Tere algab saade, laste lood. Minu nimi on kadridiisel. Kas sa tunned ära kastanipuu? Aga kase? Ja tead mis? Tuleb välja, et näiteks vahtrapuul on väga-väga palju erinevaid liike. Kuidas neil vahet teha? Oleme täna Tallinna botaanikaaias ja plaan on jalutada koos dendroloog Olev Abner i ja huviringi looduslaps õpilastega just erinevaid vahtrapuid vaatama. Tule kaasa. Aga kas te näete siin piirkonnas ühte mõnda eriti suurt hariliku vahtra, et peaaegu mitte ühtegi ei ole, kõik on tillukesed, no võib-olla viiemeetrised, olete mõelnud, miks neid nii palju väikseid on, aga suurini vähe? Teede päästet, Vaher on väga edukas paljuneja. Aga konkurentsis mõne teise puuga jääb ta alla tihti. Vaadake nüüd korra maha, mida te näete? Lehti tohutus koguses, kui veel vaatate, mida näete tammetõrud ja mis need on, seene, Justyna vahtu seemneid ja neid on väga palju selliseid vahtraninad näkku, mida jutt ninakesteks enamasti tegelikult puu otsas, kui nad veel on olnud, kahekaupa praegu on, kui nad maha kukuvad, on nad ühekaupa. Ja nad on varustatud tiivaga, mis võimaldab neil lennata üsna kaugele. Teinekord, kui on tugev tuul, võib olla mitusada meetrit emapuust kaugemale. Ja, ja tänu sellele ta vallutabki, need vabad kohad noorest peast. Aga kui asi läheb juba suuremaks kasvavad taimed, siis on konkurents nii suured, siis iga kord vahel ellu ei jää, vaid mõni teine puu saab hoopiski ikkagi terveks valitsevaks puuks. Aga noori Vahted Me kohtame jah, siis hästi pall igal pool teede ääres, aia ääres, hekkide sees, igal pool me kohtame neid juhte ja, ja see on, et tal on hästi ja diivakene, peale selle on ta seeme üsna suur, tal on kaasas ka üsna palju toitu, mis kohapeal võimaldata, kasvama hakata. Samamoodi on palju toitu kaasas. Kuule, aga turul on see häda, et tal pole tiiba ja temaga kaugele ei saa levida ise, tema peab kasutama siis kavalaid nippe, siis Üllu tähendab see seda, et linnud levitavad tema tõrusid siis kaugemale emapuust. Et kus metsast olete näinud veel hariliku vahtra, et kui te olete päris metsas seenel käinud, näiteks kas head seenemetsad on vahvaid palju? Enamasti siiski tuleb öelda, et parimas seenemetsas kohtab ahtri taga sest enamik seenemets on sellised, kus on üsna vähe ehtsaid taimi, aga on palju samblaid ja samblikke. Ja need paraku on ka siis ütleme, suhteliselt väheviljakad alad, aga Vaher armastab väga viljakat mulda. Ja, ja seetõttu üldiselt niuke hea seenemets ja vaher kokku ei käi. Ja vaher on võrreldes paljude meie praegu näeme siin suuri puid, mände. On ka Vaher tunduvalt siis niiskuslembesem. Et loomulikkus looduslikus koosluses on ta siis ikka pidevalt ringi mööda ojaääri mööda jõgede ääri või siis sellises kohas, kus vesi vaikselt koguneb. Ja on kogu aeg viis, kui seal on mingid suurtes lohkudes, et üks tüüpilisemaid looduslike kasvualasid Tallinna linnas on klindi serv, alumine serv küll kus ta on siis täitsa looduslik. Aga mujal linnas on ta valdavalt ikka inimese pool istutatud juba istutatud puude juurest on siis ka järelkasvu päris palju tekkinud, et Vaher on täitsa tavaline pargipuu parkides nõnda üsna massiline. Ja just nimelt tänu sellele, et istik on odav, ta kasvab kiiresti noores eas ja palju levitatud. Nüüd hakkame jõudma siis välja meie puittaimede kollektsiooni juurde minaalsestendraariumiks kreekapäraselt ja, ja ladinapäraselt Sizarboreetumis. Ja, ja see on siis rajatud sugulus põhimõttel, ehk siis sugulased on koos. Et ühes otsas siin kohe meie ees nüüd juba raagus puud on saared erinevad liigid. Ja täpselt samamoodi me läheme ka nüüd vastajate juurde niisamamoodi kokku istutatud suguluse põhimõttel, lähedasemad liigid on omavahel rohkem koos ja ja mis juba teineteisest rohkem, rohkem erinevad need kaugemal. Enamike Vahted on metsaelanikud selgelt, tähendab nad ei ole mitte sellised võsade või või siis sellise metsasteppi vööndi taimed, vaid pigem ikkagi juba tõesti moodustavad seal ikka endale suuremaid kogumikke, kus on juba teised, teised puud ka olemas. Et vahtlejad on maailmas eristatud nii umbes 150 liiki, aga see, see arv on selline umbmäärane, kuna iga teadlane arvab ja piiritleb seda liiki natuke erinevates. See liikide arv kõigub. Aga palju siin meil on natuke üle 20 neid siin veel mõned liigist Saaremaal katsepunktis. Et kokku vast Eestimaal 25 30 liiki koguneb ikka ära. Ja praegu olemegi kõige tavalisem hariliku vahtra all, millest on kõige suurem ka siis Rühm moodustatud. Enamik Puidengraagusi ainult üksin listiga võrreldes üsna lähedalt. Leherohke ja vahtrad on siis selline tore puude ja põõsaste perekond, mis on väga mitmekesine ja arvatakse, et seetõttu on ka ta suhteliselt veel noor, nagu aja on arengulooliselt. Et ta niivõrd palju muutub aja ka praegu veel tekib väga palju huvitavaid vorme looduses võib leida küll kirjulehiseid, küll lõhislehiseid, mis arvatakse, et ta on ikka veel arenemise staadiumis. Kond hariliku vahtra on palju sorte, et meil muidugi siin selles osas, kus me oleme siis suguluse järgi puud pannud siia nagu palju Mautonid sortaga sortide jaksame veel sealsamas loodusmaja kõrval eraldi osakond kus siis nad kasvavad. Siis on veel meil teised kuusepuud, harilik vaher. On ju, mille poolest veel kevadel kuulus, enne kui ta lehte läheb, õitsema hakkab, kui hakkab päike ilusti paistma juba märtsi lõpus, aprilli algul, missis. Tehakse teinekord puudega, võetakse puur, võetakse ORC, Nugavad tasku, minnakse metsa, tehakse puule auk sisse, pannakse spinatit, ülaotsa põetakse katkema. Ja aga vahtrapuult võetakse vahtramahla. Just kuna Vaher on siiski palju haruldasem, üldiselt meil looduses kui kask, siis muidugi vahtramahla võetakse vähem, aga samas öeldakse, et vahtrale seda suhkrut seal sees ikkagi mõnikord poole rohkem kui kase. Et ka meie hariliku vahtramahlast saab teoreetiliselt teha kiirupik heldelt kuumutama tahab rohkem. Aga teine palju kuulsam seal on siis, no mis vahel, millest saadakse eriti head siirupit? Riigilipule, Mahtra leht tänada. Me olemegi tegelikult suhkruvahtra all ja tema on siis kas on Kanada lipu peal ka. Et temal on siin üsna sarnane leht tegelikult hariliku Vahtraga. Aga suveajal saab paremini näha, sest tema lehealune on tunduvalt valkjas sinaka võrreldes hariliku Vahtraga ja, ja see on nagu üks üks helistamisel tunnus ja teine on siis see, et tal on ka need riskilisa hõlmad suurte hõlmadel teravamad kui harilikule vahtrale, üldjuhul hariliku vahtra mõnikord vorme, millel on need hästi teravas, nii et see väga hea tunnuse kuju ei ole. Jah, ja sellest suhkru vahtrast siis tihti lahendakse lausa Istandike ja iga puu juurest teise puu juurde lähevad väiksed torujuhtmed ja need kogutakse suuremasse torujuhtmesse ja siis lõpuks suurtesse tünnides ja niimoodi kohutuse palju mahla. Ja lõpuks viiakse siis kuumutamisel ja pikkamööda arutakse vesi ära saadaksegi siirup. Aga Eestis muidugi keegi pole veel selle peale nagu mõelnud, tegelikult kasvab juba suhkru vahe meil väga hästi, ta on täiesti külmakindel liik Eestis. Ainuke meie isendil näiteks on umbes nii 35 või neljakümneaastased, aga seni pole veel hakanud vilja kandma seemneks raskusi. Kinnitasite harilikud vahtrad on väga palju sorte, mille järgi te neid Chart eristate? Üks kõige tähtsam tunnus on kahtlemata Arv. Praegu olemegi punaste lehtedega vahtra all ja praegu on eriti enam ei näe, tema nimi on Leiten Bachi. Temal on niimoodi, et kui nad puhkevad, on tumepunased ja peaaegu sügiseni hoiab ennast punasena või siin täitsa tumepunane isegi praegu veel jah. Leiten, Bachi ja temaga sarnane sort, mis on veel levinum, on Schwedleri, mida me näeme ka mitmetes Tallinna parkides. See on see, mis kevadel on näiteks Tammsaare pargis, teeb punase laigu seal kohe kui tulla sealt siis Pärnu maantee poolt diagonaali pidi, üks on seal kohapeal, aga neid on ka just Kadrioru linnaosas vanades aedades hästi palju. Swedlereid temaga niimoodi kuskil peale juuli teist poolt kuskil hakkab see nagu intensiivne punane toon ära kaduma ja sügiseks on ta lihtsalt tume rohelisem kui teised ümbruskonna vastad. Aga Leiten, Bachi on siis see, mis hoiab moodi peaaegu sügiseni. Punast, isegi langedes on need need punased ja mingi puu otsa jäänud käega kollase tähendab jah, et üldiselt on niimoodi, et lülitab ikkagi selle olemasolev klorofülli ära lagundada, siis ta muud toonid nähtavale. Aga siin on tublisti ninasid okste küljes. Ma ütlen, seemnesaak on suurepärane vahvatel, aga igal aastal ei pruugi nad muidugi saada päris küpseks ja ei pruugiks toite kudet olla piisavalt kogus, et ta saaks hästi kasvatada, samas ka need idud ei pruugi siin sees olla kõik noh, välja arenenud hästi. Ka kuidas on tolmlemiseks rajal ilm või mis kõik. Nii et see oli siis teine muidugi tähtis tunnus on ka lehe kuju, aga nende imelikuma lehekujuga lõhised, hõlmiste lehtedega sordid on jah, kaugemal kahjuks need ei ole mitte siin nurgas. Et teda ei saa demonstreerida praegu. Ja hariliku vahtra ja tema lähedaste sugulast. Üks määramistunnuseks on ka see, et tema lehe rootsus võime leida piima, aga igakordse välja muidugi tulerite, võib-olla sügisel, nüüd. Aga kui on suvine aeg ja värske aeg, siis on näha, kuidas, kui leheroots katki murda, siis tuleb siit valget piima välja. Murdis pooleks selle leherootsureisidel nendib kahte poolt tulla. Seda me võib-olla ei saa ise kõik näidata, et kui peab hästi värske lehtedel olema, siis võib-olla tuleb seda piima välja. Kas see on juba nii vanad. Et siit ei tule, seda saab rohkem suvisel ajal demonstreerida, et hariliku vahtra ja tema lähedaste sugulaste lehtede sees voolab piimmahla. Homme samal ajal otsime botaanikaaias üles selliseid vahtrapuud, mida mujalt Eestist ei leiagi. Kuulasis jälle vahtrapuid, tutvustas Olev Abner. Kuulasid ja küsisid huviringi looduslaps. Õpilased ja toimetaja Kadri diisel.
