Klassikaraadio stuudios on nüüd külas lavastaja Tiina Mölder ja näitlejanna Laura Kukk. Tervist, tere tulemast. Tere. Mis siis noorsooteatrilavale nüüd tuleb? Irik kiri, mis asi see on, kuidas seda öelda kõige esmasemalt kuulajale tutvustavalt. See on lavastus neljast sõbrast sellest, kuidas nad elavad sellest, kuidas nad omavahel läbi saavad või ei saa läbi ja paned. Üleüldiselt on see lavastus inimlikkusest. See toetub ühele vahvale raamatule, et kuidas dramatiseerinud sellest siis loodud on, et seal on palju lugusid 1000-le geni teoses, et kuidas need neli sõpra jõuavad noorsooteatrilavale, et kes nad täpselt on seal. Need on siis toon tellegeni juttudest jah, sellised tegelased nagu orav, sipelgas, kirja ja elevant ja seal toon Telegeni, see on tohutult palju loomi, elab koos niimoodi, et seal näiteks väga suured sõbrad on orav ja elevant aga samas Orabetkavalas kalal külas, mis ei ole võimalik. Jah, seal on kõik võimalik, aga eks tuua lavale nagu, et kuidas seda lavale tuua võimalikuna siis Andri luup, dramatiseerijana kirjutas need lood neljale tegelasele, kus tegelikult on meil natukene sees ka üks viies tegelane, tuul, tuul ja kes on gaasi Sandri poolt sinna lugudesse toodud. Niimoodi tegelasena. Aga ma saan aru, ka paberil on seal kuidagi oluline roll, et ja justkui ka kuues tegelane oleks. Jah, paber kannatab kõike. Nojah, paber või paber sellepärast, et sinna saab kirjutada ja need loomad alati hästi palju saadavad üksteisele kirju. Ja paber on väga äge mänguvahend, sest seda saab igamoori kasutada. Sellest saab nukke teha ja sinna saab kirjutada kirju, saab saata paberi taha, saab peitu minna või? Paberiga saab mängida väga-väga mitmel moel. No nüüd on siis need neli või viis või, või peaaegu et kuus tegelast nendest paljudest sealt metsast nii-öelda noorsooteatrilavale kokku tulnud, et kuidas see materjal siis vormus ikkagi teie sellises ühistöös, et trupp on ju varemgi koos olnud ühe teise lavastusega seotud kui vist niimoodi väelduda, eks ole eetris. Ja et, et mis siis nüüd sündis või kuidas see protsess on kulgenud? Protsess oli väga kihvt ja soe, sest meil on nii lahedad näitlejad trupis, et olid need lood on ka ilusad, naljakad, südamlikud, aga et kuidas neid lugusid lavale tuua ja kuidas seal sinna lugudesse, kuidas neid mängida. Ja kuidas sinna see konflikt tuua. Ja mida mängida, et selles on näitlejad olnud tohutult abiks. Ja eks me saimegi aru, et neid tuleb hakata lihtsalt mängima ja, ja siis mõelda, mis sündmuseid mängida ja, ja mis seal sees kõik on. Ja Me alustasimegi sellest, et me lihtsalt mängisime ja avastasime ja me üldse ei läinud selle dramaturgia kallale, lihtsalt võtsime, et need tegelased, et igaüks teadis, et mis loom ta siis on, mis omadused sellel loomal on, aga me lihtsalt hakkasimegi koos avastama? Nii-öelda introvert tsooni tähes, improvisatsioon tehes, muidugi me olime mõelnud mingitele kujunditele olukordadele, kuidas selle paberiga konkreetselt mängida või me tahtsime paber tektuuri või ja hakkasime siis looma neid liikumisi ja, ja seda mängu, et tekst oli olemas. Ja niimoodi selle Andri luubi tehtud dramatiseeringus välja dramatiseeringus siiski alguses, et me kõigepealt lugesime seda ja siis klasside kaupa, hakkasime siis seda lahti mängima. Mis roll on selles lavastuses muusikal? Ülo Krigul on helilooja, kes siis on loonud sellise Ausja tausta? Kui Üloga kuulas seda teksti ja siis ütles kõigepealt, et siin on kõike juba nii palju noh, selles tekstis, et, et kuidas see muusika seal oleks, aga minu arvates helile on seal hästi kihvtilt oma roll või et kuidas heli saab kokku nendest paberihelidest ja kuidas tuul teeb heli. Ja, ja siis kuidas Ülo on kihvtilt mõelnud iga tegelase peale nagu instrumentidega, et selles oma selline motiiv, oma motiiv või oma instrument, et väga ilusti Tulatuse kokku Muusika aitab, noh, nagu alati ta mõneti illustreerib, aga mõneti ta loob kogu seda atmosfääri ja ja aitab tekitada seda tunnet, mis meil nagu laval on ka nagu publikus, et me nagu kõik oleme siinsamas ja me kõik kogeme seda nagu korraga. Et see on selline jagatud hetk. Laura, mis loom, teie olete selles klaas, mina olen kirja. Ja milline kirjak, mis rolle kirjakul on sellesse sõprade? Kiievis siis kirjak on selline, temal tahab olla kõigiga sõber ja tema tahab alati, et kõik omavahel hästi läbi saaks. Aga kirjak on ka seesama, kes vahepeal on tuul. Nii et kui kirjaku tuleb selline tuju, siis, siis ta pöörab kõik pahupidi. Temasse. Tuul, nii et selline ettearvamatus ka siis tema, jah, jah, et kui ta tuhisema hakkab, siis ta võib mingeid uusi mänge algatada ja intriige tekitada. Jah, sest et ta tahab kogu aeg mängida teda kogu aeg mängida, tahab kogu aeg, et oleks lõbus ja ta ei püsi paigal. Millised need teised karakterid on, kuidas orav ja sipelgas elevant? Sipelgas männimoodi mõtlesime. On poeet kirjaga filosoof mingis mõttes. Elevant on tohutu avastaja ja hästi soe ja laperdav. Ja orav on sellisesse koha peal eneseotsingus. Ka kõigil neil, teistel on vaja seda oravat, kõik tulevad alati orava juurde. Ma ei tea temaga arutada või mingeid küsimusi saad ja orav ei pruugi neid tingimata alati anda, aga kõik otsivat alati üles. Orava juurde on hea tulla, oraval on alati piisavalt teed ja mett. Ja aega kuulamiseks. Ma saan aru, et see tükk niivõrd ei olegi ainult lastele, et see on ka selline väga täiskasvanulik. Õpetlik lugu selles mõttes, et väike seos teise intervjuuga, mis tänasest deltas, on Veronika Kivisilla raamatu põhjal valminud lavastus. Kuni armastus peale tuleb, seal on üks koht, kus on arutatud soome lastekirjandust, mis on tegelikult pigem võib olla suunatud täiskasvanu, mõtleme härra huu peale või siis hobune, kes kaotas prillid, et, et ma saan aru, et Hollandis ka toon Telegeni sipelgaid ja elemente kirjakuid armastavad ikkagi väga ka täiskasvanud. Jah, sest need on, ma ütleks, et suhteliselt nagu keerulised lood või selles mõttes, et seal raamatus kõik need lood on nagu iseseisvad, et ta ei ole selline klassikaline nagu muinasjuturaamatuid, kus sa jõuad nagu algusest lõpuni, mehed on kõik nagu nagu omaette hetked. Aga noh, meie teatris üleüldiselt, et me määrame ära selle algse vanusegruppi, kellest alates nagu me ootame-vaatame, aga tegelikult Need on kõigis lavastustes, on midagi kõigile vaatajatele. Kui me tegime läbi mängu ja siis küsisime seal oma nagu loomemeeskonnalt, et kellele siis lavastus oleks siis nad ütlesid mitmed, et mulle. Aga minu arvates ongi kihvt minna vaatama perega tihtipeale teatrisse või kinno või kuskile midagi, et siis saab koos arutada. Kasvõi, ja kuidas see mind puudutab, kuidas see minu last puudutab, et seal võib olla erinev, aga seal kindlasti on need teemad, mis puudutavad kõiki. Kuidas on selles lavastuses lahendatud lavaline pool või see visuaal? No meil on laval mets, aga lava ise on tegelikult pidevalt. Meil ma ütleks suhteliselt tühi, et seal hakkabki mängima see valgus, need erinevad paberid ja kõik see, mis me seal ise teeme, sest me ise ka ehitame seal vahepeal. Palju paberist ja torudest. Aga Keili Retter, meie kunstnik on minu arvates imeliselt välja mõelnud selle kujundused, need, kuidas paberitest saab mets või millised varjud seinale tekivad või millised varjud tekivad hoopis paber Neile või üks mõte, mis oli et nukuteater või siis nüüd küll noorsooteater, et kuidas see nukk võiks laval olla. Mitte ainult nukukujul, vaid ka, kuidas see paber võib muutuda nukuks. Et ühelt poolt Keilian mõelnud välja need ilusad varjunukud ja, ja kujunduse teiselt poolt, kuidas näitlejad selle paberiga mängivad ja millised nukud sellest paberist saavad. Et ta on kaks poolt, mis on kihvtid ja saavad kokku. Selline nagu lisapool ka veel siis nii-öelda laval inimkujul, kehastatavale loomale või looma kujul kehastunud inimesele, pigem vastupidi. No sellepärast ongi Paver nii hea vahend, et, et ta saab olla üks asi. Ja mõne lihtsa liigutusega ta muutub hoopis teiseks. Ja seda me seal ka avastame. Ja kuidas me siis selle abil 11 mõjutame ja muudame ja. Kas need pabernukud või see paberimängu pool, kas see on iga kord erinev või, või see on ka kuidagi niimoodi liini pidi kindlaks määratud. See on meil sama, on kindlaks mängitud ja kindlaks avastatud. Kuidas siis publik saab tulla vaatama seda praegusel natuke sellisel ebamäärasel ajal, et kuidas selle saali ilmumise või hajutamisega lood on või kellaajaliselt ja nii edasi? Meil on teatris võetud kasutusele, kui, kui on ettevaatusabinõud ja ongi, et kõigi lavastuste puhul on nüüd niimoodi publik lastakse varem saadi. Et kui selle lavastuse puhul meil oli algselt viis minutit, siis nüüd on minu arust lausa 15. Ja ikkagi igal pool on need desinfitseerimisvahendid ja kõik publikuteenindajad on visiiridega. Et me väga ootame seda inimest sinna saali, aga me oleme ka väga arvestanud sellega, et kõigil oleks turvaline. Ja muidugi, kes on haige, neid me palume ikkagi koju jääda.
