Teadust kõigile kosmosest tuleb maa peale pidevalt kosmilist kiirgust nii primaarset kui kah sekundaarset. Miks mitte ei võiks sellele kiirgusele leida kasulikku rakendust. Eesti teadlased ja ettevõtjad ongi nüüd ehitanud seadme, mis kasutab ära müü hooneid sekundaarse kosmilise kiirguse hulka kuuluvaid elektroni sarnaseid osakesi mis võiksid hakata lennujaama turvakontrollis kaubast ja pagasist keelatud esemeid ja materjale tuvastama. Üks teemaga tegelev teadlane Andi Hektor ongi täna saates. Aga saates kuuleme ka väljavõtteid tänavuse arvamusfestivali teadusala arutelust niinimetatud akadeemiliste lõhede üle. Mis need lõhed on, millest tekivad, millised on nende tagajärjed, kuidas neid ületada? Enam-vähem just sellest juttu tulebki. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. No tegelikult oli üleeile laborisaate jaoks tähtis päev. 25. septembril sai täpselt 15 aastat sellest päevast, kui esimene laborisaade vikerraadios üldse eetrisse läks. Ja sellepärast on mul üsna hea meel, et täna juhuste kokkusattumise ajel on laboristuudios Andi Hektor füüsik kelle taganttõukel tegelikult omal ajal see labori saada ju käima läks. Oli Füüsika aasta 2005 ja füüsika aasta kajastamise ümber, siis kujunes teadussaade labor. No eks me täna räägime siis ka füüsika asjast peamiselt. Aga räägime natuke ka füüsika seostest laia maailmaga, nii ettevõtlusega kui ka näiteks lennundusega. No lennata oli põhimõtteliselt tore, lennukiga jõuame ühest kohast teise, kiiresti. Vahva on vaadata aknast välja. Aga, aga see lennuki peale minek tänapäeval just ka umbes 15 aasta jooksul või natuke rohkem all on läinud keerukaks sellepärast et turvameetmed on karmid ja tuleb läbida kontroll. Ta võib-olla midagi seljast ära, midagi kotist välja minna turvaväravast läbi ja lasta ka pagas käsipagas läbi turvaseadme läbi valgustada. See on väga ebamugav, tegelikult me oleme küll harjunud, aga, aga siiski. Nüüd on Eesti füüsikutel ja ettevõtjatel üks hea mõte tulnud, mida arendatakse. Kuidas võib-olla teha seda lennuki peale minekut turvakontrolli läbimist, palju mugavamaks ja siin tuleb meile appi elementaarosakeste füüsika ja täpsemalt, et niisugune tore osake nagu müüa alustati võib-olla päris füüsikaliselt, et mis on, müü, on täpsemalt ja kuidas ta siis seda turvalisust, millelt? Jah, et ma alustan korraks väljapoolt füüsikat, et soovin siis palju õnne jubilarile, et alati, kui on selline tähtis juubel, siis alati öeldakse, et küll aeg lendab ja ma pean ütlema, et 15 aastat on läinud linnulennul lennundusest me räägimegi just. Aga tulles nüüd maa peale tagasi tulles Myoni juurde tagasi, siis tõepoolest müüvad on selline huvitav osake, mida võib-olla me koolifüüsikas nagu väga ei mäletagi, et mäletan elektroni aatomituuma ja noh siis kusagilt võib-olla oleme lugenud tõesti, müüjaid on olemas aga müü on selline osake, mis on ebastabiilne tegelikult, et ta elab ühe miljondikku sekundist, siis ta on, laguneb ära tavaliselt electronics neutriinod, eks kohapeal mõeldud, aga mis, miks see osaks siis nüüd nii oluline on, aga seda osakest tegelikult tekib kogu aeg me maa atmosfääris tekib see niimoodi, et kosmoses on olemas kõrge energiaga lendavat prootonid, enamik neist on prootonid, aga ka rasked aatomituumad, elektronid neid kogu aeg nii-öelda pommitavad meie maa atmosfääri. Nad ei jõua väga sügavale, Nad jõuavad kuskil, noh, enamus neist umbes 30 kilomeetri kõrgusel põrkab mõne aatomi ka atmosfääri aatomi kokku ja selle tulemusel tekib selline osakeste kaskaad. Kuna nende energia, nende kosmiliste osakeste energia väga suur olla, siis nad võivad tekitada sadu ja tuhandeid sekundaar seid osakesi näebki välja selline nagu maa poole suunatud osakeste kaskaad või selline juba mis lõpuks noh, enamus neist laguneb seal Admose ära omakorda järgmisteks osakesteks ja kõige nii-öelda kõige rohkem meieni jõuabki tegelikult sealt müüa neid, mis ise ka ei ole stabiilsed, aga ometi nad on nii suure energiaga, nad liiguvad nii kiiresti, et nad jõuavad meieni ja tegelikult jõuavad üsna sügavale maa sisse ka veel peaaegu mitme kilomeetri sügavuselt võib veel neid nii-öelda titekteerida tundlike seadmetega. Nii et tegelikult meist enestest ja kõigest meie ümber, siin tuleb pidevalt müüjonit voog läbi. Just et noh, tinglikult võib öelda, et igas sekundis läheb keskmisest inimesest kui ta nii-öelda maapinnal umbes sadakond miljonit vähemalt sekundis läbi. Et tegelikult siit hakkabki juba nagu arusaamine tekkima, et kuidas müüa neid turvalisust, tagada võivad või keelatud esemeid või materjale avastada aitavad. See on umbes nagu röntgen. Jah, et noh, ma arvan, et kõik inimesed, peaaegu, ma arvan, on tänapäeval käinud ju arsti juures röntgenpilti teinud ja röntgenpilt ju tehakse täpselt noh, mõnes mõttes sarnasel moel. Et on röntgenkiirguse allikas, mis tulistab meid selliste kõrge energiaga röntgenosakestega ehk foot footonid tegelikult suure energiaga footonid siis teiselt poolt siis fotoplaat või siis veel tundlikum selline seade, mis mis suudab ka näiteks kolmedimensionaalses kolmemõõtmelise pildi neist kokku panna. Seda kutsutakse tihti kompuutertomograafiks. Et põhimõtteliselt täpselt sama asja saab teha miljonitega, et müüjaid eelis on see, et kui me teame, et röntgen, noh, kõik teavad võib-olla et röntgenpilt ei tohi ka aastas väga palju kordi teha, onju sest röntgenkiirgus on inimesele kahjulik. Rääkides müüjonitest, kuna tegemist on nii-öelda loodusliku kiirgusfooniga, siis loomulikult me ei saa keelata neil meist läbi lendamast. Nemad nagunii lendavad meist läbi ja meie peame ainult siis nii-öelda fotoaparaadi õigesse kohta üles panema või fotoplaadi või mis iganes see tehnika on. Et pilt kätte saada, et nad siis tuleb välja, et nad igalt poolt ei lähe nii hästi läbi kui mõnest teisest materjalist. Nii nagu röntgenipõhimõte ka annet, luud jäävad röntgenpildi peale. Just et noh, seal on, seal on üks oluline erinevus muidugi võrreldes röntgeniga on see röntgen, mis röntgeniga juhtub, on see, et enamus röntgenkiirgust tegelikult neeldub meie sees ära ja siis me näeme neid kohti nii-öelda. Kui me kujutame ette fotoplaati, siis need kohad, kus näiteks inimesel luud ja kondid jäävad seal fotoplaadil heledamad ja, ja kus ei ole, siis jäävad tumedamad. Või olete ka niimoodi, et nemad lendavad kõik meist läbi, aga need, mis lendavad tihedamast piirkonnast läbi meie sees näiteks need Nende suund muutub natuke rohkem kui eelmist lendavat hõredamast piirkonnast läbi. Ehk see seega me peame tegelikult lihtsalt fotoplaadiga sellist pilti raske raske kokku panna, aga kasutades kavalaid, arvutialgoritme võime me tegelikult nii-öelda füüsikud ütlevad rekonstrueerida siis selle kolmemõõtmelise pildi näiteks inimesest või, või mingist objektist. See peab olema väga kaval algoritm, sellepärast et kui nüüd tulevad kõik müüa neid enam-vähem ülevalt poolt ühest suunast, et siis on natuke lihtsam, aga kui nad juba on vahepeal põrganud kuskile, siis ei ole ju teada, kus algne suund tal on olnud. Jah, et see aparaat ongi seal, mis selle noh, ütleme, selle tehnoloogia muutnud kalliks miks seda, miks me ei näe, siis seda igal pool meie ümber selliseid aparaate juba ongi, ongi tegelikult selles, et noh, põhimõtteliselt tuleb teha siis kui me tahame näiteks teha inimesest sellist kolmedimensionaalsest kujutist tomograafiaga sõidame ühe plaadi tema peale ülespoole nii-öelda kus siis me mõõdame ära need müüdid, mis enne enne seda, kui nad inimeste tabavad ja siis all on teine plaat, kus me võtame ära neid miljoneid, siis mis on meist juba läbi läinud, mille, mis on hajunud nagu füüsikud ütlevad meie meie seest ja mõõdame selle suunaga täpselt ära ja siis me hakkame selliste noh, tänapäeval kasutatakse selleks masinõpet, masinate algoritmidega, siis rekonstrueerima kogu seda kolmedimensionaalsest inimest seal. Ja noh, mis on minu ameti puhul hästi oluline, see hajumise hajumine sõltub väga palju sellest. Mis on selle piirkonna keemiline koostis, kus ta hajus, seega me mitte ei saa. Kui me räägime neis röntgentomograafiast, siis me mõõdame, mõõdame ainult tegelikult inimesed tihedust. Aga tomograafia eelis on suur eelis on see, et see mõõdab nüüd meie nagu ühiskond elemendist koostist ehk põhimõtteliselt lihtsustades keemilist koostist. Aga tegelikult ta näitab aatomeid, mitte molekul. Jah, ta tegelikult mõõdab täpselt aatomeid, aga kui, kui me saame nagu aatomite suhte kätte, siis me saame öelda tegelikult milline, milline on ka või anud hinnata, milline on keemiline koostis. Kas lennujaamas oleks siis ka mõeldav niimoodi, et on kaks plaati? Jah, põhimõtteliselt ongi, no ta ei ole kaks plaati, tavaliselt on selline noh, ütleme näiteks selline, ütleme silindrikujuline toru on üks, üks üks võimalik disaine, kuhu siis sinna sealt torust nii-öelda lendavad, need müüvad läbi siis sealt toru pind on selline hästi tundlik detektor mõõdab siis sisse tulema välja lendava Myoni suunanud väga täpselt ära ja siis sellise spetsiaalse arvutialgoritmiga noh, nii-öelda arvutab välja, milline on siis see objekt seal sees ja sealt torust. Suuremast turust võib läbi minna siis inimene reisija ja väiksemast torust siis tema käsipagas. Just et seal ongi tegelikult nüüd selline huvitav asi, et et mis on selle münda tomograafiale, selline suur eelis on, see põhimõttelist inimene võib läbi jalutada, ilma et ta peaks endal jaki seljast võtma juhatavaks kotist asju välja võtma, sest minul tomograafi jaoks ei ole vaja vahet, et seal mitte miski ei varjasta tegelikult noh, vähemalt sellised igapäevased materjalid ei suuda müüma neid varjastada, selleks oleks vaja. Kui me läheme neiks maa sisse sadu meetreid, siis me näeme alles seda, et hakkad oluliselt neelduma, müüvad praktiliselt sellise noh, inimkasutuses materjalide mahtude juures ei neeldub ja teha sellise, noh, mul on juba sellised ideaal või natuke siuksed tootedisaini väljamõeldud inimene jalutab lihtsalt selliseid koridorist läbi umbes kaks minutit, tuleb jalutada seal või sellisest labürindikujulisest torust kahe minuti jooksul jalutab läbiva kotiga ilma midagi välja võtmata saab tegelikult teha juba noh, sellise ohuhinnangu tema pagasi kohta, et kas seal on ohtlikus koguses lõhkeainet, kas seal on noh, üle üle teatud grammide, narkootilist ainet näiteks ja nii edasi. No siis ei pea ju pakas heaks isegi oma toru tegema. Just nimelt, et no seal on muidugi, eks. Eks siin on ka nagu teatud piirid ees. Lennunduses kasutatakse ka nii-öelda esmasest ohuhinnangut ja siis järgmistel näiteks tollis esimest korda läbi valgustatakse, avastati, et võib-olla midagi kahtlast siis saadetakse uuesti läbivalgustamisel, eks siis peate natuke kauem olema, kust saadakse täpsem ohuhinnang, et seal kehtib täpselt sama samasugune loogika, et kahe minutiga saab sellise kiire ohuhinnangu ja siis, kui punane tuli läheb põlema, siis võib-olla tehakse lisa lisa. Testis. Aga no kaks minutit peab ikka seal tarus viibima. Eks see tuleb ju ka sellest, et et kui neid müüa neid, nagu sa alguses ütlesid, tuleb 100 tükki sekundis inimesest läbi, et siis ikkagi korralikku pilti saada, siis neid sekundeid peab olema kahe minuti jagu, et. Me räägime nüüd lõhkeainetest hästi konkreetselt siis me ju ainult üks, üks gramm lõhkeainet ei ole eriti ohtlik, 10 grammi on juba ohtlikum ja noh, ütleme 100 grammi on juba selline ohtlik, väga ohtlik kogus. Et noh, seal on ka, et, et selle ütleme paarikümne grammi leidmiseks piisab kahest minutiks, aga kui me küsime, et kas seal võib olla ka üks gramm sisse vastavalt, peab see aeg pikemaks minema, kui me oleme nõus ka näiteks sajagrammise täpsusega, siis võib-olla ei kulu isegi kahte minutit. Et see on selles mõttes noh, see, kui palju aega kulub, sõltub sellest küsimusest, mida me küsime. Ja küsida võib alguses nii-öelda kergemalt ja pärast siis täpsemalt just. Aga kuidas see mõte nüüd siis pähe tuli, Eesti teadlastele ja ettevõtetele, et kust see, kust see tõuge tuli, võib arvata, et elust enesest aga täpsemalt ja kes sellega seotud olla. Jah, sellega on selline põnev lugu, et, et noh, ma võib-olla hüppa natuke juba varasemas aegu, Eesti Eesti füüsika, et aastal 2003 ilmus näitleja, üks tore artikkel, kus Los alamuse füüsikud pakkusid välja sellise idee, seda nimetatakse siis müü, on hajumist tomograafiaga. Sest nii on tomograafia radiograafia tüüpi mõõtmine, see oli tegelikult üsna vana idee, see tehti juba esimesed katsed tehti eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel juba aga see oli selline nii-öelda nagu röntgenfoto tegemine, aga hajumistomograafia nõuab väga täpseid seadmeid. Ja see pakuti ideena välja alles aastal 2003. Ja siis kulus veel võib-olla kümmekond aastat, et et Ameerikast tekkis, tehti paar projekti, kus katsetati seda asja, aga noh, tol hetkel tegelikult oli seda tüüpi mõõtmise jaoks vajalikud, detektorid olid väga kallid. Aga kuidas ta Eestis tekkis, see mõte oligi, oligi nii, et üks ettevõte, mille nimi on üks tolal startup shift üks ettevõte, kes toodab piiri piiripunktidele, turvasüsteemidele tarkvara ei meeldiks selline nagu ambitsioone, et võiks ju natuke rohkem teha kui lihtsalt tarkvara vaid hakata ka riistvara tegema. Ja nende, Neil oli väga lihtne küsimus, neil oli vaja loendada ära, mitu inimest on autos. Ja kui meil on täisautomaatne piiripunkt näiteks auto sõidab läbi siis kuidas teha kindlaks, et seal autos on ikkagi noh, dokumendid nii-öelda registreerivad neile inimestega, et meil ei ole kuskil pagasnikus peidus viiendat inimest siis nad vaatasid erinevaid tehnoloogiaid ja jõudsid järeldusele, et tegelikult ei olegi. Tegelikult ei ole ka alternatiivi tomograafia. Ja noh, tol hetkel oli noh, ütleme natuke ulmeidee, võib-olla isegi Nad tulid läksid oma ideega Tartu Ülikooli kus oli üks kiirgus, siis ka labor, kus oli selline inimene, Madis Kiisk ja mina, mina sattusin sinna nii-öelda konsultandina kõrvale. Ja kuidagi vaikselt hakkas asi kerima, et algul oli see küsimus, et kas on üldse võimalik teha siis üsna kiiresti Tartu labori poolt tuli siis vastus, et jah, et põhimõtteliselt on see võimalik noh, nii-öelda põhimõtteliselt on see võimalik. Siis oli järgmine küsimus, et kas see on ka realistlik, mis sellise tehnoloogia hind oleks see asi nii-öelda keris järjest edasi, kuni siis see oli siis aastal 2019 alguses oldi jõutud juba nii kaugele, et noh, et aga ehitame siis selle esimese prototüübiga valmis. Ja siis ma mäletan ise, et ma olin nagu üsna skeptiline, kuna ma olen väga palju on sellise aparaadi ehituste kõrval ja noh, ma tean, kui, kui aeglane ja kallis on ühte sellist keerulist osakeste detektorit ikkagi ehitada ja noh, minu jaoks on selles mõttes ikkagi uskumatu, et aastaga praktiliselt ehitati prototüüp valmis ja, ja noh, selle aasta käesoleva aasta juunikuus olid siis esimesed edukad testid ka, mis tõesti näitasid ära, et selle prototüübi on võimalik näiteks eristada väga kergeid materjale nagu vesi, alumiinium mis oligi tegelikult selle nii-öelda aparaadi ülesanne. Ja noh, võib ka öelda, et seal esimene kompaktne Myon tomograaf suudab sellist asja teha, et maailmas enne sellist aparaati ei ole kuskil valmis tehtud. See on põnev, et mujal maailmas nii kaugele ei ole veel jõutud. Kui Lütre kestis sel alal Jah, et see on huvitav, vähemalt ise oleme ka nagu aruta ise keskselt, miks, kuidas, kuidas see niimoodi juhtus, et miks just alati ju küsida, et miks just nüüd, miks, miks, miks just Eestis. Aga võib-olla ma saan ka sellest aru, et noh, kui me vaatame neid teadusrühmi, kes mujal maailmas on selle teemaga tegelenud, siis need on puhtalt teadlastest koosnevad, rühmaldanud ehk nende eesmärk ei ole ka nagu väga praktiline eesmärk on võtta mingi olemasolev detektori tehnoloogia, teha valmis töötav seade. Aga meie eesmärk oli, lähtus ikkagi nagu äripoolelt, et teha valmis võimalikult kompaktne võimalikult Töökindel võimalikult odav seade, et, et me võib-olla ise algul noh, kvaliteedile nagu väga ei mõelnud, mõtlesin lihtsalt, et meil on asi vaja valmis teha ja, ja võib-olla tänu sellele, et see rõhuasetus oli selline noh, lõpuks saigi nagu valitud noh, kõige odavamalt turult saadaolevad tehnoloogiad, need kokku pandud kombi üsna võib-olla oli ka natuke juhust mängus, et need kombineeruvad omavahel väga hästi ja noh, lõpptulemus oli see, et valmis selline nagu inglise keeles öeldakse, teibi topp, laua suurune aparaat, et kui me vaatame näiteks Kanadas on enam-vähem sama võimekas aparaat valmis tehtud, aga noh, see ei ole, mitte ei tapa, vaid see täidab ära terve suure ruumi. Et selles mõttes on ikkagi nagu noh, kuigi ta võib-olla isegi on nagu mingis mõttes nagu täpsem. Aga sellise toa suuruse masinaga ei ole nagu päriselus nagu eriti midagi teha. No see masin, kui see toru tuleb, siis see tuleb ikkagi ka kui seal kaks minutit jalutada ja mitte ringiratast. Seda ei tea veel, kuidas see välja hakkab nägema. Aga millal me võime siis oodata, et näiteks Tallinna lennujaamas tehakse üks järjekordne väike ümberehitus, et tuleks müüan detektor sinna? Ja et noh, seal on jälle koht, et lennujaama lennunduses on väga spetsiifilised reeglid, mis nagu ikka igasuguste reeglite kipuvad olema nagu kohandatud selle seadme jaoks ja seega näiteks lennunduses, kui me räägime reisijate skaneerimisest, siis sealsed reeglid on noh, nii nii kohandatud röntgen röntgenkiirguse jaoks, et noh, meil on raske sellele sinna selle nii-öelda turule midagi teha. Aga teine koht, kus me väga hästi sobituma, võib-olla meie tehnoloogia sobitub, on siis kauba ohutuse hindamine, et lennujaama sisse viiakse kaupa, viiakse kaubalennukitele kaupa ja kas see peab käima läbi sellisest turvaväravatest ja seal on nagu meie seadmel olemas kindel koht. Ütleme, et. Me ei taha ka teha võib-olla esimene seadet väga suurt, et inimese jaoks inimeste jaoks tuleks teha üsna suuraparaat ta lihtsam on alustada väiksemast otsast, et teha nii väiksematele kaubakogustele sobiv aparaat. Ja teine koht võib olla kus, mis on väga selline huvipakkuv on muidugi post. Et nagu me teame, postis liiguvad pakid ja nendest pakkidest kipub ka aeg-ajalt olema sellist substantsi, midagi seal ei tohiks olla. Ja, ja noh, jällegi selle valdkonna võib olla eelis, on see, et seal need tingimused seal on, rohkem aega, seal ei ole nii kiire ja ja noh, see kuidagi sobitub hästi sellesse, et seal saaks väga-väga ideaalselt kasutada just tomograafiat Kas selline praktiline rakendus tõepoolest juba kuskil paistab, kas postiasutused või lennujaamad? Huvi tunnevad? Ja ei, loomulikult tunnevad, et meil on isegi natuke üllatus, oli see, et kõik tahavad kohe küsivad, et tulge kohe kohale, testime ära selle masina taga, no ütleme sellise prototüübi, mis mis reaalsetes tingimustes tööle hakkaks, sinna kulub umbes noh, sõltuvad nüüd rahastusest, et kui kiiresti me nagu selle töö käima saame, sõltub umbes mina ütleks aasta kuni kaks on, siis võib oodata esimest sellisele noh, ütleme lennujaamale ja postile sobiva seadme. Väljatulekuni. No see on tegelikult üks väga hea näide sellest, kuidas teadlased ja ettevõtjad omavahel teevad koostööd millel on ka tulemus. Aga siit me tegelikult saame juba tõmmata võib-olla väikese seose meie tänase saate peatselt algava teise teemaga mis kujutab endast tänavuselt arvamusfestivalilt salvestatud ühe arutelu huvitavamaid osasid, nii nagu neid mõneski eelnevas saates on olnud ja see arutelu, mis, millest täna lõike kuuleme, on siis pealkirjaga akadeemilised lõhed. Ja seal ka praegune külaline, andi hektar, osaleb et läks väga meeldiv kokkusattumus. Et üks akadeemiline lõhe neid on võimalik leida, leida mitmeid, aga, aga ongi just see ettevõtluse ja ja teaduse vaheline. Aga kui nüüd mõelda niimoodi, läheneme akadeemilistele lõhedele just selle nurga alt, et püüame neid vältida. Me ei ei soovi, et oleks palgalõhesid või soolisi lõhesid või või liiga palju lõhesid eri teadusdistsipliinide vahel rahastuse küsimustes. Aga kas me võime ka niimoodi mõelda, et selle vestluse väljajuhatuseks järgmise sissejuhatuseks? Et kas on mõni niisugune lõhe teadvuses, mis on tegelikult vajalik, mida me tahaksime säilitada ja võib-olla isegi tugevdada? Ja ei noh, eks lõhede küsimus ongi ju see, et kui kindlasti on mingi optimaalne seisund, kui me räägime neist palgalõhest, siis me ju ei, ei taha ju, ei kujuta ette olukorda, kus kõigil on võrdne palk, ongi nii, et ükskõik mis tööd teed kui kvaliteetselt, kui halvasti kõik saavad ühesugust palka, et me saame aru, et selline süsteem ei motiveeri kedagi. Et kindlasti on seal selline optimum, et kui jällegi läheb teise ekstreemsust, kus teatud asjade eest makstakse ülisuurt palka ka siis ei ole see ka nagu hea, et seal on kindlasti olemas selline optimaalne seisund. Räägime nüüd akadeemilistest lõhedest teadusvaldkondade vahel, siis noh, selge see, et teadusdistsipliinid on nagu eraldiseisvad selliseid künkakesed. Et me küll räägime hästi palju, kui oluline on näiteks interdistsiplinaarsus ehk need, need kõik need teadusprojektid, mis võtavad näiteks füüsika, keemia ja ma tea, võtab veel ühiskonnateadlased kaua sekka ja psühholoogia ja teevad lahedaid asju, siis on kindel see, et, et 100 protsenti ei saa ka selline olla, et ikkagi 90 ma ei tea, viis protsenti, teadlased on ikkagi nii-öelda ühe distsipliini keskne, jäävad füüsikasse, aga noh, võib-olla siis peab olema selline väike hulk interdistsiplinaarsed asju, et need erinevad künkaxeile läheks väga eraldatuks ka üksteisest, et kui need keemik ja füüsik kokku saavad, mis muidu on ju nagu üsna sarnased tegelikult valdkonnad, et me ei saa ühestki sõnast aru, mida teine räägib, et et seal on see koht, kus see interdistsiplinaarsus peab nagu sisse tulema, natukese neid orge erinevate teemade vahel siluda. Ega sama asi on ka see lõhe, mis on nüüd see ei ole nüüd enam akadeemilise maailma sees, aga see lõhe, mis on näiteks no ütleme ettevõtluse ja teaduse vahel, et seal vahel on kuskil selline väike küngas, mille nimi oli inseneeria, arendustöö noh, neid ütleme, et seda teadust ja ja ettevõtluses, aga päris kokku lükata ei saa, ei kujuta ette sellist olukorda, et ettevõtja tuleb, ütleb teadlasele nii seaded ainult seda, mida mina tahan. Et selline sinitaevateadus, kus teadlane ise otsustab, noh, lülitatakse täiesti välja. Noh, selge on see, et see ka ei tööta. Võib-olla põikan korraks ajalukku, aga kunagi väga paljud ettevõtjad tegelesid näiteks igiliikurite leiutamisega ettevõtjad nõudsid, et me tahame aparaati, mis toodaks lõpmatusse, hulgale energiat ja kui poleks olnud alusteadust, kes ütleks, et aga meil on energia jäävuse seadus, mis ei luba seda siis olekski jäänud nõudma seda, et tehke valmis, tehke valmis ja kusagilt ei tule seda nii-öelda sinitaevateadust, kes ütleb, et aga selline asi ei ole võimalik. Väga hea, et me tõime nüüd sellesse järgmisse teemasse ka natukene, võib-olla siis tasakaalu juurde. Tasakaalu me ju ka otsime alati. Aga põhiliselt ajasin praegu andi hektariga jutu müüdon tomograafiast ehk siis uuendustest turvaväravates. Ühiskond võiks olla sidus, kui selles puuduksid lõhed. Ka teadusmaailmas leidub omi lõhesid ja neid võiks nimetada ka akadeemiliseks lõhedaks. Arvamusfestivali teadusalal olid akadeemilised lõhed võetud tänavu ühe aruteluteemaks. Arutelu täpsem pealkiri oli akadeemilised lõhed, ebavõrdsus Eesti teaduses ja kõrghariduses. Kuue arutleja sekka kuulus nii sotsiaal-humanitaar- kui ka loodusteadlasi. Tänases menüüs on sellest arutelust mõni valitud pala. Esmalt nopped kõigi osaliste sissejuhatavas teemapüstitusest umbes minuti pikkuseks ampsuks. Toimetatuna alustab arutelu kaasjuht. Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent Kadri Aavik. Eesti siis teaduses ja kõrghariduses on tegelikult eriti viimaste aastate jooksul toimunud päris olulised muudatused, mis on ka süvenenud ja need siis tegelikult kujundavad ümber seda, mis seal teadus, mis on teadlase töö ja mis üldse teadmine on ka tegelikult laiemat teadusmaailm on muutunud järjest enam projektipõhiseks, et nagu teadlaste töö ei ole enam nii stabiilne, kui see kunagi oli selline sõltumine välisest rahastusest siis teadlaste, siis teadustulemusi ja edukust mõõdetakse numbrites, et see on nagu hästi oluliseks muutunud. Et millised on su näitajad ja seal siis selle põhjal tehakse järeldusi selle kohta, et kui väärtuslik sa oled ja sinu loodud siis teadmine siis kindlasti Eestis kontekstis järjest rohkem on surve ülikoolidele, teadlastele teha koostööd erasektoriga. Ja siin ka tekivad igasugu küsimused akadeemilise vabaduse kohta selles kontekstis. Samuti helistatakse tehnikaalasid järjest rohkem, mis väljendub teadusrahastuse jagamises. Ja kindlasti akadeemiline töö on mitmes mõttes muutunud järjest ebakindlamaks. Ja muidugi see suurem selline probleem on eesti teadusesse teaduse alarahastamine. Et see tõesti siis on põhjustanud sellise olukorra, kus erinevate teadusalade esine esindajad konkureerivad omavahel väga piiratud ressursside eest. Ja, ja siis see nagu kujundab olukorda, kus tekivad teatud liiki ebavõrdsusega lõhed ülikoolides ja teadusasutustes ja need on siis erinevat sorti, et need on soolised. Ma ei tea, etnilised erialade teadusasutustevahelised ja neid on erinevaid, siis. Jätkab arutelu, teine kaasjuht, Tartu Ülikooli vanemteadur ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige Ester Oras. Noh, osati on see lõhede tekkimine, teatud mood nagu segregeerumine, gruppide eraldi hoidmine või oma vastast nagu vastandumine üksteise vahel. Noh, loomulik, et see, see toob kaasa teatud sihukse teadvuse, ütleme siis mingite seltskondade rohkem esilekerkimise, mis omakorda tähendab ju teaduse nii-öelda ühe ülbastumist või ühetaolist meistrit, vaatame justkui ainult ühte suunda ja meil on mingisugused klapid kusagil ees, et see on ainuke viis, kuidas minna, kuhu minna, mida edasi teha, see räägib siis nii erialadest kui sellest, kui toimub edutamine või, või, või kui tõsiselt või mitte tõsiselt võetakse otsustusorganitesse teatud soo või vanusegruppide esindaja, vaid et nii jäävad ka teatud teiste huvigruppide soovid, tahtmised ja võimalused ka midagi vastu anda, tähelepanuta ja kaardistamata. Teisest küljest on see väga oluline koht selles osas, et kuvand ühiskonnale, mis on väärtuslik ja eelkõige siin ka noortele. Et missugune teadlane, missugune teadmine on väärtuslikke, millest me võiksime, peaksime, saaksime juhinduda oma otsuste tegemisel, see on kindlasti üks koht. Noh, siin väga selgelt kumab läbi humanitaar-sotsiaalteaduste tehnikateaduste tulevikuteaduste vastandumine. Omalt poolt täiendab Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Mari Sarv. Nüüd, kui me räägime siin humanitaar- ja sotsiaalteaduste ehk ehk siis need, mis uurivad inimest ja ühiskonda. Nad võivad loomulikult pakkuda seda teadmist maailma mastaabis, aga kui nad uurivad siin meie kohalikku inimest meie kohalikku keelt, kultuuri ja ühiskonda siis see on oluline just nagu sellele ühiskonnale endale. Ehk siis semiootikut. Peeter Torop ja Juri Lotman nimetavad seda tagasisideteadused. Ehk need on teadused, mis peaksid aitama meil mõtestada, kes me oleme, kuhu me kuulume. Kuidas maailmaga hakkama saada, mis meie minevik on, kuidas me siin ennast tunneme, kuidas õnnelikum olla. Ja selle teadust tulemus võiks just mõjutada nagu Eesti inimesi. Ja, ja, ja see ei ole praegu sellest teadusrahastussüsteemis mitte kuidagi mõõdetav ega väärtustatav nii-öelda tulemuslikkusena teadustöö, tulemuslikkusele. Ja nüüd võtab sõna keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur Eesti teaduskoja asutaja Andi Hektor. Alati, kui hakatakse rääkima võrdsusest lõhedest siis tegelikult peaks alustama sellest, et noh, peab tunnistama, et ongi erinevad inimesed on eri erinevate võimetega erinevates valdkondades ja siis me peame nagu välja mõtlema, kas me tahame, millist süsteemi me tahame, kas me tahame sellist, nagu on spordis, kus mõeldakse välja võib-olla natuke isegi naljakad parameetrid, mille järgi inimesi reastada ja süsteem töötabki, nii et kes neid paremini nii-öelda saavutab, neid parameetreid rohkem punkte saab, see saab, saab midagi rohkem mida iganes, see tähendab, see ei pea tingimata raha olema. Loomulikult me saame aru, et tõenäolist selline süsteem ei ole väga töökindel, et looduses me teame, et kui teha väga lihtne ökosüsteem, kus nii-öelda väga vähe parameetrid, millega sele olendid, kes seal elavad, võidelda saavad, siis juhtub see, et jääb lõbus alles, ainult mõni üksikolend ja selline süsteem on väga nõrk selles mõttes, et kui väline muutus süsteem tuleb välja sest need kõik olendid on seal nii spetsialiseerunud, tuleb keskkonna muutus näiteks koroona viirus, siis süsteem kukub kokku. Et selles mõttes noh, me vajame selliseid keerukamaid süsteeme, mis on liigirikkad, mõnes mõttes akadeemiline maastik samal põhjusel olema liigirikas. Sest üks on see keskkonnamõju, aga teine on see, et me tegelikult teaduses ei tea kunagi, kus selline suur läbimurre tuleb. Sekkub Tallinna Ülikooli sotsioloogia dotsent Triin Roosalu. Ja mulle tundub, et, et oluline selles selles küsimuses, et kes on vajalik ja kes on kasulik, et järsku me peaksime minema sinna, et kui me teadusest mõtleme ja noh, akadeemiast ja inimesed tulevad ülikooli siis kogu aeg justkui on kollegiaalsus, on see üks mõte, millest räägitakse, et sinu mõte loeb ja mitte sinu ameti. Niisugune nimetus siis, et, et sinu ideed loevad, et Me tihtipeale näeme, et sellise algaja energiaga toodud uued, et või uued küsimused, uued vastused viivad palju kiiremini edasi, eks ole, ja siis ja siis see, kes nüüd läks viis edasi vaatab, siis kas ta jääbki selle sellega tegelema. Ja ülevaatlikku ringi lõpetab Tartu Ülikooli arvutusliku neuroteaduse teadur, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige Jaan Aru. Ma tulen selle küsimuse juurde, et milliseid lõhesid veel on akadeemias ja üks väga tähtis minu jaoks, kuna ma olen ise noor inimene, on muidugi lõhe noorte teadlaste ja nende inimeste vahel, kes kontrofessoride kaua olnud professorid et tegelikult on, nagu ilmselt paljud teavad, vähemalt noored on päris raske saada sellele positsioonile, kus sa oled püsi positsioonil ja sul on see kindlus. Ja ma tahaksin kommenteerida veel seda lõhede teemat nagu üldisemalt, et lõhed tulevad sellest, et meie ajudes on selline süsteem, mis nagu helistab kogu aeg meie ja nemad meie nimel, nemad, segalõhed on midagi, mis on väga-väga üldine, et kui ikkagi on kuskil teaduskonnas ainult üks välismaalane siis tema on nagu natukene erinev, natukene lõhestatud teistest, aga samamoodi ütleme, et on kõik eestlased, aga ainult üks kannab tööl kogu aeg Krokse. Tema on see, kes siis silma paistab või on ainult üks, kes on kogu aeg ülikonnas, käib, eks, et need asjad, sellised väiksed asjad viivad ka eristumiseni. Arutelu keskpaigas tõusis korraks teemaks maailmas möllab koroonapandeemia ja selle võimalik lõhestav mõju. Küsimuse püstitab Kadri Aavik. Nii mu vahepeal küsin ühe sellise küsimuse, et äsja teema hästi aktuaalne praegu, et ta ikkagi meil koroonakriis, mis, eks ole, võib-olla nüüd jätkub ja tuleb teine laine, et kuidas teie arvate, kas oma kogemusele toetudes seda kogenud, et kuidas see on mõjutanud teie teadustööd ja ka neid lõhesid, mida te olete kirjeldanud, kuidas võib edaspidi mõjutada, et näiteks üks statistika, mis teeme siin ka nagu omavahel arutasime, et mis on teada, et näiteks olukord on mõjutanud naisteadlaste publitseerimis aktiivsust, kuna nad peavad nagu noh, kui töö, eks ole, kodus tuleb laste eest hoolitseda ja see on tegelikult naised on hakanud vähem publitseerima, see on nagu üks niisugune võib olla ebavõrdsus, mis on süvenenud, aga see võib olla, et see tegelikult see olukord võib-olla mingis mõttes noh, mingitele teadlastele nagu tuleb kuidagi kasuks või, või ma ei tea, soodustab publitseerimist või midagi muud. Lihtsalt see küsimus. Et kuidas te näete seda, et kuidas see olukord, nagu neid lõhesid võiks mõjutada või kujundada? Vastab Jaan Oru jah, et muidugi mitte ainult emadele mõjutatud, vaid ka isad, et kui koroonakriis algas Saksamaal, minul olid parajasti laboris katse taga, lastel ei ole lasteaeda, abikaasa ei ole kodune, vaid teeb sama palju tööd nagu mina ja siis ei ole midagi teha. Mina olin ka kodus samamoodi. Ja mõtlesin selle peale, et maailmas on kümneid tuhandeid teadlasi, kes tegelevad sarnaste asjadega aia, kellel ei ole lapsi. Kes, kellel ei ole nüüd ka vajadust minna kuskile instituuti aega raisata muude asjade peale, et nad ei raiska oma aega kuskil kohvikus või õlut juues. Kes saavad nüüd tööd teha palju rohkem kui mina. Neetud neetud, see oli väga-väga-väga raske ja. Siis mu abikaasa muidugi ütles, et paneme lastele multikaid siis ma ütlesin ei ja, ja siis kuidagi üritasime nii hakkama saada. Aga, aga et see oli väga-väga raske selles suhtes, et ise pidin hommikul hakkama varem üles tõusma, et veel natuke enne laste ärkamist midagi ära teha. Ja lõppude lõpuks ma tegelikult tundsin, et see viha kogu selle asja vastu nagu see tegime tunduvalt efektiivsemaks ja mul tuli meid, artiklid tegid, tegelikult oli hästi nagu selles suhtes ma arvan, et voin produktiivsem, kuna nurka surutud isegi niivõrd nurka, vaid kuskil diivani alla nagu laste poolt lükatud. Tegelikult on lapsed toredad muidugi, aga lihtsalt. Noh. Andi Hektor. Ma lihtsalt jah, et üks huvitav asi, mis juhtus, mina olin Eestis Tallinnas sel ajal et kindel kindlasti üks, ma ei tea, minu valdkonnas toimub selline suur muutus on see, et inimesed saaksid kasutama Skype'i. Lõpuks ometi ei pidanud iga projekti kirjutamise pärast sõitma ma tea kuhugi teise maailma otsa ja võib-olla me Eestis oleme siin nagu harjunud juba Online vahendit kasutama, aga tegelikult on see nagu väga noh, Eesti jaoks on see võimalus, sest enne seda olime me tegelikult väga halva, noh, me oleme geograafilised halvas olukorras, et üks ükstakõik, mingid konverentsid, workshop id, kõik on kusagil ju noh, ikkagi Lääne-Euroopa poole ja iga kord sõita sinna kolm tundi ümberistumisega ja nii edasi. Kallis ka veel lisaks, et tegelikult seal on suur ajakulu, et noh, mina nagu sain aru, et ma nagu hoidsin selle arvelt nagu väga palju aega kokku, et ma ei pidanud enam nii palju ringi sõitma ja käima igal pool. Ja, ja noh ütleme selline onlain-suhtluskultuur tekkis, et inimesed. Ma nägin kohe, kuidas esimesed koosolekut ei töötanud, et kõik üritasid vahele rääkida, kõik unustad oma mikrofonid sisse ja lapsed karjusid taustal ja nii edasi. Siis noh, Kuu aja pärast oli kõik paigas kõigele mikrofonid, väljaski ainult see, kes rääkis, rääkis ja nii edasi tõusud lahe oli vaadata, kuidas tekkis selline kultuuriline fenomen, kuidas inimesed õppisid hästi kiiresti kuidas õppisid noh, nii-öelda mis eesti keeles on koos koos töötama nagu üle internetis. Ester Oras. Võib-olla veel kommentaariks kadriga ka arutasime just seda, et kui varem oli seesama lõhede väikeste suurte lõhede teema, et kui vahepeal oli nagu autsaider, see, kes tahtis Skype'i kaudu ühineda koosolekuga siis nüüd olid kõik Skypeis veidi Insis või kus iganes ja kõik olid väga nagu rõõmsad ja võrdsed ja kõik said väga kenasti ka kätt üles tõstes siis virtuaalselt sõna niimoodi, et keegi kellestki ei rääkinud, nii et selles mõttes, et ongi sellele situatsioonile nii tugevaid plusse kui tugevaid miinuseid ja Andi Hektor. Ma tahtsin öelda, ma kuulasin lõpu ära, et tegelikult selline geograafiline lõhe, mis on Lääne-Euroopa, ütleme ütleme teaduse raskuskese on ikkagi Lääne-Euroopas, ütleme Ameerikas ka, on ju, et et vähenes geograafiline lõhe Kuulsime väljavõtteid arvamusfestivali teadusala arutelust akadeemilistest lõhedest. Tänases saates oli juttu müüjonidet, hektarist turvakontrollis ja lõhedest teadusmaailmas. Juttu ajasid Andi Hektor, Kadri Aavik, Ester Oras, Mari Sarv, Triin Roosalu, Jaan Aru ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taastada.
