Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist tere. Aafrika Se, lõputult põnev, maailmajagu võid pakkuda unustamatuid, kohtumisi tegelastega, kelle iseloomustamiseks saame rahumeeli kasutada ülivõrdeid. Näiteks kaelkirjak on kõrgeim maismaa loom. Mis on aga pühvli puhul see kõige-kõige-kõige, sellest kuuleme nähtavasti peagi, sest kaelkirjak ja pühvel meie tänase jutu kangelasteks ongi. Ja Kesk-Aafrika pühvel on maailma kõige raskem veislane. Selline lihtne Aafrika põlisrahvalaul seda lauset sanid ja see on tegelikult tantsulaul ja selles tantsulaulus õpetavad isad lastele erinevate loomade nimesid ja käitumist. Ja kindlasti sani lapsed on ka juba väga varasest lapsepõlvest näinud aafrika pühvlit ja kaelkirjakut kindla peale ka meiesugused peavad ikka Aafrikasse rändama, tihti näed siis seda täiskasvanuna esimest korda kumbagi nendest hiigelelukatest ja tegelikult esimene kord jääb ikka kõige teravamalt meelde ja ma mäletan seda aafrika pühvlipilt Ko seal Lamboselli rahvuspargis Keenias. Et ta oli tee ääres seal mõnekümne meetri kaugusel ja ausalt öeldes, noh, ta näeb välja nagu hiigelsuur härg. Ja sarved on uskumatud, need on niisugused kahele poole kaardus nagu kaks looka niimoodi allapoole, kaardus mõlemale poole. Ja vaates nagu meie poole. Aga mina küll ei saanud aru, kas ta näeb meid või ta ei näe tal nihukesed, pisikesed silmad ja niisugune niisugune nüri pilk, ausalt öeldes nagu uimane Biskandal nagu lühinägelik midagi tuima näoga niimoodi vaatab ja lõuad käivad, niimoodi mälub kogu aeg nagu nätsu. Kuidas ta tuju tundus, ta ilmselt tegeles oma põhitegevusega seal siis vool söögiajast kulub tal söömisele ja teine pool söögiajast kulub mäletsemisel ja tema parajasti tegeles siis selle mäletsemisega et ei olnud sellist nägu, et kohe tuleb teie autot ümber lükkama ei hetkel sellel hetkel oli ta tõesti tegevuses just sellesama mäletsemisega, nii nagu meiegi lehmad. Et neil on ju see niisugune seedesüsteem, et ta korra see proua ära ja siis ta veel korra peab selle läbi mäletsema läbi närima. Et need, niisugused need mäletsejad loomad on ja veislased. Ja noh, kui ma teda nägin, siis mul tuli meelde varasematest käikudest tõst Aasias. Kuidagi tuttava välimusega loomed kah nagu härg, sihukesed imelikud kaardus sarved, siis tuli meelde, et tõesti kuskil seal Malaisias kuskil külade ääres tüüpilised kuskil jões kaelast saadik vees olid umbes sama välimusega väiksemad loomad, aga need on koduloomad seal Aasias. Ja need on vesi, pühvlid, nad ei ole tegelikult sugulased aafrika pühvliga, aga nad näevad umbes samasugused välja eest need sarved, eks hoopis teistsugused kui meie lehmadel. Ja see vesipühvel, see on Aasiast, on tuhandeid aastaid väga oluline koduloom, peoloom näiteks, kui kuskil riisipõllul tehakse tööd, siis on vesipühvel on seal töötamas ja ja on ta vankri ees vedamas ja nii edasi, annab piima ja liha ja, ja mida iganes, nii nagu koduloomad ka. Aga otse Aafrika pühvel, seda ei ole keegi suutnud kodustada siiamaani. Väga isepäine see jah, kõnnib ikka oma pead seal sa vannis ringi ja elab oma elu ja üldiselt on siis maailma suurim preislane, kaalub kuskil tonni ringis. Ja kui sa vaatad neid, ykskord tuleb meelde just jälle pikalt vaatlesime seda aafrika pühvlite Karja, nad olid meil seal ütleme, teest seal 100 meetri kaugusel, nad tulid läbi selle kollaka kuldkollase kõrge savanni rohu lähenesid hästi aeglaselt, aga need oli jube palju, need terve see väli nagu mustas nendest liikus niimoodi rahulikult. Ja siis oli huvitav vaadata, Ta, kui sa tead, mis on aafrika pühvlikarja sisemised reeglid. Et kuidas see siis käib, et neil on alati niimoodi, et kõige ees kulgevad sihukesele niukene löökrühm, need on siis niuksed, kõige tugevamad isad ja emad. Ja veel, ikkagi need isased on veel kõige tähtsamad tegelased, nemad liiguvad nagu karja peas siis külgedel liiguvad ka niisugused tugevamad mehed noored poissmehed, ütleme, liiguvad karjakülgedel, keskel on siis nagu noored ja lapsed, et oleksid kaitstud just. Ja kõige taga on siis niisugune nii-öelda vanemad, nõrgemad loomad, aga nendega koos, et ega siis niisugused mõned tugevamad emasloomad, et niisugune niisugune kindel kordon seal karja sees. Ja siis ma vaatasin, et üks olina erriti niukse uhke olekuga, üks nendest aafrika pühvli pullidest ja Taali kindlas veendumuses, et ta on tohutult ilus ja tema ilu seisnes selles, et Ta koguda turi oli kaetud nihukese paksu sopaga, niukse kuivanud sopaga armastavad hirmsasti sopa sees püherdada ja, ja see oli näha, et ta oli ennast kaunistanud sellega, nad teevad seda noh, niimoodi, et ta isegi püherdab seal sopa sees, aga siis sõrmedega niimoodi viskab seda muda omale turja peale, et oleks hästi vägev kuhi. Ja siis ta noa meelest vastupandamatult kaunis. Aga muidugi ka hirmuäratav. Enda meelest mõlemad koos ja kahtlemata seal karja sees on ta kõigutamatu autoriteet, näiteks üks pühvlikarjareeglitest on see, et mitte kunagi ei tohi mitte üks karja liige minna sellise pealiku eest tee pealt risti läbi sest siis ta kohe ründab teda ja ta on kogu aeg valmis. Kui tal olnud selline noh, oma meelest niukene ringe välimus, siis see tähendab ka seda, et ta on valmis ka igat ühte, kes kavatseb temaga rinda pista kohe kutsuma duellile ja väljakutse duellile käib niimoodi, et ta langetab pea pea alla, näitab oma suuri sarvi ja siis teine, kes tahab väljakutsele vastata, seesamamoodi laseb pea alla, langetab sarved ja siis nad hakkavad tõesti omavahel pusklema, seal. Aga väga tihti on niimoodi, et lihtsalt kui see karjajuht esitab väljakutse, siis noh, tüüpiline on see, kuna ta on niikuinii, kuna ta pealik Don pealegi sellepärast et ta on kõige suurem. Et enamasti pööratakse väga alandlikult ümber ja minnakse kiiresti tee pealt eest ära. Nii et tema on suur suur valitseja seal. Ja niimoodi see, see kari liigub, selles karjas on tavaliselt mõnikümmend looma, aga vahel on ka mitusada. Ja nendel on oma territoorium, et noh, et kui sina seal oma maasturiga ringi sõidad, siis sulle tundub, et noh, nägin ja et küllata rändab, ei tea kuhu, aga tegelikult neil on igal õhukesel karjal on oma territoorium, aga see on väga-väga suurteadlased, on jälginud seda, et see on kuskil 1000 ruutkilomeetrit. No see on kujutleme, mingi mõnekümne pealine pühvlikari, nendel on siis umbes Hiiumaa suurune lahmakas maad, seal sa vannis, mis on nagu kuulub nendele pole pahamaad, jätkub seal vannis, nii et selles mõttes pole häda. Võiks suuremgi olla, jah, jah, et, et igalühel nagu oma maa ja ja peaaegu nii nagu meie siin maakonnad ja vallad, niimoodi. Nemad jaga osa vannid seal ära, nüüd pühvlikarjad omavahel sõitsite kihelkond, jah, kaljusti kõlaviast ja need mõnikord jälle, muidugi kui nad liiguvad, siis mäletan seal Botswana'st üks kord, meil oli laager üleval kusagil seal puudesalus ja ise me sõitsime siis ringi seal mööda savanni ja mõned valvurid olid jäänud sinna laagrisse nagu valvama ja mõned autod olid ka seal laagris ja järsku nad raadiotelefoniga teadsid, et kiiresti, et meil on nüüd täielik häireolukord, et kas te saate appi tulla, pühvlikari on tulemas, et me panime teede peale, Parikateerisime autod risti ette. Aga võib-olla me ei jõua neid tagasi hoida. Ja siis me hakkasime juba sinnapoole kihutama, olime kaugel muidugi sellest paigast siis kuskil paarikümne minuti pärast tuli teade. Oh, õnneks läksid mööda. Ühesõnaga, see ei ole mitte nii, et nad kavatsevad rünnata, vaid nad lihtsalt tulevad, suur korri tuleb ja mis ette jääb, see noh, tallatakse maha lihtsalt. See oli võimas jõud, tegelikult kaasa arvatud autod, võib juhtuda nooda jah, kus ta. Ta võib olla autoste, läheb ümber, aga karjajuhid ees lähevad siis nad lähevad lihtsalt näiteks laagrist läbi ja näiteks telgid tallatakse igal juhul maha. Võimas kari. Ja teistpidi muidugi savanni reeglite järgi on neil jälle muidugi põhiline nende endi jaoks on suur, et on kiskjad, neid siis ka jälgitakse, need ümberringi kõik need Valsoode tugevamad loomad ja ega nad siis näiteks kui lõvi rühmika neid ründama asub. Egana siis nendele ikka kallale ei lähe, nad ikka panevad jooksu, aga nad jooksevad kindlas korras niimoodi, et ümberringi on kaitsekogu aeg sellel rühmal. Jaa, on küll seda, et kui näiteks mõni hätta jääb, siis lõvide taktika andeetiliselt see, et nad lõikavad kellegi nõrgema väiksema ära karjast ja siis võtavad õnneks, aga kui trühvlid nagu näevad, et kedagi seal leivakarja lähedal nagu hakatakse sisse piirama, siis nad lähevad talle appi küll. Ja ma olen näinud ühte Niukest täiesti vapustavat videot, see on tegelikult muidugi tõestisündinud dokument. Taal juhtum, aga see oli niimoodi, et üks suur pühvlikari tuli vee äärde jooma ja teisel pool selle veekogu juures. Ta lõvide rühm, mingi viis lõvi. Ja siis karja juht läks otsemaid nagu nende lõvide rühma suunas. Täitsa otse teised hakkasid jooma. Aga ta muidugi need lõvid vaatasid, et hea küll, et üle igasuguste piiride ja kargasid püsti ja hakkasid teda taga ajama ja siis pealik jooksma karja juurde, Caribaniga jooksu, aga lõvide rehmaks neile järgi jooksma ja üks vasikas jäi nagu kuidagi nagu kõrvale sinna jõe äärde eraldatuks ja sellel nad leksite ära ja vasikas, kus nagu vette ja trühvlid, natuke aega jooksid lõvid, samal ajal juba ründasid seda vasikat igast kandist ja siis pühvli teed seisma tagasi. Ja siis nad piirasid tõesti siin video peal näha, piirasid lihtsalt ümber need sarved maas, niimoodi. Üks lõvi nagu ikka, läks kõige enne pabinasse jooksu ja, aga siis nad ikka lahti ei lasknud seda vasikat, pühvli, vasikat ja siis üks isadest tuli lihtsalt ja lükkas sarvedega lõvilendu lõvilens mitu meetrit läbi õhu. See panin ka siis jooksu ja vasikas kõndis lihtsalt minema, ta oli ikkagi niivõrd terved, ta kõndis lihtsalt karja juurde ja need pühvlite lõpuks kihutasid kõik need lõvid, sealt me näeme, et see on võimalik. Ma lugesin, et suur isalõvi või pühvli eest kassipoja kombel vaadet puu otsa pageda on küll täiesti võimalik, et ega lõvid üldiselt ikka on ka väga aupaklikult nende pühvlite ees ja nende reeglid on, on üldiselt paigas aga just nimelt teistpidi lõvidele on pühvlit suhteliselt, et oluline nagu toit ja nende ainus lootus on suure rühmaga saada mõni siis kas väga noor või väga vana pühvel, kes jääb nagu karjast maha või kus on eraldatud. Aga kui ta on karjas koos, siis nad ei saagi. Ta neid pihvleid. Et see on võimas loom. Ja ükskord ma jälle mäletan, et mida need trühvlid siis näiteks teevad, nad liiguvad ja söövad hommikuti õhtuti, ehk siis kui päike on madal, ei ole liiga palav. Aga keset seda kohutavat küpsetavad Aafrika keskpäeva. Siis ma ükskord ma mäletan, et see oli siis see oli Lõuna-Aafrikasse, seal oli paigas, me nägime seda karja, siis nad olid kõik noh, ütleme ikka, tõstis baas, ehk siis eesti keeles sopas ehk siis kaelast saadik see mudase järvekaldavees jännanud ikka mõnulesid seal täiega, et seal on esiteks, eks ole, see vesi jahutab keskpäeval. Teiseks, mudakiht kaitseb parasiitide eest ja siis on need üks eriline linnuliik, tema nimi on punanokk-pühvli lind. Et see siis on selles baas siis selle pühvli kosmeetiks, et need on naljakad linnud, nad on niisugused pruunikashallid hästi punase nokaga niuksed, rästasuurused ja, ja silma ümber on seal punanokk-pühvli linnunike naljakas punane sõõr, nii et et tal on, ütleme, natukene koomiline või natukene selline. Ülbe või niisugune prillidega justkui oleks. Aga ta on suurepärane kosmeetik, ta eksleb seal selle pühvli sarvede vahel nina peal ringi ja nokib sealt silmade vahelt nende jultunult ära kõik need putukad, kes seal liiguvad. Et mõlemad on väga rahul selle asjaga. Mõned saated tagasi me kuulsime, kuidas üks linnuke oli krokodillid vist varsti-s oli krokodillilind ja see Aafrika, et miks Eestis nii ei ole. Praegu ma hakkasin mõtlema, et, et seal on võib-olla see, et, et lihtsalt savanni elustik on nii hirmus palju liigirikkam, et seal seda elu on niivõrd palju, esiteks need parasiit haigust vereimejaid on nendele suurimetajatel kohutavalt palju rohkem kui meie loomadel. Kuigi meil on ka palju, aga seal on siis ka linnud, kes siis pühvlile, kes krokodille nagu niukseks putukad, peletajaks ka spetsialiseerunud, et see on see rikas kuuma kliimaelustik ja ütleme kõnet trühvlid seal niimoodi karjas liiguvad, siis nad üldiselt inimesele ohtlikud ei ole, nad, nad ei ründa inimest kunagi noh, võib-olla vahel lihtsalt ei pane tähele, ütleme, kari liigub, tallab su telgi ära või niimoodi, aga nad ei ole otseselt agressiivsed. Aga kes on nagu natukene, kellele peab silma peal pidama. Kui sa näed iganes seal Aafrikas üksikut aafrika pühvlit kuidagi oma pead nihukest, üksiklast nendega natuke teine tegu, vot seesama hambu selli esimene pühvel, keda see algusesse kirjeldatud. Ta tegelikult see lugu temaga läks veel edasi, et et oli just niisuguse täiesti äraoleva ja uimase pilguga vahtis meid ja ühtäkki sekundiga ta nagu muutus, et silmadesse tekkis niisugune sõna otseses mõttes kuri läige. Ja siis ta hakkas juba hoolega vaatama, lasin nagu pea alla ja hakkas niimoodi üles-alla niimoodi noogutama. Siis meie autojuht andis gaasi kohe kiiresti, ütles, et no võib-olla ta ei oleks rünnad, aga päris kindel kajale. Ja mis tema tuju siis võis ära rikkuda, no et need on need üksildased. Et, et on omapead, tal pole karja, ta saab hakkama küll täitsa hästi, ega ükski tähendab suurt täiskasvanud aafrika pulli ei julge ka rünnata, mitte lõvi ja toidu ta leiab ja kõik, ta saab hakkama. Aga mõnikord on tal tuju lihtsalt nagu närune. Ja kui tal närune tuju juhtub olema ja keegi juhtubliga lähedal siis valatakse, ei pruugi nalja olla, valatakse ennast lihtsalt välja. Võib-olla jah, et näiteks noh, kogu aafrika vannide elustiku hulgas, statistiliselt on ikkagi igal aastal, kui võrrelda, et kui palju inimesi hukkub seal lõvide läbi ja kui palju hukkub Aafrika pühvlite läbi siis tegelikult Aafrika pühvlite ka on rohkem õnnetusi inimestel. Mõned on ikka need üksiklased, need on jah, need üksiklased ja see on niimoodi, et on lihtsalt nii suur loom. Kui tal tuju pahaks läheb, siis tagajärjed on väga halvad. Noh, juhtub sest et neid aafrika trühvleid on ikkagi praegu. No ütleme, siin haarast lõuna pool ikka miljoneid loomi. Ja kui sa teda seal kohtad, seal sa vannis, siis parem ikka nende just nende üksiklaste suhtes ikka ikka Aubaklikus kaugusest püsida ja pigem binokliga teda vaadata, kuigi näeb välja nagu meie koduloom, aga ta on ikka metsik loom tegelikult. Et rahumeelse kesta all võib olla täiesti sõjakas tegelane, Don, ühesõnaga vaba savanni loom, tal on omad käitumisreeglid ja nendest ei tagane. Aga see, teine aafrika hiiglane kaelkirjak, teda vaadates muidugi kohe tunne, et mingis mõttes nagu armsam kui Aafrika pühvel, ta on niisugune tore kirjak. No pikk kael annab oma kraatse, ehkki teda üleliigses See oli muidugi ka süüdistada ei saa, tegelikult ausalt öeldes, Ta on ikka päris ilus kõnnak ja liikumine ja ja ma lihtsalt hoidsin hinge kinni, kui ma nägin esimest korda vannis kaelkirjakut jooksmas, sellepärast et kujutame ette mingi viie meetrini tornkraana, eks ole, kelle kogu raskustalunike suurturi raskus on kusagil siin kaela koha peal ja kui ta hakkab jooksma, no siis on küll niisugune tunne, et kohe-kohe läheb ümber, ta ei saa püsti seista, niisugune kõrge ja suhteliselt lühike loom kaalub üks tonn, et kohe läheb tasakaalust välja, kukub ümber. Aga tegelikult ta jookseb väga huvitavalt. Ta jookseb niimoodi galoppides nagu esijalad ja tagajalad niimoodi nagu kummaliselt. Uskumatuses stiilis esijalad on tagajalgadest pikemad, jah, ja nagu esijalad korraga ja tagajalad korraga niimoodi jookseb ja kael on tal see hiigelsuur kael, sellega ta hoiab keha tasakaalus, need õõtsub tal niimoodi nagu mingi puri tuulas igas suunas, kui ta jookseb kokkuvõttesse, monstrum püsib tasakaalus ja liigub mõnikord isegi kümneid kilomeetreid tunnis harjunud oma pika kaelaga ja ta on harjunud ja tegelikult kõik on tal tasakaalus ja selles mõttes on ta kuidagi sihukene graatsiline, kogu see tema jooksja ja kogu see tema olek. See on ikka väga-väga kummaline elukas. Ühesõnaga, omal kombel ikkagi graatsiline hirvekeste ja ka sellikestega ei saa teda võrrelda, aga, aga siiski. Ja ütleme, temas on oma harmoonia. Jah, ta on võib-olla tõepoolest mõne eriti kratsilisega selliga võrreldav ainult et ta on tohutult palju suurem see kael, see on täiesti arusaamatult. See on lihtsalt ebamaine kael. Pole ime, et kui esimesed kaelkirjakud toodi Euroopasse antiikajal tekitasid nad täielikku elevust sel ajal inimesed uskusid niikuinii, et on olemas imeloomad, eks ole, aga see oli siis kehastanud imeloom. Näiteks Julius tseesar lasi tuua kuskil üle 2000 aasta tagasi Rooma linn kaelkirjaku. See oli siis lõputu hulk roomlasi, kes voorisid iga päev vaatama, et nad, kuidas niisugune asi võimalik. Niisugune loom jääb parimat, rooma teadlased siis uurisid teda ja tegid igasuguseid arutlusi ja, ja nad jõudsid järeldusele, et selle looma nimeks tuleb panna Camelot pard. Sellepärast et niisugune loom saab olla ainult tekkinud ristandina, kaamelist, keda roomlased tundsid, ja leopardid, keda roomlased tundsid. Et kaamelilt on siis noh, see kehakuju ja kaamelile on ka suhteliselt pikk kael, sest etalon, küür. Aga leopardid on ta siis laiguline keha erilise mustriga ja selle tulemusel on ka tiirud nelja tuule poole kadunud ja küüredal ja kahjuks ei ole jäänud jah, kui uskuda Rooma tolle aja teadlaste kõige tõsisemad teadusliku mõttepingutusi. Et jah, aga mis on veel kummalisem, mida jälle need rooma teadlased vist ei suutnudki lõpuni aru saada, et kui ta tõesti nüüd kaamel ja leopardi ristand, et miks tal siis veel sarved peas. See on kummaline, et, et sellel imelisel loomal on sarved. Seda saladust saab ainult noh, praegusel ajal niimoodi seletada, et nendel kahel kirjakutel on olnud kümneid miljoneid aastaid tagasi hästi palju sugulasi maakeral, need olid väga erineva välimusega ja mõned sellest esiaiakaelkirjakut sugulased olid tõesti suurte sarvedega hirved. Praegusel ajal on sellest järgi jäänud nihukesed pisikesed müksud, aga täitsa olemas seal peas. Ja muide, sarvede järgi on päris lihtne määrata vannis, kes on nüüd isa kaelkirjak, kes on emakaelkirjak, emakaelkirjakulõnga sarved, aga emaga kaelkirjakusarvede otsas on niuksed, tumedad kelmikad, tutikesed. Aga isa kaelkirjakud on see sarve ots enamasti kiilas, sellepärast et ta on lihtsalt nii palju nendega müksinud, võidelnud ja isa kaelkirjakud võib-olla veel lisaks kahele sarvele veel nende suuremate sarvede taga, noh, et tegelikult nad ei ole väga suured, nad on niuksed nagu nahksed, sarved ja nende aga isa kaelkirjakud, mõnikord veel üks paar niukesi lühemaid sarvi ja veel takkapihta nende nelja sarve vahel siin ees otsmikul on veel ükssarv. Nii et kui hoolega vaatad mõnel isa, kaelkirjak, võid kokku lugeda viis sarve eriti rohkelt õnnistatud ja väga uhke ja kummaline. Teisest küljest, et niimoodi on. Aga igalkaelkirjakud on erinev naha muster ka nagu inimestel, sõrmejäljed. Jah, see on tõsi ja, ja see on hästi keeruline lugu, et jämedas joones on niimoodi, et teadlased on eristanud siin mingi vähemalt kuus kaelkirjaku alamliiki kogu Aafrikas ja just sellesama mustri alusel põhiliselt see võib olla tumedam, heledam laigud võivad olla ümmarguse mad kandilisemad. Hästi keeruline teadus. Aga huvitav on see, et nüüd just viimastel aegadel, õigemini täpsemini 2007 on tehtud nende kaelkirjakut geeniuuringuid ja leitud, et need, keda peeti nagu selle ühe liigi alamliikideks, nad on geneetiliselt niivõrd erinevad, et praegu teadlased tegelikult Ta et tahavad päris tõsiselt seda välja pakkuda, et ikkagi olekski kuus erinevat kaelkirjakuliiki aafriks. Ja ausalt öeldes, kui sa ise seal neid näed ja sa ei ole väga asjatundja, no see on ikka paras pähkel selle mustrite järgi neid alamliike või siis uuema teaduse järgi juba liike omavahel eristada. Eks nad ikka kõik ole ikka niuksed, Ruske laigulised ja kohutavalt ikka kaelav. Ja huvitav on ju see, et juba puht loodusteaduslikult on kummaline, et ikkagi see kael, mis asi, see on ühelgi maailmaloomal. Nii suurel loomal ei ole nii kohutavalt pika kaela ja et kas Ta on nagu talle siis hea või on see talle, need halb eterniidiga, seal on, näed, kaugele näeb kaugele väga õige. Ulatab eriti kõrgelt võtma puu lehtrikust, teised ei ulata, saab kõhu täis seal, kus teised ei saa. Aga kui on vaja jooma hakata, lihtsalt kahju hakkab, kui vaatad, kuidas kaelkirjak hakkab jooma, ta läheb tee äärde, siis ta ajab oma esialad nii laiali, kui ta vähegi saab, sellest püüab kaelaveeni tuletada, ei saa, siis ta laseb esijalad niimoodi nagu konksu ikka ei ulata siis ta lükkab oma kogu oma keha niimoodi tahapoole, siis kohutava pingutusega kuidagimoodi saab selle pika kaelaselt kõrgete jalgade juurest nii sügavale alla, et et vaevalt siis ulatab seda vett jooma. Seal hirmus pingutus tal ja sellepärast vist põhi ka võib-olla lootsanda niimoodi seadnud, et ta tegelikult ei vajagi väga palju, et ta saab toidust kätte, täpselt põhilise joogi saab ta toidust kätte, aitäh. Ja teine niisugune probleem oma suure kaelaga kaelkirjaku siis kui ta magama hakkab. Sest kõigepealt kerid need pikad jalad kõhu alla, aidad maha, nii, ega kus sa selle kaela paned, nii pikk, siis ta keerab selle niimoodi sõna otseses mõttes kaardu ja paneb oma tagakeha peale niimoodi selle pea paindub kohe igasse kanti laseb, kael paindub tal väga hästi. Et noh, kuidagimoodi ühesõnaga keerab selle kaela niimoodi oma keha peale niimoodi et saaks kuidagimoodi siis magada ja ära mahtuda sinna oma kaelaga. Aga samas see asend on äärmiselt kaitsev. Et sellises asendis nagu kujutleda, et mõni kiskja tuleb siis püsti saada, plagama panna, seal võtab metsikult aega. See ongi põhjus, miks ta vähe magab ja ongi nii jah, et magab uskumatult Pähe, ta magab öösiti kuskil hommikupoole ööd sellises asendis nagu sai kirjeldatud keskeltläbi päevas natukene üle ühe tunni. Kuidas ta hakkama saab, niimoodi, aga vastupeadel on, teine trikk on siis nii, et ta tukub, ta tukkuda, suudab siis juba seistes toetan kuskile akaatsiamajale ja niimoodi tukub seal seda tukkumist, ta korraldab siis nii pimedas kui ka selle siesta ajal, kui on kõige kuumem aeg, nii nagu inimesed hommikul trollis tööle sõidan, jah, umbes jah niimoodi, et lihtsalt seisab, no jätab kuskile vastu ja seisab ja ja, ja see on tema põhiline tukkumine tegelikult, et niimoodi saab kuidagiviisi oma une täis. Ja füsioloogiliselt on ju selge, et kui seal on nii pikk kael ja su süda, sind rinnakorvis see süda peab olema metsikult tugev, et hakkaks pumbata sinna üles tornitipud parajal määral verd. Ja kaelkirjaku süda peabki olema kohutavalt võimasta, kaalub kuskil 10 kilo. Ja näiteks, kui võrrelda nüüd inimese kaalu ja, ja tema südant ja südamekaalu ja neid kaalusuhteid võrrelda, siis on noh, suhteliselt kaelkirjaku süda umbes kolm korda suurem suhteliselt kehaga võrreldes, kui inimesel ja ta on ka umbes kolm korda võimsam. Ta suudab pumbata seda verd sinna üles kõrgele torni tippu, aga nüüd mõtlema, kui seesama kaelkirjak näiteks hakkab jooma ja laseb oma pea alla kõigi reeglite kohaselt ja on siis niimoodi, et see veri valgub talle pähe ja lihtsalt veresooned lõhkevad. Aga temal ei lõhkeja, tal on niisugune eriline vereringesüsteem, et kusagil seal pea lähedal kaela ülemises osas on tal niimoodi, et, et see arter haruneb paljudeks harudeks ja igal harul on klapp. Ja nüüd, kui kaelkirjak näiteks pea langetab, siis veri läheb nendes arteri harudes laiali, see vähendab survet ja teistpidi need klapid kõik nagu pead langetades, nagu sulguvad ja veresurve pähe. Ta peab, tasakaalustab, ja nagu ta pea tõstab, nii need klapid avanevad. Ja kokkuvõttes ühesõnaga, vererõhk kaelkirjaku peas. Ta on kogu aeg stabiilne. Aga see saab olla ainult tänu sellele erilisele aparaadile seal seal kaela sees. Ja üks omaette asi on minu meelest kaelkirjakusaba, ega ma seda eriti seal looduses tähele ei osanud panna. Aga ükskord Vaabes turul käsitööturul ja üks kohalik astus ligi ja ütles, et osta kaelkirjakusaba ära. Tegelikult on tal igavene suur saba, tal on. Ta on ise väga suur loom ja selle saba, ütleme, pikkus on ise ka juba päris aukartust äratav, aga selle otsas on niisugune paraja pika luua pikkune niukene, kohev või niisugune mustadest jõhvidest niisugune väga-väga uhke pahma. Kas ja kui aga pikk ja võimas ja et sellest müüjast aru saada, siis ma püüdsin nagu niimoodi temast aru saada, et aafriklased ise on pidanud läbi aegade seda kaelkirjakusaba niisuguseks õnnetoovaks ja heaolu näitavaks märgiks, et nad ise sajandeid näiteks arvanud, et kui kodus on ikka niukene korralik luua suurune kaelkirjakusabad ustakas, siis selles majas on nagu hea õnn. Aitäh, et just sabale on omistatud üleloomulikke võimeid. Jah, teistpidi ma arvan, et see on nagu, kuna teatakse, kes selle saba otsas on, et see on niisugune eriline, tugev, võimas loom. Et kuidagi ta selle loomavõimsusega võib-olla seostub nendes uskumustes. No see selleks, aga kui nüüd tullakse minule seda müüma, siis, siis ma tegin seda, mida ma tegema pidin. Ma küsisin, et kust sa selle said? Ta ütles, et noh, et mulle anti, ma ütlesin, et et kas sa tead, et kui ma praegu politsei kutsun siis sind võidakse vangi panna selle eest, et sul on kaelkirjakusaba, see on tõesti niimoodi, on illegaalne kaup Aafrikas, seda ei tohi müüa tegelikult. Ja selle taga on omakorda see, et tohutu paljud kaelkirjakud leiavad salatit juhtide käes otsa ainult sellepärast, et neil on niisugune saba, tähendab, kaelkirjak, tapetakse, lõigatakse saba ära, jäetakse loom vanni maha ja miski muu siis sellest kaelkirjak ost, neid salakütt ei huvita. No ma arvan, et kunagi, kui kõik oli veel paigas, siis hõim ikka sai selle kaelkirjakuliha ja see on täiesti söödav. Aga praegu on salatit ütlemine, et see illegaalne kaelkirjakusaba Kaubandus pakub niivõrd palju raha, et selle nimel tehakse siis kõike, seda on ju lihtne kaasa võtta ja nii edasi, eks ole. Ja kui ma ütlesin talle, et, et ma võin politsei kutsuda ja et sind pannakse vangi, siis ta tegi kiiresti minekut. Ja siis, aga seal oli seal turri teisi valgeid inimesi veel ja kuskil poole tunni pärast ilmus teeposti juurdaks jälle oma kaelkirjakusaba müüma. Ta oli unustanud ära lihtsalt detaili juba kaubelnud minuga halb mälu nägude peale, jah, aga Aktiivne kaupmees ja mis siis, noh, ma ei öelnud talle üldse midagi, ma olin lihtsalt vait ja läksin minema. Aga vaieldamatult, miks ta seal niimoodi tuuris, ikkagi leidub turiste, kes on valmis ostma seda saba? Ja muidugi tõesti, kas sa mujalt seda ei saa kui Aafrikast? Aga teistpidi turistid sageli ka põhjuseks, miks seda kaelkirjak salaküttimist praegusel ajal on ohvriks? Turistid ihaldavad ka kestvat õnne jõukust saba abil ja et see on ikkagi eksootiline suveniir. Aga jah, kui sa näed jällegi ikka seda kaelkirjakut kusagil vannis, siis mõnikord on ka kaelkirjakut karjas ja ja, ja siis ma lähen märganud, et reeglina need on niisugused noored kaelkirjakud liiguvad nagu riviski, teinekord aga üldiselt kaelkirjakud, eriti nihukest rühmatunnet neil ei ole, neil meeldib rohkem omapead liikuda ja kaelkirjakukari ise on ka tihti selline, et et kusagil seal savannist, noh, nad on ju nii pikad, nad näevad kaugele, et kui teine kaelkirjak on kuskil 200 meetri kaugusel, siis nad tegelikult omavahel nagu Meil on silm, sidemed, suhtlevad, neil on mingid omavahelised sidemed olemas, nad peavad ennast kuidagi kokku kuuluvaks. Aga noh, niisugust nagu nagu suurt kaelkirjakukarja ainult noorte puhul on seda näha. Ja kui nad niimoodi lähestik on, siis, siis on neil ka ja igasuguseid kummalisi käitumisi ja ja mulle jäi hirmsasti meelde Namiibias Etouša pargis. Seda sai ikka tund aega vaadatud. Kell Ta kuidas sa kaks kaelkirjakut olid siis üksteise ligi tulnud ja siis mingisugusel arusaamatul moel hakkasid oma kaelu niimoodi nagu väänama ja põimima omavahel niimoodi. Ja ma ei saanud aru, et mis nüüd toimub, et kas mingi viha märk või on see vastupidi mingi eriline lembuse märke. Aga praegu ma võin küll öelda, et see on igal juhul kaks isa ja need on rivaalid ja nad peavad siis kuidagi kaeladega nagu põhilised pidama seda rituaal, võitlust omavahel. Ja mõnikord need võitlused lähevad ikka väga metsikuks, et ta selle hiigelsuure kaelaga võib anda teisele kaelkirjaku lõikab metsikuid hoope lausa niimoodi. Põhiliselt peksab kaelaga kahju mõelda, mis ta pea ekse, vaesekene, seal saab nihukesi kolkse vaba, et aga niimoodi käib isaste kaelkirjakut, et niisugune rituaalne võitlus, aga samas nad kunagi ei kasutanud Ta oma hambaid või esialgu, mis on tegelikult palju võimsamad relvad. Aga näiteks kui on lõvi ründab, siis on teada juhtumeid, ikka kaelkirjak oma esijalahoobiga tapab lõvi tegelikult, nii et see on kindlasti nende kaelkirjakut, et omavaheline võitlus on rituaalne võitlus, et kes on ikka kõvem mees. Ja looduses neil praktiliselt vaenlase ei ole, lõvid, täiskasvanud kaelkirjakut kunagi peaaegu ründaja poegi üritavad, teine kordaga, kaelkirjak on, on Uhke savanni kuningas ja ja niisugune iseseisev loom. Ja nii palju, kui ma nüüd maailmas neid suuri elukaid ikka näinud olen, siis siiamaani minu arust on ta kõige kummalisem suurtest loomadest selles praeguses issanda loomaaias. Ja kuulame siis lõpuks jälle seda sani isade laulu, kus nad laulavad Aafrika loomadest ja kindlasti ka sellest imelikust pika kaelalisest olemusest. Natuke, võib-olla oma kujult meenutab ürgsaurust. No igal juhul on ta nagu mitte tänapäeva maailmast. Seesugune oli siis tänane saade kaelkirjakut, diabeet, Flist, millest, Tuleb ette nädala pärast. Võtame käsile elevandi. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.
