Tere kõigile aiasõpradele täna ja võib-olla ka järgmise saia saada This lehitseme kevadel ilmunud maheaedniku käsiraamatut taimedega kahjurite vastu. Eesti maaülikooli taimekaitseosakonna vanemteadur, luule Metspalu, selle raamatu autor, autor on veerand sajandit maaülikoolis, taimede ja putukate vaheliste suhete Taimekaitselisi külgi uurinud ja uus käsiraamat on suur abimees just selle poolest, et siin on üle vaatlikesse tabelitesse koondatud teave selle kohta missuguseid kultuure ei tohi järjestikustel aastatel samasse peenrasse või samale põllule istutada. Missuguseid taimi on hea nii-öelda põhikultuuri või peremeestaime vahele istutada, et kahjureid tõrjuda või vastupidi, missugused vahetaimed põhikultuuri kasvu soodustavad samuti missugustest taimedest valmistatud kääritisi, missuguste kahjurite tõrjumiseks kasutada ja mis on peleta-meelita Taimestrateegia? Luule Metspalu on meil täna telefonil oma uuest raamatust rääkimas, aga enne kui minna raamatu põhiteema taimedega kahjurite vastu. Selle teema juurde paelus minu tähelepanu üks uus sõna käsiraamatus ja see on Kasurid. Need on siis putukad, kes vastandina kahjuritele on looduses kasulikud ja keda tuleks hoida. Aga neist räägitakse vähe. Luule Metspalu, kes on meie koduaedade kõige tõhusamad Kasurid ja kuidas nad meile aia pidamisel kasu toovad. Üldiselt on niiviisi, et neid Kasurit vaid jaotada kahte suuremasse rühma. Need on siis röövtoidulised Kasurid, Need on jooksisklased, ämblikud, lühigiblased, lepatriinud kiilassilmad, sirealased, mõned lutiklaste liigid ja siis parasid toidid. Need on siis nisukesed loomad, kelle valmikud tatavad ainult taimenektarit ja õietolmu. Aga lapsed kasvatatakse üles kahjulike putukate kehades. Nende sees. Ja üldkokkuvõttes oleme meie hakanud aastate jooksul seda rühma nimetama Kasuritaks vastandina kahjuritele. Meie meelest ilus nimi. On küll jah. Ma ütleksin rajal toidulistest kõige tõhusamad abilised meie aias jooksisklased, neid jätkub meil kevadest kuni sügiseni välja. On kevad, paljunejad, kes on kevadel rohkem. On sügis, paljunejad, kes on sügise poole ja nemad söövad siis küll lehetäisid küll, ühesõnaga kössis, kellest jõud üle käib, see ära süüakse. Paljud neist on ka muidugi seemnetoidulised, söövad taimede seemneid, mis varisevad aga valdavalt on jooksiklased ikkagi loomtoidulised ja meie suured abimehed. Ja muidugi meie elus putukas lepatriinu, keda meil on 51 liiki Eestis kirjeldatud, nendest 50 on meile kasulikud. Nemad on põhiliselt lehetäide hävitajad. Nende vastsed elavad kohe lehetäide koloonias, et ei oleks pikk maa, saadi nii minekuks, nendel on niisugune tore komme, et nad kestuvad mitu korda. Vana nahk tuleb maha ajada, et uus kasvada saaks. See pannakse siis endale turjale ja liigutakse selle all ringi ja siis öeldaksegi, et hundid on lambanahas, käivad seal nende lehetäide hulgas ringi ja söövad neid, seal samuti söövad lehetäisid, valmikud, lepatriinud, ise valmikud tahavad, et munad hästi areneksid ja järeltulijad oleksid kobedad tahavad ka õietolmu ja nektarit. Ja seda peaks siis meil aedades olema niiviisi, et saaks nad seda õitelt siis võtta. Veel ühed toredad loomad on sirelased, nende palmikud on sellised rohelised, helkivate tiibadega pisikesed ringe lendajad säravate silmadega, aga vastased on siis need, kes on lehetäide koloonias ja söövad lehetäisid. Alles eile käisime põllul kapsaid vaatamas, kapsa-tuhk täide koloonias oli päris palju sirelase vastseid ringi liikumas ja neid seal söömas. Ja nüüd ma tahaksingi nende röövtoiduliste juurde ütelda, kisaka parasiittoide juurde ütelda seda, et suureks probleemiks minu meelest on nendele see praegu ohjeldamatu niitmine. Kui me vaatame, ilus küll, koduaedade ümbruses on hektarite viisi rohelist muru, kus nädalavahetusel lüüakse muruniidukid käima ja niidetakse kogu see ala üle. Seal on kõik roheline, mitte midagi seal ei õitse. Ja siis leitakse aed, kus kasvatame ka seal endale mingeid juurikaid või on meil mõned marjapõõsad, siis leiame ufolehed õitsevad kõik ära. Loomulikult ei ole neid, kes neid täis seal kuidagi suudaks pärast, et me oleme võtnud nendel meie väikestele abilistele toidubaasi ära. Sellepärast ma ikkagi soovitaksin, et kellel koduaiad on, tehke endale üks maitsetaimede peenar kasvu mitmepoolne ja kui te panete veel seda kõiki järjestikku tulema, sealt näiteks üks esimesi õitsev aed-liivatee. Selle peale tulevad väga palju varasid toide võtma nektarit, seal näeme lepatriinu Sid ringi liikumas sirelasi, selle puhma all meeldib jooksiklastel aega veeta. Jaa, talvituda isegi seal. Ja olen tähele pannud seda, et seal, kus on see aed-liivatee tüümian, eks nimetatakse ta veel sinna ei tule ka suured kiriteod, kes tahavad taimi, meil nahka panna, peletab seda. Järgmisena võiks seal olla aedsalvei igavesed ilusad õied ja nende õite pealt saavad jällegi meie abilised nektarit. Aga ise saate kasutada ka seda teema või lihatoitude maitsestamiseks või mis iganes. Hästi huvitav on tume, pune hakkab õitsema juba kusagil juuli alguses ja õitseb lõputult kuni sügiseni välja. Ja vaadake keskpäeva ajal, kes kõik pune peale tulevad. Vähe sellest, et sinna tulevad parasid toidid, sinna tulevad igavesed ilusat päevaliblikad tulevad, admirali tulevad päevapaabusilmad. Hea küll, suur-kapsaliblikas käib ka sealt nektarit võtmas, aga tema üksinda ei saa meile nii palju paha teha, et see korvaks seda, mis seal ilusat kõik on. Ja pune kõrval on ka iisopega huvitav taim, temaga õitseb pikalt pikalt ja meelitab lesineid, parasiittoide ja ka lepatriinud on seal peal askeldamas. Samuti saate seda maitsetaimena kasutada aga loomulikult ka ühe aastaste lillede peenar, nii et ärge tehke nii, et kogu teie talu või maakoduümbrus on ilus roheline maa, kus mitte midagi ei õitse. Nende Kasuritega on minu meelest see mure, et me kõik muidugi tunneme lepatriinu, Sid ja tunneme ära ka ämblik ja võib-olla et ka jooksiklased, kes on niisugused läikiva, kõva koorega mardikad. Aga kõik need teised, keda te olete nimetanud sirelased ja lühitiivalised ja kiilassilmad, me ei tunne neid. Jah, sellest on muidugi kahju väga sageli ka lepatriinud satuvad ohvriteks näiteks kartulile on palju lehetäisid lepatriinu, vastsed söövad seal neid lehetäisid ja sinna samas seda nukubki. Väga sageli aetakse lepatriinunukk segamini kartulimardikaga, tulimardikas nukkub küll mullas, aga vaadatakse, A selline beez olend on seal lehe peal, seal kindlasti kartulimardikad. Nüüd juba on väga palju sellest räägitud ja pilte näidatud, nüüd juba inimesed hakkavad teadma. Aga mõned aastad kümmekond aastat või natuke rohkem tagasi väga paljud lepatriinud sattusid selle ohvriteks, et nad lihtsalt tapeti seal kartulite peal kartulimardikate ära. Need kiilassilmad Need on nisukesed, kes tulevad sügiseti suvilatesse akende vahele. Need on niisugused säravate roheliste tiibadega umbes pooleteist sentimeetri pikkused, läbipaistvate niux, tekilejate tiibadega ja meil on toodud purgitäis Neid, oi, see sööb nüüd kindlasti suvilas kõik kardinad ära ja ei tea põranda takkajärgi. Aga tegelikult tegemist täiesti meile kasuliku, väga kasuliku putukaga talvitumise jooksul see roheline värvus kaob ja siis nad on nisukesed ilmetud valkjad läbipaistvate tiibadega, aga kevadel jälle, kui päike paistma hakkab ja nad ellu ärkavad muutuvad nad jälle roheliseks. Vot minu raamatus sellest kiilas silmast pilt kavalmikust, seal on ta päris hästi tulnud sirel õial välja, vaadake, sõda jääb igavesti meelde. Tähendab seal päris kena. Rääkisime täna luule Metspalu maheaedniku käsiraamatust taimedega kahjurite vastu.
