Mina olen Märt Avandi ja see, kus me praegu asume,  on koht nimega seljametsa ja minu taga on seljametsa järv. See on mulle kuidagi hinge pugenud see koht  ja seoses spordiga seoses vajadusega ujuda. Ma teen triatlonit, tegelen triatloniga ja  siis üks osa sellest on ujumine. Ja nüüd ma olen siin käinud üks kolm aastat juba regulaarselt,  sest et see on väga mõnus ujumiskoht. Siin peaaegu ei ole mitte kedagi peaaegu mitte kunagi  peaaegu mitte kedagi. Väga harva, kui siin on rahvast. Aga tõesti, väga vähe ja see on minu kodule Pärnule väga  lähedal asuv koht ja, ja väga-väga mõnus. A. Pani imestama ja hämmastas see selle vee puhtus  ja see, et ma olin nagu välismaal, tead,  ujusin, läksin esimest korda vette ja ma näen kõike,  mis seal põhjas on. Muuseas, seal põhjas, teisel pool Kallast on üks,  üks Moskvitš, mitte päris Moskvitš, aga see pisikene,  mis oli laste mänguasi, siis kui siis kui mina olin väike,  siis olid need pedaalidega sellised väiksed,  tavaliselt rohelist värvi, ma mäletan, see üks on seal  põhjas seda lugu, ma ei oska öelda, mis,  mis selle taga on, miks see Moskvitš seal põhjas on,  aga ta on juba seal väga kaua aega olnud. Ja ma olen siin oma poja Hermanniga kalal  ka ühe korra käinud, aga, aga me ei saanud küll mitte midagi. Tulime küll kell viis hommikul, nii nagu peab  ja ja olime siin väga kannatlikult mitu-mitu tundi,  aga ei särje poega, aga ma tean, et neid särge on,  särge siin on ja ahvenat on ka ja haugi on ka. Ise näinud? Muuhulgas ka sõidan rattaga väga palju, et see Pärnumaa Noh, mitte päris kõik sopid, eks ju, aga aga väga paljud  kohad on mul avastatud läbi rattasõidu ütleme,  Tõstamaa kanti, ma tunnen küll nagu oma viite sõrme  ja seal imeilusaid kohti, meil on liu ja lindi  ja tõstamaa ja juba see juba see kant iseenesest on niivõrd  mitmekesine ja niivõrd äge, mida ma olen tähele pannud,  on see, et et kui jänes jookseb üle tee,  siis see ei ole mingi sündmus enam. Et noh, see on ju nii tavaline rebased ja jänesed,  kõik sõbrad mul ja isegi isegi põtra olen näinud  ja tegelikult olen pea kohal näinud ka merikotkast. Nii et, et juhtunud ratta läbi nende sadade  ja sadade kilomeetrite rattasõiduga on loodust  ja looduslõhnu kogetud küll. Ja siis, kui ma lähen, esime, sest esimesi kordi ütleme  märtsikuus istun ratta selga, kui lumi on enam-vähem juba läinud,  siis on need lõhnad Sootuks erinevad kui siis, kui loodus hakkab ärkama,  sest meil on männimetsa teatavasti Pärnumaal väga palju niimoodi,  et kui ma mai alguses lähen rattaga sõitma,  see ajab täiesti pea ringi, see oleks nagu parfüümipoodi sattunud,  kui see loodus hakkab ärkama ja männi metsa hakkab ärkama,  see on täitsa erakordne. Erakordne lõhn, soon nii tugev. See on nii magus, et tõesti Pärnust Tõstamaale sõit on 10 20  kilomeetri ulatuses on lihtsalt magusat lõhna täis. See on ka erakordne. Mida ma, mida, mida ma enne ei olnud kunagi kogenud,  kui läbi selle rattasõidu, mida ma olen küll  ka tabanud, et et kolm aastat tagasi oli meil metsa rohkem siin. Ja. Jaa. No kui võrrelda väljas müttamist ja olgu see sportimine  või niisama jalutamine ja kuskil jõusaalis rapsimine või,  või võimlas, no siis ma, sul ei ole mingit küsimust  ja ma sellepärast mulle see sport meeldibki,  et et ujumine ja rattasõit ja jooks on kõik spordialad,  mida saab teha väljas. Talvel saab väljas joosta ka ja seda ma,  seda ma teen ka, olenemata ilmast. P. Kui ma käin siin veel oktoobrikuus vahetevahel,  mida juhtub küll harva, sest et siis on juba vesi ikkagi  päris päris külm, aga lipsuga on see täiesti võimalik veel  päris kaua ujuda. Siis on see see mõnu sellest veel eriti suur,  sest et reeglina nagu sügis, ilmad ikka on hästi vihmased  tuulised ja mulle see just meeldib, et kui kui sajab lausvihma,  siis sa võid olla täiesti 100 protsenti kindel,  et siin mitte kedagi pole. Ja siis ma hõljun seal seal järve keskel niimoodi. Sest et kalipso on nagu kork, see hoiab sind vee peal,  sa ei pea ühtegi liigutust tegema. Ja see on eriline mõnu. Ma, ma hindan seda väga.
