Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma maailmarännakute sarjaga jõudnud parajasti Venemaa kaugidasse sinna aasia kõige idapoolsesse serva sinna, kus asuvad vaikne ookean ja vägevad metsad, mida nimetatakse Užuurida igaks, ja eelmises saates seikesime seal ühele ookeani saarele, mille nimeks on Petrovi saar ja leidsime sealt Est põneva metsa, kus oli palju puid ja ronitaimi, mis eestist tundmatud. Aga nüüd tänases saates seikleme seal ääretades metsades edasi ja vaatame, mis huvitavaid linde ja loomi seal elab. Ja keskendume kõige rohkem nendele sealsetele kiskjatele. Need on eestlase jaoks ikka väga eksootilised, nagu näiteks kaeluskaru, amuuri leopard või Užuuri tiiger. Siin kuuldus nüüd päris mitmeid kummalisi linnuhääli ja üks neist hõikas seal päris lõigu alguses ja lõpus väga lärmakalt. No need linnud on salvestatud just salus suuri taigas. Ja see kõige lärmakam lind on siniharakas. Eestis siniärakat ei ole, suurima on ta tavaline ja Euroopas võib teda leida ainult seal kõige lõunapoolsemas otsas Hispaanias ja Portugalis. Aga meie sattusime seal suurima temaga kokku siis, kui rändasime seal sookaitsealal, millest eelmises saates oli juttu. Tol korral oli parajasti nii, et jalutasime Vaikse ookeani rannikul. See oli inimtühi piirkond, ilm oli hästi rahulik ja päikeseline ja lained lõid laisalt rannaliivale. Aga seal liivaservas olid siis niisugused põõsad. Ja oli parajasti oktoobrikuu sügisene aeg ja mitmetel põõsastel oli küpseid vilju ja ühel põõsal olid need viljad nägid välja nagu punased väikesed marjad ja nende lehtede ja marjade kuu järgi polnud kahtlust, see põõsas pidi kuuluma viirpuude hulka. Ja vot selle viirpuu põõsal see lind, istuski, siniraag on väga huvitava välimusega, ta kehakuju on umbes nagu meie Harakal pikk saba, tugev nokk. Aga tema värvid on väga sellised erksad niiet suuremalt jaolt anda niisugust heledate jagu valget värvi, aga tiibade tagaosa ja saba on sinised kohe täiesti sellised pilkupüüdvat sinised, noh ja selle sinise värvi järgi ta oma nime ongi saanud. Ja noh, eks see tema Kädistamine on ka ju natukene meie haraka sarnane aga siiski teistsugune. Ja seal nad nüüd lendasid ringi ja ma proovisin neid siis pildistada, läksin neile vaikselt lähemale, aga lähemale kui 30 meetrit mitte keegi mind ei lasknud. Aga siis ma mõtlesin välja nihukese kavala trikki, et otsisin välja ühe marjade rikka viirpuu, kus parajasti ühtegi sinikärakat ei olnud, istusin sinna lihtsalt maha ja olin vagusi ja kaua ja siis olla täitsa kindel, et varem või hiljem kas siis üks või isegi mitu siniHarakat tulid selle põõsa peale, hakkasid marjadega maiustama ja kui ma ennast üldse liigutanud, siis ei pannud üldse tähele. Väga vahva oli neid siniärakaid seal niimoodi passida. Neid linde oli seal muidugi igasuguseid teisigi ja kokku elavus, suurimal ju üle 300 linnuliigi ja mitte ainult linnud, vaid kõik muu, kõik need taime- ja loomaliigid on seal ikka väga erilised ja põnevad, täiesti teistsugused kui Eestis. Ja teisest küljest on neid taime- ja loomaliike sinus suuri taigas palju rohkem kui Eestis eelmises saates saiu kõneldad nendest puu- ja põõsaliikidest salus suuri maal. Kokku on neidu suuri metsades üle 200. Meil Eestis on ju puu- ja põõsaliike vähem kui sadakond. Ja et seal suuri taigas need puuliike tõesti palju on, seda oktoobrikuus oli võimalik juba aru saada niimoodi, et kui sa seal kõndisid sisse leht, Te te kiht, mis oli maha pudenenud, oli ka aukartust äratavalt paks oktoobrikuu enamik lehti, see oli maha tulnud ja tihti ulatusid lehekuhilad tõepoolest lausa poole saareni. Ja siis oli vahva need niimoodi jalaga laiali lüüa ja vaadata, et peaaegu iga leht, mis laiali lendas, oli erikujukese, tähendab, nad olid eri liigist. Ja niimoodi laiemalt mõeldes on see ilmatu põnev küsimus, et mikspärast siin neid puu- ja põõsaliike käe üldse kogu elustiku liike on nii palju rohkem kui Eestis, samal ajal kui kliima on Eesti omaga täiesti võrreldav. Loodusteadlastel on selle kohta üks täitsa huvitav tav oletus. Nimelt siinkandis ei ole olnud väga kaua mitte ühtegi ja aega. Meil lõppes viimane jääaeg siin Eestis vaevalt 10000 aastat tagasi. Ja iga jääaeg pühkis selle jääga koos minema kogu eelneva elustiku. Aga siin ei ole seda olnud. Ja sellepärast loodus on saanud väga pikka aega areneda, katkestusteta ja muutunud kogu aeg rikkamaks. Me käisime seal Lozo looduskaitsealal ikka väga palju ringi, tavaliselt oli saatjaks kohalik inimene, sest seal ju on täiesti inimtühi ja ise kuskile eriti minna ei oska. Loomade kohta peab ütlema niimoodi, et me ei näinud neid kuigi tihti või kui mõnda nägime, siis ainult vilksamisi, sest mets on mets, nii nagu Eestiski. Ega siin ka naljalt metsas looma ei näe, pigem kuuled või siis näiteks tema tegutsemise jälgi. Ja ainult ühte kohalikku looma haruldust saime me tõesti vaadelda ja lausa pildistada päris pikalt. Selle looma nimi oli Amuuri korral üks kõige haruldasem sõraline, kes seal kandis elab. Ja teda leidubki maailmas ainult siin Vene Kaug-Idas ja siis natukene ka naabermaades Hiinas ja Koreas. Tegelikult on see liig täiesti väljasuremiseni piiril, kokku on neid looduses alles ligi 600 looma, see on ju nii tohutu alakoht ka hirmus vähe. Aga nüüd, miks me Koroleid siin nii põhjalikult vaadata saime, siis põhjus oli ausalt öeldes väga lihtne. Need korralid elasid siin metsakordoni juures suures aedikus, nii et neil ei olnud kuskile minna, tara oli ümber ja nad olid siis seal siuksel mäenõlval hõredalt puude vahel ja teleobjektiiviga sai neid seal siis pildistada. Välimus oli neil umbes nagu mingil väikesel kodukitsel tumedat värvi, madalad jalad, paks karv ja peas sellised lühikesed, aga teravad sarvemüksud ja nad seisid seal rahulikult rohtu. Kuni siis korraga juhtus minu jaoks midagi väga ootamatut. Üks kõige lähemal olev sokk tõstis äkki pea, hakkas mind põrnitsema ja siis panid täie hooga otse minu suunas ega midagi karta? Ta ei osanud, sest meie vahel oli võrkaed. Ma ei arvestanud sellega, et see võrkaed oli seal võrdlemisi välja veninud ja lontis. Ja kui sa kitsal hirmsa hooga tuli ja mina seisin aiast kuskil meeter maad eemal, siis see aed kaardus nii kõvasti, et kitsel õnnestus mulle alakõhtu andeks, paras obadus. Noh, ikka täitsa valus oli. No ma sain aru, et ega ma viga ei saanud, aga ikka natukene olin selle valu pärast kühmus. Ja ausalt öeldes isegi selle korrali peale solvunud, et miks ta siis nüüd niimoodi tekkis, et mina rahulikult pildistan, tema on eemal, korraga tuleb kallale, aga see kohalik mees, kes meil kaasas oli, tema ütles, et korralid ongi sellised, eriti sokud. Et võivad väga äkiliselt vihastuda ja siis täitsa pimedas vihas rünnata. No kui me sealt paigast ära läksime, siis ma selle juhtumi üle mõtlesin veel pikalt järgi ja ja natukene oma peas muutsin selle sündmuse enda jaoks natukene selliseks võidukamaks, noh, ma mõtlesin siis nimelt niimoodi, et kui palju siis Eestis ikka. On inimesi, kes on saanud uus suurimal puskida, nii üliharuldaselt tomat nagu amuuri korral selle üle võiks isegi uhkust tunda. Siin kuuldus nüüd kahtlemata. Ja see on nüüd see vene Kaug-Ida kõige kuulsam kiskja. See on siis amuuri tiiger, võigus, suuri tiiger kumbaks nimetada, see on rohkem nagu maitse asi. Aga tikri juurde me veel siin saates jõuame ja ma alustaksin ühest sellisest kiskjast, keda eestlased vist tõesti ei tea. Tema nimi on Harsa. No kes see Harsa siis niisugune on? Ta on natukene sugulane meie Eesti metsnugisega kuulub samasse kärplaste sugukonda. Aga kes nüüd Meie metsnugis teab, siis Harsa välimus ja kombed on üsna teistsugused. Meie metsnugis on teatavasti selline allapoolemeetrine tumedat värvi tegelane. Aga Harsa pikkus on tublisti üle poole meetri ja ta kaalub Nugisest kindlasti oma kaks korda rohkem. Ja tema värvus on väga eriline. Nimelt suurem osa kehast on hele, täiesti helekollane. Nii et kui ta kuskil metsavahel on, siis ta hakkab päris kaugelt silma ja jahti Peavad Harsad ka täiesti teisiti kui meie metsnugised. No meie metsnugis on selline üksildane tüüp ja ta ka otsib saaki üksinda. Aga need Harsad, nemad liiguvad metsal kambaga, vahel on kaks-kolm looma, vahel isegi rohkem ja nad liiguvad niimoodi kõrvuti ahelikus ja nuusivad kogu aeg kõike, mis on metsa all ja ka puude otsas kõik uurivad läbi ja vahetevahel annavad üksteisele signaale. No need signaalid on umbes nagu kes on kuulnud orava kägistamist natuke sedamoodi, aga palju tugevamad ja sellised teravamad helid. Ja siis, kui nad on mingi saagi leidnud, siis nad hakkavad seda koordineeritult püüdma. Nad on väga visad jooksjad, väga kiired jooksjad ja näiteks maapinnal suudavad isegi maha murda hirve. Tavaliselt on selleks hirveks, keda nad saagiks saavad. Muskushirv muskushirv on üks ilmatu põnev elukas, ta koon näeb välja umbes nagu kängurud aga samas on tal suus kihvad, need kihvad ulatuvad Sist ülalõuast alla umbes siuksed sõrmepikkused, heledat värvi. Ja siis isasloomadel on ka see omapära, et nad eritavad hästi tugevat lõhna. No see on siis mõeldud muidugi teistele muskus hirvedele. Aga see on niisugune lõhn, mis kunagi oli idamaadel äärmiselt, et nagu väärtuslikuks peetud ja muskus irvele saigi saatuslikuks see, et teda kütiti just sellesama muskuse nõre pärast ja teda jäi tohutult väheks. Nii et temagi on praegu üsna haruldane seal Kaug-Idas. Aga need Harsad, nad on tõesti ühiskütijad ja muskushirve jälitavad nad siis alguses niikaua kuni muskushirv ära väsib ja siis tormavad talle igast küljest kallale, võtavad lihtsalt pikali ja tapavad ära ja siis söövad üheskoos niisugune üsna ablas, kuigi väike kiskja on see Harsa. Aga üks võib-olla kõige legendaarsemaid kiskjaid on siis amuuri leopard. No seal sookaitsealal, kus me olime, oli ta nii haruldane, et isegi enamik kaitseala inimesi ei olnud teda kordagi elus näinud või kui mõni oli, siis ei olnud kindel, et kas ta nägi või ei näinud, sest leopard liikus ainult hämaras ja polnud kindel, kas see oli nüüd silmapete või päris partaga. Zooloogid muidugi nende kõigi tegutsemisjälgede järgi on ikka selgeks teinud, et kusagil seal ta niimoodi vargsi ringi liigub. Ja loomauurijaga ajasime leopardi teemal juttu ka ja et siis ta seletas, et miks pärasse amuuri leopard võiks öelda, selline, peaaegu nähtamatu loom on põhjus selles, teda on väga pikka aega kütitud täiesti halastamatult kütitud peetud kiskjat, kes ohustab koduloomi. Ja ta on muutunud inimese suhtes äärmiselt araks ja ta liigub ainult ööseti igaks juhuks, et inimesed teda ei näeks. Ja vot sellepärast näevad inimesed teda tõesti harva. Ja no maailmas ütleme, leopardid, mina olen neid näinud nii Aafrikas kui ka Aasias, aga ikkagi lõuna pool, et nii kaugel põhjas on see amuuri leopard, part, kõige põhjapoolsem leopardi alamliik ja teda on seal tõesti ülimalt vähe. Ja selle ligiolukord on tõesti pragusel ajal ülimalt kriitiline. Näiteks Venemaal on teada ühtekokku looduses ainult 100 looma ja Hiinas isegi alla neljakümneaga. Võtame nüüd järgmise, kus suurima põneva kiskjat kaeluskaru Euroopas kaeluskaru näha ei ole võimalik tähelepanu, et Aasias ja sillasookaitsealal, kui me ringi käisime, siis me teda ennast ei näinud ka ükskord nägime ta jälgi. Need olid ausalt öeldes väga sarnased meie pruunkaru jälgedega, nii nagu ma neid siin Eestis vahetevahel olen kohanud. Ja see me saatja seal kaitsealal tema siis ütles, et see on kindlasti just kaeluskarujälg. Ja ta rääkis ka seda, et kaalus karud ongi kasvult veidikene väiksemad kui truum karu. Aga värvilt on nad väga teistsugused, nad nimelt üleni süsimustad. Aga neil on seal siis rinna peal selline huvitav laike. See on niisugune nagu V-tähe kujuline päris suur hele laik. Ja kunagi siinset põlisrahvad arvasid, et see laik kujutab pool kuud ja sellepärast nimetasid nad seda kaeluskaru hoopiski kuu karuks. Tore nimi, kuu karu. Ja sellel kuukarul või kaelus karul on üsna teistsugused käitumiskombed kui pruunkarul. Näiteks üleüldse nad söövad palju rohkem taimetoitu toitu ja vähem lihatoitu kui meie pruunkaru. Kuigi seda pruunkaru on seal metsades samuti. Aga kohalikud ütlesid, et tegelikult ikkagi kaeluskaru on sookaitseala rohkem kui pruunkaru. Ja üks väga eriline imelik komme on neil kaelus karudel, et neile meeldib hirmsasti puu otsas turnida. Teadlased ütlevad koguni, et pool elu veedavad need kaeluskarud puu otsas. No mis nad seal teevad, mõnikord lähevad näiteks peitu. Nii et kui ta tunneb mingi oht, on õhus, esimene asi kohe kiiresti ja krabinal hästi kõrgele puu otsa peitu. Aga mõnikord käivad nad ka puude otsas toitu hankimas. Näiteks lehtpuudelt pidid nad siis neid vilju hankima niimoodi, et ronib kuskile hästi kõrgele puuvõrasse sätib ennast seal jämedate oksaharude vahele mugavasti istuma ja siis hakkab igast suunast ümberringi peenemaid oksi lähemale painutama, sealt neid vilju ära sööma. Aga okaspuudelt pidid nad korjama toitu, teistmoodi läks eriti tähtis okaspuu on Nende jaoks seedermänd. Sest seedermänniseemned, need on ju nagu pisikesed pähklid ja nad on hästi toitvad, sisaldavad palju õli. Noh, ma olen neid seal siberis päris palju krõbistanud ja on tõesti nagu pliks pähklid. Aga nüüd see kaeluskaru siis teeb niimoodi, ronib sinna seedermänni otsa ja kõigepealt hakkab sealt okste pealt neid käbisid lahti rebima ja maha viskama. Ja kui see töö on tehtud, siis ronib puu otsast alla ja hakkab neid käbisid seal maapinnal siis laiali lammutama ja otsib sealt siis need pähklikesed välja ja kribistab kõik ühekaupa ära. Ja see on temale väga tähtis sügisesel ajal. Sest tal on vaja ju enne talve ennast priskeks nuumata ja selle toiduga kalureid ikka toiduga saab ennast kiiresti priskeks. Ja kui ta on siis ennast paksuks Noomanud, siis ta läheb taliuinakus, nii nagu ka meie pruunkaru, aga meie pruunkaru teeb ju oma talvekoopamaapinnale kaeluskaru teeb selle puu otsa ja nimelt puuõõnsustesse. Õõnsus peab olema ikka väga suur, et karusid täiesti kenasti ära mahuks. Aga nüüd selle sookaitsealal on selliseid väga jämedaid ja suhte õõnsustega puid üksjagu ja mõne sellise ta siis välja otsib. Vooderdad sügisel niimoodi ümbert selliste pehmete pehkinud puiduribadega hästi pehmeks ja siis poetki sinna magama ja ei ärka enne, kui kevad käes. Siin kuuldus nüüd jälle seda ust suuri tiigri müürigeid ja nüüd ongi aeg rääkida ka sellest kõige uhkemast suuri kiskjast. Kas teda nimetada nüüd amuuri tiigriks või suuri tiigriks eesti keeles võib mõlemat moodi? Mina helistaksin rohkem seda nimetustus, suuri tiiger, sest see amuuri maa asub nüüd seal Vene Kaug-Idas, suurimast lääne pool. Ja seal praegusel ajal praktiliselt seda tiigrit enam üldse alles ei ole. Ta elab just nimelt seal ookeani lähistel, salus suurimaal. Ja tema ajalugu on selles mõttes muidugi traagiline. Palju sajandeid tagasi elas kõige põhjapoolsem tiigri alamliik seal Aasias tohutu suurel alal. Noh, alates siis Ida-poolsilt Vaikse ookeani kaldad kuni lääne poole, võttes üle terve Lõuna-Siberi paikal näiteks ja viimaks lääne pool kuni Kaspia mereni välja. Aga siis hakkas sajanditega tema levila kogu aeg kokku tõmbuma ja süüdi on selles muidugi olnud inimene, kes teda on kogu aeg jahtinud. Ja siis umbes nii, sadakond aastat tagasi oli teda veel järel Hiinas, Koreas, Vene Kaug-Idas. Aga nüüd on niimoodi, et üleüldse on Venemaa poolel teada umbes 400 tiigrit ja Hiina poolel kõigest 20. Seda tiigrit kaitstakse nii, kuidas suudetakse, on tema arvukus ikkagi seal väljasuremise piiril. Ja põhjus ei olegi mitte niivõrd selles, et salakütid teda praegusel ajal väga tapaksid. Peamine põhjus on selles, et need metsi koos selline suur kiskja elada suudab, jääb kogu aeg vähemaks. Sillasookaitsealal räägiti meile, et ühe tiigriterritoorium peab olema ligi 200 ruutkilomeetrit ja see peab olema selline lahas, kus ei tehta ka suuri raieid ja kus inimene üldse eriti ringi ei toimeta. Ja vot selliseid suuri metsi väljaspool kaitsealasid on seal suurimaal tohutult vähe järele jäänud. Ja meile räägitakse seda, et sillasookaitsealal on üks paremaid tiigri elupaiku üldse. Ja eks me siis käisime teda ka seal otsimas, igal metsaretkel olime kohaliku saatjaga koos väga põnevil, et äkki juhtub see ime. Aga no peab ütlema, et tiigrit me ei näinud kordagi isegi vilksamisi. Aga me olime väga õnnelikud, kui me leidsime ühel kohal rannal liiva peal väga värskeid Hussari tiigrijälgi. No me olime seal hommikul ja meie saatja ütles, et need on nii värsked, et et seesama tiiger on siin kõndinud paar tundi tagasi kõigest. Ja ühel korral öösel õnnestus meil kuulda ka selle tiigri möirgeid, need kost kuskil kaugel sügavas metsas. Me oleme siis parajasti ööbimas ühe metsavahi juures ja tema arvas, et ilmselt on tiiger just praegu maha murdnud hirve ja annab siis sellest ümbrusele teada. Aga seesama metsavaht rääkis meile lausa lõputult palju põnevaid lugusid sellest ust, suuri tiigrist. Ja no üldiselt seda, et ega Zeus suri, tiiger nüüd inimest siinkandis naljalt ei ründa. Ta teeb küll niisugust asja, et kui inimene metsas liigub, siis ta jälitab seda inimest nii vargsi vaikselt, et inimene ei pane seda üldse tähelegi. Ja ta ei tee seda mitte kurja pärast, vaid lihtsalt puhtast uudishimust, et vaatab, et tas inimene siin teeb, kuhu ta läheb. Ja inimene ei saa muidugi üldse aru, et tiiger on hoopis selja taga ja mitte mees. Ja siis läks metsamaad ka seda, et, et see, mis nüüd siin nuhtluseks on see, et tiiger viib siit metsamajade õuedelt tihti ära koeri. Nii et kui koer on ketis, siis hommikul lähed vaatama, pole muud järel kui ainult kaelarihm ja kett ise. Aga tõesti, ta ütles, et, et inimest tiiger kunagi ei ründa, on sellised erandid, näiteks siis, kui keegi Kütt on näiteks tiigrid haavanud väga raskelt ja läheb ikka selle verejälge mööda edasi, noh siis võib rünnata või, või näiteks ka nal juhul siis kui mõni tiiger on nii nõrgaks jäänud, et ta ei jaksa oma tavalist saaki püüda ja siis inimene satub talle lihtsalt liiga lähedale. Just üks viimane juhtum oligi olnud selline, aga see oli olnud kümmekond aastat tagasi. Ja pärast seda pole kordagi olnud. Nojah, niisugused lood siis selle Užuuri tiigriga, kui me sealt ära läksime, mul oli kahju, et ma teda ei näinud, aga tema häält siiski kuulsin, jälgi nägime ja ma mõtlesin väga palju selle looma peale veel tagantjärgi, et ta on üks tõesti üks väga omapärane tiiger kõige põhjapoolsem kõikidest tiigri alamliikidest talveks kasvatab selge hästi paksu kasuka tuleb vabalt toime pakase ja paksu lumega ja kui nii mõtled, siis on ju huvitav mängida niisuguse mõttega, et huvitav, kas kõige põhjapoolsem tiiger suudaks ka Eesti metsades ellu jääda. Ja ma arvan, et tegelikult kliima poolest ta võiks küll. Aga on üks teine põhjus, miks ta siin ära elada ei suuda, tal ei ole piisavalt neid suuri läbi raiumata, põlismetsi needa sellel tiigril kindlasti tarvis on. Ja siis ma olen mõelnud ka selle kunstiteose peale, see on juba lapsepõlvest meelde jäänud, see on siis see Eduard Wiiralti kuulus graafiline leht, kus tiiger pikutab seal kuninglikult keset Kasemetsa, ümberringi valged kasetüved. Kui ma seda lapsena vaatasin, siis ikka tükk aega vaatasin ja mina mõtlesin, et see on nagu niisugune muinasjutt või sihukene fantaasia. Et tore on, et tiiger triibuline ja, ja kasetoht ka püüdiline, aga et nad siin nüüd koos saaksid olla, noh, see, see ei ole ju võimalik. Aga nüüd, kui ma olen suurimal ära käinud, siis ma ei arvagi, et see nii väga võimatu muidu oleks. Sest asi ju selles, et suurim maal on olemas tiigrid ja seal on olemas ka täitsa vägevaid kasemetsi. No nendest ma rääkisin eelmises saates, et seal on erinevad kaseliigid. Nad ei ole mitte ainult niisugused valgetahulised, vaid on ka selliseid roosa koorega ja pruunikirju koorega. Nii et põhimõtteliselt on see uus suurima loodus niivõrd põnev, et seal võiks küll olla metskasemets, kus pikutab tiiger. Ainult et need kasetüved oleks igaüks ise värvi. Nii, aga sedapuhku saab selle tiigri viimaste müürete saatel meie tänane saade otsa saadavus suuri tiigrist, kaeluskarust, igasugustest muudest huvitavatest loomadest. Aga järgmises saates rändame juba edasi Vene Kaug-Idas põhja poole ja jõuame täiesti uude piirkonda. See on nimelt Kamtšatka. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
