Aeg läheb, elu muutub. Ja inimene muutub. Inimene ei taha enam elada üksildases metsakuludes, et meeldib talle vaid unistada sealsest elust. Ja kujutleda metsa vaikuseidülli. Et kui saaks elada eemal suure maailmaelu möllustega, peaks tööd rügama nagu Vargamäe omad rügased. Seen lagundab maju, mida keegi enam ei vaja, kunagistele põldudel kasvanud noor mets. Mõne kultuuritegelase sünnikodust võidakse teha küll topist aga topisele elu sisse puhuda. Enam ei saa seda puudutanud kaduvikku sõrm. Nii nagu muutub maailm, muutuvad ka tema hääled. Lehmalüps, kuuldub vaiksel hommikul 10 kilomeetri taha kuldnoka sel advase jäljendama laulus enam õue koera vaid käivitab traktorit. Rääkimata siis kombaini mürast ja sääre veristaja lärinast kui tänapäeva küla poiss tuleb hommikul Ehalt. Lennukitest rongidest suurtest teedest ei maksa rääkidagi. Sellepärast tunned äkitselt hinge vakatavat. Kui jõuad metsavahi õueväravasse, siis tekib tugev soov need hääled siit endaga kaasa viia. Et kõik suured ja väikesed võiksid kuulata, kuidas hauguvad penid, kuidas vihane varesekari kihutab taga kanavargile tulnud kulli kuidas loksuvad lehmalaudas kanad, kireb kukk ja vilistavad armunud pääsukesed. Et suured ja väikesed võiksid kuulda, kuidas laulab lõokese keeli õhkväljade kohal ja mängivad kiivitajad. Kuidas Kroksuvatkonnad sulaveest jäänud lombis laksutab ööbik, sest arvab, et lilled koplis õitsevad ainult temale. Siin nad on, need hääled. Koguva küla Kadastiku ööbik lõpetas kevade heliseva jutustuse. Helipilte sai ühtekokku 45. Ei ole oluline, kui palju on nende taga läbi käidud kilomeetreid, magamata öid, ooteaega ja täis salvestatud lindirulle. Kui need helipildid eestimaa kevadest aitasid teil päevatööst puhata siis on nendega tööd teinud inimeste vahel tasutud. See on oluline. Neis on enam kui tosina inimese töö.
