Teadust kõigile tänasest saatest tõdeme uute teadmiste toel vana tõsiasja, et seenemürgid ja parasiidid ei käi mitte mööda kive ega kände või vähemalt mitte ainult vaid pigem ikka näiteks mööda õunu ja kalu. Seenemürgid ehk mükotoksiinid, nende seas eriti näiteks rohehallitusest pärinevad patuliin võivad õuntest jõuda kergesti ka näiteks õunamahla. Aga siin sekkub teemasse mu tänane esimene saatekaaslane Lagle Heinmaa, kes ongi lähemalt uurinud, milliste ilmaolude ja hoiutingimuste korral ähvardab patuliini tase õunamahlas eriti kõrgeks tõusta. Anti vasemägi on aga uurinud kaladel parasiteerivate imiussi sugukonnast plastamatiide geneetilist mitmekesisust. Abiks oli tal tänapäevane järjeldus tehnika, mis võimaldas ülimalt ühesuguse välimusega ussiliikidel enneolematult hõlpsasti vahet teha ja kalaparasiitide keerukat maailma seeläbi paremini mõista. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Õunad on juba küpsed, ammugi puu otsast alla pastatanud, vähemalt suurem osa ja paljudel ka mahl keedetud. Õunamahla muidugi ei tehta ainult kodus, vaid tehakse ka tööstuslikult. Ja tihtipeale õunamahla ja õunu peetakse suhteliselt tervislikuks toiduks ka. Küsimus on aga täpsemalt selles, et, et mis ained õunamahlas täpsemalt sees on, sellesse õunamahla väärtus ka sõltub. Ja eks on ka tehtud teaduslikke uuringuid selle kohta, mida täpselt õunamahlas sees on ja kas need ained seal sees on kasulikud või kahjulikud. Üks niisugune töö on nüüd vormistatud doktoritööna hiljuti Eesti maaülikoolis ja selle töö tegija Lagle Heinmaa ongi täna labori stuudios. No kas õunamahlas on rohkem kahjulikke või kasulikke aineid? Ma ise ikkagi loodan ja oma uurimustöö põhjal julgeksin väita, et rohkem kasulikke aineid. Õnneks aga võib juhtuda vahel ka kahjulikke aineid. Kuna kahjulikud ained tekitavad võib-olla kõige rohkem põnevust ja elevust siis mis need võiksid olla? Seda on räägitud, et õunamahlas võib-olla liiga palju suhkrut. See on üks asi. Jah, isegi on võrreldud Coca-Colaga, aga vahe on selles, et õunamahla, suhkru looduslik, see on puuviljasuhkur ei ole valge, suhkur, aga, aga suhkrut on väga palju, see hammastele just ei ole hea ja muidu ka organismile ja suhkur on üks kahjulik aine, seda mina nüüd seekord ei uurinud. Suhkur ei ole õnneks. Sellises mõistlikus koguses ei ole inimesele kuidagi toksiline mürgine. Aga toksilist ja mürgilis päris mürgist ainet võivad ju õuntest lekitada näiteks mõned seened. Jah, just seda ma ka uurisin, et et inimesed isegi teavad päris hästi tänapäeval igasugustes taimekaitsevahendite jääkidest. Aga millised need toksilised ained on, mis, mis võivad õunamahla sattuda? Mina uurisin mükotoksiini patuliini esinemist õunamahlas See kõlab nagu oleks mõni telefoniteenus kuhu helistada, kui patused. Ja selle peale ei tulnudki. Aga patuliin on siiski jah, ühe mükotoksiini ehk ehk siis seenemürgihallitusseenemürginimi, mida produtseerib siis rohehallitust põhjustav seen nimega Benitsiljumekspons. Ja seda võib siis teinekord õuntes kasvada. Võib ja eriti on see just säilituspatogeen, et või noh, selline nagu säilitushaigus jah, et et just õunahoidlates ta siis kasvab ja areneb, et õun võib-olla puu otsas ta nakatub, aga tihtipeale seal ta ei arenegi. Et just need säilitatud õunad, et seal hoidlas ta areneb ja hakkab kasvama ja, ja siis oma ainevahetusproduktina produtseerib siis patuliini. Mida patuliin teeb, mille poolest ta siis toksiline on? Ma ütlen kohe ära, et mina ei ole arst, selles suhtes ma liiga põhjalikult sellesse teemasse ei süveneks, aga nagu seenemürgid tihti ikka igasugused seedehäired, oksendamine, aga kui nüüd süstemaatiliselt igapäevaselt seda patuliini ikkagi väga palju tarbida, siis võib, võib ta tekitada ka tõsisemaid tervisehäireid ja isegi on räägitud vähkkasvajate tekitamisest. Aga, aga siis peaks seda ikkagi suures koguses tarbima. Aga kui me räägime üldse mükotoksiinidest õutes siis kas patuliin on nende seas kuidagi erilisel kohal või on neid veel, mis on võib-olla sama tähelepanuväärsed? Patuliin on ikkagi erilisel kohal, seda ikkagi uuritakse mükotoksiinidest küll kõige rohkem, et, et neid seeni, mis untes armastavad kasvada, elada neid seeni on küll palju ja erinevaid liike, aga, aga enamus neist ei produtseeri inimorganismile toksilisi ühendeid. Nad on tihti kas lihtsalt lõhnavad halvasti, maitsevad halvasti. Aga rohehallitus just produtseerib patoliin see patulinn nendest mürkidest, seenemürkidest, õuntest, õunamahlas ja teistes puuviljades ikkagi erilisel kohal ja kõige tuntum ikkagi rohehallitus, on see paarit? Jah, rohehallitus. Kas rohehallitust on silmaga näha ka, kui see õuna peal on ja, ja kas või õuna sees ja kas maitsest on tunda? Rohehallitus on näha ja rohehallitus on selline vesine pruunikaskude. Et õunu muutubki selliseks vesiseks pruuniks ja siis selle selle mädaniku, ütleme, rohehallitus tekitab sellise mädaniku õunapinnal. See mädanik on selline pruun, vesine ja pehme, aga me oleme näinud selliseid jaune kohti ja, ja see veel lõhnab kuidagi spetsiifiliselt ja selle pruuni laigu peal ongi selline sinakasroheline seenekoloonia. Sama värvi hallitust võib näha ka näiteks sidrunipeal. Et see on nüüd see rohehallitus õunte peale muidugi ka on ka muid mädanik, aga rohehallitus on siuke spetsiifiline, et on äratuntav küll, tegelikult ta ei ole kõige levinum, aga, aga teda ikkagi kohtab hoidlas. No tavaliselt, kui me õunamahla teeme, siis ikkagi need mädased kohad ju lõikame vähemalt ära? Jah, et selles mõttes ta nii kergesti vist ka õunamahla sisse ei satu, muidugi kui tehakse tööstuslikult, siis on võib-olla see sõel natukene hõredam. Ei vaadata nii tähelepanelikult. Jah, see ongi see mure ilmselt tööstuslikult ikkagi kõike ei jõuta ju läbi sorteerida ja mis meie tööst ka välja tuli, et kahjuks alati ikkagi kui ka õun näeb väga ilus välja, on sellise lauaõunakvaliteediga. Ja kui õunad on kõik ükshaaval läbi sorteeritud, ikkagi on õunamahla sattunud kuidagi patuliini siis on põhjused kaks südamiku mädanik, mis ei ole ju visuaalselt nähtav. Ja ühe töö tulemusena võib ka välja tuua, et et kui on tööjõudlust, siis tasub õunad lõigata pooleks ja kontrollida, aga südamemädanik. No õnneks seda vist on silmaga näha, et ei pea mikroskoobi all alati panema, peaks. Seda on ikkagi silmaga valdavalt näha, jah, et kui ta juba lõikad õuna pooleks, siis on see mädanik seal südamikus näha. Enne ma küsisin maitse kohta, kuidas sellega on, kas maitset ka rikub? Ahah rohehallitus või see mädanik ise on küll spetsiifilise lõhna ja maitsega, aga nüüd mädaniku poolt produtseeritud seene mürk, patoliin ei ole mitte mingi lõhna ega maitse ja seepärast ei ole tagamahlas kuidagi lihtsalt tuvastatav, et ainult laborianalüüsiga on see tuvastada. Õnneks neid laborianalüüse nüüd ka tegite, tegime kas patuliini leidus, problehitas lendas paraku paraku paraku leides niisiis nendes mahlades, mis, mis ka meil poes või, või söögikohtades ostetavad, on. No siinkohal ma ei julge midagi väita, sellepärast et meie turult või poelettidelt mahlu analüüsimiseks ei võtnud meie pressisime mahlad ise ja ütleme, sellele pressimise ja pastöriseerimist protsessile eelnes ikkagi ka säilitusprotsess ja see, kuidas neid õunu säilitati. See ka mingil määral mõjutas seda. Seda tulemusi. Tegemist ei olnud siis mitte mingisuguse kontroll riidiga, vaid ikkagi teaduslik. Ja ei olnud tegemist kontroll Reidiga kuigi mujal maailmas on teadlased teinud ka neid kontrollreide lihtsalt võtnud erinevaid mahlu nii palju, kui nad poelettidel leiavad, teinud analüüse ja teinud siis selle järgi statistikat, et maailmast on ikkagi tuvastatud ka päris kõrgeid patoliini sisaldusi, poelettidelt leitud mahladest. Aga mis siis selgus, et millistes tingimustes patuliin kõige rohkem sinna mahla kipub jõudma? Ühe näitena võib välja tuua, et rohehallitus areneb paremini või kiiremini. Nendel aastatel, kui õunte korjamisperioodile eelneb või sellel korjamisperioodi ajal on väga vihmased ilmad, et on teada, et seintele meeldib niiskus. Ja, ja siis siis ka hiljem, kui on niiske ilmaga korjatud õunad, siis hiljem ka seal hoidlas kuidagi on soositud nende seente areng ja, ja südamiku mädanikud on just kiiremini arenenud ja patoliini produtseeritakse seetõttu kiiremini ja rohkem, sest senini on seal juba rohkem jah, ja, ja muidugi see säilitusaeg ka, et mida pikemalt õunad säilivad, seda suurem on tõenäosus, et seal seal on juba mõni seen kaugele arenenud ja, ja patoliinid produtseerinud. Nii et üks asi on see, et oleneb aastast, oleneb aastast ja teine asi, et hoiutingimustest ja Hoioja pikkusest. Jah, ta ikka seda öelda jah. Nii et praktiline järeldus on siis see, et kui on vihmane aasta, siis tuleb olla ettevaatlik. Jah, aga ütleme, seal siis tasub eriti veel neid õunu pooleks lõigata ja neid südamiku mädanike kontrollida. Ja kui suur see patulini tase seal õuntest siis oli, kuidas ta varieerus kas jõudis ka ohtliku tasemeni või vähemalt üle normi? Jõudis küll ohtliku tasemeni, et maailma terviseorganisatsiooni poolt sätestatud piirdunud vorm, mis on siis inimesele, kas siis vastavalt ohutu või ohtlik on 50 mikrogrammi liitri kohta. Ja osades mahlades oli see tase, siis oli 60 mikrogrammi liitri kohta. Ta oli 180 190 ikkagi ka kordades üle normi, kusjuures tegu oli väliselt ilusat õuntega, aga neil oligi siis südamiku mädanik patoliini produtseeritud. Ja teine oluline faktor, mis on ilmselt selle töö kõige olulisem avastus on see. Erinevad füsioloogilised häired võivad soodustada uute nakatumist rohellitusse. Ahaa, see on siis juba õuntest, õuntel endale on väike süü siis nii-öelda. Ütleme jah, et õuntel on mingi jah, süü on hea sõna või selline mingi kalduvus, et et kui minu käest on ka küsitud, et füsioloogiline häire siis on, kas see on see, et õunad on plekilised või katkise koorega, ei ole. Et on kaks häiret, mida meie siis uurisime, on koore pruunistumine. Et lihtsalt õunakoor kõval ilusa lõunal läheb koor pruunikaks. Muidu on kõik hästi, koor läheb pruunikaks ja tal ei ole seda müügiõuna välimust, siis ütleme nii maha ja teine häire on kaltsiumipuuduse laigud, mis on sellised natuke sisse vajunud, tumedad lohud õunapinnal ja need ongi nagu nimigi ütleb, tekkinud kaltsiumipuudusest. Ja on kindlad sordid, mis nendele häiretele vastuvõtlikud. Neid õunu on aastakümneid, et üle maailma pressitud mahlaks, sest neid on peetud ohutuks, sest nüüd füsioloogilised häired ei ole seotud seenhaigustega. Need on lihtsalt. Nad ei ole seenhaiguste tekitatud, aga nad võivad olla sisse. Vastuvõtlikud kõigepealt vastuvõtlikuks jah, just, et ilmselt siis seal koore pinnal või koore all on, on need õunarakud ikkagi nii palju nõrgenenud või lausa surnud, et nad on sellele rohehallitusele heaks substraadiks ja seal nad siis kasvama hakkavad, et et see tuli küll välja, et sellised õunad kui nendest õuntest pressiti mahla näiteks Talvenauding väga hea mahlaõun muidu koore pruunistumisega tavaline hoidlast võetud õun. Iga aasta pressitakse mahla sellistest õuntest. Mahl sisaldas patoliini 180 mikrogrammi liitri kohta. See tervislik piir oli siis 50 rohkem kui kolm korda üle normi. Et, et see on nüüd küll ohukoht. Ja see on ka tegelikult ohukoht, et, et, et need õunad ei ole müügi müügikõlbliku välimusega, kuid tundub, et mahlaks ju pressida ikka võiks. Seda ju välimus ei sega. Aga no nüüd me oleme inimesi päris palju hirmutanud, kas, kas siis tõepoolest ongi nii, et ei julgegi enam õunamahla tarbida? Kindlasti nii ei ole, et õnneks need olid ikkagi üksikud juhtumid. Ja ma arvan, et me tegime sammu edasi selles suunas, et välja selgitada need põhjused miks sellised juhtumid siis aset leiavad, et seda patoliini aeg-ajalt esineb õunamahlas. Ja nüüd me oleme jälle targemad, et milliseid õunu tasuks vältida, kui me pressime õunamahla ja võib-olla siis ka mõelda selle peale, et kui vähegi võimalik, mitte mitte siis säilitada õunu liiga pikalt enne pressimist, et mida kiiremini need õunad saab mahlaks pressitud, seda parem, aga noh, suurtes tööstustes ei ole see võimalik lihtsalt. Aga kodu pressijat ju tihtipeale ikkagi võtavad õunad puust ja pressivad kohe mahlaks, et ütleme, kodus pressides need õunad, et on küll ikkagi mahla pressimiseks igati tervislikud. Aga noh, muidugi võib Kalle õnnetuid juhuseid, et mõni seenespoore satub siis õhust heina, mahla, purki või, või nõusse või et noh, siis hakkab seal elama, et aga need on ka jälle siuksed, üksikud õnnetud juhused, et et ikka tasub õunamahla juua, et me uurisime ka ikkagi tervislikke omadusi, mis õunamahlade loll on ja mis, mis neid mõjutab, et. Nendest räägime ka, jah. Aga ma tahaks selle patuliini kohta veel küsida, et et ilmselt on ju nii, et kui ka ühes mahla pudelis juhtub seda patoliini rohkem olema, siis mõnes teises on jälle vähem, nii et lõppkokkuvõttes võib-olla siis see võtab ka mure muret vähemaks või, või on ka nii, et kui on ühekordne doos, et, et siis juba no see oleks jälle küsimus. Ei seda, seda tausta ikkagi natuke sai endale nüüd selgeks tehtud küll, et et inimesele ütleme päris surmavat kogust inimene ei suuda ära tarbida seda õunamahla, et ikkagi need mõjud on sellised nii-öelda lokaalsed, et kui tõesti juhtub nüüd korra olema nii, et see patuliinisisaldus on selles tänases õunamahlas kõrge, siis võib-olla hiiveldab natukene või on kõht lahti, aga midagi hullemat ei juhtu. Kui me nüüd mitu aastat iga päev sellist mahlajoome, no siis, siis võib tervisega hullemini minna küll. Aga ei üldiselt jah, et kui, kui korra korra juhtubki patulindina mahla olema olema, et noh, mingid teadlased isegi väidavad, et, et see patoliin ikkagi seedetraktis kuigi palju laguneb. Et noh, midagi väga hullu ka ei juhtu, aga, aga samas jälle väidetakse, et Vatuliin on ohtlikum kui näiteks taimekaitsevahendite jäägid. See nüüd ka selline vaidluse koht, et nad on ikkagi mõlemad sellised inimese jaoks halva mõjuga ühendit, siis. Aga no õnneks, nagu siin juba ka mainisid, on õuntest ka palju häid ja kasulikke aineid ja neidki sai uuringus siis vaadeldud ja mõõdetud. Mis need head ained võiksid olla? No esiteks mineraalelemendid, meie uurisime siis kaltsiumi-fosfori-kaaliumi ja magneesiumi sisaldust õunamahlas ja sealt tuli välja võrdlesime, mahe ja tavamahlu mahe ja tavakasvatuse õuntest pressitud mahlu. Ja, ja sealt tuli välja, et väga hea. Kas mineraalelementide allikaks on just vanadest ja hooldamata õunaaedadest pärit õunad, mis on ka tihtipeale sellised mitte kõige parema väljanägemisega? Aga, aga jah, et meie võrdluses tuli välja, et need maheõunad näiteks, mis olid korjatud noorest Istandikust hästi hooldatud, olid saanud võra lõikust vähesel määral ka maheväetist. Nendest mahladest ei tulnud sugugi nii mineraalelementide rikast mahla kui just nimelt nendest vanadest peaaegu et mahajäetud õunaistandikes pärit õuntest. Küll õpetus tuleb, et ärge hooldage õunaaedu. Ei seda õpetas, et ma ikkagi tahaks propageerida, et üldiselt tuleb rohkem kasu sellest kui, kui õunapuid, et korralikult iga aasta lõigata ja nende eest hoolitseda, aga võib-olla lihtsalt lohutus nendele õunakasvatajatele, kellel on lihtsalt ütleme, siis võib-olla tööjõupuudusest ilmselt jäänud mingi osa aiast tahaplaanile. Et need õunad tasub ka ikkagi ära korjata ja mahlast mahlaks pressida, sest sest sealt saab palju kasulikke mineraalelement. Ja veel ühed tähtsad ja head ühendid on polüfenoolid just mis need on ja kui palju neid õunamahlas on? Jälle ilma, et ma liialt üritaks meditsiini süveneda, lihtsalt taustast nii palju, et polüfenool-selt ühendid seovad inimese organismis vabu radikaale, mis tekitavad erinevaid pahasid haigusi, südame-veresoonkonna haigusi võivad ka vähkkasvajaid tekitada ja nii edasi, et polüfenoolid jah, on inimeste tervist soodustavad nende, nende tarbimine on tervist soodustav. Uurisime jah erinevaid tegureid, mis mõjutavad polüfenoolide sisaldust õunamahlas. Ja siin põhiliseks mõjutajaks oli Õunap pressiidee või pressimistehnoloogia. Ja neid on ju ka mitu, et kuidas sa seda õuna päris. Kui press ja meie võrdlesime kolme erinevat tehnoloogiat tarbijale, ilmselt kõige tuntum tehnoloogia on back pressitehnoloogia, enamus nendest pressidest on olemas ka meie maakodudes, kus siis see purustatud õunamass pakitakse riide portsjonite sisse pannakse restid vahele, üksteise otsa pressitakse mahl sealt välja. Selline tehnoloogia oli kasutusel, siis oli vesi pressi või, või sünonüümina ka v pressitehnoloogia. Mis on selline roostevabast terasest silinder? Seal on augud sees, selle silindri keskel on selline kummist põis või kummist kott ja selle silindri ja koti vahele paigutatakse purustatud õunte mahl ja, ja kummist kott täidetakse veega ja veesurvega surutakse see mahl siis pressist välja. Ja kolmas tehnoloogia oli lint pressitehnoloogia, mis on selline tööstuslik. Hästi kiire ja kallis tehnoloogia, aga. Aga tundub, et see tööstuslik ja kiire siin tekib juba kahtlusemoment. No ütleme, see tööstuslik ja kiire polüfenoolide sisalduse poolest oli ikkagi kõige parem, kõige parem, kõige parem. Sest no näiteks kui ma võrdlen neid erinevate tehnoloogiate kiirusi, siis esimene pakt, pressitehnoloogia, kogu õunamahla, ühe pressitäie pressimise protsess võtab aega umbes 35 minutit on hästi aeglane. Vesipress on selline keskmine umbes 20 22 minutit ja see Bagdress teeb tervest õunast mahla maksimaalselt kahe minutiga. Hästi kiire. Ja kõik polüfenoolid hästi säilivad, jäävad mahla sisse. Mitte päris kõik, aga palju rohkem kui nende kahe aeglase tehnoloogiaga, sellepärast et need polüfenoolid on, paiknevad siis õunte, kuidas ja kui need õunarakud purustatakse, siis nad satuvad kokku õhuga ja teatud ensüümide ega, mis lagundavad polüfenoole ja siis tekib ka see õunamahla pruunistumine ja nii edasi, et mida vähem on see õunamahl või õigemini purustatud õunte mass õhuga kokkupuutes seda rohkem jäätmeid polüfenoole alles. Selge, nii et seegi on nüüd teada. Jah, me teame, kuidas õunu hoida, kuidas vaadata ilmastiku mõju õuntele ja kuidas õunu pressida mahlaks. Ja nüüd me teame õuntest õunamahladest palju rohkem, ma arvan, kui paljud kuulajad saate alguses teadsid ja seda teadmist aitas meil kasvatada Lagle Heinla, kes just õunamahla koostise ja õunamahla valmistamise teemal hiljuti maaülikoolis doktoritöö kaitses. No elurikkusega on ikka viimasel ajal palju muret olnud ja, ja nüüd just hiljuti tuli välja ka üks järjekordne maailma loodusfondi raport, kus Living Planet, kus, kus tunti muret, et selgroogsete loomade elurikkus on jällegi kord drastiliselt langenud ja eriti just arvukus, aga no tegelikult mõnikord võib tunduda, et elurikkuse liiga suur kõrge tase ei olegi hea, no näiteks haigusetekitajate ja parasiitide puhul võib, võib tekkida kahtlusi täna me räägimegi just kalade parasiitide elurikkusest, sellepärast et seda on geneetiliste meetoditega uurinud rühm teadlasi eesotsas anti vasemäega Eesti maaülikoolist ja samuti Rootsi põllumajandusteaduste ülikoolist. Aga kõigepealt tahaks ikkagi küsida seda just elurikkuse kohta, et kas näiteks kalade parasiitide elurikkusele on ka tegelikult mingisugust head külge, et neid on nii palju ja, ja erinevaid. Kas parasiitidel kui niisugust on pakkuda meile mingeid ökoloogilisi teenuseid? Jah, et see on väga hea küsimus, et alati võib mõelda võib-olla niimoodi, et kelle mätta otsast nagu võetakse, et kas parasiidid on väga kahjulikud või väga-väga kasulikud kuid fakt on see, et nad on meiega siin me oleme koos parasiitidega arenenud ja elanud siin planeedil väga pikka aega ja ja nad on kindlasti osa siis ökosüsteemidest ja, ja oluline osa ja nad mõjutavad, kuidas need kuidas siis maailm meie ümber areneb ja, ja kuidas evolutsioon toimib. Ja noh, kindlasti neile endale elu soodusrühmana on, on mitmekesisus kasulik. Jah, et jah, seda võib öelda küll, et, et reeglina mitmekesisus nagu kasulik organismile, sest ta on, võimaldab seda võimaldab siis populatsioonidel adapteeruda erinevate tingimustega olla valmis. Et on olemas geneetiline varieeruvus, et et tulevikumuutustele reageerida. Kuid samas, eks ju väga paljude parasiitide puhul me väga hästi ei tea selle mitmekesisuse telgitaguseid, et kui mitmekesised need parasiidid siiski on. Et näiteks käesolevas töös, mida me siin hakkame rääkima, et just ongi. Me tegelesime selliste parasiidigrupiga, mis, mis nagu palja silma või siis mikroskoobiga vaadates tunduvad nad, et väga ühtemoodi kõik olevat ja neid ei olegi võimalik nagu eristada ja, ja siis. Ja sellepärast ongi siis molekulaargeneetilised meetodid väga-väga-väga kasulikud ja võimaldavad meil näha asju, mida me palja silmaga ei näe. Ja see töö tegelaski siis just nimelt imiusside ühe klassi esindajatega, kes siis elutsevad kalade organismis ühes osas oma elutsüklist ja ja tihtipeale just kala silmas. Jah, et mis loomad need täpsemalt on ja mis nende selline põnev elutsükkel endast kujuta. Nad on jah, sellised siis imiussidest kremad tooda hulka kuuluvad ja diplastamatiide sugukonda kuuluvad parasiidid on sellised põnevad tegelased, kellel on väga keeruline elutsükkel, mis tähendab seda, et nad siis peavad Obama või liikuma ühest peremees organismist teise. Et oma oma siis elukäigu rõõmsalt ja õnnelikult nagu täis saada. Et nendel parasiitidel on väga sageli, on just lõpp-peremeesteks, on, on linnud ja siis lindudest kui lind siis linnu väljaheidetest, siis parasiidi munad satuvad vette siis munadest kooruvad sellised väga väikesed ripsmetega tegelased, keda kutsutakse Miratsiidideks. Ja nemad peavad siiski väga kiiresti leidma endale järgmise peremeesorganismi, kelleks on siis v diood näiteks võib-olla kuulajad, paljud on näinud järvede ääres sellist väga suurt ja imposantsertigu, nagu on suur mudatigu ehk mudakukk. Ja siis need väikesed Miratsiidid nägi siis lõppude, kui nad leiavad selle teo, siis nad põhimõtteliselt puurivad selle teo sisse ja sätivad selle Dio kere sisse elama. Ja mõne aja pärast, siis hakkavad nad seal teosest väljutama järgmisi siis nagu staadiumisele, parasiidi, mida nimetatakse siis tserkaarideks, ehk eesti keeles on tore sõna händlased ja need näevad välja niisugune natukene sperma moodi, selline pika sabaga, aga sageli on neil ka niukene, kaheharuline sabaots ja, ja pea. Ja, ja need tulevad siis läbi Dio naha tavaliselt nad puurivad ennast välja vette ja, ja edasi siis nende elu käitle peavad nad otsima endale kala järgmiseks siis vaheperemeheks ja kui nad selle leiavad, siis nad puurivad ennast jälle läbi kalanaha või lõpuseliistakutest satuvad kalavereringesse ning, ning sealt edasi läheb siis nende tee juba põhiliselt peavad leidma selle silma just ülesse ja nad sätivad ennast sisse kas siis silma klaaskehas või, või, või silmaläätse ess olenevalt liigist. Ja seal nad siis rõõmsalt kasvavad edasi ja, aga mis ei ole väga hea uudis siis kaladele on see, et kui need on piisavalt palju, siis siis hakkab nagu see parasiidid seal silmas siis mõjutama kalanägemist ja mitte väga heas suunas ja, ja siis ongi nii, et kui need on piisavalt palju, olenevalt liigist võivad kalad praktiliselt muutuda täiesti pimedaks ja, ja miks nad seda teevad, mis, mis, mis kasu sellest siis parasiidile on, on loomulikult see, et et kui kala näeb kehvasti või on ta täitsa pime, siis ta langeb kergemaks saagiks, on ta siis jälle lindudele ja, ja seda just see parasiit tahabki, et jõuda lõpuks siis jälle linnusool torusse, kus saada kokku siis teiste parasiitidega ja suguliselt paljuneda. Ja tsükkel saab jälle täis ja jälle jah, kõik hakkab otsast peale. Me käsitleme neid parasiite, nüüd kala parasentidena aga tuleb välja, et nad elavad ka lindude ja tigude sees, kas nad lindudele ja tigudele ka selliseid suuremaid vaevusi põhjustavad, aga me kuulsime, et tigude naha sisse teevad augu. Et lindudel ennast suurt vaeva siiski tee, sest nad on seal selles sooltorust lühikest aega ja, ja, ja, ja, ja lindudel ei ole sellest suurt kahju. Tigudel võib-olla asi natuke kehvem, sest nad ikkagi kasutavad selle Dio väga palju energiast ära selleks, et toota neid samuseid Milatsiide ja ei tsirka Aare ja ja, ja teod võivad olla muutuda näiteks et nad ei suuda enam ise paljuneda, vaid muutuvadki selliseks tserkari tootmismasinaks. Ja aga nad võivad seda väga pika-pikaajaliselt teha näiteks, et. Ja noh, ütleme aasta või, või paar Aga nüüd on, küsimus on ka ju see, et kui kaladel leidub parasiite, et ja meie ju sööme kalu inimesed, et kas nad võivad ka kuidagi inimesele ohtlikud olla, noh ma mõtlen just need parasiidid. Jah, et no ühesõnaga, need, need, mis kala silma sees, need, need, selle parasiidivormid ei ole inimesele kuidagiviisi ohtlikud ja ütleme, et kui, kui mõni vaevalt leidub palju inimesi, kes just tooreid, kalu, kala silmamunasid söövad ja isegi sel juhul ei tohiks midagi juhtuda. Aga, aga näiteks selle parasiitide rühma kuuluvad Ta ühed teised liigid, kes näiteks põhjustavad sellist põnevat nagu näiteks vaevust inimestel ja ujujatel, eriti, mis on siis inglise keeles tabava sõnaga näiteks öeldud Swingers. Mis siis nagu eesti keeles võiks olla kuidagi ma ei tea, supleja, sügelised või midagi sellist ja, ja mis siis, mis siis sel juhul toimub, on just nii, et see parasiit võib nagu eksida ära ja selle asemel et ennast puurida pardi jala, siis puurib ta kogemata just läbi inimese naha ja eriti kuskil madalates soojades järvedes näiteks Viljandi järves on seda ka täheldatud ja eriti seal, kus võib-olla väikesed lapsed soojas vees madalas mängivad. Ja mis tulemus on see, et inimese immuunsüsteem saab sellega hakkama, aga sinna tuleb väga kole selline väga sügelev ja punane laik. Ja, ja, ja, ja see ei ole väga, mitte mitte meeldiv. Nii et parasiitide elu tuleb võimalikult hästi tunda, et päästa nii kalasid linde tigusid kui ka inimesi nende käest ja no tänapäeval muidugi tundmaõppimine toimub tihtipeale just geene uurides ja nüüd ka käesolev töö on, on seda teed läinud, see on siis avaldatud ajakirjas pära Zaitsen flectios. Ja just ma saan aru, et, et kõige uuemaid geenitehnoloogia võimalusi kasutades Just et jah, et, et see mainitud töö siis et sellel on ka oma eellugu mõnes mõttes, et et me peale parasiitide olime algselt väga huvitatud just geenide aktiivsusest silmas ja geenide kalade silmas siis ja, ja kuidas ütleme kalade geenid on, geenide aktiivsus on mõjutatud keskkonnatingimustest ja eriti just v v naq tumeduse seisukohast ja üks esimesi niukseid üllatusi või tulemusi, mis meil oli, oli, oli see, et just selgetes järvedes pärit ahvenate Louise immuungeenide osakaal kõrgel tasemel oli see geenide aktiivsus ja, ja siis seal hakkas see lugu nagu siis veerema, et hakkasime mõtlema, et miks, miks just nii on, et immuunsüsteemid on väga kõrgelt aktiveeritud, nendes heledates järvedes ja, ja, ja siis mõttekäik ja esimesed nagu hüpoteesid tulid, et aga selle taga võib olla siis see parasiit, kes seal silmas on ja, ja miks neid ei ole tumedates järvedes happelistes sellises? Võib-olla see et kuna tigudele ei meeldi see tume happeline vesi, et siis puudub see vaheperemees ja tänu sellele on need ahvenad ja teised kalad sellest parasiidist nagu priid. Aga samal ajal selgetes järvedes, siis on on palju palju sobivaid elupaiku tigudele ja nemad omakorda siis nakatavad kaalu. See on mõnevõrra paradoksaalne tundub, et inimestele just on jäänud mulje, et selge veega järved on need kõige puhtamad ja ja looduslikumad ja heas seisundis. Just et see tuleb alati mõelda, et kelle mätta otsast me nüüd siin räägime ja siis läkski see, see nagu uuringud edasi, et me siis juba siis nagu kontrollisime oma hüpoteesi ja töötasime välja molekulaarmeetodid, et, et just vaadata selle parasiitide olemasolu suurematest andmetest ja proovidest suurema halva järvedest. Ja, ja tõesti väga, väga drastilised tulemused tulid välja selles suhteliselt väga, väga, väga üldsõnaliselt võib öelda, et väga kõikides uuritud, praktiliselt tumeda veelistes järvedes olid kalad täiesti parasiidist puhtad kuid väga selgetes järvedes olid praktiliselt kõik kalad nakatunud, et selline väga, väga mustvalge, kui nii võib öelda tulemus ja, ja, ja see oli siis selle nagu teine teine etapp ja siis kolmanda etapina siis me olime just kuna see uue põlvkonna sekveneerimistehnoloogia, et on võimalik niivõrd palju neid uusi molekulaarsed andmeid toote väga lihtsalt ja kiiresti. Et siis ka suutsime siis edasi vaadata juba konkreetselt, mis liike seal leidub ja liigisisest varieeruvust, mida enne ei ole kirjeldatud ja kuidas see on siis struktrueeritud, ütleme erinevate järvede ja geograafiliste alade vahel. Et me saime nüüd teada, milliseid liike liike leidub. Et tegelikult ju see geenide järgi määramine on selles mõttes palju mugavam kui, kui lihtsalt mikroskoobi all vaadata, sest nad paganad näevad ju enam-vähem ühesugused välja. Just et mitte isegi enam-vähem, vaid täiesti ühesugused, vähemalt, et nojah, et siin on see, ütleme ajalooliselt on väga paljud uurijad omavahel kembelnud, millised, mis, mis liikia taksonoomiliselt küsimused, aga lõppkokkuvõttes kuna nad on niivõrd sarnased, siis tegelikult mingit usaldustväärset taksonoomiliselt pilti ei olegi võimalik nendest saada ja ütleme kuni 40 aastat uurimisi on siiamaani väga palju, ütleme, tehtud ainult perekonna tasemel väga paljudel nende parasiidigruppidele, et ongi pandud diplosoomus Peeessi s. Et nüüd me hakkame alles aru saama, et mis, mis selle, mis selle perekonnasiseselt siis toimub ja kuidas need liiviliigid on levinud, kuidas, milliseid, ütleme, parasiit, milliseid kaluda kõige sagedamini tabandub ja, ja nii edasi, et et see molekulaarsed meetodid annavad võimaluse siis parasiidi ökoloogiat ja et paremini tunda. Kas on võimalik tuua nii-öelda populaarteaduslikult välja ka midagi sellist kohe arusaadavat, kuidas meie teadmised nüüd paremaks läksid? Just imiusside kui kalaparasiitide kohta. Jah, et see on nüüd võib-olla no ütleme, kõige lihtsamalt võiks öelda ütleme üks väga lihtne punkt, mis selle, ehk ehk see, see töö väga selgelt näitab, on see, et et, et need meened kalade silma parasiidid siis sellest tipustamatiide sugukonnast on äärmiselt laialt levinud meie järvedes ja teistes veekogudes, kuid tumedates järvedes näiteks näiteks on teda vähe või taastada üldse ei ole. Et siin on ka selline väga, väga selge seos v tumedusega. Et võib-olla see oleks selline kõige lihtsamalt sõnastatud selline kokkuvõtlik lause selle kohta. Ah, nii, et saime, saime kinnitust sellele esialgsele tähelepanekule, et tumedatele ja, ja selgetel järvedel on, on suur vahe. Just ja teine asi on siis, et molekulaarsed meetodid täiesti näitasid, et et selle parasiidi arvukus siis järvedes on tõesti nii, et, et tõenäoliselt on raske leida kala, kellel seda silmaparasiit ei ole, eriti nendes selgetes järvedes. Et see ei ole selline marginaalne tegelane, vaid vaid on vastupidi väga-väga laialt levinud. Aga mis nüüd edasi saab? Uuringud jätkuvad. Jah, et uuringud jätkuvad ja nagu, nagu iga hea ütleme, teadusuuring, et võib-olla ta vastab mõnele küsimusele, aga, aga tõstatab palju rohkem veel uusi küsimusi mida me veel ei tea ja, ja, ja, ja, ja sellega me nüüd tegeleme ja meie uurimisgrupp, et siin on näiteks et saada näiteks aru, kuidas siis, milline on see kalade immuunkaitsesüsteemid ja kaitsemehhanismid, kuidas nad üritavad ja suudavad, ütleme siis, kas neil on selliseid kaitsesüsteeme, mis, mis, mis vähendavad seda, seda parasiidi arvukust seal silmas. Ning loomulikult, et, et selle parasiidi peremehe ja keskkonnavahelised interaktsioonid, et, et see on selline ökoloogia, ökoloogiliselt väga huvitav vaatenurk või küsimusi, et seal on nagu väga palju asju, mida me veel ei tea. Aga täna rääkisime siis sellest uuringust, mis käsitles imiusside drematoodide diplastamatiide sugukonna tegevust, siis kalade silma parasiitidena. Ajasin seda juttu, anti vasemegiga. Tänases saates oli juttu seenemürgist õunas ja nugilistest kalas. Juttu ajasid Lagle Heinmaa, anti vasemegi ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuemad, kahe nädala pärast. Kuulmiseni taas.
