Teadust kõigile täna vestleme vetikatest sest just vetikaid on uurinud mu tänane saatekaaslane Sirje sildaver. Nii koduses Läänemeres kui ka Kaug-Idas oota meres. Vetikaid on väga mitmesuguseid. Suuri ja väikesi neist on palju kasu, aga neist võib tulla kahju. Just sellepärast ongi vaja vetikaid uurida. Peale selle muidugi, et huvitavam olen. Saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Koor. No ega sel suvelgi ei pääsenud, joome mööda sellest, et oleks avalikus ruumis kõlanud sõnavetikas. See käis ju nagu arvata võib iga suvi sinivetika kohta, mis ka sel aastal meie rallikuid randasid, kimbutas täna räägimegi vetikatest. Kuigi sedasamast sinivetikas viimastel andmetel just vetikate hulka ei kuulu. Kõigi teadlaste arvates, sest ta on bakter, tsüanobakter, aga sellest hoolimata on vetikaid meredes palju ja ka teised vetikad õitsevad mõnikord. Täna on laboristuudios Sirje sildadel, kes on Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadur ja just uurinud ka väga põhjalikult väga mitmesuguseid vetikaid ja ka seda, kuidas kindlaks teha, mis liik mõni vetikas kuulub. Seda nii Läänemerel kui ka päris kaugel jaapani lähedal Ohota merel. Nii et vetikasaade tuleb täna? Enam-vähem me kõik ju kujutame ette, mis vetikas on. Kui me mere ääres käime, siis adru onkovetikas. Ta on suurvetika kohta. Aga sina, Sirje, uurid just nimelt lähemalt mikrovetikaid, selliseid pisikesi, mida võib-olla palja silmaga hästi ei näegi. Ja et mikrovetikate puhul nende suurus jääbki vahemikku siis 0,002 kuni 0,2 millimeetrit mis tähendab seda, et enamus neist siis nagu jäävad meile nähtamatuks, aga mõndasid neist võime näha ka palja silmaga. Ja võrdluseks saab tuua, et inimese juuksekarva laius on siis kuskil 0,02 kuni 0,12 millimeetrit. Et siis, kui oma juuksekarva me tavaliselt näeme, et siis mõnda suuremat mikrovetikat näeme ka. Noh, kas need mikrovetikad on kõik üherakulised või on mõni ka hulk rakke Nad on üherakulised, aga nad võivad moodustada siis selliseid kette või kolooniaid. Et ei ole ainult üks raksis seal korraga, vaid on mitu tütarrakku. Ja vetikaid tegelikult, kuigi nad on enamuses väga väikesed, on kokku hästi palju. Ja et no näed, liikide arv on siiamaani tegelikult täpselt teadmata, et üleüldse mikrovetikaid leidub kõikvõimalikes veekeskkondades, et mitte ainult meres või, või magevees, aga ka näiteks mulla pooridesse olevas vees või liivas oleva sees või siis ka näiteks laisklooma karvastik kohas. Ja et 2010. aastal siis Soome teadlased uurisid erinevaid laiskloomi ja nende karvadest leiduvaid mikroorganisme ja leidsid sealt siis kohe väga palju erinevat liiki mikrovetikaid ja said ka teada, et siis osad nendest mikrovetikatest, see see ongi ainult elavad selle looma karvastikus ja antakse edasi siis emalt pojale. Aga see on väga huvitav sümbioos juba. Ja et siiamaani ei oldud kindlad, et mis kasu siis sellest nagu on, et miks see vetikas seal elab. Aga need pakuti välja, et kuna ta annab sellise roheka värvuse, et siis ta aitab sellel laiskloomal Moskeeruda ja siis vastutasuks ta saab sobiva elukeskkonna ja võib-olla ta annab ka siis mingisuguseid siukseid nagu toitaineid siis loomale kuidagi äkki kasulik ta karvadele või nahale. See. Vetikas ju suudab fotosünteesida Talon klorofüll sees. Ja et seal üheks variandiks oli ka pakutud välja see, et äkki ta on sobilik siis mingitele bakteritele, kes ka seal laiskloomakarvade elavad, et end nagu siis toetab neid häid baktereid kuidagi. Aa väga põnev, see laiskloomaeluga vetikatega seotud nii nagu tegelikult meie kõigi elu. Aga vetikate, selline üleüldine tähtsus meie maakera elusolendite süsteemis on ka väga suur. Ja et nad on väga olulised kui esmased tootjad, mis siis tähendab seda, et nagu maismaal olevad taimed fotosünteesivad, ehk siis toodad endale süüa süsihappegaasist ja päikesevalgus abil. Et ilma nendeta meil ei oleks meres teisi organisme, sellepärast et nemad on siis sealse toiduahela esmaseks lüliks. Ja selle fotosünteesi käigus eraldub ju ka hapnikku ja nad toodavad kogu maakera esmaproduktsioonist, ehk siis sellest esmasest toidust umbes poole. Ja selle käigus eralduv hapnik moodustab ka umbes poole kogu maakeral olevast hapnikust, nii et piltlikult öeldes iga meie teine hingetõmme on siis tänu vetikatele. Kuidas, kuidas vetikad veel inimesele kasulikud võivad olla? No kindlasti ka toiduna, et mitte nüüd otseselt mikrovetikad, aga makrovetikad siis kasvatatakse toiduks mikrovetikate puhul neid samu tsüanobaktereid kasutatakse toidulisandina. Tahan neid süüakse. Tavaliselt räägitakse, et nad on väga mürgised. Just et on see spiruliina toidulisand ja need konkreetsed liigid, mida siis selle jaoks kasutatakse, ei ole mürkmürke tootvad, aga nad kasvavad samas kohas, kus on ka näinud mürke tootvad liigid, et siis ma just lugesin, oli mingi juhtum, kus üks vanem naisterahvas kuskil USA-s sõi neid toidulisandeid, aga kahjuks nad sisaldasid neid mürke. Ja selle tagajärjel ta suri. Et peab olema ettevaatlik. Ja see on umbes nagu seeneriigiga. Et tuleb teada ja ei tohi eksida. Aga siis makrovetikate puhul kõik ilmselt on maitsnud sushit, täid seal ümber on selline tume krõbiseb vetikas. Et seda siis kasvatatakse näiteks jaapani rannikuvetes ja sellel on mikrovetikatega päris suur seos, et kui hiljem jõuame selleni, et mis asjad on kahjulikud, vetika õitsengut et siis need mõjutavad otseselt ka selle vetikatootmist, mida meie siis sööme sinna sushi juurde. Et kui nad teevad fotosünteesi fotosünteesivad, siis on neil lisaks päikeseenergiale ja süsihappegaasile tarvis ka väiksemaid toitaineid, näiteks lämmastikku ja fosforit. Sedasama vajavad siis ka need suuremad makrovetikad. Ja kui need mikrovetikaid seal parasjagu õitsevad, siis nad söövad ju kõik suurt täiest ära, neil ei jää midagi. Et see tähendab seda, et see must vetikaleht, mida meie näeme, on tegelikult siis selline hallikas, koltunud ja keegi ei taha ju siukest asja enda toidu sisse. See põhjustab majanduslikku kahju. Aga no Jaapanist sushist rääkida siis vetikatele on nagu ma olen aru saanud, üsna tähtis koht jaapanlaste toidulaua üldse ja sa oled Jaapanis käinud, sul on isiklik kogemus sellest kindlasti. Ja et ma olin kaks aastat siis jaapani riiklikus kalanduse uurimise teadvuse agentuuris järel doktorina töötasin ja just uurisingi neid kahjulikke mikrovetikaid, et palju neid on, kus nad on ja mis nad teevad. No ja siis vabal ajal tutvusin ka siis jaapani toidukultuuriga, et nii tööalaselt kui ka siis eraeluliselt juhatasin kokku kuidas maitses väga hästi maitsev jaapani toitu kiidetakse ju igal pool ja see on nagu nii värske. Kui Eestis küsitakse, et mida ma kõige rohkem sealsest toidust igatsen, siis tegelikult värsket siukest kala ja selliseid mereande, et see on täiesti hämmastav. Nii et vetikatest on palju kasu ja palju rõõmu ja aga mõnikord, nagu siin juba viidatud sai, toovad nad ka kahju. Ja et needsamad mikrovetikad siis võivad soodsatel tingimustel hakata kasvama väga suures arvukuses, ehk siis nendel neid vetikarakke võib seal vees olla siis näiteks kuni miljon. Kui ühes liitris, mis tähendab seda, et mõnikord see vesi on lausa mingit teist värvi, kas oranž, pruun või punane et varem öeldigi nende kohta siis inglise keeles on reet haid, ehk siis eesti keeles võiks olla siukene, punane õitseng. Ja üks asi on see, et seal vee värv muutub selliseks, et keegi ei taha sinna ujuma minna. Ja teine asi on see, et kui on selline väga suur rakkude arvukus, siis eriti madalamates rannikupiirkondades need taimed, mis kasvavad merepõhjas, nad ei saa piisavalt päikesevalgust ja ei saa ise fotosünteesida ja seetõttu võivad ära surra. Ja teine asi on see, et üks hetk, nad vetikarakud ju ise surevad, kaera vajuvad merepõhja, kus baktereid akani lagundama ja siis kasutavad ära kõik hapnikku, mis merepõhjas üldse on, mis tähendab seda, et need loomad, kes seal merepõhjas elavad kas võimaluse korral lahkuvad sealt või siis ka hukkuvad. Et selline negatiivne mõju on suure rakkude arvukuse all. See on huvitav, et vetikad võivad ühest küljest nad annavad meile hapnikku, aga teisest küljest võivad sellega ära võtta. Ja et noh, siinkohal nagu pigem bakterid võtavad hapniku ära, aga põhimõtteliselt küll, et näiteks Läänemere puhul ju ka Needsamad tsüanobaktereid, mida siin alguses mainisime. Et nemad tavaliselt moodustavad ka väga suure biomassi ehk siis neid rakke on väga palju. Me rannas näeme, et see vesi on kuidagi sihuke rohekaskollane. Ja kui need rakud nüüd siis kõik lagundatakse, see tähendab ka seda, et sealt mere põhjast hapnik saab otsa. Mis on Läänemeres üleüldiselt selline väga suur probleem, et just Läänemere keskosas, kus on siis sügavam seal nagu aastaringselt hapnikku, aga sellise õitsengut põhjustavat kas siis hooajalist hapnikupuudust madalamatel aladel? Ja see ei ole mitte ainult looduslik selline nähtus, vaid, vaid ka inimene aitab sellele kaasa omalt poolt. Just et kõik need toitained, mis merre jõuavad, just eriti lämmastik ja fosfor et see on samamoodi nagu maismaa taimedele pannakse väetist, siis vetikate jaoks on ka fosfor ja lämmastikväetis. Ja see tähendab seda, et saad kasvada. No Läänemeres on vetikate, nagu öeldakse, õitseng, selline päris laialt levinud nähtus. Ja, ja tegelikult see on ka looduslik nähtus, et juba enne seda, kui inimene siin kuidagi tööstuslikult toimetama hakkasin, midagi tegema hakkas, juba, siis olid need tsüanobakterite õitsengut täiesti tavalised. Aga küsimus on lihtsalt selles, et kui suures mahus ja kui sageli need esinevad, et need on paraku niimoodi, et eriti peale siis siukest tööstusrevolutsiooni, kui ei mõeldud üldse selle peale, et mis vette jõuab siis Läänemerre sattus lihtsalt nii palju toitaineid, et siiamaani me tegelikult näeme neid tagajärgi, et sekates on olemas piisavalt fosforit, mis on siis just nende tsüanobakterite jaoks väga hea kuna nemad saavad ise õhust lämmastikku siduda. Seega lämmastik nende jaoks probleemiks ei ole, aga fosforit tuleb siis merepõhjast kogu aeg juurde ja mida vähem seal hapnik on, seda rohkem tuleb seda juurde. Selle kohta on lausa öeldud, et see on isegi nagu sihuke nõiaring. Jajah, aga no oota, meri, kus sa oled ka käinud vetikaid uurimas, seal siis Jaapanist põhja poole jääb. Ja et see ongi piiratud, siis Jaapani põhjapoolseima saare Hokkaido ka ja siis Sahhalini saare kuriili saarte ja Kamtšatka poolsaarega. Aga see on selline meri, mis on palju rohkem ookeanile avatud kui Läänemeri. Jah, et kuriili saarte vahelt ikka vesi liigub ja seda küll, kuidas seal vetikate õitsengu kant. No seal piirkonnas on nagu liigiline mitmekesisus, vetikatele on palju suurem, kuna Läänemere soolsus on lihtsalt nii madalat paljud liigid siin üldse ei saa elada. Nii mereliigid kui ka täitsa mageveeliigid nende jaoks siin soolsus ei ole sobilik. Et seal seda probleemi ei ole, lisaks ei ole nendel ka nii palju tsüanobaktereid praktiliselt üldse elasest, tsüanobaktereid on rohkem mageveeliigid ja siis Sealne soolsus on seal kuskil 26 kuni 30 ühikut võrreldes siis näiteks siin Soome lahega, kus on kuuest kuni üheni. Et see vahe on päris suur. Aga ma saan aru, et sinivetikaid siis fotomeres ja üldse sellistes soolasemates meredes Ei ole, praktiliselt ei ole, et mõningatel rannikualadel võib ikka olla, kus on jõgede sissevool suur ja selline nagu jõe ja mereüleminek, et seal võib ikka olla, aga, aga nad ei põhjusta nii suuri probleeme. Aga ma saan aru, et muid vetikaid selliseid nii-öelda päris vetikaid on, oota merest siis selle võrra jälle rohkem. Just et ma täpset numbrit niimoodi ei oskagi öelda, et kui palju neid seal on, aga terves maailmas siis neid fotosünteesi vaid mikrovetikaid on umbes 4000 liiki aga arvatakse, et paljud on nendest veel kirjeldamata, sellepärast merest proovide võtmine on palju raskem kui maismaalt ja on vaja siukseid inimesi, kes siis suudavad vahet teha nendel vetikatele, et kes on kes? Läänemeres fotosünteesivad mikrovetikate arvukus on kuskil 1007 liiki. Et juba rohkem kui kahekordne vahe on seal sees ja kui rääkida, siis nendest liikidest, mis on miskitpidi kahjulikud siis umbes 300 liiki üle kogu maailma on teada, mis toodavad mürkaineid ja Läänemeres umbes 60 liiki, aga see ei ole ainult need, kes toodavad mingeid mürkaineid, vaid see on ka need, kes võivad põhjustada siukest kõrget biomassi. Läänemere puhul peamiselt see suur number tuleb sellest, et meil on väga palju tsüanobaktereid. Ah, ja neid on mitut liiki just vetikat õitsingute kahjulikkust seisnebki peamiselt siis selles, et nad harjavad ja võtavad hapniku ära. Ja aga tegelikult väga oluline osa on ka see, et maailmas kasvatatakse väga palju kalu merevee sumpades sees ja, ja kork, et selles mõttes need kahjulikud õitsengut mõjutavad väga oluliselt ka siukest mereviljelus CZ, kus inimene midagi peres kasvatab ja eelkõige seemned, et need organismid ei saa sealt kuidagi ära ujuda, tavaliselt need kalad on mingisuguses sellises sumbas või puuris ja kui tuleb see kahjulik vetikaõitseng, siis neil ei ole kuhugi minna ja see võib olla kahjulik siis mitmel erineval moel. Üks on see, et Neid vetikarakke on lihtsalt nii palju, Annal lähevad kalade lõpuste vahele ja siis kalal lihtsalt lämbuvad ära. Ja on ka selline probleem, et Need toksiinid siis näiteks kahjustavad nende lõpuseid, mistõttu nad lämbuvad või siis need toksiinid siis kuidagi kogunevad nendes kalades, et kui inimene seda tarbib, siis on kahjulik inimese tervisele. Ja sama probleem on ka karbikasvanduse puhul, et kui inimene sööb neid toksiine sisaldavaid karpe, et siis see võib viia erinevate mürgistusteni ja halvemal juhul isegi surmani. No sellest kõigest me näemegi väga hästi, et, et vetikaid tasub tõepoolest uurida ja teada saada, kuidas nad käituvad kus võib oodata õitsinguid ja võib-olla ka siis ennast ette valmistada selleks või või kuidagi ka võltsinguid ära hoida. Ja et kõik need, et teemad on väga suure uurimishuvi all, et nii see, kuidas õitsengu eid ära hoida, kui ka see, kui teada saada, kus see õitseng siis parasjagu tuleb ja millal ta ära lõpeb, et need on sellised miljoni dollari küsimused aga ei ole veel sellele suudetud kahjuks vastust leida. No mingisuguseid vihjeid ikka on. Vihjeid on, et väga palju siis modelleeritakse arvuti ees, et pannakse siis erinevad keskkonna parameetrid, et mis siis nagu nendele vetikatele meeldib, milline soolsus, temperatuur, kustpoolt, tuul puhub kõik sellised asjad ja, ja siis ka sellised bioloogilised andmed, et kui on juba teada, et mingi väike kogus seda kahjulikku vetikaliiki kuskil on, siis saab modelleerida, et kuhu suunas ta edasi võiks liikuda. Et selles mõttes saab juba natukene nagu hoiatada neid kalakasvatajaid, et kas viige oma kalakasvandus võimalusel natuke kena mujale või liigutage seda üles või allapoole sumpa jah. Et selliselt variante nagu on, aga mis teeb asja keeruliseks, on see, et tavaliselt seal rannajoon on ju väga selline liigendlõike, et üldiselt nendele isenditele meeldib kuskil sellises väiksemas sopis olla. Kas rahulik tuul ei sega neid nii palju, et selles osas on natuke raske ennustada, kuhu nad täpselt välja jõuavad? No ja selle õitsengu kohta peab veel ka ütlema, et et tegemist ei ole ju otseselt õitsemisega, vaid lihtsalt, et neid on hästi palju. Ja et see õitseng, ma ei oskagi öelda, et kust selline väljend tuleb, et võib-olla nagu maismaa taimedega võrreldes, et kui on palju õisi, et siis antud juhul on lihtsalt palju vetikarakke meres. Aga aga selleks, et teada, kus täpselt mõni väike õitseng juba pihta hakkab, tuleb ilmselt väga hoolega merd uurida ja seirata, kuidas see tänapäeval käib? Ja et selleks on mitmeid erinevaid võimalusi, mida siis kõiki aktiivselt ka kasutatakse, et saada võimalikult palju infot. Et üheks kõige traditsioonilisem maks meetodiks on siis see, et võetakse veeproov ja vaadatakse mikroskoobi all, et kes seal vees siis on. Aga see on suhteliselt aeganõudev töö, et ühe proovi analüüsimine võib võtta siis paar tundi kuni ühe päeva, olenevalt sellest, et kui kogenud see inimene on, kes seda proovi vaatab ja teiseks on vaja siis seda, et see inimene, kes neid vetikaid tuvastab, et ta siis suudaks tuvastada kõiki erinevaid liike piisavalt täpselt ja et tal oleks niisugune kogemused, oskust tuleb vajaga. Ja nad näevad ju ühtemoodi välja. Nii ja naa, et need, kes on siis väga kogenud nende nende jaoks on see tuvastamisvõimalus nagu palju suurem, et nad suudavad nendel vahet teha, aga on ka selliseid liike, kelle välimus on siis väga sarnane teiste liikidega, et nende puhul ei aita isegi see, kui on väga hea heati andmised. Ja siis osad liigid on lihtsalt väga väiksed, keda ei näe seda tavalise mikroskoobi all tuleks kasutada elektronmikroskoopi, mis ei ole siis tavalise seire puhul nagu mõelda. Seda on kallis ka kasutada. Ja ja aeganõudev kõik ettevalmistust kasutamiseks. Ja siis lisaks kasutatakse nende mikroskoobi proovide vaatamiseks ettevalmistamiseks siis selliseid kemikaale, mis fikseerivad selle proovi andnud vetikaid seal ringi ei ujuks, sest muidu on väga raske loendada ja osad rakud, et ei pea vastu sellist töötlemist ja siis kas lähevad katki või nende kuju muutub, et ka seetõttu on väga raske mõnikord aru saada, et kes seal täpselt on. Nii et mikroskoobiga näeb, küll, aga, aga on ka puudusi. Just, ja siis teiseks võimaluseks on siis kasutada sellist automaatset proovivõtuseadet, mis teeb pilti nendest vetikatest, mis seal vees on ja pildituvastustarkvara abil siis välja selgitada, et mis liig see võiks olla. Aga kas ta teeb sellise, kui suure lahutusega pildina siis suudab teha? Täpset numbrit, numbrit ma ei küsi, aga. Ka korralikult saab näha üksikut rakku, et see läheb niimoodi, see on selline peenike toru, kus on laserkiir ja siis, kui ta tuvastab, et see on mingi sobiliku kujuga rakk, siis ta teeb pilti et täiesti võrreldav nagu mikroskoobi pildiga näeb ilusti. Tänapäeva tehnika on ikka tasemel ja aga seal on probleemiks see, et pildituvastustark vara ei ole veel ka nagunii suuteline kõiki neid rakke tuvastama, et teda tuleb enne õpetada. Teine asi on see, et mõnikord need rakud satuvad nagu natuke teistsuguse nurga all või on mingi muu asjaga koos, ka siis ei suuda sa tarkvara tuvastada seda. Et selles mõttes, et see on väga hea, suur edasiminek juba, et ei pea isegi minema proovi võtma. Ja ei pea võib-olla ka neid loendama, aga tuleb kontrollida seda tulemust. No kas see tähendab, et kuskil meres on selline kaamera üleval, siis kogu aeg klõpsutab aeg-ajalt. Ja et ma tean, et USAs kasutatakse seda täiesti juba siukse tavalise seiremeetodina et kuna nendel on seal mingisugused kindlad ohtlikud liigid, kellel nad tahavad silma peal hoida, et mitte siis kõikidel liikidel, kes seal on, aga mingitel konkreetsetel liikidel, et selle jaoks ta nagu juba väga heal tasemel. Aga selleks, et siis kõikidel liikidel silma peal hoida, on viimasel ajal väga populaarseks saanud molekulaarsed meetodid. Nii ja siin jõuame juba sinu tööalale lähemale. Molekulaarsed meetodid siis tähendavad seda DNA põhjal tuvastatakse, et mis liigid seal vees parasjagu on. Ja siis miks on hea, on sellepärast et see inimene, kes neid proove võtafi ette valmistab, et talle tal ei pea olema seda kogemust, et milline mingi liik välja näeb või, või ei ole mingit probleemi sellega, et kui suur see rakk on või kas ta välimus on piisavalt erinev teistest vetikarakkudest. Et seda kõike saab nagu vältida. Praegult, ma ei ole kuulnud, et kuskil oleks ametlikku seiret, mis kasutaks siis siukest keskkonna DNAd, niimoodi, aga on kasutatud siis just konkreetsete liikide tuvastamiseks siukest DNA-põhist meetodit. Et kui meil on näiteks üks või kaks liiki, keda me teame, kes on väga ohtlikud mingis piirkonnas ja tahame just teada saada, et kas juba on see liik, isegi kui me teda veel ei näe, võibolla, et siis selle jaoks täiesti kasutatakse selliseid molekulaarsed, siis kohe ei tulegi eestikeelne sõna meelde, et inglise keeles on molekylor prog ehk siis selline nagu fondi jah, mis tunneb nagu ära, et see vetikas on seal, aga see on kõik nagu DNA põhjal ehk siis ta nagu reageerib seal liigi DNAga. Noh, ja see lastakse ka vette ja seal ta toimetab Saan proovist, kui võetakse veeproove, aga ma olen kuulnud, et nendele pildistavatel automaatsetele seadmetele siis on lisatud ka erinevaid selliseid DNA-põhiseid tuvastusseadmeid, et siis saab nagu kaks ühesed samad, nii pildi kui ka selle DNA-põhise tuvastuse. Kas see DNA-põhine tuvastaja on siis automaatne? Nad tahavad teha küll sihukest, et põhimõtteliselt, kui on siis molekulaarne sensor siis ta reageerib sealt v proovist siis otse selle DNA põhjal. Aga ma ei ole päris kindel, kui kaugel nad selle arendamisega veel on. Aga praegu käib laboris. Ja praegu käib laboris, ehk siis võetakse ikkagi veeproov ja siis sealt vaadatakse edasi, et mis seal on. Ja DNA annab siis usaldusväärse tulemuse, sest igal liigil on DNA isesugune. Ja et kuigi ka sellel meetodil on paar miinust ja üheks miinuseks ongi see, et see sõltub väga palju sellest tööst, mis on varasemalt ära tehtud valgusmikroskoobiga ja kultuuridega, ehk siis kui me võtame keskkonnast proovi, et teada saada, mis vetikad seal on, siis me Peame seda võrdlema millegiga, et seal võiks olla nagu siis selline raamatukogu, millega me seda võrdleme, keegi on varasemalt siis vaadanud mikroskoobi all, mis liigse on eraldanud temast DNA ja selle DNA järjestuse siis andmebaasi üles pannud ja kui me jäävad, ütleme, oma proovi, siis me lihtsalt võrdleme neid järjestusi siis selle andmebaasis oleva järjestustega, et teada saada, mis vetikaliik meil on. Et see tähendab seda, et ikkagi on vaja kedagi, kes eelnevalt nagu mikroskoobi all vaataks ja siis teeks ka ära selle, et saaks sealt selle DNA järjestuse kätte. Nii et sellist klassikalise bioloogi pilku on ikka veel vaja. Ja seda on väga vaja ja eriti praegult need sellised Taksonomiste, kes tegelevad taksonoomia, aga tegelikult väheks jäänud, et kuna see on väga aeganõudev töö Ja ja neid võib arvata, et nende uute meetoditega koostöös nende vanadega me võime saada Läänemere-Ki vetikate kooslusest ja nende elust palju selgema pildi ette. Just et kui varasemalt Läänemeres peamiselt on olnud siis mikroskoobipõhised vetikate tuvastamine ja seda kasutatakse ka selliseks tavapäraseks Eyrex siis nüüd on Rootsis olnud pilootprojekt, kus kasutatakse siis DNA-põhist tuvastust aga selle tulemused, et on küll juba esitatud, aga need ei ole veel nii põhjapanevad ja pikaajalised. Neid saaks nagu põhjalikumalt võrrelda mikroskoobi mikroskoobist saadud siis tulemustega. Aga mul endal on plaanis teha siis selline projekt, et siin Tallinna ja Helsingi vahel uurida, millised vetikad meil on kasutades sedasama DNA-põhist tuvastust ja praegu see projekt on veel siis nii-öelda lapsekingades, ootab positiivset rahastusotsust, aga proovime juba kogume. Ja selle asja eesmärk ongi see, et kui mikroskoobipõhised proovid on, siis näiteks kord nädalas, et siis DNA põhjal me saame palju rohkem proove võtta, kas või igapäevaselt, kui tarvis, mis pärast, kuidas nii, et see seade põhimõtteliselt töötab kogu aeg ja mikroskoobiga on siis selline asi, et noh, kui nad on töömahukas, siis on tavaliselt ette antud mingisugune proovide arv, mis tuleks ära vaadata ja analüüsida DNA puhul see sõltub sellest, et kuivõrd palju on siis nagu mõistlik raha kulutada sellele. Nii et Tallinna ja Helsingi vahel praegu juba uue meetodiga mõõtmised käivad ja kuidas see täpselt käib? Et meil käib Tallinna ja Helsingi vahet selline reisilaev nagu Silja-Euroopa ja meie instituudil on selle peal siis selline automaatne mõõteseade, mis asub laeva kõhus veepiirist allpool ja võtab iseseisvalt veeproove, mõõdab iga aja mingi konkreetse ajavahemiku tagant, siis soolsust ja hapnikutempera tuuri ja erinevaid pigmente ja võtab ka ise veeproove, siis selleks, et laboris saaks analüüsida, millised lained seal on, kui palju neid on ja erinevaid vetikaid mikroskoobi all vaadelda. Ja nüüd lisasin sellele siis ka DNA-põhise vetikate tuvastamise, mis tähendab seda, et see v proov, mis meile laborisse tuleb. Me filtreerime selle ja eraldame sellest DNA. Ja siis analüüsime hiljem, et teada saada, mis vetikat seal on. Ja kui tihti sa Silja Euroopa siis oma kõhtu seda vetika ja muud veeproovi kogub, mis tal see tsüklon. Praegult on tsükkel kord nädalas, aga seda süsteemi saab tegelikult. Kotodot kord nädalas ainult võtab ühe proovi. Ja harva ja et see on riikliku seire ka ette nähtud proovide arv. Et seda saab muuta vastavalt vajadusele, et see süsteem on tegelikult seal laeva pardal, siis kogu aeg olemas ja kogu aeg põhimõtteliselt mõõdab siis ka neid erinevaid parameetreid, aga lihtsalt see, et millal ta seda vett pumpab, see sõltub sellest, et kui sageli me oleme talle öelnud, et, et võta v Brouga. Ahah, selge, aga muud mõõtmised käivad ikka pidevalt ja muud mõõtmised käivad pidevalt ja seegi. Ja tegelikult me just nägime siit aknast, kuidas raadiomaja aknast, kust meri paistab ja sadam ka, et et kuidas seesama Silja Europa siit sadamast just lahkus. Nii et tuleb välja, et tema tema kõhus, samal ajal kui, kui meie teda siit vaatasime, käis juba võib-olla see mõõtmistöö. Aga võib siis oodata, et edaspidi me saame DNA põhjal Läänemere ja ka foto ja muude merede vetikatest siis veelgi detailsema pildi, kui meil see nii on. Just saame ennustada õitsinguid paremini ja vältida neid. Ja et selle Ohoto mere puhul on väga konkreetne näide sellest DNA-põhise tuvastuse kasulikkusest, et kui enne oli sealt teada ainult 16 liiki toksiine tootvaid vetikaid, siis nüüdseks on teada 43. Et selles mõttes, kuna nendel kalakasvandus seal niivõrd oluline ja osad nendest toksiine tootvatest liikidest ka pahandust põhjustavad igal aastal, et siis see on väga oluline info kohalikele keskkonnaametnikele ja kalameestele, et nad siis teaksid, kuidas ennetada, et tekiks mingisugune keskkonnakahju või siis, kui see kahju on juba tekkinud, et äkki saab veel kuidagi minimeerida. Ja nii, et lootust on ja, ja uuringud jätkuvad. Ja vetikatest ja nende elust ja nende uurimisest ajasin juttu Syriaasildeweriga. Tänases saates vestlesid vetikatest Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadur Sirje sildaber ja vikerraadio toimetaja Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
