille otsesel tõlke selle juures oli üks mees, läksime ta juurde, ajasime natuke juttu. Selgus, et ta oli hulkanoloog, polegi selline geoloogi moodi pleekinud, tormikuub seljas ja suur habe ees. Ja tema siis ütles, et siin ongi tegelikult niinimetatud hulkanoloogiline jaam. Et ta peab siin jälgima seda vulkaani kogu aeg, kirja panen ma muutusi, et tal seal telgis on igasugused uurimisriistad ja ta ütles, et siin telgi juures on alati keegi nii-öelda vulkaani valves. Nii et üks mees on võib-olla mõned nädalad ja siis tuleb järgmine asemele. Ja keegi peab siin alati kohal olema, sest see on natukene ohtlik ja, ja ka selline huvitav vulkaan geoloogide jaoks. Ja tants, millega siis soovitusi kaasa ütles, et ärge väga palju edasi minge, minge lähima kõrge künkani ja edasi maksa minna, sealt on kogu vulkaan väga hästi näha ja edasi võib minna juba ohtlikuks. Siis nii me ka tegime ja läksimegi sinna lähima kõrgema künka otsa ja siis lihtsalt olime ja vaatasime seda vulkaani. No selle koha peal oli see mürin läinud ikka nii võimsaks, et vaat et täitsa kõrvulukustav. Ja siin ta meenutas nagu mingisugust hiiglasuurte, kivilaviinide kolinat, see hääl noh, nagu põrkuksid suured rahnud pidevalt üksteise vastu vahetpidamata. Ja siis see, mida me nägime, oli vägagi klassikalise kujuga vulkaan hobuseraua kujuline, väline kraater selle sees siis ülespoole sirutuv uus vulkaanikoonus ja selle uue vulkaanikoonus oli tänud väga paksu nisukesi Valkasse suitsu näha jäänud, mitte kui midagi, aga sealt sellest pilve moodi suitsust seal tipust, sealt siis pidevalt alla mingisugused niuksed nagu kivirahnude parved ja paiskasid kõrgele õhku kui selliseid Walkeid suitsu moodi kardinaid. Väga imelik vaatepilt ja imelik oli ka see, et mitte mingit punast värvi seal nüüd näha ei olnud, nii nagu me eelmisel õhtul seal onni juures olime näinud. Aga see meiegi, kellega me olime just rääkinud, tema oli meile asja ära seletanud ja tema jutu järgi on niimoodi, et need rahnude parved, mida me nüüd siin nägime, et see ongi tegelikult laava ja see on niisugune laba, mida geoloogid nimetavad andesiidik. Et ta ei ole selline nagu vastfilmidest või fotodelt oleme näinud, et laval peab olema niisugune punane voolav jõgi aga andes hitt laava pidi olema siis niisugune, et see on niisugune tihke ja sitke ja nii kui ta sõltub kaani, kraatri otsast üle ääre tuleb siis ta veereb alla selliste kamakatena. Ja miks tal punast värvi ei ole, seda ta seletas ka, et see on ju lihtsalt sellest, praegu on valge. Et päevavalguses ja tossu ja tuhapilvede sees ei paista lihtsalt punane värv välja. Aga kui pimedaks läheb, siis hakkab paistma. Ja seda, et see niimoodi on, saime me veel samal õhtul vaadata. Aga edasi läks meil sel päeval siis niimoodi, et läksime sinna oma laagrisse tagasi. Ja siis päris õhtu eel, kui juba hakkas natukene hämaraks minema, siis mina ja minu poeg, meie siis mõtlesime, et läheme veel kord seda vulkaani tule mängu imetlema sealt kivi juures, tegelikult see vulkaan üldse paistnud, ta jäi lähima kõrgema nõlva varju. Ja me pidime siis ronima niimoodi nõlva pidi üles pidevalt kuskil veerand tundi siis hakkas paistma vulkaan ja seal seadsime ennast siis vaatemängujaks mõnusasti sisse. Ja oligi tõesti nii, nagu see geoloog oli rääkinud, et et alguses, kui oli veel hämar, siis hakkas muutuma see hall laava meie silme ees nagu roosaks kaks. Ja siis, kui pimedus täiesti maad võttis, siis muutus laava tõesti tulipunaseks. Ja ta paistis siin palju eredam kui eelmisel õhtul, me olime ju palju lähedal, nii et see vaatepilt oli tõesti lummav. Ja me siis vaatasime seda ja, ja imetlesime ja siis mõtlesime, et nüüd hakkame alla minema ja siis korraga tuli pähe, et midagi väga olulist oli meelest läinud. Me olime siia üles tulles unustanud maha oma taskulambid, no lihtsalt elevil ja kiire ja nii edasi. Ja nüüd oli nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista, et kuidas me siis jõuame, kuidas me leiame oma telgi? Et siit hõikudes oma kaaslastele ennast kuuldavaks teha ei olnud võimalik, et me olime liiga kaugel. Ja siit nüüd kottpimedas alla minna. Sa võid sattuda ikka sellisele järsakule, et murrad oma kondid. Ainuke asi, mis oli selge, et, et me peame alla nõlvast minema jalgadega kobades kuidagimoodi minna tuleb umbes veerand tundi. Aga suunaga ei tohi eksida. Sa võid ju sellest laagrist mööda minna, sattuda noh jumal teab kuhu. No ja siis oli veel muidugi see võimalus, et, et ei lähe üldse kuskile, et oleme siin, oleme öö otsa paigal ja kui valgeks läheb, siis otsime laagri üles. Aga noh, siin oli mägedes see öö ikka väga pikk. Ja meil olid ju ainult õhukesed riided, me ei olnud selleks valmis, nii et sellest oleks tulnud üks väga põrgulik. Nii et me ikkagi otsustasime minna ja läksime siis niimoodi iga sammu peal jalgadega niimoodi tallaalust kobadesse. Hästi aeglaselt. No ikka pagana kõhe oli ja kaua läksime ka ja ega me ikka kohe nende telkide otsa ei juhtunud, tunud kuidagi tunde järgi Siksakitades edasi-tagasi kammides läks aega, mis läks ja lõpuks komistasin lihtsalt ühe telginööri otsa, see oli siinsamas seal tilk. Noh, oli ikka hea meel küll, et tilk käes ja saab armsasse sooja magamiskotti pugeda. Aga und ei tulnud veel tükk aega, et ärevus oli sees ja nii kui silmad kinni panid. Nii oli silmade ees vaatepilt see vulkaan oma punaste laava jugadega ühtpidi hirmutav, aga teistpidi ülev ja väga kaunis. Noh, ja kui nüüd hommik koitis, siis pidime kiirustama, kes meil oli juba enne mägedesse tõusu seal algLütsi külas kokku lepitud, et täna õhtuks tuleb ühe mägionni juurde ta ja viskab meid külasse ära. Nii et hakkasime kähku astuma. Aga vot see päev oli nüüd selline, et kohe järjest mitte üldse ei vedanud. Kõigepealt me sattusime mingitele liustiku jäänustele, selle all olid sellised jäätunnelid väga salalik võit läbi vajuda tuli ettevaatlikult minna aeglaselt ja selle järeltulijal tuhaplatool tohutu tuhaplatool täiesti silmapiirini välja. Tundub, et mis see siis on, sile maa, mõnusa, pehme, tuhaga kaetud, aga sellega oli niisugune lugu, et seal olid niuksed, Jäärakud on niisuguseid järskude seintega sügavad vaod inimesest mitmekordselt üle pea ja servad nii järsud, et ainult käpuli saad üles-alla. Seljakotid ka veel seljas, need, et seal üx, igavene vaene tüütus sealt niimoodi ukerdada, seal see oli umbes niisugune tunne, nagu võib-olla olla ühel väikesel mutukal, kes on sattunud kartulipõllule, tuli vagude vahel, tahab sinna põllu äärde välja jõuda, nii et see võttis ikka täitsa jõu ära. Kuidagi saime edasi, aga siis algas paks udu ja siis hakkas sadama ja päris korralikult. Ja no lõunaks oli meil juba selge, tänane plaan on meil untsus, me ei jõua kokkulepitud ajal mitte mingil juhul sinna onni juurde siis läksime lihtsalt pressisime nii kaua edasi, kuni valge on. Ja pimedail panime telgid üles ja lihtsalt heitsime magamiskottidesse ja öösel läks olukord veel hullemaks, sest siis hakkas tõusma torm ja see läks aina võimsamaks ja koos vihmaga. No kes on mägedes tormiga solvanud, see teab, mida see tähendab seal sellel tuulalejale mingit takistust ja ta puhub tohutu jõuga palju tugevamalt kui orus iganes. Ja see oli siis niimoodi. Kõigepealt see torm kiskus telgivaiad kõik maa seest välja ja oleks telgiga lendu viinud. Aga noh, meie olime seal sees laskuseks oma asjadega, sellepärast telgid lendu ei läinud. Aga telgid laperdasid koledasti ja vihm peksis, noh, läbi telgi, nii meid kui kõiki asju läbimärjaks. Nii et juba poole öö peal oli väga külm ja me jõudnud ära oodata, millal ometi natukene valgemaks läheb, et paneme kiiresti asjad kokku, hakkame kiiresti astuma, vähemalt saab sooja ja, ja siis läksime järgmisel päeval tundide kaupa niimoodi vihmas ja tormis. Ja siis lõpuks jõudsime sinna onni välja. No ühest küljest jube hea meel, et, et ikkagi vettpidav katus pea kohal, auto oli muidugi ammu läinud ja me olime täiesti omapead, aga noh, vana kogemuse järgi esimene asi, mis sa teed, seal oli raudahi, kiiresti tuli ahjunöörid risti-põiki onnis edasi-tagasi, kõik märjad asjad rippuma nagu pesunöörile. Ja siis hakkas meil tegelikult mure oma laste pärast. Meil polnud midagi, meile tundus, et nii või teisiti me kuidagi siit välja tuleme, aga mis siis, kui nüüd lapsed haigeks jäävad, sest nad olid tõesti väga viletsa väljanägemisega, need huuled olid sinised ja ja nad vabisesid külma käes ja nad olid kindlasti üleväsinud. Ja vot siis me tegime midagi niisugust, mida matkajad vahel teevad, aga mida me oma lastega ei olnud veel kunagi teinud. Need jootsime kummalegi sisse suure kruusitäie kuuma teed, mille sisse oli segatud selline päris paras ports ehedat piiritust. Ja kui see kõik oli tehtud, siis oli, on juba päris soojaks läinud noh, teha kui juba naguniisugune halvasti köetud saun ja hilbud kuivasid hästi ja siis meil oli tagavaraks omal koti põhjas paar sellist kuiva riiet, need siis poistele peale ja poisid peitsid magama ja vajusid kohe sügavasse unne ja meiega heitsime magama, kuigi väljas oli täitsa valge. Et järsku on hommik õhtust targem ja oligi hommikul oli ilm muutunud, vihm oli, ülejäänud tuult ei olnud, meie riided olid kuivanud ja siis me hakkasime lihtsalt minema, see oli siis see tee, mida me pidime autoga sõitma eelmisel päeval. Paar tundi võib-olla, aga nüüd meil oli vaja auto rööpaid mööda kõmpida üle 30 kilomeetri. Läksin, kuidas me läksime, aga ikkagi enne pimedat olime glütsi külas väljas. Ja tore oli inimeste keskel üle pika aja olla. Aga nüüd see kahepäevane viivitus seal mägedes tähendas seda, kõik meie plaanid olid nässu keeratud. Me pidime siitsamast külast minema ühe reisilaeva peale sõitma mööda jõge ookeani äärde ja sealt kohe istuma ümber ookeanilaevale ja sealt sõitma siis paarsada kilomeetrit komandöri saartele. Ja see reisilaev, mis siit külastas, pidin minema, see käis ainult korra nädalas. See plaan ei saanud kuidagi enam võimalik olla. Ja siis meil ei jäänud muud üle, kui käisime seal klotsi sadamas, kõik laevad ühekaupa läbi. Et kas keegi tahaks ometi võtta vaeseid rändureid enda laeva peale ja viia meid sinna ookeani suudmesse. Ja hulk aega käisime aga lõpuks ühe niisuguse laeva leidsime, see oli üsna selline roostes ja päevinäinud laevuke. Kapten oli selline väikest kasvu tumedapäine jässakas keskealine mees. Tema nimi oli tooliasydnikov. No igatahes, ta pidi olema lahke loomu ka inimene, sest ütles. Tulge, tulge homme hommikul kõik pealegi oma asjadega. Et ma ei tea, kui kaugele. Läheb enne kui me sinna jõe suudmesse jõuame. Aga ükskord ikka jõuame ja, ja raha ma teie käest ei taha. No mis nüüd edasi sai? Seda siin tänases saates ma enam. Mitte kuidagi rääkida ei jõua, aga eks ma räägin siis järgmises saates. Siin see tänane saade lõpeb saade ühest Kamtšatka kõige aktiivsemas Tupgaanistadesemjannist ja seiklustest selle ümber. Ja kui te nüüd järgmist saadet kuulata, siis saad teada, kuidas meie reis kulges ja kas me sinna komandöri saartele üldse jõudsime või ei jõudnud. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
