Raamatus on kandev osa sellel, mida Urmas Alender ise rääkis, sealt leiab katkeid intervjuudest, päevikutes luuletustest, samuti fotosid. Yoko Alender ütleb, et isa elu oli loominguga justkui ühte sulanud. Mul alguses oligi töö pealkirjaks elu kui looming. Et seda tema puhul ei ole nagu võimalik, lahutada teineteisest, see sai hästi selgeks veel selgemaks laise intensiivsus sellel ajal, kui mind veel ei olnud plaaniski ja ka ütleme Ruja algusaegadel, kui ma olin veel väga väike käe, mida ma ei mäleta ise niimoodi reaalselt ja muidugi see muutumine, selle elu muutumine, et teeks, tekkis nagu selline nagu terviklik narratiive. Raamat on Alendri sõnul üles ehitatud kronoloogiliselt. Alustasin siis aastast 1968, kui saali viis teiste kirjutas oma esimesed luuletused ja laulud ja sealt siis edasi põhimõtteliselt, et noh, mingid sellised eriblokid tekkisid tema erinevatest ansamblites ajast, nukuteatris, noorsooteatris, aga üldiselt see kronoloogia on nagu läbiv, siis lisaks on siis hästi palju fotosid, muidugi imelised fotod, imelised fotograafid, ilma nendeta seda raamatut ei oleks, paljude puhul me ei tea isegi autoreid kahjuks. Vabandan nende ees, et nad ei ole saanud oma oma nime sinna kirja, sest lihtsalt ei õnnestunud tuvastada siis palju artikleid sellest ajast, kui kui me juba Rootsis olime, mulle tundus, et need peavad siin sees olema ja siis tema luulelooming ja nende juures siis joonistused, et nendest tegin sellise valiku umbes kümnendik luuletustest. Ja päris lõpus siis tegelikult millest see raamatu idee alguse sai, et see soov, et oleks olemas selline ülevaatlik nimekiri kõikidest tema 304-st laulust 505-st luuletusest kogu nii-öelda avaldatud loomingunimekiri.
