Nüüd on meil haruldane võimalus näha talvituvaid nahkhiiri. Selleks on meil eraldi sissepääsuluba keskkonnaametilt  ja me tulime kaasa nahkhiireuurijaga. See on selline tüüpiline koht ilusti ripuplaanis,  et kuidas ta nii hästi saab niimoodi kinnitada,  kuidas ta suudab seal olla. Tal on sellised küünised, millel on selline kõõlustest mehhanism,  et ta ei pea lihastega hoidma või ei, lukustuvad  automaatselt ja see on täiesti selline passiivne tegevus. Nii et ta paneb nagu klambrite ja klambrid kinni  ja ei pea üldse nagu musklit kasutama. Ja tegu on siis veel endasega. Et on väga sarnane tõmmu lendasega ta peab vaatama kõrvasid  ja jalgu ja nägu. Nahkhiir on täiesti tavaline imetaja, kui teie nimi ütleks,  et oleks nagu hiir tegelikult hiirda ei ole. Hiired kuuluvad kõik seltsi närilised aga nahkhiired  kuuluvad eraldi seltsi, käsi tiivale, et nad on täiesti  eraldi rühm. Ja mis neid eristab teistest imetajatest,  on see, et nad on lennuvõimelised ainsad imetajad,  kes suudavad siis päriselt lennata mitte lihtsalt liuelda,  nagu näiteks lendoravad. Leidsid ja. Kes nüüd on tõmmu? Naha tõmmul on sihuke väike jalga. Järjekordne nahkhiir on leitud, seekord siis teine liik. Tõmmulendlane. Just on veel enda selle suhteliselt sarnane,  kui vaadata. Kas ta on nagu natukene pisem, aga, või see tuleb lihtsalt sellest,  et isend äkki on natuke väiksem ja tõmmul endal on pisem  tõmmu ongi üks meie kõige väiksemaid lenda seal likke. Et ta seal kaalub suvel viis kuni seitse grammi,  mõni, mõni on natuke rohkem, sügiseks on natuke paksemad. Ja mis teda eristab veel edasi, vaadata nägu,  siis tal on nägu on tume. Et kui vaadata jalga ja mõelda, siis, siis  mis on teiste imetajatega teistmoodi? Ma olen küll huvitavasse olukorda pandud,  aga aa, tal on need, ta oleks nagu käed oleks see meie  mõistes nagu jalad ja teistpidi ja tal on jalad standavad,  tal on jalad, on peegel, pildis on keeranud 180 kraadi. Et kui meie vaatame varbad, siis me näeme varbaküüs,  eks nahkhiir läks selles olukorras nagu taldasid  ja et see on selleks, et pea rippuda ja lendu minna. Sest kui sa nüüd kujutad ette, et jalad oleks teistpidi  prooviks rippuda, lendu minna, see peaks olema selg vastu  seina ja sama on ka toidu noppimisel, et kui sa õhust püüad  jalgadega või püüad veest jalgadega, siis sul on hea kohe rõmata. Krõpsu on hea, kui sul on nagu pihu. Põhimõtteliselt pistad endale su kaksti,  võtad sealt, et see on imetaja, tele ainu,  ainulaadne kohastumusel nahkitele. Sina. Kes on, vaata, kas sa määrad tumul endale? Väga enesekindel pakkumine, aga nii on, je. Määrasin ära, ma nägin, et tal on tume nägu,  vaatab siit välja üksi alt veel vaadata. Et tal on ja suhteliselt terav kõrv. Veerendaseal on selline ümmargune nagu hiirekõrva. Mis selle talvise seire töö eesmärk ja sisu on? Seire eesmärgiks on jälgida, et kuidas nahkhiire  populatsioonidel läheb, seda just talvituvatel liikidel  siis et kui meil on pikk aja aegrida, siis me näeme,  et kas arvukas läheb üles alla ja mis, mis on toimumas,  et meil on koopaid, kus on loendatud 70.-test  ja Piusas on tegelikult nahkhiir uuritud juba 70 aastat,  see eelmine aasta täis, ehk meil on päris päris pikad pikad  ja korralikud aegread, kuidas näiteks selles samas Ülgase  fosforiidi kaevanduses on lood, on siin olnud kunagi mingi  tippaeg ja nüüd kuidas siis võrreldes sellega läheb? No Ülgas on tegelikult üks kõige võib-olla negatiivseid  näiteid praegu, tõsi, et siin on, üheksakümnendatel on  loendatud 1000 looma või isegi natuke üle,  aga praeguseks on siin 200 kandis ja, ja pigem langeb endiselt. Milles see põhjus siis on? Siin üks põhjus kindlasti on see, et siin see on avastatud  sellise turismiobjektina või talviseks seiklemiseks,  siin on ju inimesed käivad ja ikkagi häirivad  ja et siin, kui vaatad, vaadata sinu või minu pead,  eks ja pead on hästi laelähedal. Isegi kui siin on loomad, siis see kontakt on niivõrd vahetu,  et siin selgelt häirib, et peaaegu kõik sellised suured  tehiskaupad on Eestis kaitse all, seal tegelikult kehtivad  liikumispiirangud esimesest septembrist kuni esimese maini. Et siis koobastesse mitte ainult lihtsalt ei peaks minema,  vaid tegelikult ei tohi minna. Ta ikka sulandub väga hästi siia praegu kivi vahele  ja ta on väga sama värvi ja ta on niisugune,  see on siis suurkõrv suur ja kuidas siis tema niimoodi  peaaegu lihtsasti selgeks teha. Tal on kohe palju häid tunnused, võrreldes  selle vee ja tõmmulendasega. Et üks asi, mida siin märgata, kindlasti on see,  et nimi, suurkõrv, aga kõrvasid ei ole eriti näha. On näha, silgused, väiksed ma ei tea kaugelt vaadates sarve  moodi nukideks. Need on tegelikult traagused kõrvakaaned  ja kui nüüd vaadata hoolega, siis ta kõrvad on peidetud  tiiva ehk lennus alla. Ta kõrvad on kaks kolmandikku kehapikkusest  ja talveks ta siis pakib ära need peitu. Kuidas läks nii, et nahkhiirest sai aasta loom? Meil oli juba pikalt plaan nahkhiirte näitust teha loodusmuuseumis,  mis on nüüd avatud ja sellega seoses oli  ka siis suurem projekt nahkhiire kaitseks tehtud üle-Euroopaline. Selline projekt nagu Batlife ja sealt siis tulid Eestisse  ka toetusrahad, mille najal siis nahkhiiri  ja nende talvituspaiku kaitsta. Nii et see nahkhiire aasta annabki hea võimaluse  siis praegu seda nahkhiirt tutvustada ja. Kaitsetegevusega tegeleda ja seda ka inimestele näidata,  et miks see oluline on. Mis sind isiklikult nahkhiirte juures köidab? No mind köidab ikkagi nende selline salapärane eluviis  ja neid ei ole liiga lihtne leida ega näha. Ja, ja mingi mingil määral ka see seikluslik moment kuidas neid,  kuidas neid niimoodi avastada. Ja see õine eluviis kindlasti jah, et see on  ka põnev, et öösel öösel nii-öelda rahkhiire retki tehes  ikkagi koged midagi natuke teistsugust loodusest kui muidu. Ja siit laest läheb kirja üks tõmmu või habelendlane. Miks või sellepärast, et nende kahe liigi vahe tegemine käib  hammaste järgi ja praegu seda vaadata ei saa. Eestis on meil niimoodi, et asjad on liikidega natuke  segased nagu alati, igal pool, et 12 liiki,  mille peale võib kindlasti alla kirjutada,  et nemad on meil olemas ja siis on veel ütleme kaks  või kolm liiki, kes veel võib-olla kaks liiki,  kes on eristatud ainult helide põhjal, aga  selle veel päris kindel ei ole, nad on kinni püüdmata,  nad on tõendamata nagu nii-öelda hartbruufi mõttes  või niimoodi, et vaatan otsa, on olemas. Pooled liigid tõesti veel rändavad minema,  pooled jäävad siia ja rändurid võivad teha päris pikkasid rändeid,  nad rändavad kuskile kesk või Lääne-Euroopasse,  aga talvituma mitte toitu, nagu näiteks rändavad linnud. Ja kõige pikem ränne, mis meil teada on,  on üks hõbenahkir, kes on kinni püütud ja rõngastatud kunagi  alati vilt ja on kinni püütud Austriast. Eks see ränne oli seal 1500 kilomeetri kanti,  et päris päris pikad ränded väikeste loomade kohta. See liik oli siis ikkagi veel ja ta oli üsna ergas juba. Ja tegelikult see on päris tavaline, et nahkhiired ärkavadki  ilma segamata üles üks kolmekümne-neljakümne päeva tagant. Tema oli siin juba täitsa ärkvel, enne kui meie jõudsime  ja tegeles selliste puhastusprotseduuridega,  et suges ennast ja otsis parasiite ja puhastas oma tiiba. Täpselt käib asja juurde aeg-ajalt ja siis nad lendavad  natuke ringi, tõenäoliselt joovad vett, eks. Ja siis lähevad magavad kuskile edasi. See on just selline poos, kuidas üks nahkhiir paljude jaoks  meenub sirgelt, pea alaspidi ja, ja kes ta on nüüd,  kui ma näen siit külje pealt vaadates, et tal on väga hele  karvastikuga kõht. Mis sa veel näed, kui sa võrdled näiteks veerendusega? No ma näen, et seni nähtud nahkhiirtega võrreldes on ta minu  jaoks keha alt suurem ja jalg tundub päris selline lai nagu  kühvel või lest. Ehk siis ta võiks olla see, kes püüab vee pealt toiduobjekte  ja täpselt kõik vaatlused on väga õiged,  aga tegu ei oleks veel endas ega vaid tiigilendasega  kes ta on küllaltki sarnane veel. Aga ta on suur, et tema võib siin kaaluda 15 grammi  ja mõni niisugune tõsisem tegelane isegi võib-olla 17 Eesti  nahkhiirtest suur nahkhiire Suur ja et on,  on üks liik, kes on meil suurem, tema on suurvidelane. Tema on selline ikka massiivne ta võib-olla  ka 30 grammi või 35, mõni väga suur. Uskuge või mitte, aga ühe nahkhiire jaoks on seal piisav koobas. See on jah, nagu niisugune väike elutuba  või korter. Kui vanaks nii pisikesed loomad siis elavad  ja kõige vanem tõmmulendajad on leitud Venemaalt. Rõnga järgi saab siis vanus teada, et oli vähemalt 42 aastat vana,  aga noh, keskmine vanus, eks kindlasti ei ole seal,  et see on oluliselt oluliselt madalam. Aga ekstreemsed näited on ikkagi väga-väga võimsad ja,  ja ka Eestis me oleme leidnud üle 30 aastaseid loomasid. Meil on niisugused ärkasin, on kaks tükki. Kas nad paarituvad. Selleks paaritumiseks siis pigem isane otsib just ema üles. Jah. Nii palju, kui me koobastes teame, et see käib niimoodi,  et isased ärkab üles ja siis lähevad, otsivad emasid. Aga sügisel küll võib-olla niimoodi, eriti rändliikidel,  et isastel on selline sotsiaalsed helid,  mitte nagu see kajalokatsioon putuka leidmiseks orieteerimiseks. Nad teevad selliseid peibutushelisid ja siis nad võivad  koguda sellise väikse haaremi kuskile puu sisse. Kas nahkhiired on oma paariliste suhtes truud? Ei, ei, seda ei ole, et sellist elu neil ei ole. Nende paaritumine käib niimoodi, et on sügisel,  on, on parvlemine, nad kogunevad koobastesse,  seal lendab läbi hästi palju loomasid ja  siis seal ei ole mingit sellist kindlapaarilise valikut. Lisaks nad paarituvad ka talvel, et kui mõni isane üles ärkab,  ringi lendab, siis võib juhtuda, et ta leiab mõne emase  seina pealt ja läheb asjaks. See toimub nii sügisel, nii talvitumise ajal kui  ka kevadel, sest et nahkhiirtel on selline imelik viis leitud. Et paaritutakse siis peaaegu poole aasta vältel,  eks. Ja viljastumine toimub kevadel. Lai on tegelikult niimoodi vaadata seda. Kahe värviline karva otsad on heledad, alt on tume. On karva alt vaadata on niisugune lai lehmanina niisugune  must nagu kõrva taga, ta on selline hele  ja kollane. Kas see on nüüd põhjanahkhiire tänases viies liik  ja et see on meie kõige tavalisem nahkhiire liik,  et kui suvel kuskil maja hoovis kohata kedagi lendamas,  siis enamasti enamasti on põhjanahkhiir. Mida siis kokkuvõtteks öelda, need tunnelid,  nahkhiirekoopad on läbi käidud, loomad on olemas,  viite liiki nägime, on siis kõik hästi? No üldjoontes on hästi jah, et kõik liigid on siin,  arvukus on umbes sama, nagu ta on olnud viimastel aastatel,  aga kahjuks ei ole ilmselt tõusuteele tagasi pöördunud  ja see 1000-st loomast jääb endiselt veel kaugele.
