Tere kõigile aiasõpradele. Kalendri järgi on kevad käes, aga Põhja-Eestist tuli just pööripäeval nii paks lumi uuesti maha, et seda vaja laiali lükata. Aga kevadtööd ei anna oodata ning üks olulisemaid on kevadine viljapuude hoolduslõikus. Ja me oleme palunud täna selle kohta kõige üldisemaid nõuandeid andma. Arboristide koolitaja, Eesti maaülikoolis Liina Jürisoo, tere hommikust. Tere hommikust. Liina Jürisoo, teie valmistate just täna andma tatart rahvaülikoolis neli tundi kestvat praktilist kursust, kuidas viljapuid kevadel lõigata, et õhkokstest suvel ikka läbi käiks ja õunad, pirnid, kasvades ka päikest näeksid. Kas selle kursuse põhjal võib arvata, et raamatu järgi seda ikka õppida ei saa, ükskõik kui üksikasjalikud, joonised ja fotod raamatus on? No ma olen selles suhtes üsna veendunud, et selliseid ridade vahelt lugemisi kogenematud inimesed ilmselt teha ei oska ja võib-olla ka kogenud inimesed see kursus on põhimõtteliselt siis selline, kus teoreetiliselt põhjendan ära, miks mingisugust lõikamist peab konkreetselt tegema. Et inimesed saaksid aru, et see on mitte lihtsalt niisama lõikamine. Et ikkagi mingisugune looduse tunnetamine peab seal taga olema? Kas nelja tunniga on võimalik kursustel viljapuude noorenduslõikust ära õppida? On võimalik ära õppida põhialused ja edaspidi siis kogu aeg, et teadmised tiksus kuklas ja kogu aeg neid järgides võib. Ma arvan, et ise praktiseerides diviie aasta pärast ennast päris tugevalt tunda. Kui te hakkate kõigepealt oma kursuslastele põhialuseid teoreetiliselt õpetama, siis mis need oleksid? Üks põhiline asi, mida ma räägin, neile, on see, et miks ei tohi sellise kujuga viljapuid lõigata nagu vihmavari. Ja mis see põhjus on ja selgitan taime füsioloogilisi aluseid, miks see just nii on. Ja siis ma räägin ka, kui suuri lõikehaavu võib teha. Selgitan ära ka, mis on põhiokste ja viljakandvate okste vahe. Ja et ei tohi neid kahte mõistet ühte patta panna. Aga palun räägime siinkohal ära, mis on õunapuu põhioksad ja mis on viljaoksad. No põhioksad on sellised, mis väljuvad tüvest ja nende ideaalne nurk oleks siis 45 kuni 60 kraadi. Ja neid peaks olema sõltuvalt puu kõrgusest kusagil neli kuni kuus tükki ja mitte rohkem. Aga see väljumisnurk on eriti oluline. Seda tehakse juba noorest peast, ehk siis tagatakse puudele õige struktuur, et need nii-öelda põhioksad oleks õiges kohas edaspidi lõikamisel, siis hakatakse noorendama viljaoksi, need on ainult keset mida peaks nagunii-öelda noorendama. Kui need vesivõsud, mis igal aastal uuesti kasvavad, kui on kevadel korralikult lõigatud kui lasta need jämedaks kasvada, siis kuidas neid harvendada või kuidas neid välja lõigata kevadel, nii et viljapuu põdema ei jääks? Õige lõikamise puhul me välistame ka vesi võsude kasvamise, ehk siis tuleks meeles pidada sellist proportsiooni, et me ei võta lõigata rohkem kui 30 protsenti okstest või siis nii-öelda pungade hulgast. Ja sellisel juhul puu ei reageeri vesi võsude kasvatamisega, ehk siis miks tulevad vesivõsud, on põhjus see, et viime võra ja juured tasakaalust välja. Kui me seda ei tee, ehk siis võtame ainult 30 protsenti oksi ära siis põhimõtteliselt tuleb vesivõsusid väga vähe, kui üldse. No ma olen kuulnud ka niisugust põhitõde, et viljakandvate okste hulgast tuleb need püstised välja lõigata ja alles jätta maaga paralleelselt kasvavad oksad. Kas see tõde kehtib tänapäeval ka? Ja see tõde kehtib küll, aga mitte, et me ei tohi teha seda põhiokstega ehk siis jämedate okstega viljakandvad oksad, ehk siis need peenikesed lühikesed õitsvad oksad on need, mille väljumisnurk võiks olla siis 60 kraadi ja võib-olla nad vajuvad tegelikult alla viljaraskusega, nii et tegelikult ei peaks laskma 90 kraadist allapoole viljaoksi, vaid pigem tuleks sellised eemaldada. Et nad näitavad oma vanust, vajuvad pigem raskusega alla. Kes siis tarvis sügisel toestada? Ei, seda saabki reguleerida õige lõikamisel, ehk siis tulebki lõigata ja jätta alles selliseid oksad, mis on natukene, mitte vertikaalsed, vaid mille väljumisnurk on kusagil 60 kraadi. Ja edaspidi siis nad vilja raskusel pajuvadki natukene horisontaalse maks. Ja kui on niisugused oksad, mida saab oksakääridega lõigata, siis ikka diagonaalselt tehase õige, mitte risti oksaga. Selline tõde on, et kui me lõikame ära oksakääridega või siis kas aega siis lõige peaks olema alles jääva oksaga paralleelne. Vastasel juhul meil jäävad alles tüükad, mis siis kipuvad kuivama ja jäävad nii-öelda avatuks ja saavad igasugused patogeenid sellest kohast sisse minna ja puud kahjustada. Ühesõnaga, seda tüügast ei tohi jätta. Tüügas on igasuguse lõikamise puhul selline asi, mida ei tohiks jätta, olenemata kas viljapuu või siis ilupuu. Millal on vaja seda lõike kohta vahaga katta? See teadmine on nüüd selline, mida kõikidele aednikele õpetati aastakümneid, kui mitte juba rohkemgi. Aga tänapäeval, siis on selline teadmine, et pigem tuleb lõigata väiksemaid oksi. Ehk siis kuni 10 sentimeetri jämedune oks eesti tingimustes on selline, mida võib lõigata ja kata, seda ei ole vaja mitte millegagi, sellepärast et need puud saavad ise selle kaitsebarjääri tekitamisega hakkama. On selline tõde, et samal ajal, kui me saeme või lõikame, tekib juba nakkus. Ja tegelikult me teeme võib-olla hoopis katmisel kasu asemel kahju. Jah, vot vanasti näidati viljapuudel, see võis isegi olla see põhioksa ära lõigatud koht, kus öeldi, et vaat siit on vähk sisse läinud, ma ei tea, kas see võib tõsi olla. Ja vähk läheb nii ehk nii sisse, kui on stressis puu, nii et või on tal mis iganes mehhaaniline vigastus või siis külmalõhed, et vähk leiab oma tee igal juhul, kui puu on stressis. Et sellist igasuguste kemikaalide või vahaga katmine see puud ei päästa. Mida veel silmas pidada vanade ja tihedaks kasvanud viljapuude hoolduslõikamisel kevadel? Vanu puid tuleks hakata lõikama tasa ja targu, ehk siis kindlasti mitte rohkem kui 25 kuni 30 protsenti kogu võrast ära lõigata. Ja seda teha järk-järgult ideaalselt mingi viie aasta jooksul või isegi rohkem. Põhitõde on see mitte liiga palju korraga. Jah, see on ikka omaette ettevõtmine, see puude lõikamine, nii et tundub, et kui ma olen selleks ühe päeva välja valinud, et siis tahaks teha nii palju kui, kui maksimaalne, aga ma saan muidugi aru, et mõõdukus on esmatähtis ka selle tegevuse puhul. Nüüd Liina Jürisoo, milline on oksa maksimaalne läbimõõt, et selle kas väljasaagimine või lõikamine viljapuud veel ei kahjustaks? Ma siin korraks ennem juba mainisin, et see 10 sentimeetrit on nagu maksimaalne ja viie sentimeetrise läbimõõduga lõikehaav. Põhimõtteliselt puudele väga viga ei tee, igasugune sekkumine muidugi mõjutab puude kasvu, aga, aga need on siis need parameetrid, mida võiks nagu meelde, et seda on lihtsam öelda, kui tegelikult vanade puude noorendamisel arvesse võtta, aga seda võiks siiski maksimaalselt meeles pidada. Räägime ka noortest alles paar-kolm aastat tagasi istutatud õunapuudest, mida nende kujunduslõikusel silmas pidada? Kujunduslõikus tähendabki seda, et me kujundame puudele tugeva struktuuri, ehk siis kujundame nende põhiokste asukoha. Ja see sõltub puud tulevasest kõrgusest ka kindlasti kasvualusest. Aga need põhioksad ei tohi olla liiga tihedalt ja ilmselt ka mõistlik, et nad ei alga ka liiga madalalt mida võiks nagu meeles pidada ja mis ei ole nagu kõigile inimestele nagu 100 protsenti selge, et kui me jätame kusagile tüvele ühe põhioksa, siis põhioks jääb sellele kõrgusele, kuni puu. Ja kui me siis tabame ära, et ta segab, kas õuel Bel liikumist või peenramaal tekitab liiga palju varju ja siis hakkame seda põhioksa ära lõikama, siis on jälle puule stressi tekitav. Ja seda isegi Arboristid kutsuvad ambuteerimiseks, ehk siis kõige halvemad lõiked on suuremad kui 10 sentimeetrit otse tüve pealt, ehk siis me avame patogeenidele kõik teed ja väga halvasti kasvavad need haavad kinni. Ja siis tulevad nii vähid kui muud kahjustajad, siis sealt sellest oksakohast sisse. Ehk siis, kui me taipame, et oks on valel kõrgusel, siis tuleks ära lõigata võimalikult väikse läbimõõdulisena. Ehk siis nii ruttu kui vähegi võimalik, mitte oodata, et me paarkümmend aastat võtame sealt saaki ja siis hakkame alles lõikama. Liina Jürisoo, me jõuame rääkida veel sellest, millise õhutemperatuuri juures on hoolduslõikust ja kujunduslõikust kõige targem teha. Teie olete soovitanud ka kuni pungade paisumise, nii, seal võib-olla siis kas aprilli lõpuni? Temperatuuri suhtes on natukene vaidlusi olnud, see miinimumtemperatuur, mis ei kahjusta siis puid, lõikamisel oleks siis miinus viis kuni miinus 10 miinus 10 võib-olla minu isiklik seisukoht on, puit muutub, rabedaksime või liiga teha puudele. Aga kindlasti tuleb lõigata kuni pungade puhkemiseni. Ehk siis sellel ajal, kui pungad puhkevad kuni lehtede täiskasvanuks saamiseni lõikust teha ei tohi. Pärast seda võib jälle suvist lõikust teha. Aga sellest me oleme juba ühes eelmises aia saates teiega suvel rääkinud. Ma loodan, et inimestel on nüüd vähemalt meelde tuletatud kõige olulisemad asjad ja kui midagi olulist ei rääkimata, siis igaüks saab ju kas internetist või mõnest käsiraamatust juurde otsida endale teadmisi väga meie saate eesmärk oli just see, et pöörata tähelepanu sellele, mis oli just hetkel aias kõige olulisem teha. Liina Jürisoo, Eesti maaülikoolist, palju tänu teile nõuannete eest ja uus aia saadan meiega vas jälle tuleval pühapäeval kuulmiseni.
