Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd sellel hooajal rändamas Venemaa kõige kaugemas ääres seal Vene Kaug-Idas, tohutud avarused ja eestlastel ei ole selle tundmatu ala vastu vist tänase päevani selget arusaamist. Inimesed elavad seal ikkagi ja elavad muu Venemaaga võrreldes üsna iseäralikku elu- ja loodus on seal ka täiesti kordumatu. Ja nüüd eelmise saatega me alustasime just sealt Kaug-Idas, Kamtšatka avastamist. See on siis väga eriline maanurk mitmes mõttes, aga oma vulkaanidega on ta ikka unikaalne, suisa kogu maakera ulatuses vulkaane seal tihedalt ja ohtralt, et nad on kõrged ja aktiivsed ja mõned neist sülitavad laavat ja tuhka peaaegu vahetpidamata. Ja ühte nendest võib siis pidada Kamtšatka vulkaanide kuningaks, siis kritsevskaja sobib ka kõige kõrgem tegevvulkaan mitte ainult Venemaal, vaid kogu põhja poolkeral. Ja tema täpset kõrgust on muide väga raske mõõta, sest ta muudab seda pidevalt, ta ju purskab ja kui ta niimoodi purskab, siis iga purskega muutub see tipp kas siis natukene lühemaks või kõrgemaks. Näiteks tänavu oli see viimane purse ja sellega kerkis selle Klitseskaja Soka kõrgus tervelt sajakonna meetri jagu. Nii et tänavu aprillis teatasid Venemaa geoloogid, et praegu Anglitzescasoka kõrgus 4835 meetrit. Aga see kõrgus võib juba praegusel aastalgi muutuda, sest just praegu, oktoobris purskab ta jälle täie hooga. Ja Me ei tea, kuidas see aasta lõpuks on, nii et parem kui me seda sopp ka kõrgust päris meetri täpsusega üldse ei nimetagi, vaid ütleme lihtsalt nii, et ta on kõrgem kui neli ja pool kilomeetrit. Ja need tänases saates me lähemegi selle vulkaani juurde ja ma räägin põhiliselt ikka sellest, mis elamusi me ise sellel retkel seal läbi elasime. See on nüüd üks Vladimir Võssotski laul. Võimalik, et nooremale põlvkonnale ei ütles nimi enam midagi, aga vanem põlvkond ehk ikka mäletab. Ja Venemaal on ta ikka tänase päevani absoluutne legend kuigi lahkus siit ilmast juba 40 aastat tagasi. Selle laulu nimi, mille algus siin tuli, on hüvastijätt mägedega ja see sai kuulsaks filmist, mille nimi oli vertikaalse rääkiski mägi ronijatest. Ja selles filmis oli teisigi Võssotski laule. Ja õieti sealt filmist algaski tema tähelend just lauljana. No need sõnad selles laulus on üsna romantilised, kes kuulas, pani tähele, seal oli umbes nii, mägedesse olen jätnud oma südame ja mägedest paremad saavad olla ainult uued mäed ja ikka nii edasi. Selline romantiline nukravõitu, too laul, mis venelastele kangesti istub ja seal Venemaal ringi rännates olen ma lõkke ääres istudes sedasorti laule kitarri saatel mitmeid kuulda saanud. Mulle need tegelikult täitsa istuvad ja see igatsus mägedesse mineku järgi on mul ka täiesti tuttav tunne. Noh, praeguseks ajaks on kolatut küll mitmetes maailma kõrgetes mägedes, Himaalajas, andides ja mujal mitte just palju, aga ikkagi natukene olen. Ja ometi on niimoodi, et need esimesed, kõige vägevamad vulkaanid mis ma oma elus nägin, need on ikka siiamaani väga hästi meeles. Ja ma pean tunnistama, et näiteks Islandi vulkaanid ja mitmed teised, mida ma maailmas olen näinud ega nad ei olegi võrreldavad nende Kamtšatka kõige uhkematega. Aga meie käisime seal ausalt öeldes päris ammu oma 30 aastat tagasi, see oli siis täpsemini 1990. aasta augusti ja septembrikuu. Aga kui ma nüüd olen küsinud, Neid eesti rännumeeste käest, kes nüüd täitsa viimastel aastatel sealkandis on käinud siis ma olen aru saanud, et ega selle ajaga seal suurt midagi. Teiseks pole muutunud, need mäed ja maastikud, need on kohe täpselt samasugused. Ja kohalikud inimesed, nende elu-olu on seal kaugel ääremaal ka ikka enam-vähem samasugune nagu oli siis. Aga tookord me läksime siis õigupoolest neljakesi eelmises saates natukene nimetasin seda, et mina olin oma 14 aastase pojaga ja mu sõber oli kümneaastase pojaga. Ja meie retk käis mitte niimoodi, et kõigepealt me lendasime sealt Kamtšatka pealinnas Petropaadovskist lennukiga glütsi külastamas. Küts küla on üks kõige lähem asustatud punkt selle suurele vulkaani-le. Ja õieti selle esimese, täiesti unustamatu elamuse. Eskaja vulkaanist saime me juba lennuki aknast, sest juhtus olema niisugune päev, et lennuk lendas pealpool pilvi. Seal paistis päike, kuulge, aga pilvekiht oli nii paks, et seal ei olnud maad näha üldsegi ja ka mitte ühtegi mäe tippu. Ja korraga olid lennuki tiibade all kaks meeletut kõrget koonust. Nad ulatasid väga kõrgele pilvedest ülespoole ja nad olid erineva välimusega üks suitses. Ja oli tumedakoonusega ja teine ei suitsetanud. Ja selle koonusega peal oli selline valge lume müts. No ja siis oli selge, et see, mis sealt paistis, Need olid õieti kaks Kamtšatka kõige kõrgemat vulkaani semis tossas, see oli siis glütšeskaja, saab ka ja see teine misse suitsenud, see oli tema naabruses asuv kaamera kammen eesti keeles, kivi on kõigest mõnisada meetrit madalam sellest sopkast tema kõrguseks on peaaegu täpselt neli ja pool kilomeetrit. Ja see kaamen kuulub siis nende uinuvate vulkaanide hulka, et ta ei ole pursanud juba pikki aastatuhandeid ja päris imelik oli nüüd seal lennukis istudes mõelda, et õige varsti kõnnime me kuskil seal all pilvedest allpool ja astume kui nendele kahele hiiglasele lähemale. Aga noh, kõigepealt maandus lennuk seal kütsi külas ja me otsustasime siia külasse jääda kohe paariks päevaks, sest meil oli vaja matka ette valmistada ja just kõige tähtsam koguda niisugusi väga detailseid andmeid selle kohta, mis ees ootab seljakotid, telgid, toit ja kõik muu matkavarustus oli meil muidugi kaasas, aga oli vaja täpsustada ikkagi neid, et ööbimiskohti näiteks seal üleval ja kaubelda siis endale ka mõni autojuht, kes meid külast sinna mägedele lähemale viiks. Ja nii me siis lihtsalt luusisimegi seal külavahel ringi ajasime inimestega juttu. Ja noh, üldjoontes, mis mulje see küla jättis. Niisugune tüüpiline Kaug-Ida kolkakülamajad enamasti lihtsalt Puubrakid, aga seal küla servas siis niisugune väga imelik paneelidest korrusmajade rajoon, see oli siis nii-öelda suletud ala, see oli sõjaväelinnak, võõrad sinna mingil juhul ei lubatud, aga küna tänavatel sai päris mõnusasti juttu ajada ja see, mis ta eripära oli, oli küll see, et et need teed seal majade vahel tolmasid kohutavalt. Sest need olid tegelikult ju kaetud vulkaanituhaga ja see läheb iga tuuleiili või autosõiduga kohe lendu. Ja vahetevahel, kui pilved väheke hajusid, siis silmapiiril oli näha täiesti kordumatu vaatepilt. Seal oli kohe terve rida vulkaani koonuseid rivis. Ja üks neist oli siis Kaseplitseskaja sopp. Ka sinna oli külast linnul lennud võib-olla tervelt oma 30 kilomeetritega ära ta vahetevahel paistis. Külatänavate ääres oli silmapaistvalt palju niisugusi kivikamakaid, mõned olid noh, umbes niuksed, kahurikooli suurused, ümmargused, aga mõned olid niuksed, päris inimpea suurused või isegi suuremad rahnud ja külarahvas siis seletused. Jajah, et enamik nendest on pärit just sealt Klitseskaja vulkaanid, kuigi sinna on ju mitukümmend kilomeetrit maad. Aga suuremate pursetega jõuavad mõned kivid siia välja ja huvitav oli, rääkides eakama külaelanikuga. Ta oli siin Lütsi külas elanud ligi poolsajand ja ära näinud mitu glutsevskaja sopkaa suuremat purset ja ma siis küsisin ta käest, et mis siis ütles, tehakse kovi, siinse kivirahe taevast hakkab tulema ja tuhka lendab. Ta ütles, et mitte midagi erilist, et minnakse lihtsalt varjumasse ja oodatakse kuule mööda läheb, pärast kui on rahulikum, siis lükkab traktor tee pealt surema, kivid eest ära, et jälle teed mööda sõita saaks ja elu läheb edasi. Ja ta ütles ka seda, et ta ei mäleta, et mitte ükski inimene oleksin mõne sellise vulkaanilise kiviga pihta saanud või et siin midagi muud hullu oleks juhtunud. Inimesed on lihtsalt sellega harjunud ja tuhka pidi siia ikka juurde tulema enam-vähem igal kuul, sest ümberringi on vulkaane, palju, mitmed tegutsevad ja kui tuul on, siis sealt suunast, kus vulkaan parajasti purskab, siis mingi tuha kiht jõuab alati külasse ka välja ja sellepärast selle klotsi küla peatänaval. Iga päev sõitis siis selline kastmisauto, mis siis mõneks tunniks sai selle tuha seal siis pidama. Ja üldiselt oli seal niisugune kuiv ja tolmune ja väga kergesti hakkas küla vahel kõndides nagu kurk lausa kipitama sellest kuivusest. Ja siis oli seal ka nende geoloogidega juttu, kes seal külas olid. Ja ühe käest ma küsisin siis niisugust asja, et et kas on siin külas nendel ametnikel mingisugune kindel plaan on selle kohta, et kui läheb ikka täitsa katastroofiliseks pursk, eks, et et kuidas need inimesed siit väga kiiresti külast ohutusse kohta saab toimetada, tema ütles, et tema küll ei tea, et niisugune plaan olemas oleks. Sest kõik on sellega harjunud, keegi pole mõelnud, et mis siis juhtub, kui tõesti asi hulluks läheb, lihtsalt elatakse ja noh, siiamaani on hakkama saadud. Ja nüüd oli niimoodi, et kui me seal külas olime, siis kolmanda päeva hommikuks oli meil kaubeldud ka välja auto pidime viima sellele platoole lähemale ja see oli siis umbes niimoodi, et tema viib meid nii kõrgele, kuni kannatab sealt, et hakkame siis jala astuma, seal on niisugune väga-väga suur platool ja seda mööda me siis matkame, noh, umbes nii paar päeva. Ja siis jõuame välja küll, sest sokk alla, seal on üks geoloogide baas, sellele nimeks apa fonits ja seal on ka mingi onni, seal saame siis ööbida, et niisugune plaan umbes ja pärast tuleme kuidagimoodi kiiruga jälle sealt ülevalt alla, siia, klotsi külasse tagasi. Ja noh, see auto, mis meid mööda hästi viletsat teed sinna mägede poole, viis selleni igavene vana autoloks, aga kahe tellelisel veoga ja sõidutajaks oli meil selline keskealine kohalik mees. Nimi oli Andrei, jutukas nagu külarahvas tihti ajaviiteks lihtsalt on tore lobiseda ja siis ta selle automürina sees siis rääkis, et ta on siin üldiselt geoloogide abiline, kui need mägedes käivad ja on seal mägedes koos nendega igasugu seiklusi läbi elanud, rääkis ka mõnedest eriti teravatest seiklustest. Ja see auto suutis ikkagi pressida päris kõrgele, nii et metsapiirist juba kõrgemale. Et ümberringi olid ainult juba kaljud ja seal siis tõstsime oma seljakotid välja, vinnasime selga auto pärast tagasi ja meie hakkasime astuma. Ega seal üleval mingit selget rada ei olnud, tuli orienteeruda kompassiga ja siis ka nende kõrgemate mäetippude kontuuride järgi, sest meil oli ka päris korralik kaart. Ja seal oli siis umbes kilomeetri kõrgune merepinnast niukene suhteliselt tasane, kui mägede kohta üldse midagi võib öelda, et seal tasane. Et seal oli loomulikult, seal oli mingisuguseid niisugusi sügavamaid, jää rakuid ja, ja oli ka selliseid laava kivistunud sänge ja siis oli seal ka niisugusi väga suuri vulkaani purskest välja paiskunud. Kivisid aga noh, põhimõtteliselt oli päris hea minna ilma deep. Tuuleõhk puhus, ilm oli päris ilus ja nii me siis läksime tundide kaupa, vahepeal tegime puhkepause. Aga noh, kui oli juba üle poole päeva matkatud, siis hakkas juba väsimust tunda andma. Meil oli niisugune plaan, et me läheme lihtsalt kuni selle ajani välja, kui hakkab pimedaks minema ja siis otsime telgikohapanemisel telgi üles sellel esimesel päeval. Noh, poisid olid vähekene väsinud ja siis me vahetevahel lihtsalt keemia natukene termosest teed ja, ja võtsime võileiba ja olime ikka valmis edasi minema, aga siis korraga juhtus midagi päris ootamatut, neelt hakkas kuskilt kaugelt kuuldume, mingit vaevu kuulduvat mootorimürinat ja see tuli aina lähemale, muutus tugevamaks. Ja siis korraga näeme, et sealt taevast lendab helikopter ja lendab seal sellel suurel lagedal meist veidikene mööda. No hea küll, las ta siis läheb siis korraga, kui ta oli vist juba natuke mööda läinud, siis juhtus midagi väga imelikku. Helikopterpöördes tagas ja tuli Meie kohale ja hakkas tiirutama kuskil seal võib-olla 50 100 meetri kõrgusel meie pea kohal. Ja siis ma nägin, et see piloot seal lennuki sees Glasgabiinist viik toob meile noh, kuidagi näitab niimoodi, et pöialt allapoole. Ma ei teadnud, mis asja ta see tähendab, aga igaks juhuks tegin siis sama liigutuse nagu Eestimaal, kui pöidlaküüdi auto peale tahab minna. Toitsin siis pöialt ülespidi, näitasin talle niimoodi. Ja ennäe imet, see helikopter hakkaski kiirutades meie juurde alla laskuma ja peatuski seal meie lähedal lagendikul piloot üldse mootorit seisma jätnud, tegi ainult tagaukse lahti, viipas käega, et tulge kiiresti ja, ja kui lähemale saime, siis karjusele mootorimürinat kiiresti tagaistmetele koos seljakottidega ja tõmmake uks ka kinni. Ja siis, kui me olime juba helikopteris ja üles tõusime, siis ta alles esimest korda küsis kõva häälega, õieti karjusin, mootorimüra oli päris kõvad. Et kuhu me siis nüüd õieti minna tahame? Meie hõikas, vastad Apofonits ja ta noogutas peaga ja muudkui aga läks. Ja see oli tõesti võib-olla ainult 20 minutit lendu sellele kopterile, kui ta oligi seal Apofonitsi baasis kohal, maandus seal ja siis jättis esimest korda mootori vaka ja ajas paar sõna lühidalt meiega jutt. Meie muidugi kangesti imestasime, et miks ta meid peale võttis. Tema ütles, et, et ta oli niisugune päev, et ta on üldiselt sind geoloogide teenistuses ja oli just ühe salga sinna mägedesse viinud ja siis tagasiteel tal väga kiiret ei olnud ja siin on ikka temal olnud kombeks, et see on nii inimtühi paik. Et ta enam-vähem täpselt teab, kus üldse mingi inimene võiks olla, aga meie olime talle uudiseks ja siis ta lihtsalt mõtlesin, et mine tea, peab igaks juhuks vaatama, et järsku on inimesed natukene hädas või nii. Ja siis, kui ta meid juba peale võttis siis mõtlesin, et mis seal ikka, et see on tema jaoks väike asi. Täna just natukene aega on ja, ja viskaski meid ära ja panin mootori käima ja läks minema ja meie me sinna siis niimoodi tujutama, et ei saanud isegi aru, mis nüüd juhtus. No see oli, see oli fantastiline. Ma ei ole elu sees ei enne ega pärast seda pöidlaküüdi ka ilma rahata kopteriga lennata saanud ja see oli ju meie jaoks see, et me võitsime ootamatult tervelt poolteist päeva aega, sest me pidime siiasamasse kohta jõudma alles järgmise päeva õhtuks. Ja nüüd olime korraga kohal. Aga siis see oli niisugune tunne, et no mis seal ikka, et mägedes juhtub, vahel veab vahele vea ette ei tea kunagi ja seekord siis läks sedapsi. Nonii, eks Vladimir Võssotski kirglik laul räägib ju enam-vähem sellest samast asjast, et kuidas mägedes elad, vahel selliseid seiklusi, mida tavaelus, et kunagi, et ei tule. Ja see on ka üks põhjus, miks õieti need mäed nii kõvasti tagasi tõmbavad. Aga Meil oli siis need korraga ootamatult kingitud pikk vaba õhtupoolik ja me ei kavatsenud enam kuskile minna, sest me olime tõesti väsinud. Ja siis mõtlesime, et võtame lihtsalt aja maha ja oleme siin onni ümber keetsime teed. Ilm oli ju kena, oli parajasti muide, seitsmeteistkümnes august ja sellel päeval oli hästi selge nähtavus oli hea. Ja see vulkaan oli nüüd tõesti otse meie nina ees, nii et sai vaadata kõiki tema üksikasju. Ja see oli täiesti niisugune lummav pilt. See oli kuidagi nii, et koonuse jalamil sätendas lumi. Aga seal lumekiht pidi olema üsna õhukene, sest selle vahelt paistsid laiguti kaljurõngad ja selle lumede kohal. See lumevöö ulatus umbes jalamist umbes ühe kolmandiku koonuse kõrgusele. Ja selle kohal oli niisugune väga kummaline nagu pilvede viirg. See oli nagu selline valge rõngas ümber mäe nagu mingisugune püha aupaiste ümber Kamtšatka kõigevägevama vulkaani. Ja sealt sellest pilve Ühest ülevalpool sealt Bastis kõik tipuni väga selgesti kätte, et aga seal seda valget värvi ei, üldse ei olnud. Ülejäänud koonus oli selline tumehall tegelikult väga imelik, kes mägedes käinud? Kui sa oled seal kõrgemal, siis on tavaliselt ikka vastupidi, et noh, et seal mäe tipus on mingisugune lumi ja allpool lund ei ole. Aga siin oli, oli täpselt vastupidi. Aga ma arvan, et ega seal üleval seal võis ka olla lund ja võis olla isegi igijääd. Aga see ei paistnud välja. Sest sealt dekretšeskaja kraatrist tuli kogu aeg välja sellist tossu ja tuultega Se laskus allapoole ja ilmselt, kui seal seda lund oli, siis oli määrdunud nii tumedaks, et ei paistnud üldse välja. Aga jah, see kraatri tipp, sealt tuli kogu aeg välja selliseid pahvakaid üsna korrapäraselt, võib-olla iga 10 minuti järel vähemalt üks ja Need olid erivärvi, see oli väga huvitav. Mõned pilvekesed olid nagu ele hallid ja mõned olid jälle punakaspruunid. Ja ma siis arvan, et need hallid olitist tuhapilved, mis sealt välja paiskasid, truuged, need olid arvatavasti siis väävliaurupilved. Ja noh, see tipp Bastis siit nüüd kätt nii selgesti, et väga kergesti oleks võinud arvata, et mis siit tonni juurest nüüd sinna üles minna ära ei ole, aga noh, nii palju ma ikka mägedes teadsin, et see on puhas silmapete siitsamast tonni juurest juba sinna jalamini, kust üldse tõusma hakatakse, oli kuskil kuus kilomeetrit ja see ülesminek mööda üsna järsku nõlvakud. See ei ole üldse lihtne, seal oli näiteks kindlasti selliseid kohti, mis olid kaetud paksu tuhakihiga või siis selle igilumega, nii et neist kohtades sai ülesse ainult teosammul. Ja kõige tõsisem riskitegur sellistes kohtades on alati ilm või õieti see, et ootamatu ilmamuutus. Nii et olin lugenud, et, et niimoodi ühe päevaga tipus ära käia. No see on väga haruldane juhtum, väga kogenud, väga sitked, inimesed tohutult hea ilmaga. Mõnikord võib-olla seda suudavad, aga tavaliselt arvestatakse ikka nii paar-kolm päeva üles ja alla jõudmiseks ja mõnikord tegelikult võib ka minna kauem ja see, et mis seal üleval ikkagi juhtuda võib. Ühte sellist lugu oli meile just nüüdsama hommikul rääkinud see meie autojuht Andrei, kui ta meid mägedesse viis. See oli siis olnud niimoodi ja muide just tänavu aastal, nii et kui meie oleme siin, augustis, see oli juhtunud tänavu juunikuus, siis on lund küll rohkem ja ilm on võib-olla vahetevahel ka külmem seal üleval kui praegu. Aga ta oli siis läinud Viieliikmelise mägironijate salgaga, nad olid hästi varustatud, kogenud ja ka sitked. Ja nüüd oli niimoodi, et nad tõusid üsna kiiresti ja jõudsid juba esimese päevaga üsna sinna tipu lähedale ja siis korraga pööras ilm ära noh, ikka kohe täiesti ära. Et oli selline tohutu tugev tormituul korraga ja see oli kusagil kolme ja poole meetri kõrgusel ja see tuul tõi kaasa algul vihma ja siis juba lume, nii et lumi ümberringi tuiskas ja nad otsustasid kiiresti, et peab veel paarsada meetrit kõrgemale pressima, seal nad teadsid, on üks selline koht, kus natuke tuulevaiksem, et seal saab selle kõige raskema aja üle elada. Aga siis oli ikka tohutult raskeminek, sest tuul oli sellel päeval olnud niisugune ebatavaline, noh, tavaliselt ta läheb nagu horisontaalsuunas. Aga seekord olid imelik, et torm tuli sealt ülevalt tipust otse all otse neile näkku ja see oli siis tormituul, mis oli siis koos lumega, nii et lõi ikka silmanägemise täiesti eest ära, peaaegu hingata ei saa, aga no sa ei saa, muda, sa pead edasi püüdma. Pressisid siis ikka edasi ja neile endile tundus, et nad on juba üsna selle koha lähedal, kus tuulevari on, aga nad olid hirmus väsinud, sest terve päev otsa oli olnud ränkraske tõus. Ja vot siis oli juhtunud see, et neil oli seal üks selline kaaslane, kes oli väga heas füüsilises vormis, kellel oli ka alpinisti kogemusi ja tema siis järsku teatas, et tema ei jaksasin enam teiste järel oodata, et lähen natukene ette ja jõuan enne sinna tuulevarju kohale ja enne kui üldse keegi midagi jõudis öelda, oli ta juba sinna tõusu sisse kadunud. Ja kui siis teised viimaks sinna laagripaika jõudsid, siis polnud seal ühtegi inimest, aga ega midagi ei näinud ka, et nähtavus oli võib-olla kaks meetrit ja neil oli tegemist, et ise nüüd ellu jääda. Telki polnud üldse mõtet lootustki üles panna, sest torm oleks selle kohe minema viinud selle vaevaga siis lihtsalt pugesid telgi kate alla kobaras, kui otsid ümberringi telgi, servasid kõvasti vastu maad ja hästi üksteise ligi, et natukenegi sooja saada, niimoodi et seal olid tundide kaupa ja elasid selle kõige hullema tormi üle ja kui tuisk juba natukenegi järele andis, siis läksid kaaslast otsima ja leidsid selle noore mehe surnukeha kõigest 50 meetri kaugusel Enda lähedalt. Ilmselt ta oli siis lihtsalt üksi minnes kaotanud, natukene suunataju maha istunud ja samas paigas surnuks külmuda. Täielik tragöödia. Andrei ütles, et kõik olid mustas masenduses. No mida sa teed, tuleb eluga alla saada. Siis hädapäraselt mattis surnu sinnasamasse maha, kiirustati alla. Ja Andrei ütles, et ega ta pärast seda ei ole seal üleval üldse käinud, mitte keegi teine ka ei ole käinud ja tal endal natukene kripeldab, enne kui sügis tuleb, peaks ikka sinna üles korra minema ja selle mehe seljakotid ja isiklikud asjad vähemalt alla tooma. Vot niisugune lugu, et selliseid asju mägedes juhtub ja noh, ma olin lugenud kritseskaja Khani kohta, et seal neid juhtub ikka aeg-ajalt sest vahel lihtsalt keegel liiga uljas või on midagi muud ebaõnne olnud. Ja noh, see olles hommikul kõneldud lugu, see mõlkus ikka selgelt meeles, kui ma nüüd seal geoloogi onni ees istusin ja seda vulkaanikoonust filmitsesin. Ja siis mul tuli meelde üks korjakide vana müüt, et et see on selline, et mida siis korjakid oma Kamtšatka vulkaanide kohta on arvanud, nad on elanud siin tuhandeid aastaid nende vulkaanilise ka kõrvuti ja nende pärimuse järgi on siis niimoodi, et vulkaanid olevat mäe haldjate kodud, kurjakidel oli nende kohta isegi oma nimi pidid olema siis Kahamulid ja nad uskusid, et iga vulkaanikoonuse sees elab justkui üks mäehaldjate pere. Ja et kui see vulkaani suitse, siis need haldjad seal vokaanises magavad. Aga kui tipust tõuseb Tosso, siis nad parajasti teevad endale süüa. Vulkaanikoonus ja korjakide püstkoda on tõesti üsna sarnase kujuga, nii et selline veendumus võis neil ju kergesti tekkida. Ja kui rääkida olid ka kindlasti seda meelt, et et need kaamulit või vulkaanihaldjad, et nemad inimestes väga õelalt ei suhtu. Aga nad ei taha, et neid tülitatakse. Ja sellepärast mitte ilmaski, mitte ükski korjak kunagi ühe vulkaani otsa ei roni. Ja kui meie siin olime noh, ega meil ei olnudki algusest peale plaanis sinna üles turnima minna, meil ei olnud isegi niisugust varustust ja kaks papata oma teismeliste poegadega. Me ei olnud see seltskond. Aga meil oli just mõnus olla, istuda mõnusasti Salbucamioloogide onni ees imetleda seda kordumatut vaadet siinsamas meie silme juures. Ja nautida selle kogu põhjapoolkera kõige kõrgemana tegevvulkaani suursugusust. Ja nüüd selle Võssotski mägede laulujupiga saab see tänane saade otsa saade siis glüdževskaja vulkaani juurde minekust. Aga tegelikult ega meie seiklused seal üleval selle ka veel otsa ei saanud, seal tuli veel igasuguseid muid juhtumeid meie retkel ja sellest, mis meist seal edasi sai, sellest mases jutustangi juba järgmises saates. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
