Esimene veel tänapäeval teadaolev linnulaulu heliülesvõte tehti 1889. aastal. Selle salvestas Edisoni vaha trumlile Ludwig Koch. Esimene heliplaat linnulauluga ilmus 1908. aastal. Sellel plaadil laulis kodus kasvatatud ööbik. Salvestus tehti Saksamaal. Esimene looduslike linnulauludega heliplaat ilmus müügile Berliinis 1910. aastal. Plaadil olevat 10 linnulaulu jäädvustas jällegi ludrico, aga selle plaadi kõik eksemplarid on tänapäevaks hävinud. Kuni 1922. aastani ei tehtud ühtegi uut heliülesvõtet linnuhäältest. Linnulauluplaadid hakkasid regulaarselt ilmuma alates 1932.-st aastast, mil Ameerika Ühendriikides lasti müügile ornitoloog Jeffrey Bosholly üheksa heliplaati. Praeguseks ajaks on salvestatud umbes kolmandik maailmalindude häältest. Maailma suuremad loodushäältekogud asuvad meile teadaolevatel andmetel Londoni, Stockholmi ja Jaapani ringhäälingu Is ning Cornelli ornitoloogialaboratooriumis Ameerikas. Maailma suurimale loodushäälte fonoteegile Londonis pani aluse linnulaulu jäädvustamise pioneer Ludwig Koch. Nõukogude liidus on kaks suurt loomahäälte, kogu üks asub Moskva lähistel Buschinos Teaduste Akadeemia biofüüsika instituudi juures ja on rajatud Boriss Princevi poolt. Teise suure fonoteegi loomist ja kujunemist on juhtinud Leningradi Ülikooli zooloogia professor Sergei Malczewski. Nemad on ka Nõukogude liidus välja antud linnulauluplaatide autorid. Eestis looduse häältega heliplaate välja antud ei ole. Linnulaulude monolindistusi Eesti raadio fonoteegi tarvis tegi kuuekümnendail aastail helirežissöör Eero Sepling. Välitöödeks sobiva stereotehnika sai Eesti Raadio 1976. aasta kevadeks. Kuues järgnevas saates kuuletegi valikut nende vahenditega tehtud lindistustest. See on järjejutt kevadest jutustab kevadise. Esimesi kevade hääli aedades ja parkides yks meloodilisemaid linnulaule üldse laulab, musträstas. Üks esimesi kevade hääli metsas. Üle kallaste tõusnud oja ääres trummeldab kirjurähn laululind. Ta ei ole kevade muusikate kuivanud männioksal. Ta on nõus mängima ka tühjal konservikarbil, kui see puu külge lüüa. Peaasi, et kostaks hästi kaugel. Jõe kallast mööda ligineb tihastesalk ei teagi seisma. Parem kükitage maha ja olge vagusi. Siis nad mööduvad teist päris ligidalt. Läbi isegi sootihased rasvatehase. Loom kuulis, kulus kahisevaid samme. Kui nüüd liikumatult paigale jääda, haugub ta sedasi veel tükk aega. Kevadega tuleb jälle elu künnivareste külas vanas mõisapargis. Hakkides Varblastesse tuleb elu. Et künnivaresed mõnikord linnadesse pesitsema tikuvad, siis kutsutakse neid ka linna varastaks. Nõnda häälitseb künnivareste koloonia. Kevadised veed jõuab meile laulurästas. Mõnel aastal toimub see varem mõnel aastal hiljem. Tänavu tuli ta aprilli esimestel päevadel. Torma kandis räägib rahvas nii. Kõige suuremat au võib anda laulu rästale. Tema istub kõige kõrgema kuuse ladva tipus ja laulab päev otsa. Aga väga ilusat. Laulu tema laul läheb ööbikulauluga ühte. Laulurästas laulab nagu loeksite luuletusi aeglaselt pausidega, kirjutab professor Dmitri kaigoroonov oma raamatus lindude riigist. Laulurästas on õhtuhämaruse viimaseid metsa hääli põhja pool kuuekümnendat laiuskraadi laulab ta vahel koguni öö läbi. Te kuulsite täna musträsta laulu suur-kirjurähni. Trummeldamist ja tehaste salga vidinaid saite pragada soku käest ja kuulatasid künnivareste küla hääli. Lõbuks laulis laulurästas. See on aga üks suur veeaegne varahommikune helipilt väikese metsa jõe kaldalt. Püüdke siit leida äsja kuuldud hääli. Kui teil peaks tekkima soov midagi taolist ka tegelikkuses kuulata siis peate kohal metsas olema vähemalt hommikul kell kuus. Homme kuulame õhtu ja ööhääli.
