Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere Meie rännusaated on nüüd tänavu jõudnud kaugelt, selle Venemaa äärealadel nimetatakse kaugidaks ja eelmistes saadetes sai kõneldud retkedest seal Kaug-Ida kõige lõunapoolsemas nurgas Primorjest, kus asuvad Vladivostok, ülimat elu, rikkadus, suuri taiga metsad. Aga täna alustame uue Kaug-Ida piirkonnaga ja selle nimi on Kamtšatka. No vähemalt kohanimena on see nimi vist igaühele tuttav. Aga peab ütlema, et testi rännusellid on seal suhteliselt sageli ka kohapeal matkamas käinud ja vist üks kõige varasemaid selliseid eestlaste käike oli sinna juba 1960. aastal. See retk sai tagantjärgi täiesti legendaarseks. See oli siis Lennart Meri juhtimisel ette võetud ekspeditsioon loodusteadlastega tulevane president oli siis ise ka veel noor, nii 30 ringis ja polnud tal õrna aimugi, et hakkab ükskord juhtima iseseisvat Eesti vabariiki. Ja need loodusuurijad, kes temaga koos olid. Need olid sel ajal ka täiesti üldsusele tundmatud noorukid. Aga hiljem said enamikust neist vägagi tunnustatud teadlased ja mõni aasta hiljem kirjutas Lennart Meri selle käigu kohta täitsa omaette raamatu pealkirjaga tulemägede maale. See raamat on köitvalt kirjutatud ja täitsa põnev lugeda veel praegugi. Aga nüüd siis hiljem hakkas seal Kamtšatka käima päris palju selliseid organiseeritud matkagruppe. Ja ma ütleksin, et isegi praegu, kui eesti matkajad käivad seal Venemaal võrratult harvemini kui varem käiakse Kamtšatka ikkagi edasi. No vähemalt üks Eesti reisifirma pakub selliseid matku sinna igal aastal ja näiteks 2007. aastal oli nii, et seal liikus ringi lausa 29 liikmeline huviliste rühm. Nii et jah, ma julgeksin öelda, et see Kamtšatka on olnud Venemaa Kaug-Idas läbi aegade selline Eesti matkajate lemmikpaik ja miks sinna minna on tahetud? Eks matkahuvilisi tõmbab kõigepealt see mägede ja vulkaanide rohkus ja see, et seal saab enda võimet siis korralikult proovile panna. Aga kui oled loodushuviline, siis on hoopiski see, et see loodus on seal väga uhke, väga atraktiivne ja eestlaselega. Tõesti eksootiline. Kalamehi tõmbab Kamtšatka hoopis sellepärast, et seal saab püüda kalasaaki, millest testis unistadagi ei võis. Nii et minnakse erinevatel põhjustel, aga ükskõik, mis põhjusel minnakse ega tavaliselt kahetsema ei pea. Ja nüüd sellest tänases ülevaates tahaksin lihtsalt lahti jutustada veidi sele Kamtšatka maa nurga võlusid ja selle omapära ja saate lõpul natukene kõnelda nendest seiklustest, mis seal omal käel läbi sai. Niimoodi algab nüüd siis üks tänapäevaseks töödeldud Itelmeni rahvamuusikalugu seal Kamtšatka neid põlisrahvaid mitmeid, aga neid itel meene võib pidada kõige ürgsamaks rahvakilluks seal. Ja minu jaoks oli väga tähendusrikas see seik, et kui ma ise sinna läksin, siis praktiliselt kõige esimene inimene, kellega ma seal lennujaamas pikemat jutule sain, oligi just nimelt itel meed. No ma räägin sellest natukene pikemalt, see juhtus siis niimoodi, et kui me olime Moskva lennuga tulnud sinna Kamtšatka pealinna Petropaavlaski lennujaama siis ootasime seal järgmist lendu, aega oli laialt ja minu kõrval istus üks sihukene taat kes küsis minu käest pudeliavajad. Noh, pealtnäha oli see selline täiesti tavaline siberi daat, väiksemat kasvu, kortsulise näo ja halli lühikese habemega. Peas oli ta niisugune villane kootud soni, selline, mida Eestis kunagi ei näe, aga mis siberi kandis on üsna tavaline ja seljas oli kulunud pintsak. No oli pealtnäha kohe, et see ei ole linnamees. Ta on maamees, aga et mingil põhjusel on ta selle linnade ette võtnud. Ja kui ma tulin, andsin selle taskunoa, kus oli see avaja küljes siis pärisin lihtsalt niisama ajaviiteks, kust ta pärit on ja tema ütles, et Digiili kandist kiili on üks koht siit pealinnast sadu kilomeetreid lääne pool Kamtšatka lääneranniku kandis. Ja tema siis küsis vastu, et mina olen tulnud ja mina ütlesin, et Eestist ja siis olid näost näha, et tal ei ole mitte kõige vähimatki aimu, kus see Eestimaamunal võiks asuda. Aga noh, niimoodi jutt seal veerema ajaviiteks hakkas ja läks päris huvitavaks, kui ikkagi ta ütles, et ta on rahvusel titel meen. Tema nimi on koola ja tema kodu asub ühes jõeäärses kolka ka külas, kus pooled inimestest tonitel miinid ja pooled korjakid. Need korjakid on siis teine põlisrahvas seal kantsatkal. Ja siis jutustas Nicola veidi ka oma külaelust, ütles, et suvel püüavad nad peamiselt kala, talvel kütivad metsloomi ja peamine kala on lõhe, aga metsloomi, keda jahitakse, on päris palju. Näiteks nugised ja rebased ja ahmid ja karud. Nikola kiitis veel seda, et metsloomi metsades praegugi päris palju. Aga vat kalasaakidega seis niru. Ja ta ise pakkus välja põhjuse, miks tema meelest kalade hulk On jões väheseks jäänud. Ja ikkagi see, et sinna kanti on inimesi kogu aeg juurde tulnud. Aastakümneid tagasi olidki seal ainult itel meenide korjakid aga nüüd on aina inimesi juurde tulnud ja kõik, kes tulevad, on ainult kala peal väljas. Ja nii ongi, et enam kõigile kalu ei jätku. Ja ta ise rääkis ka siis seda, et miks ta nüüd sind Petropaluskisse üldse on. Et ta oli just olnud siin pealinna sanatooriumis, oli siin kuu aega oli ravil, sest vanas eas liigesed valutavad ja igal suvel peab selle sanatooriumi käigu siis ette võtnud. Aga sel ajal, kui ta rääkis, panin ma tähele, et see tema vene keel oli ka ikka päris imelik. Ta rääkis tugeva aktsendiga niimodi pehmelt ja tegelikult ka vaikselt, nii et pidi ikka kõvasti pingutama, et vahel üldse aru saada, et mida ta seal omaette pobiseb. Ja siis mul tuli pähe küsida, et kui ta nitel meen kastasitel meeni keelt oskab, tema ütles, et muidugi oskan palju paremini kui vene keelt. Ja siis küsisin, et kuidas seal külas üldse lood on, et kasitel männid omavahel räägivad oma emakeeles või mitte ja tema ütles, et tegelikult praegu on niisugune seis, et itel meenid omavahel räägivad igapäevaselt ikkagi vene keelt. Et see on niimoodi, et vanem põlvkond veel oskab seda Itelmeni keelt ja ka omavahel vahel räägib selles keeles, aga noored üldse ei mõista. Ja nad kohe ei tahagi seda osata, ütlevad, et sellega pole edaspidises elus midagi peale hakata. No see Siberi väikerahvaste lugu, oma keelega pole midagi peale hakata. Ta, ja sellepärast see noorte seas enam populaarne pole, seda ma olin Siberis kogenud varemgi. Aga nüüd selle Itelmeeni puhul oli mul siiski kurb kuulata, et ka siin on sama lugu, sest itel meini keel on ajalooliselt väga põnev ja väga vana. No see on siis niimoodi, et ajaloos on olnud sedamoodi, et kui nüüd ja aeg siin mööda hakkas saama siin Kamtšatka poolsaarel siis tule siia, esimene Laine inimesi, need rahvakillud kõnelesid erinevaid keeli. Aga nad kõik kuulusid siis nüüd keeleuurijate liigituse järgi nende paleo, aasia keelt kõnelevate rahvaste hulka. No need kõige esimesed rahvad, kes jääaja järel sinna tulid. Aga siin Kamtšatka läks järgmistel aastatuhandetel niimoodi, et sinna imbus siis eri ilmakaartest juurde veel teisigi rahvaid. Ja need algsed rahvad sulandusid tasapisi peale tulevate rahvaste sekka ära nende keel kadus. Ja nüüd ongi ainult see itel meini keel ainsana neist algsetest keeltest seal alles. Aga Aitelmenide hulk kahaneb ka üsna kiiresti väiksemaks. Nii et näiteks kusagil seitsmeteistkümnendal sajandil arvestati, et seda keelt lähevad rohkem kui 20000 inimest. Ja praegusel ajal arvestatakse, et itel meni keeles mõistavad kõnelda vaevalt tuhatkond inimest. Ja enne reisi olin ma ka seda lugenud, et ega see täitelmeni kultuuri praegusel ajal enam suurt alles ei ole. Enamik kittel meene on omaks võtnud sellise tüüpilise segadusega tuuri mis on ju väga tavaline ka mujal kantsatgaliaga Siberis. Mis on siis selline, et suuremalt jaolt, et on see venepärane, suheldakse vene keeles ja siis on alles vaid üksikuid niisugusi, väga väikeseid jäänuseid omaenda traditsioonilisest skulptuurist. Aga milline sõitel meenid, algupärane kul tuur oli, sellest ma olin enne reisi küll lugenud. Seda on kirjeldanud mitmed esimesed maadeuurijad, kes siiakanti sattusid. Ja siis algselt oli see ikka puhtalt selline kütti ja kalastajate kultuur. Kariloomi, nad ei tundnud põllul ega aias ühtegi taime ei kasvatanud. Ja kõige tähtsam toit oli ikkagi kala, seda jätkus lausa aasta ringi. Aga kõige rohkem püüdis ta ikkagi kevadest sügiseni ja talvel siis kütiti ja kütiti mitte ainult metsas, vaid ka mere peal. Intermeenidel olid sellised paplitüvest õõnestatud suured paadid ja sellega käidi siis hülgeid ja vaalu küttimas. Aga siis hiljem õppisid pelmeenid selgeks ka põhjapõtrade kasvatamise ja see tuli eriti sellest, et nad õppisid seda nendelt rahvastelt, kes nüüd järgmistel aastatuhandetel siia Kamtšatka-le juurde tulid. Näiteks needsamad korjakid, kellega nüüd see Nicola seal oma külas koositel meenidega elab. Nemad tulid kontsatgale aastatuhandeid tagasi põhja poolt ja on tänaseni üks olulisemaid Kamtšatka põlisrahvaid ja karjatavad ka praegu Burosid ja nende keel nii suures hääbumis ohus ei ole kui Itelmeenide oma. Ja siis noh, ajalooliselt suhteliselt hiljuti tuli siia veel üks rahvas, need on Eveenid veinid, tulid siia kantšatkale hoopis lääne poolt Siberi avarustest ja praegusel ajal on tegelikult niimoodi, et enamik veene elavad siiamaani seal kusagil Siberi taigas tundras Kontšatkast lääne pool. Ja nemadki olid põhjapõdrad kasvatatud, tead aga osavad jahimehed ja kalastajad ja ka nende veinide oma kultuuri kohta peab ütlema, et see on säilinud nüüd seal kantšatkal paremini kui seal Hitelmeenidel. Noh, ja siis see viimane rahvas keskkondsatgale hakkas tulema, ajalooliselt olid siis need venelased need kõige esimesed venelased tulid seal kusagil nii 300 aastat tagasi ja nemad olid siis peamiselt kasakad ja kaupmehed ehitasid kusagile jõgede äärde kindlusi, hakkasid seal tugipunktides siis ümbruskonna põlisrahvastega kauplema ja nende üle võimu kehtestama ja neldet andamit koguma. Ja noh, ega põliselanikele need uued isandad, kes vägisi kippusid neid valitsema, eriti ei meeldinud ja esimestel aastasadadel olitelmeenidele korjakidel mitmeid päris suuri ülestõuse venelaste vastu, näiteks 18. sajandil ja noh, tihti läksid need sõjakäigud nurja ja mäss suruti veriselt maha. Mõnikord läks neil ka päris edukalt. Aga nende vastu akudes oli see omapära, et need ei olnud eriti järjekindlad. Räägin ühest sellisest juhtumist seal 18. sajandi keskel, kus algasid üks suur korjakide ülestõus. Nad siis läksid järjest edasi, muudkui aga vallutasid ja põletasid maha need venelaste kindlusi. Ja siis aastal 1758 hakkasid piirama kogu ütleme, lääne Kamtšatka kõige tähtsamat kindlust, mille nimi oli Digiili. No kui nüüd kuulaja oli tähelegi, panelik Sis sekigiili on ju seesama paik, kust lähedalt on pärit see itel meini, mees, kellega me seal lennujaamas vennastusime. No praegu on see digi, oli niisugune suur vene küla, seal on nii 1400 inimest, aga 18. sajandil oli see kasakate kindlus. Ja selle siis need korjakid piirasid sisse ja Nad ilmselt oleksid selle kindluse varem või hiljem vallutanud. Sest ega nad kuskile minna ei kavatsenud sealt kindluse juurest, neid oli palju. Kasakate salka oli seal kindluses varjul ja nad ei julenud välja tungida. Aga kasakatega juhtus niimoodi, et neil said toit otsa, suur nälg oli kallal ja nad valmistusid juba kohe alla andma. Ja siis ühel hommikul, kui nad jälle setele kindlusemüüri välja vaatasid, siis avastasid, et kõik korjaki sõdalased kadunud nagu neid poleks üldse olnudki. Ja miks nad siis selle sõjakäigu pooleli jätsid. Need olid väga elulised põhjused, nimelt oli neil alanud suur suvine lõhepüügihooaeg ja seda ei tohtinud ju ometi maha magada. Et tantšatka põlisrahvaste sõdimine tol ajal niimoodi umbes käiski, et et sõdida ju võib, kui aeg on, aga kalapüüdmine on sellest siiski palju tähtsam. Venelased olid muidugi hoopis järjekindlamad ja pikapeale ikka kinnitasid seal kanda aina rohkem. Ja 19. sajandil oli venelasi juba poolsaarel rohkem kui kõiki põlisrahvaid kokku. Ja kui nüüd vaadata seda praegust Koola poolsaare rahvusliku koosseisu, siis on seal see põlisrahvaste osakaal jäänud ikatesti kaduvväikseks. Praegu on siis niimoodi, et venelased moodustavad Kamtšatka rahvastikust rohkem kui 80 protsenti ja nende järel on siis ukrainlased ja tatarlased ja muud sellised. Nõukogude ajal juurde tulnud rahvad. Aga kõiki neid põlisrahvaid, neid korjake, veeneitelmeenia, teisi neid on praegusel ajal kantšatkal kõigest kolm protsenti kogu elanikkonnast. Siis kuuldus jällegi jupike näitelmeini rahvamuusika tänapäevast varianti. Aga ma pean nüüd siit edasi anda niisuguse põgusa ülevaate Kamtšatka loodusest ja loodusoludest, aga ka sellest, et kuidas seal Kansaatkal praegusel ajal ringi liikuda saab ja mismoodi me ise seal ringi seiklesime. Kui visata niimoodi algatuseks pilk gloobusele, siis on näha, et Vene, Kaug-Ida on ju suur lõunast põhja Primorje, kus me eelmistes saadetes olime, seal asub seal kõige lõunapoolsemas osas. Aga nüüd Kamtšatka on ikka väga palju põhja pool ja see tähendab seda, et seal Primorjest oli ilmastik vaatajat isegi mahedam kui Eestis, aga kand, saatkal on see Eesti omast krõbedam. Talvised temperatuurid võivad siin kergesti minna ka alla, miinus 20 kraadi ja lume paksus võib ulatuda mitme meetrini. Aga suvi on kantšatkal lühikene ja selline kiirustav. See algab palju hiljem kui meil ja lõpeb palju varem kui meil. Ma mäletan ise, et kui me olime seal augustikuus, et siis oli mitmeski kohas tunne, et suvi on siin ammu möödas ja täis sügis käes. Aga veel muidugi peab meeles pidama seda, et see Kamtšatka poolsaar on ikka igavesti suur maalahmakas. Tema pikkus põhjast lõunasse ulatub ju ligi 1200 kilomeetrit. Mida see tähendab, et noh, põhjaotsas on kliima noh, tõesti täiesti lähisarktiline. Aga seal lõuna otsas pole ta kaugeltki nii hull. Ja üks asi, mida ilmadest rääkides tuleb alati meeles pidada, on see, et Kamtšatka all on päris mitmeid mäeahelike põhjast lõunasse kulgevad ja nõnda on päris kõrged tihti kaks kilomeetrit ja rohkemgi. Ja kui sa nüüd seal kusagil Kamtšatka keskel mägedes oled, siis muidugi oleneb see ilmastik ja see temperatuur puhtalt ära sellest, et kui kõrgel sa mägedes parajasti oled. Näiteks kevadisel ajal võib vabalt niimoodi olla, et kojalad üleval mägedes, siis seal möllab veel lumetorm. Aga kui laskud alla orgu, siis võtavad sind vastu lillelised, aasad ja lopsakas Rohi Se orgude lopsakus ja need hiidkasvulised rohttaimed, see on ka selle Kamtšatka üks selliseid väga meeldejäävaid iseärasusi ma ise ka ei saa seda unustada. Kuidas seal sai mõnes orus sumatud ikka rohus kus kobrulehtede ja putkade moodi taimed olid ikka endal täitsa üle pea. Aga see kõige kuulsam Kamtšatka magnet muidugi vulkaanid nihukesi suuri ja aktiivseid vulkaane teatakse sealpoolsaarel olevat kokku lausa 300. Miks need seal niipalju siis lähestikku koos on? Noh, see on seesama asi, et Kamtšatka kuulub sellesse niinimetatud vaikse ookeani tulerõngasse. No sellest sai õieti eelmisel aastal räägitud, kui oli juttu Kuriilidest, et ümber vaikse ookeani kulgeb selline vöö, kus siis maakera laamat kokku põrkavad ja seal erinevate mandrite rannikul on sellised lausa vulkaanide read. Ja kui vaadata õieti maakaarti, siis ju Kuriilid ja Kamtšatka, nad on põhja-lõuna suunas täiesti ühe joone peal, nad on just selle tulerõngajoone peal. Ja tegelikult üks on nagu teise jätk. Aga peab küll ütlema, et need Kuriilide vulkaanid jäävad ikkagi Kamtšatka omadele alla nii oma kõrguse kui ka selle aktiivsuse poolest. Nii et Kamtšatka all on ikka päris mitmeid vulkaane, mis on kõrgemad kui kolm kilomeetrit ja üks on isegi üle nelja kilomeetrini, see üle nelja kilomeetri. See on tõesti see legendaarne sobib ka üle nelja ja poole kilomeetri kõrge ja seda loetakse kõige kõrgemaks tegevulkaaniks kogu põhjapoolkeral üldse. Ja need vulkaanid võiks öelda, purskavad seal lausa vahetpidamata, näiteks seesama Lütses sopp kannab, tema ajab seda tossu sealt välja iga päev. Aga tänavu aasta jaanuaris köhatas ta enda kurgu ikka päris puhtaks ja siis hakkas seal tulema vägevaid laavajugasid. Ja üles paiskus tuhasammas. Meile kõrgus oli seitse kilomeetrit. Varasemal 2019. aastal pulkasid seal Kamtšatka väga vägevalt kaks vulkaani seal sülgasid siis pikalt ja rohkesti tuld ja tuhka. Sivelutsi vulkaan, mis on üle kolme kilomeetri kõrge ja siis Krõmski vulkaan, mis on poolteist kilomeetrit kõrge. Nii et tõesti neid Kamtšatka vulkaane peetakse lausa kogu maakera ulatuses ühtedeks kõige uhkemateks. Tule mägedeks üldse. Need vulkaanid purskavad sageli, aga inimohvritest seal kantsatkal kunagi eriti kuulda ei ole. Võib-olla vahel juhtub ka nii, et seal lihtsalt ei saagi teada, kui mõni üksik rändur hukkub. Eriti kui ta on kohalik. Aga üks lihtne põhjus, miks seal tõesti inimesed nendest pursetest kannata, ei saa. See, et et see Kamtšatka on ikka ülimalt hõredalt asustatud. Nii et kogu selles Kamtšatka krais, nagu seda nüüd ametlikult nimetatakse, elab kokku 313000 inimest, noh, kui mõtleme siin kas või Tallinna peale, siis vähem kui on Tallinnas inimesi. Ja veel peab meeles pidama, et nendest 313-st 1000-st elavad ligi pooled ainult ühes linnas seal, Kamtšatka pealinnas, seal on selle linna ametlik nimi, on Petropolosk, Kant, Chatsk, ja seal elas näiteks tänavu aasta algul 180000 inimest. Nii et kui võtame sellest 313-st 1000-st need pealinna elanikud maha, siis jääb ju kogu selle hiigelsuure poolsaare peale ainult 100000 elanikku. Ja kui me nüüd hakkame mõtlema sellest, et kui seal Kamtšatka-lise tahaks rännata, et kuidas seal nüüd liikumisvõimalused on, siis juba see, et kogu selle hiigelala peal on hajali, nii tohutult vähe inimesi annab juba kaudse vastuse. Etkanud seatkal ringi liikuda on päris raske, sest mitte mingit teedevõrku seal olemas ei ole, ainult pealinna ümber on mingisugune teedevõrk. Nii et kui auto võimalus välja jätta, siis ütleme, kuskile kaugemale Kamtšatka nurka minekuks võiks mõelda, on ju kõige kiirem ja mugavam minna lennukiga. Aga neid reisilennukite liine, mis algavad Petrobavloskist, on ikka Kamtšatka all väga vähe. Ja nendele lennukitele on tihti täiesti võimatu pileteid saada, sest tahtjaid on palju ja kohti vähe. Niiet lendude võimalused ka väga kitsaks. No siis on veel mingi võimalus kuidagi veeteid pidi mingid reisilaevad seal ühes või teises Kamtšatka nurgas. Kõne liiguvad, aga tegelikult On ka neid suhteliselt vähe ja tegelikkuses on see, et kui ta tõesti seal pealinnast eemal kusagil kaugel Kamtšatka nurgas laevaga kuskile minna, siis reisilaeva peale eriti loota ei saa. Pead siis ennast mingi nipiga kauplema mõne kaubalaeva peale või siis kalapaadi peale. Ja noh, kui nüüd turistina mõelda, et kuidas seal Kamtšatka need ööbimise ja söögivõimalused on siis lihtne vastus on see, et niipeavari ja toit peavad ikka igaühel endal kaasas olema. Kamtšatka on ikka selline seljakotirändurite koht, kus sul on siis seljakotis ja toit ja kõik muu hädavajalik kraam. Noh, siis saad kuidagi seal hakkama. Ja nüüd võib-olla siis ka natukene sellest, et kuidas me seal ise ringi seiklesime, kuidas me omal nahal saime kogeda kõiki neid Kamtšatka reisimise rõõme ja, ja muresid. Ja ma ütleks siis niimoodi kõigepealt, et, et me ei läinud sinna mitte mingi matkarühmaga, vaid me läksime oma pead ja see oli siis niimoodi, et olime neljakesi. Minul oli kaasas 14 aastane poeg ja sõbral oli kaasas 10 aastane poeg. Nii et tegelikult siis kaksi saama teismeliste poegadega. Aga tahtmine oli suur ja, ja põnevus kõrgel ja läksime ja olime seal augusti septembri kuus, ma seda loetakse päris heaks ajaks kanisaatval liikumises ja olime seal kokku mingi kuu aega. Ja noh, meie marsruut oli siis niisugune, et kõigepealt me läksime sealt pealinnast kohe selle legendaarse litseskaja sopka suunas. Peab ütlema, et meil olid tegelikult teised plaanid, aga me ei saanud neid lennupileteid mitte kuskile mujale kui sinna klotsi külasse ja siis mõtlesin, et olgu, võtame siis selle ja sealt kütsi küla juurest siis juba seljakottidega matkasime üles mägedele ja ja olime seal päris pikalt seal platoo peal ja vaatasime neid võrratuid, vulkaane ja elasime läbi mitmesuguseid seiklusi, aga nendest ma räägin tegelikult juba põhjalikumalt järgmises saates. No ja siis järgmine preisi plaan, tegelikult läks meil ka vastu taevast, nimelt oli nii, et me jääme seal sopa juures seal platoo peal tormi kätte, ei saanud enam edasi. Ja see tähendas seda, et, et me ei jõudnud õigel ajal sinna alla glutsi külasse. Meil oli nimelt niisugune plaan, et Clizzi külast pidi minema üks jõelaev, mis võtaks meid peale, viiks meid siis sinna ookeani äärde ja seal just pidi samal päeval minema edasi siis juba selline reisilaev ookeanile ja viima meid sinna ookeani saartele, mille nimeks on komandori saared. Aga noh, me jäime sellest jõereisilaevast maha ja siis läks ka ülejäänud plaan nässu. Aga midagi tuli välja mõelda ja küll siis mõtled, kui, kui hädas oled sellises kohas ja me saime ennast siis kaubeldud ühe täiesti juhusliku jõe laevukese peale ja seiklesime siis hoopis sellega tasapisi ookeani poole ja see oli ka väga kordumatu jõereis tegelikult, kui võrrelda kõigi nendega, mida ma mujal olen kogeda saanud, aga siis seal nukkeali rannikul oli meil jälle mure, et noh, et kuidas me nüüd sinna mere taha saartele pääseme. Ja seal oli ainult üks variant, et seal oli, mõnikord tuli pealinnast, eks. Reisilennuk maandus korraks seal jõe suudmes ja läks kohe edasi ja meil ei olnud muud varianti, kui me pidime ennast selle reisilennuki peale saama. Ma praegu ei räägi seda, mis nippe ja kavalusime, selleks kasutasime, aga saime sinna tegelikult kuidagimoodi peale ja saime ka sinna komandöri saartele. Ja noh, need on väga fantastilised saared ja seal me olime ikkagi ka üpris pikalt ja seiklesime seal igal viisil küll jala, kel roomikauto küll kohalike kaluripaatidega, aga nendestki ma räägin nüüd selles võib-olla ülejärgmises saates no ja siis sealt komandöri saartelt me tulime juba lennukiga tagasi pealinna ja käisime veel ühel kuulsal Motnovski vulkaani, mis asub seal üsna Pavlaskist, vaid 80 kilomeetrit eemal. Ka täiesti fantastiline vulkaan, mille sisse saab jala matkata. Aga enne, kui ma nüüd seda saadet lõpetan, tahaksin rõhutada üht niisugust Kamtšatka eripära, mida me ka seal põhjalikult kogeda saime. Nimelt see sealne Kalade küllus, no me olime seal just sellel kõige magusamal ajal kus lõhet mööda jõge ülesvoolu tõusid, seal on palju erinevaid lõheliiki, igaüks natukene erineval ajal läheb ookeanist, jõge pidi üles, aga sel ajal, kui me olime, tõusis neid mitu. Noh, ja niisugune kalade küllus see oli, see oli täiesti nagu mingi fantaasia. Nii et noh, neid kalume seal siis püüdsime, püüdsime koos kohalike kaluritega ja väga tihti püüdsime oma pead, kuigi me ei olnud mitte mingit kalamehed, meil ei olnud kaasas isegi õngega spinninguid. Aga me püüdsime neid lõhesid seal lihtsalt paljaste kätega. Ja see, kes tavaliselt niimoodi, et lähed kuskile jõe koolmekohta ja seisad seal, kus vesi on hästi madal, noh nii võib-olla poolde säärde saad siis jalad harki, ehkki ja oled nagu ülesvoolu näoga ja siis need kalaparved tulevad. Ja kui mõni nendest läheb purakatest sulle, siis sealt jalgade vahelt hakkab läbi ujuma, siis krahmad kiiresti kahe peoga ta kõvasti kinni ja viskab kaldale nii kaugele rohu sisse, kui jaksad. Niimoodi me neid püüdsime ja väga tihti oligi see meie tavaline õhtusöök. Ja üleüldse seda kala saime me kantšatkal siia rohkem kui varasemas elus üldse. Ja siis ma vaatasin, et kuidas need kohalikud sellesse kalauputuse suhtuvad. Nemad ei olnud üldse vaimustuses, Need olid lihtsalt harjunud, et nii see peab ju olema. Nii on see igal aastal olnud, nad püüdsid kala ja kogusid seda lõhemarja aga näiteks kala söömise osas olid nad vägagi niisugused pika mokaga ja, ja valivad ja, ja sugugi nisukesi kalu, nagu meie suure vaimustusega sõime. Need nad oleksid kõik ära põlanud. Sest sel ajal on niimoodi, et, et nad söödavad nende kaladega ka oma koduloomi, näiteks koeri ja, ja isegi sigu. Nii et, et see on rohkem nagu niisugune sigade toit, need sügisesed lõhed. Aga see kuulub Kamtšatka juurde ja see on siin alati nii olnud. Nii praegu kui siin on ülekaalus venelased kui ka tuhandeid aastat tagasi, kui Konsaatkal elasid ainult korjaketitel mainid ja need teised kohalikud põlisrahvad. Kõlas juba viimast korda see tänase saate tunnuslugu Itelmeni mehe tantsulaul. Saade saab otsa, see esimene ja sissejuhatav saade Vene Kaug-Idamaanurgast, mille nimeks Kamtšatka. Ja kus sai kõledad siis Kamtšatka põlisrahvastest, loodusest ja reisimisvõimalustest sealkandis. Aga järgmises saates jätkub see kantsakadeemia edasi ja seal ma siis jutustan meie endi seiklustest seal Kamtšatka poolsaare keskel, kus me käisime, selle krutsevskaja saab ka ümbruses. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
